Vabariigi Valitsus — Narva Paju Koolile venekeelseks õppeks loa andmisest keeldumine — RT III, 2012+02:00, 15

Korraldus kehtestatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 alusel.

1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1. Narva Linnavolikogu taotlus 3. märtsil 2011. a tegi Narva Linnavolikogu otsuse nr 34 „Taotlus Vabariigi Valitsusele vene keele kinnitamise kohta õppekeeleks Narva Paju Koolis“. Otsuse tegemise alusena on selles välja toodud Narva Paju Kooli hoolekogu ettepanek (18. veebruari 2011. a taotlus nr 2-13/1310) taotleda Vabariigi Valitsuselt luba venekeelseks õppeks Narva Paju Kooli gümnaasiumiastmes. 1.2. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajate poolt kooli külastamine ja erinevate osaliste ärakuulamine Haldusorgan kannab haldusmenetluses ka tõendamiskoormust ja koormava haldusakti andmisel peab haldusorgan suutma tõendada, et on olemas haldusakti andmiseks vajalikud faktilised eeldused, ja uurimispõhimõttest tulenevalt hoolitsema, et menetlusosaline ei jätaks pelgalt teadmatuse tõttu esitamata teda soodustavaid tõendeid, mille esitamise koormus on temal. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad külastasid Narva Paju Kooli 12. mail 2011. a. Kohtuti kooli juhtkonna, õpetajate, hoolekogu, õpilaste ja kooli pidaja esindajatega (nii Narva Linnavolikogu kui ka Narva Linnavalitsuse esindajatega), kellele anti võimalus selgitada oma seisukohti eestikeelsele aineõppele ülemineku küsimustes ja esitada asja otsustamiseks tähtsust omavaid lisaandmeid. Kohtumisel esitati nimetatud esindajatele järgmised küsimused: millised on peamised põhjused, miks teie kooli hoolekogu on taotlenud erandit ehk miks ei ole kool veel valmis eestikeelsele aineõppele üle minema? Milliseid tegevusi olete teinud viimase viie aasta jooksul, et tagada kooli gümnaasiumiastme üleminek eestikeelsele aineõppele? Mida saaksite ise ette võtta, et tagada üleminek eestikeelsele aineõppele vastavalt õigusaktidele? Mil viisil saab Haridus- ja Teadusministeerium toetada kooli, et see saaks üle minna eestikeelsele aineõppele? Narva Paju Kooli juhtkond märkis kohtumisel Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajate ja Narva linna esindajatega, et kooli gümnaasiumiastmes õpib kokku 18 õpilast. 10. ja 11. klassis ei olnud juba 2010/2011. õppeaastal ühtegi õpilast. 2011/2012. õppeaastast jääb kool tõenäoliselt põhikooliks, kuna õpilaste arvu kasvu ei ole kuskilt näha. Kooli hoolekogu põhjendas taotluse esitamist sellega, et kui Narva Paju Kool saab Vabariigi Valitsuselt loa gümnaasiumiastmes vene õppekeeles õpetamiseks, siis tulevad ka teiste koolide õpilased Narva Paju Kooli ning kool saab tegevust jätkata gümnaasiumina. Kool on ka suuresti hariduslike erivajadustega laste kool, kuna enamik lapsi vajab lisatuge. Koolis on tugisüsteemid väga hästi välja töötatud. Kooli direktor kinnitas, et kui kool jätkab põhikoolina, siis saavad nad oluliselt enam keskenduda põhikooli õpilaste toetamisele. Lapsevanemad väljendasid muret, et kui nende lapsed lähevad teiste koolide gümnaasiumiastmetesse õppima, siis ei pruugi nad saada samasugust tuge kui Narva Paju Koolis, samas on viimaste aastate trendi arvestades näha, et õpilased liiguvad pärast põhikooli lõpetamist niikuinii omal valikul teistesse gümnaasiumidesse ja saavad seal hakkama. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad esitasid oma argumendid vähemalt 60% ulatuses eestikeelse aineõppe olulisuse kohta, selgitades asjakohaste õigusaktide normide mõtet. Lisaks sellele selgitasid Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad, milliseid andmeid (Eesti Hariduse Infosüsteemis sisalduv, koolide poolt esitatu, haridus- ja teadusministri käskkirjad jne) on otsuse tegemisel aluseks võetud, mille kaudu hinnati koolide, õpilaste ja õpetajate valmisolekut osaliselt eesti keeles õppida. Menetlusosalistele anti võimalus esitada oma arvamus Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajate argumentide kohta. Koolis ei avatud õpilaste puudumise tõttu 2011/2012. õppeaastal 10. klassi. Kuna gümnaasiumiastmes oli 2010/2011. õppeaastal olemas vaid 12. klass, milles õppinud õpilased lõpetasid kooli 2011. a kevadel, ei ole koolil 2011. a sügisest gümnaasiumiastmes ühtegi õpilast. Ainuüksi juba seda asjaolu arvestades ei ole Narva Linnavolikogu taotlus kuidagi põhjendatud. 1.3. Rahaliste toetuste eraldamine Narva Paju Koolile eestikeelsele aineõppele üleminekuks Koolide kohta koguti ja analüüsiti mitmesuguseid andmeid, muu hulgas ka koolide seniste üleminekualaste tegevuste ja riigi seniste toetusskeemide kasutamise tulemuslikkust, sealhulgas seda, kuidas taotluse esitanud koole oli viimastel aastatel toetatud eesti õppekeelele üleminekuks gümnaasiumiastmel. Nimelt on Haridus- ja Teadusministeerium aastatel 2007–2011 ülemineku eesmärgil igal aastal rahaliselt toetanud vene õppekeelega gümnaasiume, kes on õpetanud eesti keeles erinevaid õppeaineid rohkem, kui selleks õppeaastaks on õigusaktid ette näinud. Narva Paju Kool 2007.–2011. aastal rahalist toetust ei taotlenud, kuna kool ei õpetanud gümnaasiumiastme õpilastele riiklikes õigusaktides sätestatust rohkem õppeaineid eesti keeles. Narva Paju Kool on saanud Haridus- ja Teadusministeeriumi ja Narva Linnavalitsuse vahel 29. novembril 2011. a allkirjastatud lepingu alusel 4776 eurot eestikeelse õppe arendamiseks põhikoolis. Gümnaasiumiastmele 2011. a täiendavat rahalist toetust ei ole eraldatud, kuna koolis ei avatud õpilaste puudumise tõttu 2011/2012. õppeaastal enam 10. klassi. 1.4. Muud tegevused haldusmenetluse läbiviimise ajal Tartu Ülikool viib läbi koolijuhtide koolitust, mis käsitleb muudatuste juhtimist ja kogemuste vahetamist koolide (sh eesti õppekeelega koolide) vahel, pidades eeskätt silmas uute riiklike õppekavade rakendamist. Lisaks sellele viidi läbi ühiskonnaõpetuse ja ajaloo õpetajate sügiskool, kus samuti käsitleti olulises osas lõimitud aine- ja keeleõppe (edaspidi LAK-õpe) temaatikat. Koolijuhtide soovituste (millisele sihtrühmale mis laadi koolitust täpsemalt veel vaja on) põhjal on kavandatud koolitused (alates 2012. aasta kevadest) õpetajatele Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) kaudu. Haridus- ja Teadusministeeriumi tellimusel toimuvad jätkuvalt LAK-õppe metoodika koolitused erinevate ainete õpetajatele (need on õpetajatele tasuta). Tartu Ülikoolis on juba alanud vene õppekeelega koolide juhtide iga-aastane (juba neljas aasta järjest) koolitus, kus aasta jooksul käsitletakse muudatuste juhtimist, õppekavaarendust, uuemaid metoodikaid jms – eesti õppekeelega koolidega tehakse koostööd, mille käigus toimuvad eesti õppekeelega koolide külastused, korraldatakse erinevaid arutelusid, kutsutakse kogenud koolijuhte lektoriteks (need on koolijuhtidele tasuta). Jätkuvalt töötavad 4 piirkondlikku metoodilise nõustamise keskust ning on ette valmistatud mitukümmend nõustajat, kes on õpetajatele toeks õppeprotsessi analüüsimisel ja arendamisel. Lisaks korraldavad keskused piirkondlikke seminare vastavalt piirkonna õpetajate soovidele ja vajadustele (need on koolidele tasuta). 2010/2011. õppeaastast toetatakse koole lähtuvalt nende vajadustest individuaalselt kohalike omavalitsuste kaudu. Koole külastades on esile kerkinud järgmised vajadused: abiõpetaja, kes esimese poole aasta jooksul oleks õpilastele toeks nii õppeprotsessi vältel kui ka vajadusel pärast õppetööd; õpilaste kooliväliste keeleliste tegevuste toetamine (nt keelelaagrid, eesti õppekeelega koolidega ühisüritused jne); mõned koolid soovivad saada lisaks õppevara või tehnikat, et sisustada klassiruumid tänapäevasemalt. Haridus- ja Teadusministeerium on kogu 2010/2011. õppeaasta jooksul toetanud koole uue kooli õppekava koostamisel ja selles eestikeelse aineõppe elementide arvestamisel. Sarnast metoodilist tugiteenust jätkatakse ka 2011/2012. õppeaastal. Lisaks on Haridus- ja Teadusministeeriumil plaanis üks kord poolaastas koondada piirkondlikult koolide juhid ja nendega eestikeelsele aineõppele ülemineku protsess läbi rääkida ning vajalikud tugimeetmed täpsustada. Jätkuvalt toetatakse keelekümblusprogrammi rakendamist ja selle laienemist, et võimaldada eestikeelne aineõpe eesti keelest erineva emakeelega lastele juba põhikooliastmes. 2. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED Loa andmisel eesti keelest erineva õppekeele kasutamiseks gümnaasiumis on tegemist kaalutlusotsusega, mis on Vabariigi Valitsuse pädevuses. 2.1. Eestikeelsele aineõppele üleminekut reguleerivad sätted Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 1 loetakse kooli või klassi õppekeeleks keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppe koormusest. Kui õpe ei toimu üheski keeles 60 protsendi ulatuses, loetakse õpe kakskeelseks. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 3 on gümnaasiumi õppekeel eesti keel. Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu. Eesti õppekeelele üleminek on olnud seaduse kohaselt nõutav juba üle 18 aasta. 15. septembril 1993. a vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on selle vastuvõtmisest alates sätestatud üldreeglina, et kooli õppekeel on eesti keel. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse esimese redaktsiooni § 52 lõikes 2 on muu hulgas sätestatud: „Käesoleva seaduse § 9 1. lõike jõustumiseks minnakse aastatel 1993–2000 riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides üle eestikeelsele õppele.“. 10. septembril 1997. a vastuvõetud seadusemuudatusega pikendati üleminekutähtaega ja sätestati, et riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides alustatakse üleminekut eestikeelsele õppele hiljemalt 2007/2008. õppeaastal. 1998. aastal kinnitas Vabariigi Valitsus muukeelse hariduse arengukava, mille alusel üleminekut toetati. Praegu kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega (jõustus 1. septembril 2010. a) täpsustati eesti õppekeelele üleminekut veelgi. Nimetatud seaduse § 89 lõige 4 sätestab järgmist: „Koolides, kus käesoleva seaduse jõustumisel on gümnaasiumiastmel eesti keelest erinev õppekeel, rakendatakse käesoleva seaduse § 21 lõiget 3 alates 2011/2012. õppeaastast gümnaasiumiõpinguid alustanud õpilaste suhtes ja kogu gümnaasiumi ulatuses viiakse õpe käesoleva seaduse § 21 lõikega 3 kooskõlla hiljemalt 2013. aasta 1. septembriks.“. Sätte täpsustamine on ka põhjendatud, arvestades asjaolu, et alates 1993. aastast on koolidele antud aega eesti õppekeelele üleminekuks. Selle ülemineku tarvis on riik pidevalt integratsiooniprogrammi raames tegevusi kavandanud ning neid rahaliselt toetanud. Kui 1993. aastal loodud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse regulatsioon oli ühene ja absoluutne (§ 9 lõige 1 sätestas, et koolis on õppekeeleks eesti keel, ning § 52 lõige 2 omakorda, et käesoleva seaduse § 9 1. lõike jõustumiseks minnakse aastatel 1993–2000 riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides üle eestikeelsele õppele), siis kuni 31. augustini 2010. a kehtinud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõige 11 sätestas, et gümnaasiumiastmes on õppekeeleks eesti keel. Munitsipaalkooli gümnaasiumiastmes ja munitsipaalkooli gümnaasiumiastme üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka mis tahes muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppetööks annab Vabariigi Valitsus kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse alusel. Vastava ettepaneku kohaliku omavalitsuse volikogule teeb kooli arengukavast lähtudes gümnaasiumi hoolekogu. Seega muudeti regulatsiooni aja jooksul paindlikumaks ja anti teatud juhtudel võimalus taotleda ka seaduses sätestatuga võrreldes erandit. Kuni 31. augustini 2010. a kehtinud Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määrus nr 56 „Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava“ sätestas munitsipaal- ja riigikooli gümnaasiumiastmel eestikeelsele õppele ülemineku täpse ajakava. Nimetatud määruse § 282 lõike 1 kohaselt õpetati 2007/2008. õppeaastal 10. klassi astujatele gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt õpetati 2008/2009. õppeaastal 10. klassi astujatele eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust ning kooli valikul kas ühiskonnaõpetuse kaht kursust või muusika kolme kursust ning lõike 3 kohaselt 2009/2010. õppeaastal 10. klassi astujatele vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust ja muusika kolme kursust. 2010/2011. õppeaastal 10. klassi astujatele õpetati gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust ja Eesti ajaloo kaht kursust ehk kokku vähemalt 8 kursust. Sama paragrahvi lõige 5 nägi ette (nimetatud lõige jõustus sarnaselt eelnimetatutega 3. detsembril 2007. a), et 2011/2012. õppeaastal ja sellele järgnevatel õppeaastatel õpetatakse gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust, Eesti ajaloo kaht kursust ja geograafia kolme kursust. Seega oli juba 2007. aastal koolidele teada ja õigusaktina järgimiseks kehtestatud väga üksikasjalik regulatsioon eesti õppekeelele üleminekuks, mis nägi iga õppeaasta kohta ette vajaliku pingutuse ning selle kajastamise kooli arengukavas. Kuna täies ulatuses realiseerub eestikeelne õpe gümnaasiumis alles 1. septembrist 2013. a, siis oli koolidel aega tervelt kuus aastat (arvestamata 1993.–2007. aasta vahelist perioodi) selleks, et teha ettevalmistusi gümnaasiumiastmes õppetöö läbiviimiseks 60% ulatuses eesti keeles. Seetõttu ei ole praegu enam tõsiselt võetavad põhjendused, et koolidele ei ole antud piisavalt aega, õpilasi ei ole piisavalt ette valmistatud, õpetajaid ei ole piisavalt tööle võetud jne. Õpilase minimaalne õppekoormus gümnaasiumis on sätestatud Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määruse nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava“ § 11 lõikes 1, mis on gümnaasiumi jooksul 96 kursust (1 kursus on 35 tundi). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tagab kool oma õppekavaga eestikeelse õppe vähemalt 57 kursuse ehk 60% ulatuses gümnaasiumiastmele kehtestatud väikseimast lubatud õppemahust, kusjuures eesti kirjandust, Eesti ajalugu, ühiskonnaõpetust, muusikat ja geograafiat tuleb õpetada eesti keeles. Õppeainete kohustuslikud kursused nähakse ette sama määruse §-s 9. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 67 lõike 1 kohaselt koostatakse kooli järjepideva arengu tagamiseks kooli arengukava. Arengukava koostatakse vähemalt kolmeks aastaks. Arengukavas määratakse: 1) kooliarenduse põhisuunad ja -valdkonnad, sealhulgas turvalisuse tagamine koolis; 2) õpetajate täienduskoolituskava; 3) eesti õppekeelest erineva õppekeelega põhikooli puhul meetmed, mida rakendatakse, et tagada õpilastele võimalus keskhariduse tasemel õpingute jätkamiseks eesti keeles; 4) tegevuskava. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 neljas lause sätestab muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks loa taotlemise kohta järgmist: „Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu.“. See tähendab, et hoolekogu ettepanek peab olema vastavuses kooli arengukavaga ehk arengusuundadega. Kui kooli arengukava näeb ette eestikeelsele aineõppele ülemineku gümnaasiumiastmes (vähemalt 60% ulatuses), siis võib asuda seisukohale, et hoolekogu selline ettepanek ei saa arengukavast lähtuda, sest see ei ole arengukava sisuga vastavuses. Iga ühiskond vajab normaalseks toimimiseks ühiskonnaliikmete vahelist suhtlemist ja sotsiaalset sidusust, mille oluliseks eelduseks on ühine suhtluskeel. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 6 tulenevalt on Eesti ühiskonnas selliseks keeleks eesti keel. Seetõttu peab riik edendama eesti keele kasutamist ka avaliku võimu teostamisega vahetult mitteseotud ühiskonnaelu valdkondades, nagu äris, kultuuris, hariduses, ajakirjanduses jms. Selle eesmärgiga on põhjendatud ka piirangute seadmine võõrkeelte kasutamisele nendes ühiskonnaelu valdkondades, et tõkestada vastupidiseid tendentse. Kuigi Eesti Vabariigi põhiseaduse §-d 49 ja 50 rõhutavad vajadust arvestada ka igaühe õigusega oma rahvuslikule identiteedile ning vähemusrahvuste kultuurialaste õigustega, mis eeldavad samasse vähemusrahvusesse kuuluvate isikute võimalust kasutada omavahelises suhtlemises oma emakeelt, rõhutatakse seaduse kommenteeritud väljaandes („Eesti Vabariigi põhiseadus – kommenteeritud väljaanne“, kirjastus Juura 2008) selgelt, et eesti keel peab kujunema erinevate rahvuste esindajate vahelise suhtlemise keeleks Eestis. Selleks, et Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatut tagada, on vaja osata eesti keelt ning kõige lihtsam moodus igal noorel inimesel seda omandada on eestikeelse tasemehariduse kaudu. 2.2. Õpetajate valmisolek eestikeelseks aineõppeks Narva Linnavolikogu otsuse leheküljel 1 on nimetatud eesti keeles õpetamise pädevust omavad isikud Narva Paju Koolis ja nende poolt eesti keeles õpetatavad õppeained koos kursuste arvuga ning esitatud andmed õpetaja haridust tõendava diplomi kohta ning keeleoskuse tase. Kokkuvõttena on teisele leheküljele lisatud: „seega moodustab 60 protsenti 96-st kursusest 58 kursust. Ülaltoodud tabelist järeldub, et maksimaalne eesti keeles õpetamise maht NPGs moodustab hetkel 7 kursust, millele lisandub eesti keel 9 kursuse ulatuses, kokku - 16 kursust ehk 17 protsenti riiklikes õppekavades määratud väikeseimast lubatud õppe koormusest. Vene keeles toimuv õpe moodustab seega 83 protsenti“. Narva Linnavolikogu on võtnud Narva Paju Kooli kohta arvutuse tegemisel kooli valmisoleku kohta kursusi eesti keeles õpetada aluseks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 25 lõikes 3 sätestatud 96 kursust (õpilase väikseim lubatud õppekoormus gümnaasiumis) ning sellest arvust on omakorda võetud 60% (aluseks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikes 1 sätestatu – kooli või klassi õppekeeleks loetakse keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppe koormusest). Selle alusel on saadud arv – 58 kursust (tegelikkuses siiski 57 kursust tulenevalt gümnaasiumi riikliku õppekava § 11 lõikest 2). Seejärel on Narva Linnavolikogu toonud otsuse juures ära andmed kooli valmisoleku kohta eestikeelsele õppele üleminekul. Narva Paju Kooli puhul on nimetatud 16 kursust, mille suhtes on valmisolek (sh eesti keel 9 kursuse ulatuses). Lisaks sellele on toodud, mitu protsenti see moodustab riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppe koormusest. Paraku on Narva Linnavolikogul jäänud märkamata, et arvesse tuleb võtta ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 89 lõikes 4 sätestatut, et koolides, kus seaduse jõustumisel on gümnaasiumiastmel eesti keelest erinev õppekeel, rakendatakse seaduse § 21 lõiget 3 alates 2011/2012. õppeaastast gümnaasiumiõpinguid alustanud õpilaste suhtes ja kogu gümnaasiumi ulatuses viiakse õpe seaduse § 21 lõikega 3 kooskõlla hiljemalt 1. septembriks 2013. a. See tähendab, et vajalikku 57 kursust ei pea kool oma gümnaasiumiõpilastele võimaldama mitte ühe õppeaasta jooksul, vaid kolme õppeaasta ehk kogu gümnaasiumiastme jooksul. Vastavalt keeleseaduse § 23 lõikele 1 peavad avalik teenistuja, riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse töötaja, samuti avalik-õigusliku juriidilise isiku ja selle asutuse töötaja, avalik-õigusliku juriidilise isiku liige, notar, kohtutäitur, vandetõlk ja nende büroo töötaja oskama ja kasutama eesti keelt tasemel, mis on vajalik teenistuskohustuste või tööülesannete täitmiseks. Eesti keele oskust hinnatakse eesti keele tasemeeksamil. Keeleseaduse § 26 lõike 3 kohaselt ei pea eesti keele tasemeeksamit sooritama isikud, kes on omandanud hariduse eesti keeles vähemalt ühel järgmistest tasemetest – põhiharidus, üldkeskharidus, põhihariduse baasil kutsekeskharidus, põhihariduse baasil keskeriharidus, kõrgharidus. Enne 1. juulit 2008. a väljaantud eesti keele tasemetunnistused loetakse keeleseaduse § 39 lõikest 1 tulenevalt vastavaks järgmiselt: algtaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele B1-taseme tunnistusele; kesktaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele B2-taseme tunnistusele; kõrgtaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele C1-taseme tunnistusele. Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2011. a määruse nr 84 „Avaliku teenistuja, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“ § 9 punkti 7 kohaselt nõutakse eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajatelt ja õppejõududelt vähemalt C1-tasemel eesti keele oskust. Eesti keeles õpetamise nõuded täitnud õpetajad jagunevad kolme rühma: 1) õpetajad, kelle emakeel on eesti keel; 2) õpetajad, kes on tasemehariduse omandanud eesti keeles; 3) õpetajad, kes on omandanud eesti keele oskuse C1-tasemel (teinud tasemeeksami). Narva Linnavolikogu on oma otsuses toonud välja, et kokku kolmel õpetajal on õigus ja pädevus eesti õppekeeles õpet läbi viia. Eesti Hariduse Infosüsteemi (edaspidi EHIS) andmetel (õpetajate koosseisu andmed seisuga 10. november 2010. a ja õpetajate riigikeele oskuse andmed seisuga mai 2011. a) töötab Narva Paju Kooli gümnaasiumiastmes kolm õpetajat, kellel on täidetud Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2011. a määruse nr 84 § 9 punktis 7 sätestatud nõue. EHISe andmetel on C1-tasemetunnistus väljastatud kõigile kolmele õpetajale. EHIS on riiklik register, mis koondab haridussüsteemi puudutavaid andmeid ja mille õpetajate ja õppejõudude alamregistri andmed võimaldavad muu hulgas tagada õpetajate kutse-, eri- ja ametialase ettevalmistuse ja täiendamise võimaluste sihipärasemaks muutmist, õpetajate koolitusvajaduse ja õpetajate kvalifikatsiooni prognoosimist. EHISe andmetel õpetab Narva Paju Kooli gümnaasiumiastmes neist kolmest õpetajast kaks eesti keeles lisaks eesti keele õppeainele (5 tundi nädalas) ühiskonnaõpetust (1 tund). Põhikooliastmetes on selles koolis veel õpetajaid, kes on täitnud Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2011. a määruses nr 84 sätestatud eesti keele oskuse nõuded. EHISe andmetest nähtub, et kõik need õpetajad töötavad Narva Paju Koolis osalise koormusega (neist üks õpetaja töötab alla 0,5 koormuse). Samas töötab see õpetaja 0,6 koormusega ka Narva Täiskasvanute Gümnaasiumis ning kahes koolis töötamise koormus moodustab kokku täiskoormuse. Kõik kolm õpetajat õpetavad oma õppeainet ka põhikooliastmetes, kus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt võib kool õpet läbi viia ka vene keeles. Kõigi kolme õpetaja gümnaasiumiastmes õpetamise koormus kokku on vaid 0,45 ametikohta (gümnaasiumiastmes eesti keeles õpetamise koormus vaid 0,27 ametikohta). Seega on Narva Paju Koolil osaliselt ka sisemist reservi, et viia olemasolevate õpetajatega tulevikus gümnaasiumiastmes läbi senisest rohkem kursusi eesti keeles. Seega hinnati lisaks taotluses esitatud andmetele EHISe andmete alusel iga kooli õpetajate valmisolekut erinevaid õppeaineid eesti keeles õpetada (nimetatud andmebaasis on andmed õpetajatele antud tasemetunnistuste kohta; andmed õpetajate emakeele kohta; andmed õpetajate tasemehariduse omandamise kohta, sh andmed selle kohta, kas tasemeharidus omandati eesti keeles jne). 2011/2012. õppeaastal koolis 10. klassi õpilaste puudumise tõttu ei avatud, seega ei tule koolil sel õppeaastal eestikeelset aineõpet rakendada (koolil ei ole gümnaasiumiastmes ühtegi õpilast). Koolil on 2011/2012. õppeaasta eel mõningaid raskusi eesti keeles õpetamise nõudeid täitnud õpetajatega (nende arv ei ole piisav). Kui kool jätkab gümnaasiumina, siis on vajalik järgimisteks õppeaastateks leida veel mõned õpetajad. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetele tuginedes ja koolijuhi esitatud informatsiooni põhjal saab teha järelduse, et Narva Paju Koolil on mõningaid raskusi vajaliku pädevusega õpetajatega, et 2011/2012. õppeaasta (sel õppeaastal 10. klassi ei avatud) ning kahe järgmise õppeaasta jooksul viia gümnaasiumiõpilastele läbi 60% kursustest eesti keeles. 2.3. Õpilaste valmisolek eestikeelseks aineõppeks Haridus- ja teadusministri 17. septembri 2010. a määruse nr 59 „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise, koostamise, läbiviimise ja hindamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ § 17 lõige 8 sätestab põhikooli lõpetamise kohta, et eesti keele teise keelena eksami edukal sooritamisel (vähemalt 60 protsenti maksimaalsest tulemusest) väljastatakse isikule Eksamikeskuse poolt eesti keele B1-taseme tunnistus. Keeleseaduse lisa 1 kohaselt mõistab B1-tasemel keelekasutaja kõike olulist endale tuttaval teemal, nagu töö, kool ja vaba aeg, saab enamasti hakkama välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse, oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal, oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada-selgitada oma seisukohti ja plaane. Õppijana peab B1-tasemel keelekasutaja olema võimeline mõistma õpetaja poolt antud juhiseid, esitama küsimusi aine kohta, aru saama (põhi-, kesk-)kooli puudutavast suulisest ja kirjalikust infost, küsima infot kooli kohta nii vahetult suheldes kui ka telefonitsi või kirjalikult, valdama koolis välja kujunenud tervitusi või keelelisi formaalsusi (vt Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse poolt 2008. aastal väljaantud „Iseseisev keelekasutaja“, lk 66). Väljavõtteid B1-taseme asjatundlikkuse kirjeldusest: 1) kuulamine – mõistab igapäevaelus (tööl, koolis, vabal ajal) regulaarselt korduvate teemade peamist mõtet ja olulisemaid üksikasju, suudab järgida üksikasjalikke juhiseid (vt „Iseseisev keelekasutaja“, lk 32); 2) lugemine – saab rahuldavalt aru otsesõnalistest faktipõhistest tekstidest; on võimeline mõistma ka pikemate tekstide peamist mõtet ja otsima neist konkreetset infot, kui teema on talle oluline või tuttav (vt „Iseseisev keelekasutaja“, lk 34); 3) rääkimine – tuleb lihtsat keelt kasutades toime enamikus praktilistes olukordades, nagu info küsimine, selgituse palumine, oma arvamuse avaldamine, ettepanekute tegemine; oskab esitada võrdlemisi ladusaid, kuid üldsõnalisi kirjeldusi oma huvivaldkonna teemade piires; on võimeline lihtsaid keelevahendeid kasutades kirjeldama, analüüsima ja võrdlema ka ebatavalisi sündmusi ja nähtusi (vt „Iseseisev keelekasutaja“, lk 141); 4) kirjutamine – oskab kirjutada lühikesi tüüpvormis ettekandeid, kus esitab tavapärast faktiteavet või põhjendab toiminguid (vt „Iseseisev keelekasutaja“, lk 133). Samuti võib näite tuua Soome põhikooli riiklikust õppekavast: immigrantõpilased, rahvusvähemuse õpilased, kes õpivad soome keelt teise keelena, õppides soomekeelses koolis, peavad saavutama põhikooli lõpuks B.1.1–B.1.2 keeleoskuse taseme. Gümnaasiumiastmes õppimisel on kahtlematult jätkuvalt vajadus toetada õpilast keeleliselt, kasutades vastavaid metoodilisi võtteid ja õpetamismetoodikat. Sellele on õpetajate täienduskoolitustes ka tähelepanu pööratud. Narva Paju Kooli õpilaste põhikooli eesti keele eksamite tulemusi vaadates selgub, et eesti keele eksamit on sooritatud 2010. aastal rahuldavalt – keskmine eksamihinne on 3,2 (eksami sooritajaid oli 30). Seega on keskmine eesti keele eksami hinne veidi madal, kuid näitab, et teatud osa õpilaste eesti keele oskuse tase on üle 60 punkti ja B1-taseme. 2009. aasta kohta tehtud üldkokkuvõttest nähtub, et eesti keele eksamit sooritati võrreldes 2010. aastaga mõnevõrra paremini – keskmine eksamihinne oli 3,4 (eksami sooritajaid oli 30). Narva Linnavolikogu otsuse kolmandal leheküljel märgitakse: „Juba korraldatud küsitlused tõendavad seda, et Eesti vene gümnaasiumide õpilastel on objektiivseid raskusi üleminekuga eestikeelsele õppele. Tartu Ülikooli teadlaste uuringute kohaselt, mis on korraldatud Haridus- ja Teadusministeeriumi tellimisel, vene õppekeelega koolide 11. klassi õpilaste ja eesti õppekeelele ülemineku osaliseks saanud vene gümnaasiumide õpetajate seas (Anu Masso, Katrin Kello. Vene õppekeelega koolide valmisolek eestikeelsele gümnaasiumiõppele üleminekuks, www.hm.ee/index.php?popup=download&id=10415), valdab riigikeelt gümnaasiumiõpilaste subjektiivse hinnangu kohaselt piisavalt ja pigem piisavalt õppimiseks gümnaasiumis vaid 31% õpilastest. 35% arvab, et nende keelevaldamine on puudulik või pigem puudulik edasiseks õppimiseks.“. Anu Masso ja Katrin Kello koostatud uuringu käigus korraldati õpetajate ja õpilaste seas küsitlus 2009. aasta kevadel ehk peaaegu kolm aastat tagasi. Peale selle on oluline pöörata tähelepanu ka asjaolule, et küsitlus viidi läbi vaid sellel ajal 11. klassis õppivate õpilaste hulgas, keda praegu Vabariigi Valitsuse tehtav otsus kuidagi ei puuduta. Need õpilased lõpetasid gümnaasiumi juba 2010. aasta kevadel. Kuna küsitlus puudutas vaid ühte aastakäiku ehk neid õpilasi, kes õppisid 2008/2009. õppeaastal 11. klassis, tuleb aru saada, et kindlasti erineb nii üksikute õpilaste eesti keele oskus kui ka erinevate aastakäikude õpilaste eesti keele oskus. Vabariigi Valitsusel on alus arvata, et iga aastaga paraneb seni vene õppekeeles õppinud õpilaste eesti keele oskus ja valmisolek tulevikus ainult eesti keeles õppida. Sellise väite esitamise aluseks on asjaolu, et iga õppeaastaga suurendati eesti keeles õpetatavate õppeainete kursuste mahtusid. Küsitluse läbiviimise ajal (2008/2009. õppeaastal) oli koolidel kohustus õpetada eesti keeles vaid eesti kirjanduse üht kursust ning kooli valikul kas ühiskonnaõpetuse kaht kursust või muusika kolme kursust (kokku seega 3–4 kursust) ja sedagi vaid sel õppeaastal 10. klassi õppima asunud õpilastele. Nende õpilaste puhul, kelle seas küsitlus läbi viidi, tuleb lähtuda veel eelmise õppeaasta kohta ettenähtud normidest, kuna nemad asusid siis 10. klassi õppima. 2007/2008. õppeaastal õpetati eesti keeles vaid üht eesti kirjanduse kursust. Seega ei saagi eeldada, et 2009. aasta kevadel küsitluses osalenud õpilastel oleks olnud väga suur valmisolek 60% ulatuses eesti keeles õppida. Vähetähtis ei ole ka fakt, et tegemist oli õpilastega, kelle puhul rakendati esimestena eesti õppekeelele ülemineku sätteid ja kes pidid esimestena üht õppeainet eesti keeles õppima. Seetõttu ei ole ka üllatav mõningane vastumeelsus nende õpilaste seas, kellel eesti keelega varasemat olulist kokkupuudet polnud. Selliste uuringute läbiviimine on kindlasti oluline omas ajas ja ruumis, kuid see ei saa kindlasti olla praeguse otsuse puhul (sihtgrupi 100% muutumise ja õigusliku olukorra muutumise tõttu) oluliseks argumendiks. Lisaks sellele on oluline teada, et õpilased esitasid nimetatud uuringus iseenda arvamuse oma keeleoskusest. Õpilaste tegelikku keeleoskust uuringu koostamisel ei hinnatud. Gümnaasiumis eestikeelsele õppele ülemineku ettevalmistustes (nt õpetajate täienduskoolitustes) on toetutud keelekümblusprogrammide rakendamise põhimõtetele ning nii välismaal kui ka Eestis läbiviidud uuringutele. Õpilaste keelelist ja akadeemilist toimetulekut emakeelest erinevas õppes (keelekümbluses) on uuritud kõikides riikides, kus programm on rakendunud (nt Kanada, Soome), sh ka Eestis. Kõigi läbiviidud uuringute tulemused näitavad, et õpilaste ainealased õpitulemused on võimetekohased ja vastavad riikliku õppekava õpieesmärkidele. Uuringute tulemused näitavad ka seda, et mida hiljem teises keeles õpinguid alustatakse, seda suurem on tõenäosus, et õpilased tajuvad õppekoormuse kasvu või õppekoormus teatud perioodi jooksul ka kasvab reaalselt, kuid asjakohase metoodika rakendamisel ei sõltu õpitulemuste saavutamine õppekeelest (Sau-Ek 2011; Sau-Ek 2008; Asser. H 2005). Asjakohaseks metoodikaks eestikeelse õppe läbiviimiseks gümnaasiumiastmes on kindlasti LAK metoodika, mille ühte vormi – keelekümblust – on Eestis edukalt rakendatud alates 1990-ndate aastate lõpust. Keelekümblusõpilasi on nii Tartu Ülikooli kui ka Tallinna Ülikooli uurimisrühmad uurinud programmi algusest peale ning tuvastanud, et õpilased ei kaota midagi oma emakeelest, omandavad väga hea eesti keele ning nende aineteadmised vastavad täiesti riiklikule õppekavale ning on võrdsed kontrollgruppidena uuritud nii vene kui ka eesti õppekeelega tavaklasside õpilaste teadmistega. LAK-õppe puhul lähtutakse õpilase keeleoskuse tasemest ning õpetaja ehitab õppeprotsessi üles vastavalt õpilaste keeleoskusele, liikudes selle arenedes keerulisemale keelekasutusele. Ainet edastades kasutab õpetaja palju näitlikku materjali ning aktiivõppemeetodeid, kus õppijat suunatakse keelt kasutama, ning seostab õpitava õpilaste seniste teadmistega ainest ja selle seosest õpilastega. Õpetajad on metoodiliselt ette valmistatud, et tuua käsitletavas välja olulisim, nii et õpilased omandaksid kõik olulise ja samas jäetaks kõrvale ebaoluline ja liigne info, mida tavalises õppeprotsessis sageli ehk liigagi palju on. Võimaluse korral kasutatakse erinevaid praktilisi ja loovtöö harjutusi ning arendatakse õppeprotsessi käigus õpilaste õpioskusi. Õppekava ülesehitusel on oluline roll nii keelisel kui ka ainealasel lõimimisel: ühelt poolt on igal tunnil (see on oluline ka emakeelse õppe puhul tavalises õppes) keeleline eesmärk – ka matemaatika õpetaja peaks alati pöörama tähelepanu korrektsele keelekasutusele, olgu see emakeelne või võõrkeelne tund, nii eesti kui vene õppekeelega koolis. Teiselt poolt kasutatakse palju ainete omavahelist lõimimist, mis lihtsustab õpilasel nii ainealaste kui ka keeleliste seoste loomist ning toetab keelelist ühtlast ja valutut arengut. Sellise õppeprotsessi ülesehitamisel teevad õpetajad omavahel palju koostööd ning seeläbi tagatakse turvaline õpikeskkond ning õpilase keeleline ja ainealane toetamine läbi mitmete ainete. Oluline on õpilases turvatunde ja eduelamuse tekitamine, seega ei ole keelelised vead algusetapis olulised ja õpetaja juhib neile tähelepanu õigeid variante tagasi peegeldades, mitte karme hinnanguid andes ja eksimusi rõhutades. Oluline on toetada õpilaste motivatsiooni ja positiivset suhtumist õppimisse. Kogemused näitavad, et teises keeles õpe on raske esimese poole aasta jooksul – seejärel õpilaste keeletase ühtlustub ja õppetöö muutub sujuvaks. Seega on õpilase jaoks lihtsam, kui õpitakse mitut ainet eesti keeles ja need toetavad üksteist. Kui õpe toimub väga väheses mahus eesti keeles, siis ei ole õpilasel piisavat keeletuge. Seda, et teises keeles õppimine ei halvenda ainealaste teadmiste omandamist, kinnitavad ka nende koolide riigieksamite tulemused, kus kahes keeles aineõpet on rakendatud kümme või enam aastat. Sellisteks koolideks on näiteks Tallinna Humanitaargümnaasium ja Tartu Annelinna Gümnaasium. Viimaste aastate riigieksamite keskmise tulemuse järgi kuuluvad mõlema kooli õpilased Eesti edukaimate hulka. Tallinna Humanitaargümnaasiumi õpilaste riigieksamite tulemused on paremad sama piirkonna vene õppekeelega koolide õpilaste keskmistest õpitulemustest. Tartu Annelinna Gümnaasiumi õpilaste keskmine hinne oli 2010. aastal Eesti 20 parema hulgas. Siinkohal tuleb rõhutada, et eelnimetatud koolid on erinevad ka õpilaste vastuvõtmise poolest. Kui Tallinna Humanitaargümnaasiumisse on gümnaasiumiastmesse saamiseks vaja läbida konkurss – seega võib siin edukate tulemuste näol viidata sellele, et tegemist on keskmisest võimekamate õpilastega –, siis Tartu Annelinna Gümnaasium on täiesti tavaline munitsipaalkool, kes võtab vastu väga erinevate õpitulemustega õpilasi ning vastuvõtu aluseks on peamiselt õpilase sooviavaldus selles koolis õppida. Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava“ § 15 lõikes 3 nähakse ette kohustuslike õppeainete nädalatundide arv põhikooli I, II ja III kooliastmes. Eesti keele teise keelena tunde on nähtud kooliastmete lõikes ette järgmiselt: I kooliastmes 6 tundi; II kooliastmes 12 tundi ja III kooliastmes 12 tundi. Sama paragrahvi lõige 5 võimaldab koolil põhikooliastmetes valikainete ning lõimitud aine- ja keeleõppe (sh keelekümbluse) kasutamiseks kooli hoolekogu nõusolekul muuta riikliku õppekava kohustuslike õppeainete ja läbitavate teemade nimistut (sealhulgas liita ning ümber kujundada õppeained) ning muuta tunnijaotusplaani, tagades oma kooli õpilastele riiklikus õppekavas määratud üldpädevuste, õpitulemuste ning õppe- ja kasvatuseesmärkide saavutamise kooliastmete lõpuks. Seega on riiklik õppekava küllaltki paindlik ning koolidel on võimalus tagada oma õpilastele ka suuremal määral eesti keele tundide läbiviimine, kui riiklik õppekava tavapäraselt ette näeb. Tagasilöögid võivad kaasneda siis, kui kooli juhtkond ja õpetajad või kooli hoolekogu ei soovi õpilastele sellist võimalust tagada. Kui kooli gümnaasiumiastmel toimub tulevikus õppetöö osaliselt eesti keeles, siis on selge, et üha enam nähakse vajadust ka põhikooliastmes eesti keele õpetamise järele. Lisaks sellele sätestab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõige 4, et koolis või klassis, kus õppekeel ei ole eesti keel, on eesti keele õpe 1. klassist alates kohustuslik. Kool tagab niisuguses koolis või klassis eesti keele õppe korraldamise tasemel, mis võimaldab põhikooli lõpetajatel jätkata õpinguid eesti õppekeelega õppeasutuses. Juba 1993. aastal vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõige 2 nägi ette regulatsiooni, et koolis või klassis, kus õpe ei toimu eesti keeles, on eesti keele õpe 3. klassist alates kohustuslik. 1999. aastal muudeti nimetatud õigusakti teksti ja sätestati eesti keele õppe kohustuslikkus alates 1. klassist. Seega on Vabariigi Valitsuse hinnangul hariduspoliitiliselt eeldused tagatud, et põhikoolis pööratakse eesti keele õppele olulist tähelepanu. EHISe andmetest nähtub, et Narva Paju Kooli põhikooliastmetes õpetatakse (kahe gümnaasiumiastme õpetaja poolt, kes on täitnud eesti keeles õpetamise nõude) õpilastele lisaks eesti keele õppeainele eesti keeles (vaatamata sellele, et kooli põhimääruse kohaselt on põhikooli õppekeel vene keel) ka eesti keelt valikainena ja koduõpetust. Mida enam eesti keeles õpetatavate ainete arvu või tundide arvu suurendatakse, seda enam paraneb ka õpilaste valmisolek tulevikus gümnaasiumiastmes vähemalt 60% ulatuses eesti keeles õppida. Seega hinnati EHISe andmete alusel õpilaste valmisolekut õppeaineid eesti keeles õppida (andmed selle kohta, milliseid õppeaineid kool põhikooliastmes eesti keeles õpetas; andmed õpilaste põhikooli lõpetamise tulemuste kohta jne). 2011/2012. õppeaastal ei õpi Narva Paju Koolis ühtegi õpilast 10. klassis (samuti puuduvad 11. ja 12. klassi õpilased). Sisuliselt ei ole Narva Paju Kooli puhul enam tegemist põhikooli ja gümnaasiumiga, mis tegutsevad ühe asutusena, vaid tegemist on põhikooliga. Õpilaste valmisolekut on praktiliselt võimatu üldistada, kuna see on personaalne ja tihedalt seotud sellega, milline on olnud senine kokkupuude eesti keelega. Kui aga pöörata tähelepanu kahe viimase õppeaasta põhikooli eesti keele lõpueksami tulemustele ja kooli pakutavatele erinevatele tegevustele, saab väita, et vähemalt 60% kursuste eesti keeles õpetamine ei käi tulevikus 10. klassis õppivatele õpilastele üle jõu. Õpilastel on eesti keeles õppimiseks piisav varasem kokkupuude (õpilased on õppinud eesti keelt alates 1. klassist ja õppinud osa aineid eesti keeles ka põhikoolis) ja vajalik tase. 2.4. Kooli põhimäärus ja arengukava Narva Paju Kooli kodulehel on kättesaadav kooli põhimäärus, mis on kinnitatud Narva Linnavalitsuse 29. detsembri 2010. a määrusega nr 1694. Põhimääruse § 6 lõige 2 sätestab järgmist: „Gümnaasiumi õppekeeleks on vene keel ja eesti keel õppeainete „Eesti ajalugu“, „Eesti kirjandus“, „Muusika“, „Ühiskonnaõpetus“ ja „Geograafia“ osas. Kõik gümnaasiumiastme õppekeelega seotud muudatused tehakse ranges vastavuses õiguste ja kohustustega, mis on sätestatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikes 3 ja § 89 lõikes 4.“. Narva Paju Kooli kodulehel on kättesaadav kooli arengukava (http://www.paju.edu.ee/Docs/docs.html), mis on kinnitatud Narva Linnavalitsuse 20. aprilli 2011. a määrusega 397. Arengukava 17. leheküljel on märgitud valdkonna „Õppe- ja kasvatusprotsess“ ühe strateegilise prioriteedina – õppeainete õpetamise üleminek eesti õppekeelele. Arengukava kolmas punkt (alates 19. leheküljest) sätestab eesti õppekeelele üleminekuks vajalikud ja võimalikud meetmed. Kooli ja kooli pidaja arvates on selle probleemi lahendamiseks prioriteetsed järgmised tegevused: koolisisese dokumentatsiooni vormistamine eesti keeles; stendide ja plakatite vormistamine eesti keeles ja võõrkeeltes; 7.–9. klasside õppekavades eristada valikained eesti kõnekeele arendamiseks; näha õpetajatele ette edasist koolitusvajadust õppeainete õpetamiseks eesti keeles; tööplaanidesse arvata eesti keele kümbluse päevi või näha ette LAK-õppepäevad; koolisisesed ja koolidevahelised projektid kui eesti keele parema õppimise vahend. Arengukava punktis 3.3 on esitatud tegevuskava järgmiseks neljaks aastaks (2011–2014) eesti õppekeelele üleminekul. Punktis 3.3.2 on kool seadnud eesmärgiks igal aastal tegeleda õpetajate koolitamisega selleks, et aineid eesti keeles õpetada. Punktis 3.3.5 on toodud erinevate kooliastmete lõikes välja need õppeained, mida eesti keeles õpetama hakatakse: II kooliastmes kodulugu ja eesti kõnekeel ning mõistete pinnalt loodusaineid; III kooliastmes loodusõpetus ja eesti kõnekeel ning mõistete pinnalt loodusaineid; gümnaasiumiastmes aga eesti kirjandus, ühiskonnaõpetus, ajalugu, muusikaõpetus, maateadus, bioloogia, inimeseõpetus, kunstiõpetus ja kehaline kasvatus. Seega näeb kool lisaks eesti keele õppeaine õpetamisele veel 9 õppeainet, mida järgmise kolme õppeaasta jooksul kooli gümnaasiumiastmel eesti keeles õpetama hakatakse. 2.5. Taotleja viited rahvusvahelistele raamdokumentidele Narva Linnavolikogu otsuse „Rahvusvahelise õiguse“ alapeatükis esitatud viited erinevatele rahvusvahelistele ja riigisisestele aktidele ei ole otsusega kuidagi seotud. Näiteks tehakse viide majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artiklile 13, mis sätestab, et paktist osavõtvad riigid tunnustavad iga inimese õigust haridusele, olles ühel arvamusel, et haridus peab tagama iga inimisiku täieliku arengu, looma väärtustunde, tugevdama lugupidamist inimese õiguste ja põhivabaduste vastu. Haridus peab tagama kõigile võimaluse olla vaba ühiskonna kasulikuks liikmeks, soodustama vastastikust mõistmist, sallivust ja sõprust kõigi rahvaste ja rasside, etniliste ja religioossete gruppide vahel ja kaasa aitama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tööle rahu kindlustamisel. Samalaadne viide tehakse ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 1 artiklile 2. Vene õppekeelega koolide gümnaasiumiastmete vähemalt 60% ulatuses eesti õppekeeles õppimine ei sea ohtu eelnimetatut. Selleks, et inimene saaks olla väärikas ja kasulik ühiskonnaliige, peab ta oskama vajalikul määral selle riigi keelt, mille territooriumil ta elab. Väga keeruline on noorel inimesel ennast erinevates valdkondades teostada, kui ta ei saa teistest ühiskonnaliikmetest aru. See, et vene koduse keelega laps õpib gümnaasiumiastmes osaliselt eesti keeles, ei tähenda, et riik poleks austanud vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumuste ja muuga kooskõlas olevat haridust. Põhikoolis suuremas osas vene keeles läbiviidav õpe, mida toetab gümnaasiumiastmes 40% venekeelne õpe, annab vene keele ja kultuurilise identiteedi arenguks piisava aluse. Eestikeelne aineõpe gümnaasiumis aga ainult toetab eelnimetatud rahvusvahelistes dokumentides esile toodud eesmärkide saavutamist. Lisaks sellele esitab Narva Linnavolikogu viite vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artiklile 14, milles sätestatakse, et piirkondades, kus vähemusrahvustesse kuuluvad isikud on traditsiooniliselt asunud või kus nende arv on suur, püüavad pooled võimaluste piires ja oma haridussüsteemi raames piisava vajaduse korral tagada vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võrdsed võimalused vähemuse keele õppimiseks või õpetuse saamiseks selles keeles. Sarnased viited esitab taotleja ka OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi dokumendi artiklile 34 ja Haagi konventsiooni soovituste punktile 13, milles kõigis rõhutatakse emakeeles õppimise võimaluse tagamist. Vabariigi Valitsuse tehtav otsus, sõltumata sellest, kas koolile antakse luba vene õppekeele kasutamiseks gümnaasiumiastmel ehk vähemalt 60% ulatuses vene keeles õppimiseks või mitte, ei tähenda väljatoodud raamdokumentides esitatu vastu eksimist. Esiteks puudutab Vabariigi Valitsuse tehtav otsus vaid vabatahtliku hariduse omandamist (õppimist gümnaasiumiastmel), mitte kohustuslikku haridust (vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 2 võib põhikoolis või selle üksikutes klassides kooli hoolekogu ettepanekul munitsipaalkoolis olla valla- või linnavolikogu otsuse alusel õppekeel mis tahes keel). Seega on põhikoolis endiselt võimalik omandada haridust nii vene keeles kui ka mõnes teises keeles. Teiseks ei tähenda ka kõigis vene õppekeelega koolides gümnaasiumiastmes vähemalt 60% ulatuses eesti keeles õpetamine seda, et vene keeles õpetamine kaob nende koolide gümnaasiumiosas ära. Venekeelne õpe jätkub kuni 40% ulatuses. Lisaks sellele ei võeta ei käesoleva otsusega ega erinevate õigusaktidega vene rahvusest isikutelt ära õigust moodustada erakoole ja võimalust õpetada seal lapsi vene keeles või mõnes muus keeles. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes (vt „Eesti Vabariigi põhiseadus – kommenteeritud väljaanne“, kirjastus Juura 2008, lk 345–346) rõhutatakse § 37 kohta üheselt – vanematel ei ole õigust nõuda, et riik vanemate soovide kohase hariduse andmise ise tagaks. Lisaks sellele märgitakse, et riik ei ole põhiseaduse kohaselt kohustatud pakkuma haridust muus keeles või ülal pidama vähemusrahvuse õppeasutusi. Kuna ka munitsipaalkoolid on väga suures osas riigi ülalpidamisel (riigi eraldatud toetustel on kandev roll), siis ei saa vähemusrahvuse esindajad rajada oma eeldusi sellele, et riigi poolt tuleks selliseid (vabatahtlikku haridust pakkuvaid) haridusasutusi ülal pidada. Vabariigi Valitsus on veendunud, et ka Narva Linnavolikogu taotluse rahuldamata jätmise järel ei satu kuidagi ohtu rahvusvähemuste identiteedi säilimine ja emakeele kasutamise õiguse järgimine. 2.6. Kokkuvõte Õigusaktid nägid juba 2007. aastal üheselt ette, et 2011/2012. õppeaastast alates peavad koolid hakkama gümnaasiumiastmes õpilasi 60% ulatuses eesti keeles õpetama. Vabariigi Valitsus on arvamusel, et Narva Linnavolikogu otsus on selgelt motiveerimata, sisaldades vaid infot selle kohta, mida taotletakse. Otsuses esitatakse viited ühele uuringule, mille viisid läbi Anu Masso ja Katrin Kello, ning viited erinevatele rahvusvahelistele raamdokumentidele, mis ei ole esitatud taotlusega aga otseselt seotud. Kui kooli pidaja ja kool ei tee tahtlikult eestikeelsele õppele üleminekuks midagi ja kõige olulisemaks argumendiks otsuses on see, et Narvas on vähe eesti keelt rääkivaid inimesi, siis ei saa ka tulevikus midagi muutuda. Narva Linnavolikogu seisukoht, et on tõenäoline, et kõigil soovijatel on praegu olemas võimalus saada haridust eesti keeles, näitab, et kooli pidaja ei ole üldse aru saanud ei varem kehtinud ega ka praegu kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastavast regulatsioonist, selle mõttest ja eesmärgist. Küsimus ei ole selles, kas Narva linnas elavatel lastel on juurdepääs eestikeelsele õppele, vaid selles, et Eesti Vabariigis, mille riigikeel on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 6 kohaselt vaid eesti keel, peaks riik ja kohalikud omavalitsused tegema ka pingutusi, et riigis elavad inimesed riigikeelt valdaksid. Põhjendamatu on Narva Linnavolikogu poolt protsentuaalselt Narva linnas elavate erinevate rahvuste väljatoomine. 21. sajandi Euroopas on küllaltki keeruline ette kujutada veel mõnda teist piirkonda, kus kohalikul tasandil võimu teostavad isikud suhtuvad sedavõrd ükskõikselt sellesse, et nende piirkonnas elavad inimesed valdaksid riigikeelt. Eesti haridussüsteemis on praegu ligi 6000 õpilast, kes õpivad klassides, kus nende õppekeel ei ole emakeel, sh armeenlased ja aserid, itaallased ja hispaanlased, grusiinid ja tatarlased. Nende õpilaste puhul peetakse täiesti loomulikuks, et nad omandavad haridust emakeelest erinevas keeles ning küsitavust ei ole ka õppe kvaliteedis. Erinevad keelekümbluse uuringud (valimis ka Narva koolid) näitavad selgelt, et teadmiste omandamist õppekeel ei mõjuta, kui on tagatud kvaliteetne õpe ning õpilasi toetava metoodika kasutamine. Enamikus koolides on olemas vajalikul hulgal õpetajaid ning algatatud on mitmeid kooliväliseid tegevusi, et toetada õpilasi nii keeleliselt kui ka metoodiliselt. Suurima probleemina on koolijuhid välja toonud koolivõrgu korrastamisega seonduva – enamikus kohalikes omavalitsustes ei ole õnnestunud koolivõrku korrastada ja koolide vahel toimub ebaterve konkurents õpilaste pärast. Selleks, et säilitada õpilaste arv, võetakse gümnaasiumiastmele vastu kõik soovijad, sõltumata sellest, et osa õpilaste motivatsioon ja potentsiaal ei ole gümnaasiumis õppimiseks piisavad. Küsimus ei ole siinkohal kooli õppekeeles, vaid õpilaste üldises võimekuses õppida gümnaasiumi riikliku õppekava alusel mis tahes keeles. Kõikide vene õppekeelega koolide juhid on rõhutanud eestikeelse aineõppe kehtestamise olulisust ka põhikooli tasandil. See on vajalik, et õpilasi paremini gümnaasiumiastmeks ette valmistada. Sellest tulenevalt on avaldatud soovi, et üleminek eestikeelsele aineõppele põhikoolis oleks samuti riigi poolt seadusega reguleeritud. Koostöös Narva Kolledžiga on 2012. aastal plaanis toetada Narva ja teisi Ida-Virumaa koole erinevate tegevustega (nt ülelinnaliste eestikeelsete valikainete pakkumine Narva Kolledži poolt; õpetajate õppereiside korraldamine eestikeelsetesse koolidesse ja eestikeelsesse keskkonda; erinevate õppeainete õpetajate regulaarsete töörühmade kooskäimiste korraldamine jne). Kõik koolid viivad pidevalt läbi koolisisest monitooringut õpilaste tulemuste ja hinnangute kohta. Kokkuleppel koolidega panustab Haridus- ja Teadusministeerium protsessi hinnangusse 2011/2012. õppeaastal nõustamistegevuste rahastamise, ülikoolide kaudu tellitud uuringute ja ainult äärmise vajaduse korral välishindamise kaudu. Pigem toimub 2011/2012. õppeaastal toetav kontroll koostegemiste ja planeerimise ning erinevate tegevuste rahastamise või läbiviimise kaudu. Käesoleva korralduse punktidest 2.2–2.4 nähtub selgelt, et Narva Paju Kool on teinud ja teeb ka tulevikus pingutusi, et kooli õpilased eesti keelt oskaksid ja gümnaasiumiastmes toimuks vähemalt 60% ulatuses õppetöö eesti keeles. Kooli pidaja ei peaks oma tegevusega kooli arengut takistama. Vabariigi Valitsus ei ole tuvastanud haldusmenetluse käigus ühtegi asjaolu, mis takistaks nimetatud koolis tulevikus (juhul, kui kool jätkab tegutsemist gümnaasiumina) 10. klassis õppivatele õpilastele vähemalt 60% ulatuses kursuste eesti keeles õpetamise gümnaasiumiastme jooksul. Koolil on veidi kasutamata praegu juba olemasolevate nende õpetajate reserv, kes on täitnud eesti keeles õpetamise nõude. Järgmistel aastatel tuleb aga õpetajaid lisaks leida. Samuti nähtub eelnevast selgelt, et ka õpilaste eesti keele oskuse tase (sh eesti keele eksami tulemus) on piisav, et gümnaasiumiastmes osaliselt eesti keeles õppida. Koolis puuduvad praegu gümnaasiumiastme õpilased (sh 10. klassi õpilased). Lisaks sellele nähtuvad kooli arengukavast selged sammud eestikeelsele õppele üleminekuks ja õpilaste eesti keele oskuse parandamiseks. Kool on selgelt teadvustanud eesti keele ja kultuuri õppimise vajadust ja peab riigi poolt ettepandu täitmist reaalseks. 3. OTSUS Tulenevalt eeltoodust ja lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikest 3 keelduda andmast Narva Paju Koolile luba gümnaasiumiastmes vene keele kasutamiseks õppekeelena. 4. VAIDLUSTAMINE Korralduse peale võib halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras esitada kaebuse Tallinna Halduskohtusse 30 päeva jooksul korralduse teatavaks tegemise päevast arvates. 5. KORRALDUSE TEATAVAKS TEGEMINE Haridus- ja Teadusministeeriumil teha korraldus Narva Paju Koolile, Narva Linnavalitsusele, Narva Linnavolikogule ja Narva Paju Kooli hoolekogule teatavaks.