Kultuuriminister — L. Lapini arhitektoonide kultuurimälestiseks tunnistamine — RT III, 2022, 1

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse § 19 lõike 1 alusel. Tunnistan kultuurimälestiseks mälestise liigiga „kunstimälestis“ L. Lapini arhitektoonid (asukoht Pärnu maakond, Pärnu linn, Kuldse Kodu tn T1, KÜ 62501:001:0682). Muinsuskaitseametil kanda mälestise andmed kultuurimälestiste registrisse ning teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele. Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avalikult teatavaks tegemisest Riigi Teatajas, esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

Vastavus riikliku kaitse eeldusele Pärnu linnale kuuluval katastriüksusel Kuldse Kodu tänav T1 (KÜ 62501:001:0682) asub kaks arhitektooni, mille projekteeris kunstnik-arhitekt Leonhard Lapin 1975. aastal (valmisid 1976. aastal). L. Lapini arhitektoonid on eraldiseisvad elemendid, kuid on arhitektuurses kompositsioonis ka Toomas Reinu kavandatud ja Pärnu KEK-i ehitatud 700 meetri pikkuse terrasselamuga Kuldne Kodu ning selle sissepääsude ees olevate värviliste betoonist struktuuridega (autoriks samuti L. Lapin). Esialgu oli terrasselamu ette kavandatud kaheksa arhitektooni ja hoone keskmesse kogukas nn supertähis, kuid plaan realiseerus vaid osaliselt. Ehitamata jäi ka kortermaja keskel asuma pidanud tornelamu. L. Lapini arhitektoonid on ligi nelja meetri kõrgused valubetoonist kuubid. Kuubi iga tahk on omalaadne kujund ning kuubi keskmes on ühel juhul kaldrist (Andrease rist) ja teisel murdjoon. Need toimivad ühtaegu nii elukeskkonda ilmestavate iseseisvate skulpturaalsete vormide kui ka sissepääsutähistena. Esialgu oli üks arhitektoon sinist ja teine rohelist värvi ehk need haakusid maja sissepääsude ees olevate sama värvi raamstruktuuridega. Arhitektoonide vorm on säilinud, kuid algne värvilahendus ja kohati ka betoonpind on välitingimuste tõttu kulunud ning vajab taastamist. Muinsuskaitseseaduse § 10 lõike 1 kohaselt on riikliku kaitse alla võtmise eeldus, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline, kunstiline või muu kultuuriväärtus. Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumidest. Kõnealuse objekti kaalukamatest üldistest kriteeriumidest – selektiivsus, originaalsubstantsi säilivus, tehniline seisukord – saab esile tuua selektiivsust ja originaalsubstantsi säilivust. L. Lapini arhitektoonid on Eesti vanimad suurejoonelised arhitektoonid, mis on omataoliste seas kunstiliselt kõige kõrgema tasemega. Kuna enamasti on arhitektoonid pigem väiksemate mõõtmetega, eksponeeritud tubastes tingimustes ning valdavalt ajutised, siis sellistes mastaapsetes mõõtmetes ja püsivast materjalist arhitektoonid linnaruumis on erakordsed. Esteetilises plaanis on Kuldse Kodu arhitektoonid seotud sama autori teiste töödega: Kirovi näidiskalurikolhoosi keskuse haljakuga (olulisel määral muudetud) ja Merihobu baari ümbritsenud ekraan-seinaga (hävinud). Arhitektoonide originaalne vorm on autentselt säilinud, ajalooline värvikiht on kulunud, kuid taastatav. Kunstimälestise kriteeriumidest – haruldus, kunstiväärtus, päritolu, vanus, säilivus ja terviklikkus, kuulumine asjade kogumisse, asja valmistaja, kasutatavus – on olulisima kaaluga haruldus, kunstiväärtus ja päritolu. Arhitektoonide puhul kasutatud eksperimentaalsed ning pilkupüüdvad julged vormid muudavad need Eesti oludes ainukordseteks kunstiteosteks. Samuti eristuvad arhitektoonid skulptuurimaastikul, sest on elavas dialoogis elamuga, mille juurde need loodud on. Omalaadsuse ja kunstiliste taotluste tõttu peetakse neid erandlikeks ka Eesti betoonehitiste seas. Arhitektoonide kogumaht jäi küll teostamata, kuid kuivõrd on tegemist ainsate nõukogude perioodist pärit säilinud arhitektoonidega, siis kahe olemasoleva haruldust see ei vähenda. Kõrge kunstiväärtuse annab arhitektoonidele see, et tegu on erandlike vormidega, kus on sünteesitud originaalsel viisil arhitektuuri ja skulptuuri. L. Lapin on lähtunud toona radikaalsena tundunud ja pikalt põlu all olnud nõukogude avangardismi pärandist ning Pärnu KEK-i linnaku nõudlikust ehituskunstist ja keskkonna läbimõeldud disainist. Nõukogude aja masselamuehitusele ja nõukogude kosmopoliitse inimese kujundamisele vastu töötades aitasid arhitektoonid luua identiteeti ja kohatunnet. Arhitektoonidele lisab olulisust ka see, et need on tehtud just selle asukoha ja Pärnu KEK-i elamute ümbruse elavdamiseks. Eeltoodule tuginedes esindavad L. Lapini arhitektoonid Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa ja vastavad riikliku kaitse eeldusele. Mälestiseks tunnistamise põhjendatus Uute mälestiste kaitse alla võtmine on oluline, et tagada kultuuripärandi säilimine selle mitmekesisuses. Eestis analoogseid arhitektoone mälestiseks tunnistatud ei ole, tegu on unikaalsete ja tuntud objektidega. Arhitektoonide säilitamine aitab alal hoida ja tutvustada nõukogude perioodi arhitektuuri- ja kunstipärandit. Muinsuskaitseseaduse § 11 lõike 5 kohaselt on kunstimälestis kunstilise, kultuurilise, usundilise, ajaloolise, etnoloogilise või teadusliku väärtusega vallasasi, asjade kogum, ehitise osa või ehitisest eemaldatud osa, mis peegeldab kunsti, käsitööoskuste või esteetika arengut ning kohalike traditsioonide ja kogukonnaga seotud protsesse. Kuna L. Lapini arhitektoonide puhul on tegemist Eesti mõistes silmapaistvate avalikus ruumis paiknevate kunstilise väärtusega haruldaste teostega, siis selleks, et tagada arhitektoonide säilimine, on otstarbekas tunnistada need kunstimälestiseks. Arhitektoonide peamine ohutegur on hooldamatusest tingitud amortisatsioon. Objektide korrastamise protsessi tuleb kaasata arhitektoonide autor. Arhitektoonide senist kasutusviisi kunstiteosena avalikus ruumis mälestiseks tunnistamine ei piira. Kultuurimälestiseks tunnistamise asjaolud ja menetluse läbiviimine L. Lapini arhitektoonide mälestiseks tunnistamise ettepaneku tegi arhitektuuriajaloolane Leele Välja 2020. aasta novembris. Enne L. Lapini arhitektoonide mälestiseks tunnistamise menetluse algatamist küsis Muinsuskaitseamet 17.06.2021 sellekohast arvamust Pärnu Linnavalitsuselt. Muinsuskaitseamet tutvustas nii Pärnu Linnavalitsusele kui ka mälestiseks tunnistamise ettepaneku tegijale arhitektuuriajaloolase Karin Pauluse 2021. aasta juunis koostatud arhitektoonide kaitse eelduse hindamise eksperdihinnangut. Selle kohaselt on arhitektoonid Eesti oludes täiesti ainulaadsed, rikastavad avalikku ruumi ning annavad aimu 1970. aastate kunstilistest püüdlustest ja L. Lapini loomingust. Pärnu Linnavalitsus esitas seisukoha, mille kohaselt võib L. Lapini arhitektoonid kultuurimälestisteks tunnistada, sest tegu on linnaruumi ilmekate elementidega ja kultuurimälestiseks tunnistamine annab neile suurema toetuse püsimajäämiseks. L. Välja täiendavat arvamust ei esitanud. 24.08.2021 kaalus Muinsuskaitseamet mälestiseks tunnistamise menetluse algatamist ja otsustas seda teha. 04.11.2021 saatis Muinsuskaitseamet Pärnu Linnavalitsusele ja mälestiseks tunnistamise ettepaneku tegijale käskkirja eelnõu tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks. Pärnu Linnavalitsus täiendavat arvamust ei esitanud. Muinsuskaitse Nõukogu vaatas ettepaneku 25.01.2022 koosolekul läbi ja nõustus kultuurimälestiseks tunnistamisega. Leevendused Muinsuskaitseseaduse § 62 lõike 1 kohaselt on tööde tegemise luba tegevuskava alusel nõutav vallasmälestise konserveerimiseks, restaureerimiseks ja mälestise ilme muutmiseks ning vallasmälestise eemaldamiseks kinnisasjast, mille juurde see kuulub. Muinsuskaitseseaduse § 66 lõike 1 kohaselt on vallasmälestise hoiu- ja säilitustingimuste muutmisel nõutud Muinsuskaitseameti teavitamine. Muinsuskaitseseadusega sätestatud tööde tegemise loakohustusest ja teavitamiskohustusest leevenduste tegemine ei ole asjakohane, sest nii konserveerimine, restaureerimine, mälestise ilme muutmine kui ka hoiu- ja säilitustingimuste muutmine mõjutab otseselt mälestise säilimist.