Kultuuriminister — Eesti Rahvusraamatukogu kultuurimälestiseks tunnistamine — RT III, 2018, 1

Muinsuskaitseseaduse § 12 lõike 1 ja § 25 lõike 1 alusel, arvestades Muinsuskaitseameti eksperdihinnangut ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekut

1. Tunnistan kultuurimälestiseks mälestise liigiga „ehitismälestis“ Eesti Rahvusraamatukogu (asukoht Harju maakonnas Tallinnas Endla tn 3 / Tõnismägi tn 2, KÜ 78401:107:0570). Mälestise asukoht on märgitud kaardil käskkirja lisas 1[i]. 2. Kehtestan mälestise kaitsevööndi vastavalt kaardile käskkirja lisas 2. Kaitsevööndis asuvad kultuuriväärtuslikud struktuurielemendid: purskkaev, välilava ja madalhaljastus hoone esisel alal. Käesoleva käskkirja punktis 1 nimetatud mälestise andmed, asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse kultuurimälestiste riiklikusse registrisse ning asukoht ja kaitsevööndi piir kantakse lisaks Maa-ameti kaardile. Käskkirja aluseks oleva Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepanekuga on võimalik tutvuda Muinsuskaitseametis. Muinsuskaitseamet teavitab otsusest mälestise omanikku või valdajat ning viib läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määruse nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestiste andmete muutmise kord” § 4 lõikele 2. Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. I KULTUURIMÄLESTISEKS TUNNISTAMISE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Ettepaneku hoone mälestiseks tunnistamiseks tegi Tallinna Linnaplaneerimise Amet. Ettepanekut toetavad Kultuuriministeeriumi uurimisprojekti „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“ tulemused. Eesti 20. sajandi arhitektuuri uurimiseks viidi 2007–2012. a Kultuuriministeeriumi tellimusel läbi projekt „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs.“ Selle raames inventeeriti Eesti uuemat arhitektuuripärandit esmalt maakondade kaupa ning koostati neli alusuuringut. Kaardistati üle 3000 objekti ning nende seast valis projekti ekspertkomisjon välja 130 ehitist, millele koostati eksperdihinnangud mälestise tunnustele vastavuse kohta. Rahvusraamatukogu kohta projekti käigus piiratud aja ja ressursside tõttu eksperdihinnangut ei koostatud, kuid see valiti nende hulka, millele perspektiivis peaks eksperdihinnangu koostama. Hoonet on käsitletud Tallinna nõukogudeaegse ehituspärandi ülevaates väärtusliku hoonena, mis tuleb võtta arvele ning kaaluda mälestiseks tunnistamise vajadust. Rahvusraamatukogul on plaanis ulatuslikud rekonstrueerimistööd, millest tulenevalt tellis Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakond hoone mälestise tunnustele vastavuse väljaselgitamiseks eksperdihinnangu. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti tehtud ettepaneku põhjal algatas Muinsuskaitseamet Eesti Rahvusraamatukogu mälestiseks tunnistamise menetluse, kaalus ettepanekut ning leidis, et Eesti Rahvusraamatukogul on mälestise tunnused. Samale järeldusele jõudis 14.09.2017. a koosolekul Muinsuskaitse Nõukogu ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada Eesti Rahvusraamatukogu kultuurimälestiseks. Vastavus mälestise tunnustele Eesti Rahvusraamatukogu hoone ehitustööd algasid 1985. aastal, hoone valmis 1993. aastal. Tegemist on arhitekt Raine Karbile isikupärases arhitektuurikeeles projekteeritud unikaalteosega, mis kasutab rahvuslikku paekivi kaasaegse monumentaalteose loomisel. Rahvusraamatukogu on põhiosas 8-korruseline püramiidkatusega kivihoone, millel on terviklikult säilinud algne maht ja väliskujundus, valdavalt plaanilahendus ning interjööridetailid koos juurdekuuluvate kunstiteostega. Välisilmes domineerib suurejooneline mahtude jaotus, korrapära ja range esteetika. Hooneosi ühendavad tervikuks terrassid, mille kaudu pääseb hoone tagusesse parki ja Toom-Kuninga ning Veetorni tänavani. Sisearhitektuur on tihedalt läbipõimunud väliskujundusega ning mõlemat seob rangus ja sümmeetria. Sisearhitekt on Sulev Vahtra, kuid hoone terviklahendusse kuulub lisaks palju spetsiaalselt selle maja tarbeks valminud kunstiteoseid, millest tähtsamad on integreeritud hoone arhitektuuri (Rait Präätsi vitraažid, Enn Põldroosi fresko jt). Eesti Rahvusraamatukogu on arhitektuurselt kõrgetasemeline Eesti kultuuriloos märgilise tähtsusega ja suures osas autentsena säilinud esindushoone, mille juures on oluline interjööride ja algsete väärtuslike detailide säilimine. Rahvusraamatukogu oli laulva revolutsiooni ja üleminekuaja perioodi märgiline objekt, mille valmimine keerulistel aegadel oli rahvuslik eesmärk ja märkimisväärne saavutus. Hoone toimib oma suuruse ja range olemise tõttu eri perioodidel ehitatud hoonete keskel ruumi organiseeriva dominandina. Hoone on eri suundadest hästi vaadeldav ning hoone paiknemine Tõnismäe kõrgendikul ja muutuv korruste arv tänavatasapinna suhtes tingib varieeruvad vaated. Kaitsevööndi määramine Muinsuskaitseseaduse § 25 lõike 1 kohaselt määratakse kinnismälestise kaitseks kaitsevöönd. Kaitsevööndi eesmärk on tagada mälestise vaadeldavus ning mälestise ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis. Muinsuskaitseseaduse § 25 lõike 7 kohaselt ei ole kinnismälestise kaitsevööndis lubatud ilma Muinsuskaitseameti kirjaliku loata ehitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine, muud mulla- ja kaevetööd ning maaparandustööd; kinnismälestise vaadeldavuse sulgemine. Eesti Rahvusraamatukogu kaitsevööndiks määratakse krunt, millel hoone asub. Kaitsevööndi eesmärk on tagada mälestise ja seda ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis. Rahvusraamatukogu krundile jäävad ja kaitsevööndisse on haaratud kultuuriväärtuslike struktuurielementidena purskkaev, välilava ning madalhaljastus hoone esisel alal. Menetlusosaliste seisukohad Objekti mälestiseks tunnistamise menetlemise käigus on viidud läbi toimingud vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. septembri 2002. a määrusele nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise ning kultuurimälestise andmete muutmise kord”. Hoone kuulub Eesti Rahvusraamatukogule. Omanik on menetlusse kaasatud. Muinsuskaitseamet on andnud võimaluse tutvuda eksperdihinnanguga ja küsinud arvamust kultuurimälestiseks tunnistamise kohta. 25.04.2017. a toimus hoone mälestiseks tunnistamise arutelu Rahvusraamatukogus, kus osalesid Tallinna Linnavalitsuse, Muinsuskaitseameti ja Rahvusraamatukogu esindajad. Eesti Rahvusraamatukogu on nõustunud hoone mälestiseks tunnistamisega. 17.01.2018. a toimus Rahvusraamatukogu Nõukogu koosoleku raames täiendav arutelu, mille tulemusena tegi nõukogu ettepaneku kaaluda hoone mälestiseks tunnistamist hoone rekonstrueerimise projekteerimise staadiumis. Rahvusraamatukogu projekteerimistööd on planeeritud 2019. aastaks. Muinsuskaitseamet kaalus Rahvusraamatukogu Nõukogu ettepanekut ja leidis, et arvestades plaanitavate rekonstrueerimistööde ulatust, on hoone mälestiseks tunnistamine enne projekteerimistöid vajalik ja põhjendatud, kuna sel viisil on paremini tagatud kultuuriväärtusega asja säilimine. Menetlusse on kaasatud ja teavitatud Tallinna Linnavalitsust, mis ühtlasi on hoone mälestiseks tunnistamise ettepaneku tegija. II KAITSE ALLA VÕTMINE Kultuuriväärtus on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb määratleda igal üksikjuhtumil. Muinsuskaitseseaduse § 2 järgi on kultuuriväärtus mälestis, mis on kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus ning see on tunnistatud mälestiseks muinsuskaitseseaduses sätestatud korras. Avalik huvi hõlmab nii vaimseid kui ka materiaalseid aspekte. Avaliku huvi sihiks on teatud avalik, s.o üldine ehk ühiskondlik hüve, mille alla kuulub ka Eesti kultuuri säilimine läbi aegade. Eesti Rahvusraamatukogu mälestiseks tunnistamise ettepaneku tegemisel on tuginetud laiaulatuslikule uurimisprojektile, mille käigus kaardistati 20. sajandi arhitektuuri üle kogu riigi ja lõplikud mälestiseks tunnistamise ettepanekud valiti välja tuhandete kaalutud objektide hulgast. Hoone mälestiseks tunnistamisel on kaalutud kaitse ulatust ja kaitserežiimi otstarbekust. Tegu on arhitektuurselt ja ajalooliselt väga kõrge väärtusega ehitistega, mille juures on oluline ka väärtuslike interjööride ning sinna juurde kuuluvate kunstiteoste (Rein Kelpmani tahvelmaalid, Taivo Linna sepisväravad, Mare Mikoffi skulptuurid, Rait Präätsi vitraažaknad jm) säilimine. Mälestiseks tunnistamise ettepanek on muuhulgas ajendatud soovist tasakaalustada ja kaasajastada riiklikku kultuurimälestiste nimekirja selliselt, et see hõlmaks olulisemaid näiteid ka Eesti uuemast ehk 20. sajandi arhitektuurist. Taasiseseisvumisajal valminud ehitistest on Rahvusraamatukogu esimene, mis mälestiseks tunnistatakse. Hoone ei asu muinsuskaitsealal ega miljööväärtuslikul alal. Hoone paikneb arheoloogiamälestise „asulakoht, I a- tuh. II pool - 16. saj.“ alal ning Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitsevööndis, mis aga ei taga hoone arhitektuurse välisilme ja interjööride säilimist. Hoone on otstarbekas tunnistada mälestiseks, kuna Eesti Rahvusraamatukogu on arhitektuurselt kõrgetasemeline, Eesti kultuuriloos märgilise tähtsusega ja suures osas autentsena säilinud esindushoone, mille juures on oluline interjööride ja algsete väärtuslike detailide säilimine. Interjöörikujundus on ajas kergelt kaduv arhitektuuriliik, mis allub muutustele ning ümberehitustele väga kiirelt. Rahvusraamatukogu avalike ruumide interjöör on säilinud valdavalt väga terviklikult ning kaitse alla võttes on võimalik selle olulisi elemente säilitada ka ümberehituste ning remonttööde käigus. Kuna Endla tn poolses kiilukujulises hoone osas paiknevad peamiselt kontori- ja abiruumid, mis on varasemate remonttööde käigus ümber ehitatud, ei esita Muinsuskaitseamet selle hooneosa (Toom-Kuninga tänava mõttelise pikenduse ja Endla tänava vahel) siseruumides ehitustööde kavandamisel ja tegemisel muinsuskaitselisi nõudeid. Mälestiseks tunnistamine ei sea omanikule piiranguid hoone kasutusotstarbe osas. Ehitismälestise funktsioon omab tähtsust niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada hoone või selle oluliste osade säilimist. Ruumide kohandamine uuteks funktsioonideks on võimalik ka juhul, kui hoone on mälestis. [i] Mälestise asukoht ja kaitsevöönd on märgitud käskkirja lisades esitatud kaartidel, mille koostamisel on kasutatud Eesti põhikaarti ja maakatastri andmeid. Kaartidega saab tutvuda Muinsuskaitseametis, kultuurimälestiste riiklikus registris (http://register.muinas.ee) ja maainfosüsteemis (www.maaamet.ee).