Vabariigi Valitsus — Tallinna Linnamäe Vene Lütseumile venekeelseks õppeks loa andmisest keeldumine — RT III, 2012+02:00, 7

Korraldus kehtestatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 alusel.

1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1. Tallinna Linnavolikogu taotlus 24. märtsil 2011. a tegi Tallinna Linnavolikogu otsuse nr 44 „Taotluse esitamine Vabariigi Valitsusele mõnede Tallinna munitsipaalüldhariduskoolide gümnaasiumide õppekeele kohta“. Otsuse tegemise alusena on märgitud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõige 3 ja erinevate munitsipaalüldhariduskoolide hoolekogude ettepanekud. Arvestatud on Tallinna Haridusameti koostatud ja seletuskirjas esitatud kaalutlusi. Otsuse esimese punktiga taotleb Tallinna Linnavolikogu Vabariigi Valitsuselt luba kasutada gümnaasiumi õppekeelena vene keelt (kokku 8 gümnaasiumi) või kakskeelset õpet (kokku 3 gümnaasiumi). Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi puhul taotleb Tallinna Linnavolikogu luba kasutada gümnaasiumis õppekeelena vene keelt. Otsusele lisatud seletuskirjast nähtub, et Tallinnas on 66 munitsipaalüldhariduskooli. Vene õppekeelega gümnaasiume on kokku 22. Seletuskirja teiselt lehelt nähtub, et Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi hoolekogu otsustas 14. märtsil 2011. a pöörduda ettepanekuga Tallinna Linnavolikogu poole, et saada luba kooli gümnaasiumiastmes õppe läbiviimiseks vene keeles. Tallinna Linnavolikogu otsusele lisatud seletuskirjast selgub, et hoolekogu otsus on tehtud põhjusel, et koolis on ebapiisav arv vastava ettevalmistusega pedagooge, mis ei võimalda tagada õppeainete kvaliteetset õpet eesti keeles. Hoolekogu ettepanekut ei ole Tallinna Linnavolikogu otsusele lisatud. Seletuskirjas on esitatud ka Tallinna Linnavolikogu arvamus, et Eesti haridussüsteem ja riiklikud õppekavad on üles ehitatud nii, et sageli ei ole õpilased meie põhikooli riikliku õppekava järgi 9. klassi lõpetamise järel ette valmistatud eesti keeles õppimiseks. 1.2. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajate poolt kooli külastamine ja erinevate osaliste ärakuulamine Haldusorgan kannab haldusmenetluses ka tõendamiskoormust ja koormava haldusakti andmisel peab haldusorgan suutma tõendada, et on olemas haldusakti andmiseks vajalikud faktilised eeldused, ja uurimispõhimõttest tulenevalt hoolitsema, et menetlusosaline ei jätaks pelgalt teadmatuse tõttu esitamata teda soodustavaid tõendeid, mille esitamise koormus on temal. Sellest tulenevalt külastasid Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad 30. mail 2011. a Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi, et selgitada välja kooli valmisolek gümnaasiumiastmes eestikeelsele aineõppele üleminekuks. Kohtuti kooli juhtkonna, õpetajate, hoolekogu, õpilaste ja kooli pidaja esindajatega (Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Haridusameti esindajatega), kellele anti võimalus selgitada oma seisukohti eestikeelsele aineõppele ülemineku küsimustes ja esitada asja otsustamiseks tähtsust omavaid lisaandmeid. Kohtumisel esitati nimetatud esindajatele järgmised küsimused: millised on peamised põhjused, miks Teie kooli hoolekogu on taotlenud erandit ehk miks ei ole kool veel valmis eestikeelsele aineõppele üle minema? Milliseid tegevusi olete teinud viimase viie aasta jooksul, et tagada kooli gümnaasiumiastme üleminek eestikeelsele aineõppele? Mida saaksite ise ette võtta, et tagada üleminek eestikeelsele aineõppele vastavalt õigusaktidele? Kuidas saab Haridus- ja Teadusministeerium toetada kooli, et kool saaks minna üle eestikeelsele aineõppele? Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi külastamisel kinnitas kooli direktor, et lapsevanemad soovivad, et nende lapsed õpiksid nii eesti kui ka inglise keelt, aga saaksid klassikalise venekeelse hariduse. Kool ei taotle siiski eestikeelsele aineõppele üleminekuks pikendust, kuna leiab, et vastav õpetajakaader on võimalik leida. Küll aga on asi põhimõttes – soov on olla vene kultuuri kandev kool. Eesti keele kui aine õpetamise taset on tõstetud ja õpetajaid on koolitatud. Kool soovib tagada oma õpilastele konkurentsivõimelise hariduse, et õpilased oleksid võimelised toimima ühiskondlikus mõttes. Kooli gümnaasiumiastmel õpetatakse praegu eesti keeles kõiki 5 kohustuslikku ainet. 2011/2012. õppeaastast on plaanis suurendada eestikeelse aine mahtu 9 tunnilt nädalas 15 tunnile nädalas. Kool kinnitab, et võtab täieliku vastutuse, et nende kooli õpilased valdavad kooli lõpetamiseks eesti keelt nõutaval tasemel, olles valmis tõhustama keeleõpet jm tegevusi. Kool on arvamusel, et ainetundide mahu suhe (60/40) peaks olema paindlikum ning tuginema õpilase ja tema vanema valitud õppimiskoha, õppekeele, õppeainete, tulevase töökoha ja elamisriigi valikule. Veerand kooli lõpetanutest siirdub edasi õppima välisriikidesse – seetõttu tõhustatakse koolis võõrkeelte õpet. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad esitasid oma argumendid vähemalt 60% ulatuses eestikeelse aineõppe olulisuse kohta, selgitades asjakohaste õigusaktide normide mõtet. Lisaks sellele selgitasid Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad, milliseid andmeid (Eesti Hariduse Infosüsteemis sisalduv, koolide poolt esitatu, haridus- ja teadusministri käskkirjad jne) on otsuse tegemisel aluseks võetud, mille kaudu hinnati koolide, õpilaste ja õpetajate valmisolekut osaliselt eesti keeles õppida. Menetlusosalistele anti võimalus esitada oma arvamus Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajate argumentide kohta. Lisaks varem nimetatud kohtumisele toimus taotlusi esitanud koolide juhtidega (sh Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi juhtidega) kohtumine 27. juunil 2011. a, et veel kord arutada üleminekuga seonduvat ja teavitada koole taotluste menetluse käigust. 1.3. Rahaliste toetuste eraldamine Tallinna Linnamäe Vene Lütseumile eestikeelsele aineõppele üleminekuks Koolide kohta koondati ja analüüsiti mitmesuguseid andmeid, muu hulgas ka koolide seniste üleminekualaste tegevuste ja riigi seniste toetusskeemide kasutamise tulemuslikkust, sealhulgas, kuidas oli taotluse esitanud koole viimastel aastatel toetatud eesti õppekeelele üleminekuks gümnaasiumiastmel. Nimelt on Haridus- ja Teadusministeerium aastatel 2007–2011 ülemineku eesmärgil igal aastal rahaliselt toetanud vene õppekeelega gümnaasiume, kes on õpetanud eesti keeles erinevaid õppeaineid rohkem, kui selleks õppeaastaks on õigusaktid ette näinud. Tallinna Linnamäe Vene Lütseum 2007.–2011. aastal rahalist toetust ei taotlenud, kuna kool ei õpetanud gümnaasiumiastme õpilastele riiklikes õigusaktides sätestatust rohkem õppeaineid eesti keeles. Kool on 2011. aasta lõpus taotlenud Tallinna Haridusameti kaudu 8514 euro eraldamist eesti keele aineringide korraldamiseks, õpilaste õppekäikudeks ja eesti keele õppeks vajalike õppevahendite soetamiseks. Haridus- ja Teadusministeerium eraldab küsitud ulatuses vahendid Tallinna linnale 2012. aasta alguses. Raha eraldamine oleks olnud võimalik ka varem, kuid Tallinna linn esitas taotluse alles detsembris 2011. a. 1.4. Muud haldusmenetluse ajal tehtud tegevused 2011. aasta septembris ja oktoobris toimusid kahepäevased seminarid kõigi Eestis asuvate vene õppekeelega koolide (kus avati 2011/2012. õppeaastal 10. klass) juhtidele. Osalema kutsuti direktorid, õppealajuhatajad ning kooli pidajate esindajad (üldjuhul linna või valla haridusvaldkonnaga tegelevad spetsialistid). Huvi seminaril osalemise vastu oli väga suur, osavõtjate osakaal ligi 100-protsendiline (osa võtsid ka Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi juhid). Osalejad jaotati 6 rühma kooli asukoha, koolitüübi (väikese õpilaste arvuga kool; kahe õppekeelega kool jne) ja eestikeelse aineõppe läbiviimise senise kogemuse põhjal – eesmärk oli koondada ühte rühma võimalikult sarnase taustaga koolid. Igas rühmas oli umbes 20 inimest, mis võimaldas viia läbi arutelusid väga sisukalt ja aktiivselt kõiki osalejaid haaravalt. Kahepäevase seminari eesmärk oli kooliti kirjeldada hetkeseisu üleminekul eestikeelsele aineõppele, tuua välja juba tehtud tegevused ning olulisemad tegevused 2011/2012. õppeaastal ja edaspidi (s.o järgmistel õppeaastatel) ning leppida kokku vastutuses ja koostöös erinevate osaliste vahel (s.o koostöös koolisiseselt; koostöös koolide vahel; koostöös kooli ja kohaliku omavalitsuse vahel; koostöös kooli ning Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel; koostöös kohaliku omavalitsuse ning Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel). Seminari käigus vaadati koos üle üleminekuprotsessi olulised osad, s.o koostöö lapsevanematega, õpetajate koolitus, eestikeelse õpikeskkonna kujundamine, tugitegevused õpilastega jne. Iga kool koostas seminari käigus oma tegevuskava, mille alusel viiakse selles koolis läbi olulised tegevused. Seminari käigus lepiti kohalike omavalitsuste esindajatega kokku ka Haridus- ja Teadusministeeriumi poolse rahalise toetuse maht ja suunitlus vastavalt ühe või teise kooli või piirkonna vajadusele. Praeguseks on enamik kohalikke omavalitsusi rahalise toetuse ka kätte saanud. Paralleelselt eelnimetatud seminariga toimub Tartu Ülikooli läbiviidav koolijuhtide koolitus, mis käsitleb muudatuste juhtimist ja kogemuste vahetamist koolide (sh eesti õppekeelega koolide) vahel, pidades eeskätt silmas uute riiklike õppekavade rakendamist. Lisaks sellele on läbi viidud ühiskonnaõpetuse ja ajaloo õpetajate sügiskool, kus samuti käsitleti olulises osas lõimitud aine- ja keeleõppe temaatikat. Koolijuhtide soovituste (millisele sihtrühmale mis laadi koolitust täpsemalt veel vaja on) põhjal on kavandatud koolitused (alates 2012. aasta kevadest) õpetajatele Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) kaudu. Haridus- ja Teadusministeeriumi tellimusel toimuvad jätkuvalt lõimitud aine- ja keeleõppe (edaspidi LAK-õpe) metoodika koolitused erinevate ainete õpetajatele (need on õpetajatele tasuta). Praegu on Tartu Ülikoolis juba alanud vene õppekeelega koolide juhtide iga-aastane (juba neljas aasta järjest) koolitus, kus aasta jooksul käsitletakse muudatuste juhtimist, õppekavaarendust, uuemaid metoodikaid jms – eesti õppekeelega koolidega tehakse koostööd, mille käigus toimuvad eesti õppekeelega koolide külastused, korraldatakse erinevaid arutelusid, kutsutakse kogenud koolijuhte lektoriteks (need on koolijuhtidele tasuta). Jätkuvalt töötavad neli piirkondlikku metoodilise nõustamise keskust ning on ette valmistatud mitukümmend nõustajat, kes on õpetajatele toeks õppeprotsessi analüüsimisel ja arendamisel. Lisaks korraldavad keskused piirkondlikke seminare vastavalt piirkonna õpetajate soovidele ja vajadustele (need on koolidele tasuta). Riik on neli aastat toetanud rahaliselt koole, kes on õpetanud eesti keeles erinevaid õppeaineid rohkem, kui selleks õppeaastaks on õigusaktid ette näinud. 2011/2012. õppeaastast toetatakse koole lähtuvalt nende vajadustest individuaalselt kohalike omavalitsuste kaudu. Koole külastades on esile kerkinud järgmised vajadused: abiõpetaja, kes esimese poole aasta jooksul oleks õpilastele toeks nii õppeprotsessi vältel kui ka vajaduse korral pärast õppetööd; õpilaste kooliväliste keeleliste tegevuste toetamine (nt keelelaagrid, eesti õppekeelega koolidega ühisüritused jne); üksikud koolid soovivad saada lisaks õppevara või tehnikat, et sisustada klassiruumid tänapäevasemalt. Haridus- ja Teadusministeerium on kogu 2010/2011. õppeaasta jooksul toetanud koole uue kooli õppekava koostamisel ja selles eestikeelse aineõppe elementide arvestamisel. Sarnast metoodilist tugiteenust jätkatakse ka 2011/2012. õppeaastal. Lisaks on Haridus- ja Teadusministeeriumil plaanis üks kord poolaastas koondada piirkondlikult koolide juhid ja nendega eestikeelsele aineõppele ülemineku protsess läbi rääkida ning vajalikud tugimeetmed täpsustada. Jätkuvalt toetatakse keelekümblusprogrammi rakendamist ja selle laienemist, et võimaldada eestikeelne aineõpe eesti keelest erineva emakeelega lastele juba põhikooliastmes. 2. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED Loa andmisel eesti keelest erineva õppekeele kasutamiseks gümnaasiumis on tegemist kaalutlusotsusega, mis on Vabariigi Valitsuse pädevuses. 2.1. Tallinna Linnavolikogu otsus ja eestikeelsele aineõppele üleminekut reguleerivad sätted Tallinna Linnavolikogu otsusele lisatud seletuskirja kohaselt on Eesti haridussüsteem ja riiklikud õppekavad üles ehitatud nii, et sageli ei ole õpilased põhikooli riikliku õppekava järgi 9. klassi lõpetamise järel ette valmistatud eesti keeles õppimiseks. Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määruse nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava“ § 15 lõikes 3 nähakse ette kohustuslike õppeainete nädalatundide arv põhikooli I, II ja III kooliastmes. Eesti keele teise keelena tunde on nähtud kooliastmete lõikes ette järgmiselt: I kooliastmes 6 tundi; II kooliastmes 12 tundi ja III kooliastmes 12 tundi. Sama paragrahvi lõige 5 võimaldab koolil põhikooliastmete valikainete ning lõimitud aine- ja keeleõppe (sh keelekümbluse) kasutamiseks kooli hoolekogu nõusolekul muuta riikliku õppekava kohustuslike õppeainete ja läbitavate teemade nimistut (sealhulgas liita ning ümber kujundada õppeained) ning muuta tunnijaotusplaani, tagades oma kooli õpilastele riiklikus õppekavas määratud üldpädevuste, õpitulemuste ning õppe- ja kasvatuseesmärkide saavutamise kooliastmete lõpuks. Seega on riiklik õppekava küllaltki paindlik ning koolidel on võimalus tagada oma õpilastele ka suuremal määral eesti keele tundide läbiviimine, kui selle riiklik õppekava tavapäraselt ette näeb. Pigem võivad tagasilöögid kaasneda siis, kui kooli juhtkond ja õpetajad või kooli hoolekogu ei soovi õpilastele sellist võimalust tagada. Kui kooli gümnaasiumiastmel toimub tulevikus õppetöö osaliselt eesti keeles, siis on selge, et üha enam nähakse vajadust ka põhikooliastmes eesti keele õpetamise järele. Lisaks sellele sätestab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõige 4, et koolis või klassis, kus õppekeel ei ole eesti keel, on eesti keele õpe 1. klassist alates kohustuslik. Kool tagab niisuguses koolis või klassis eesti keele õppe korraldamise tasemel, mis võimaldaks põhikooli lõpetajatel jätkata õpinguid eesti õppekeelega õppeasutuses. Juba 1993. aastal vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõige 2 nägi ette regulatsiooni, et koolis või klassis, kus õpe ei toimu eesti keeles, on eesti keele õpe 3. klassist alates kohustuslik. 1999. aastal muudeti nimetatud õigusakti ja sätestati eesti keele õppe kohustuslikkus alates 1. klassist. Seega on praegu gümnaasiumis õppivad õpilased ning gümnaasiumisse astuvad õpilased õppinud eesti keelt alates 1. klassist. Tulenevalt eelöeldust on Vabariigi Valitsuse hinnangul hariduspoliitiliselt eeldused tagatud, et põhikoolis pööratakse eesti keele õppele olulist tähelepanu ning tagatakse õpilaste hea keeleoskus juba põhikooli lõpuks. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 1 loetakse kooli või klassi õppekeeleks keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60 protsenti riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppe koormusest. Kui õpe ei toimu üheski keeles 60 protsendi ulatuses, loetakse õpe kakskeelseks. Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 3 on gümnaasiumi õppekeel eesti keel. Munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks annab Vabariigi Valitsus valla- või linnavolikogu taotluse alusel. Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu. Eesti õppekeelele üleminek on olnud seaduse kohaselt nõutav juba üle 18 aasta. 15. septembril 1993. a vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on selle vastuvõtmisest alates sätestatud üldreeglina, et kooli õppekeel on eesti keel. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse esimese redaktsiooni § 52 lõikes 2 on muu hulgas sätestatud: „Käesoleva seaduse § 9 1. lõike jõustumiseks minnakse aastatel 1993–2000 riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides üle eestikeelsele õppele.“. 10. septembril 1997. a vastuvõetud seadusemuudatusega pikendati üleminekutähtaega ja sätestati, et riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides alustatakse üleminekut eestikeelsele õppele hiljemalt 2007/2008. õppeaastal. 1998. aastal kinnitas Vabariigi Valitsus muukeelse hariduse arengukava, mille alusel üleminekut toetati. Praegu kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega (mis jõustus 1. septembril 2010. a) täpsustati eesti õppekeelele üleminekut veelgi. Nimetatud seaduse § 89 lõige 4 sätestab järgmist: „Koolides, kus käesoleva seaduse jõustumisel on gümnaasiumi astmel eesti keelest erinev õppekeel, rakendatakse käesoleva seaduse § 21 lõiget 3 alates 2011/2012. õppeaastast gümnaasiumiõpinguid alustanud õpilaste suhtes ja kogu gümnaasiumi ulatuses viiakse õpe käesoleva seaduse § 21 lõikega 3 kooskõlla hiljemalt 2013. aasta 1. septembriks.“. Sätte täpsustamine on ka põhjendatud, arvestades asjaolu, et alates 1993. aastast on koolidele antud aega eesti õppekeelele üleminekuks. Selle ülemineku tarvis on riik pidevalt integratsiooniprogrammi raames tegevusi kavandanud ning neid rahaliselt toetanud. Kui 1993. aastal loodud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse regulatsioon oli ühene ja absoluutne (§ 9 lõige 1 sätestas, et koolis on õppekeeleks eesti keel, ning § 52 lõige 2 omakorda, et käesoleva seaduse § 9 1. lõike jõustumiseks minnakse aastatel 1993–2000 riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides üle eestikeelsele õppele), siis kuni 31. augustini 2010. a kehtinud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 9 lõige 11 sätestas, et gümnaasiumiastmes on õppekeeleks eesti keel. Munitsipaalkooli gümnaasiumiastmes ja munitsipaalkooli gümnaasiumiastme üksikutes klassides võib õppekeeleks olla ka mis tahes muu keel. Loa muus keeles toimuvaks õppetööks annab Vabariigi Valitsus kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse alusel. Vastava ettepaneku kohaliku omavalitsuse volikogule teeb kooli arengukavast lähtudes gümnaasiumi hoolekogu. Seega muudeti regulatsiooni aja jooksul paindlikumaks ja anti teatud juhtudel võimalus taotleda ka seaduses sätestatuga võrreldes erandit. Kuni 31. augustini 2010. a kehtinud Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määrus nr 56 „Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava“ sätestas munitsipaal- ja riigikooli gümnaasiumiastmel eestikeelsele õppele ülemineku täpse ajakava. Nimetatud määruse § 282 lõike 1 kohaselt õpetati 2007/2008. õppeaastal 10. klassi astujatele gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt õpetati 2008/2009. õppeaastal 10. klassi astujatele eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust ning kooli valikul kas ühiskonnaõpetuse kaht kursust või muusika kolme kursust ning lõike 3 kohaselt 2009/2010. õppeaastal 10. klassi astujatele vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust ja muusika kolme kursust. 2010/2011. õppeaastal 10. klassi astujatele õpetati gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust ja Eesti ajaloo kaht kursust ehk kokku vähemalt 8 kursust. Sama paragrahvi lõige 5 nägi ette (nimetatud lõige jõustus sarnaselt eelnimetatutega 3. detsembril 2007. a), et 2011/2012. õppeaastal ja sellele järgnevatel õppeaastatel õpetatakse gümnaasiumiastmel eesti keeles vähemalt eesti kirjanduse üht kursust, ühiskonnaõpetuse kaht kursust, muusika kolme kursust, Eesti ajaloo kaht kursust ja geograafia kolme kursust. Seega oli juba 2007. aastal koolidele teada ja õigusaktina järgimiseks kehtestatud väga üksikasjalik regulatsioon eesti õppekeelele üleminekuks, mis nägi iga õppeaasta kohta ette vajaliku pingutuse ning selle kajastamise kooli arengukavas. Kuna täies ulatuses realiseerub eestikeelne õpe gümnaasiumis alles 1. septembrist 2013. a, siis oli koolidel aega tervelt kuus aastat (arvestamata 1993.–2007. aasta vahelist perioodi) selleks, et teha ettevalmistusi gümnaasiumiastmes õppetöö läbiviimiseks 60% ulatuses eesti keeles. Seetõttu ei ole praegu enam tõsiselt võetavad põhjendused, et koolidele ei ole antud piisavalt aega, õpilasi ei ole piisavalt ette valmistatud, õpetajaid ei ole piisavalt tööle võetud jne. Õpilase minimaalne õppekoormus gümnaasiumis on sätestatud Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määruse nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava“ § 11 lõikes 1, mis on gümnaasiumi jooksul 96 kursust (1 kursus on 35 tundi). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tagab kool oma õppekavaga eestikeelse õppe vähemalt 57 kursuse ehk 60% ulatuses gümnaasiumiastmele kehtestatud väikseimast lubatud õppemahust, kusjuures eesti kirjandust, Eesti ajalugu, ühiskonnaõpetust, muusikat ja geograafiat tuleb õpetada eesti keeles. Õppeainete kohustuslikud kursused nähakse ette sama määruse §-s 9. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 67 lõike 1 kohaselt koostatakse kooli järjepideva arengu tagamiseks kooli arengukava. Arengukava koostatakse vähemalt kolmeks aastaks. Arengukavas määratakse: 1) kooliarenduse põhisuunad ja -valdkonnad, sealhulgas turvalisuse tagamine koolis; 2) õpetajate täienduskoolituskava; 3) eesti õppekeelest erineva õppekeelega põhikooli puhul meetmed, mida rakendatakse, et tagada õpilastele võimalus keskhariduse tasemel õpingute jätkamiseks eesti keeles; 4) tegevuskava. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõike 3 neljas lause sätestab muus keeles toimuvaks õppeks või kakskeelseks õppeks loa taotlemise kohta järgmist: „Sellise ettepaneku teeb valla- või linnavolikogule kooli arengukavast lähtudes hoolekogu.“. See tähendab, et hoolekogu ettepanek peab olema vastavuses kooli arengukavaga ehk arengusuundadega. Kui kooli arengukava näeb ette eestikeelsele aineõppele ülemineku gümnaasiumiastmes (vähemalt 60% ulatuses), siis võib asuda seisukohale, et hoolekogu selline ettepanek ei saa arengukavast lähtuda, sest see ei ole arengukava sisuga vastavuses. Iga ühiskond vajab normaalseks toimimiseks ühiskonnaliikmete vahelist suhtlemist ja sotsiaalset sidusust, mille oluliseks eelduseks on ühine suhtluskeel. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 6 tulenevalt on Eesti ühiskonnas selliseks keeleks eesti keel. Seetõttu peab riik edendama eesti keele kasutamist ka avaliku võimu teostamisega vahetult mitteseotud ühiskonnaelu valdkondades, nagu äris, kultuuris, hariduses, ajakirjanduses jms. Selle eesmärgiga on põhjendatud ka piirangute seadmine võõrkeelte kasutamisele nendes ühiskonnaelu valdkondades, et tõkestada vastupidiseid tendentse. Kuigi Eesti Vabariigi põhiseaduse §-d 49 ja 50 rõhutavad vajadust arvestada ka igaühe õigusega oma rahvuslikule identiteedile ning vähemusrahvuste kultuurialaste õigustega, mis eeldavad samasse vähemusrahvusesse kuuluvate isikute võimalust kasutada omavahelises suhtlemises oma emakeelt, rõhutatakse seaduse kommenteeritud väljaandes („Eesti Vabariigi põhiseadus – kommenteeritud väljaanne“, kirjastus Juura 2008) selgelt, et eesti keel peab kujunema erinevate rahvuste esindajate vahelise suhtlemise keeleks Eestis. Selleks, et Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatut tagada, on vaja osata eesti keelt ning kõige lihtsam moodus igal noorel inimesel seda omandada on eestikeelse tasemehariduse kaudu. 2.2. Õpetajate valmisolek eestikeelseks aineõppeks Vastavalt keeleseaduse § 23 lõikele 1 peavad avalik teenistuja, riigiasutuse ja kohaliku omavalitsuse asutuse töötaja, samuti avalik-õigusliku juriidilise isiku ja selle asutuse töötaja, avalik-õigusliku juriidilise isiku liige, notar, kohtutäitur, vandetõlk ja nende büroo töötaja oskama ja kasutama eesti keelt tasemel, mis on vajalik teenistuskohustuste või tööülesannete täitmiseks. Eesti keele oskust hinnatakse eesti keele tasemeeksamil. Keeleseaduse § 26 lõike 3 kohaselt ei pea eesti keele tasemeeksamit sooritama isikud, kes on omandanud hariduse eesti keeles vähemalt ühel järgmistest tasemetest – põhiharidus, üldkeskharidus, põhihariduse baasil kutsekeskharidus, põhihariduse baasil keskeriharidus, kõrgharidus. Enne 1. juulit 2008. a väljaantud eesti keele tasemetunnistused loetakse keeleseaduse § 39 lõikest 1 tulenevalt vastavaks järgmiselt: algtaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele B1-taseme tunnistusele; kesktaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele B2-taseme tunnistusele; kõrgtaseme keeleoskuse tunnistus eesti keele C1-taseme tunnistusele. Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2011. a määruse nr 84 „Avaliku teenistuja, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded“ § 9 punkti 7 kohaselt nõutakse eesti keele ja eesti keeles õpetatavate ainete õpetajatelt ja õppejõududelt vähemalt C1-tasemel eesti keele oskust. Eesti keeles õpetamise nõuded täitnud õpetajad jagunevad kolme rühma: 1) õpetajad, kelle emakeel on eesti keel; 2) õpetajad, kes on tasemehariduse omandanud eesti keeles; 3) õpetajad, kes on omandanud eesti keele oskuse C1-tasemel (teinud tasemeeksami). Eesti Hariduse Infosüsteemi (edaspidi EHIS) andmetel (õpetajate koosseisu andmed seisuga 10. november 2010. a, riigikeele oskuse andmed seisuga 24. mai 2011. a) töötab Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi gümnaasiumiastmes kümme õpetajat, kellel on täidetud Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2011. a määruse nr 84 § 9 punktis 7 sätestatud nõue. EHISe andmetel on C1-tasemetunnistus väljastatud kümnele õpetajale. EHIS on riiklik register, mis koondab haridussüsteemi puudutavaid andmeid ja mille õpetajate ja õppejõudude alamregistri andmed võimaldavad muu hulgas tagada õpetajate kutse-, eri- ja ametialase ettevalmistuse ja täiendamise võimaluste sihipärasemaks muutmist, õpetajate koolitusvajaduse ja õpetajate kvalifikatsiooni prognoosimist. EHISe andmetel õpetab Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi gümnaasiumiastmes neist kümnest õpetajast seitse õpetajat eesti keeles lisaks eesti keele õppeainele (58 tundi nädalas) muusikaõpetust (6 tundi), ühiskonnaõpetust (4 tundi), valikainet Eesti ajalugu (4 tundi) ja valikainet eesti kirjandus (1 tund). Põhikooliastmetes on selles koolis veel õpetajaid, kes on täitnud Vabariigi Valitsuse 20. juuni 2011. a määruses nr 84 sätestatud nõuded. Sellises mahus eestikeelsete ainete õpetamine näitab ka seda, et õpilased on valmis eesti keeles aineid õppima ning eestikeelsete ainete lisamine annab vaid tuge selleks, et keeleline baas tugevneks veelgi ja eestikeelne aineõpe muutuks õpilaste jaoks üha loomulikumaks protsessiks. EHISe andmetest nähtub, et neist kümnest õpetajast kolm töötavad Tallinna Linnamäe Vene Lütseumis osalise koormusega (neist üks õpetaja töötab veel teises Tallinna koolis ja kahes koolis töötamise koormus moodustab täiskoormuse). Kolm õpetajat, kellel on õigus gümnaasiumiastmes eesti keeles õpetada, õpetavad oma õppeainet (kehaline kasvatus, matemaatika, valikaine juhtimise alused) vene keeles. Neist kümnest õpetajast kaheksa õpetavad oma õppeainet ka põhikooliastmes, kus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt võib kool õpet läbi viia ka vene keeles. Kõigi kümne õpetaja gümnaasiumiastmes õpetamise koormus kokku on vaid 4,57 ametikohta (gümnaasiumiastmes eesti keeles õpetamise koormus vaid 3,32 ametikohta). Seega on Tallinna Linnamäe Vene Lütseumil hulgaliselt ka sisemist reservi, et viia olemasolevate õpetajatega tulevikus gümnaasiumiastmes läbi senisest rohkem kursusi eesti keeles. Seega hinnati Eesti Hariduse Infosüsteemi andmete alusel iga kooli õpetajate valmisolekut erinevaid õppeaineid eesti keeles õpetada (nimetatud andmebaasis on andmed õpetajatele antud tasemetunnistuste kohta; andmed õpetajate emakeele kohta; andmed õpetajate tasemehariduse omandamise kohta, sh andmed selle kohta, kas tasemeharidus omandati eesti keeles jne). Käimasoleval õppeaastal on koolil olemas kõik vajalikud õpetajad selleks, et viia 10. klassis läbi eestikeelset aineõpet arvestusega, et kolme õppeaasta jooksul (gümnaasiumiastme jooksul) läbitakse 60% kursustest eesti keeles. Kool otsib praegu joonestamise ja majandusõiguse õpetajaid. Kooli eesti keele õpetajatel on koolijuhi hinnangul väga hea erialane ettevalmistus ning nad kasutavad positiivset tulemust andvaid õppemetoodikaid. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetele tuginedes ja koolijuhi esitatud informatsiooni põhjal saab teha ühese järelduse, et Tallinna Linnamäe Vene Lütseumil on piisavalt vajaliku pädevusega õpetajaid selleks, et 2011/2012. õppeaastal ning kahe järgmise õppeaasta jooksul viia gümnaasiumiõpilastele (kes 2011/2012. õppeaastal alustasid õpinguid 10. klassis ja kes alustavad õpinguid edaspidi) läbi 60% kursustest eesti keeles. 2.3. Õpilaste valmisolek eestikeelseks aineõppeks Haridus- ja teadusministri 17. septembri 2010. a määruse nr 59 „Tasemetööde ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite ettevalmistamise, koostamise, läbiviimise ja hindamise tingimused ja kord ning tasemetööde, ühtsete põhikooli lõpueksamite ja riigieksamite tulemuste analüüsimise tingimused ja kord“ § 17 lõige 8 sätestab põhikooli lõpetamise kohta, et eesti keele teise keelena eksami edukal sooritamisel (vähemalt 60 protsenti maksimaalsest tulemusest) väljastatakse isikule Eksamikeskuse poolt eesti keele B1-taseme tunnistus. Keeleseaduse lisa 1 kohaselt mõistab B1-tasemel keelekasutaja kõike olulist endale tuttaval teemal, nagu töö, kool ja vaba aeg, saab enamasti hakkama välisriigis, kus vastavat keelt räägitakse, oskab koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal, oskab kirjeldada kogemusi, sündmusi, unistusi ja eesmärke ning lühidalt põhjendada-selgitada oma seisukohti ja plaane. Õppijana peab B1-tasemel keelekasutaja olema võimeline mõistma õpetaja poolt antud juhiseid, esitama küsimusi aine kohta, aru saama (põhi-, kesk-)kooli puudutavast suulisest ja kirjalikust infost, küsima infot kooli kohta nii vahetult suheldes kui ka telefonitsi või kirjalikult, valdama koolis välja kujunenud tervitusi või keelelisi formaalsusi (vt Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse poolt 2008. aastal väljaantud „Iseseisev keelekasutaja“, lk 66). Väljavõtteid B1-taseme asjatundlikkuse kirjeldusest: 1) kuulamine – mõistab igapäevaelus (tööl, koolis, vabal ajal) regulaarselt korduvate teemade peamist mõtet ja olulisemaid üksikasju, suudab järgida üksikasjalikke juhiseid (vt „Iseseisev keelekasutaja“, lk 32); 2) lugemine – saab rahuldavalt aru otsesõnalistest faktipõhistest tekstidest; on võimeline mõistma ka pikemate tekstide peamist mõtet ja otsima neist konkreetset infot, kui teema on talle oluline või tuttav (vt „Iseseisev keelekasutaja“, lk 34); 3) rääkimine – tuleb lihtsat keelt kasutades toime enamikus praktilistes olukordades, nagu info küsimine, selgituse palumine, oma arvamuse avaldamine, ettepanekute tegemine; oskab esitada võrdlemisi ladusaid, kuid üldsõnalisi kirjeldusi oma huvivaldkonna teemade piires; on võimeline lihtsaid keelevahendeid kasutades kirjeldama, analüüsima ja võrdlema ka ebatavalisi sündmusi ja nähtusi (vt „Iseseisev keelekasutaja“, lk 141); 4) kirjutamine – oskab kirjutada lühikesi tüüpvormis ettekandeid, kus esitab tavapärast faktiteavet või põhjendab toiminguid (vt „Iseseisev keelekasutaja“, lk 133). Samuti võib näite tuua Soome põhikooli riiklikust õppekavast: immigrantõpilased, rahvusvähemuse õpilased, kes õpivad soome keelt teise keelena, õppides soomekeelses koolis, peavad saavutama põhikooli lõpuks B.1.1–B.1.2 keeleoskuse taseme. Gümnaasiumiastmes õppimisel on kahtlematult jätkuvalt vajadus toetada õpilast keeleliselt, kasutades vastavaid metoodilisi võtteid ja õpetamismetoodikat. Sellele on õpetajate täienduskoolitustes ka tähelepanu pööratud. Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi õpilaste põhikooli eesti keele eksamite tulemusi vaadates selgub, et eesti keele eksamit on sooritatud 2010. aastal väga hästi – keskmine eksamihinne on 3,7 (eksami sooritajaid oli 55). Seega on keskmine eesti keele eksami hinne küllaltki kõrge ja näitab, et väga suure osa õpilaste eesti keele oskuse tase on selgelt üle 60 punkti ja B1-taseme. 2009. aasta kohta tehtud üldkokkuvõttest nähtub, et võrreldes 2010. aastaga oli eesti keele eksami tulemus mõnevõrra kõrgem – keskmine eksamihinne on 4,0 (eksami sooritajaid oli 65). Lisaks sellele märgib taotluse esitaja otsuse seletuskirjas järgmist: „Haridus- ja Teadusministeeriumi tellimusel viisid Tartu Ülikooli teadlased Anu Masso ja Katrin Kello läbi uuringu vene õppekeelega gümnaasiumide üheteistkümnendate klasside õpilaste ja nende õpetajate seas teemal vene õppekeelega koolide valmisolekust eestikeelsele gümnaasiumiõppele üleminekuks. Uuringu tulemuste kohaselt on õpilased ja õpetajad ühel nõul selles osas, et eesti keele oskus paraneb, kuid õppeained, mida õpetatakse eesti keeles, omandatakse halvemini. Oluliselt kasvab õppekoormus ja halveneb edasijõudmine, sealhulgas halvenevad ka riigieksamite tulemused“. Viidatud uuring on kättesaadav veebilehel www.hm.ee/index.php?popup=download&id=10415. Anu Masso ja Katrin Kello koostatud uuringu käigus korraldati õpetajate ja õpilaste seas küsitlus 2009. aasta kevadel ehk peaaegu kolm aastat tagasi. Peale selle on oluline pöörata tähelepanu ka asjaolule, et küsitlus viidi läbi vaid sellel ajal 11. klassis õppivate õpilaste hulgas, keda Vabariigi Valitsuse praegu tehtav otsus kuidagi ei puuduta. Need õpilased lõpetasid gümnaasiumi juba 2010. aasta kevadel. Kuna küsitlus puudutas vaid ühte aastakäiku ehk neid õpilasi, kes õppisid 2008/2009. õppeaastal 11. klassis, siis tuleb aru saada, et kindlasti erineb nii üksikute õpilaste eesti keele oskus kui ka erinevate aastakäikude õpilaste eesti keele oskus. Vabariigi Valitsusel on alust arvata, et iga aastaga paraneb seni vene õppekeeles õppinud õpilaste eesti keele oskus ja valmisolek tulevikus ainult eesti keeles õppida. Sellise väite esitamise aluseks on asjaolu, et iga õppeaastaga suurendati eesti keeles õpetatavate õppeainete kursuste mahtusid. Küsitluse läbiviimise ajal (2008/2009. õppeaastal) oli koolidel kohustus õpetada eesti keeles vaid eesti kirjanduse üht kursust ning kooli valikul kas ühiskonnaõpetuse kaht kursust või muusika kolme kursust (kokku seega 3–4 kursust) ja sedagi vaid sel õppeaastal 10. klassi õppima asunud õpilastele. Nende õpilaste puhul, kelle seas küsitlus läbi viidi, tuleb lähtuda veel eelmise õppeaasta kohta ettenähtud normidest, kuna nemad asusid siis 10. klassi õppima. 2007/2008. õppeaastal õpetati eesti keeles vaid üht eesti kirjanduse kursust. Seega ei saagi eeldada, et 2009. aasta kevadel küsitluses osalenud õpilastel oleks olnud väga suur valmisolek 60% ulatuses eesti keeles õppida. Vähetähtis ei ole ka fakt, et tegemist oli õpilastega, kelle peal rakendati esimestena eesti õppekeelele ülemineku sätteid ja kes pidid esimestena üht õppeainet eesti keeles õppima. Seetõttu ei ole ka üllatav mõningane vastumeelsus nende õpilaste seas, kellel eesti keelega varasemat olulist kokkupuudet polnud. Selliste uuringute läbiviimine on kindlasti oluline omas ajas ja ruumis, kuid see ei saa olla praeguse otsuse puhul (sihtgrupi 100% muutumise ja õigusliku olukorra muutumise tõttu) tõsiselt võetavaks argumendiks. Oluline on ka esile tuua, et uuringus kasutati õpilaste ja õpetajate enesehinnangu analüüsi metoodikat, seega ei tulene uuringust, milline on tegelik sisuline ja ainealane edukus või valmisolek, ning saab vaid viidata selle aastakäigu õpilaste isiklikule arvamusele eesti keeles õppimise kohta. Gümnaasiumis eestikeelsele õppele ülemineku ettevalmistustes (nt õpetajate täienduskoolitustes) on toetutud keelekümblusprogrammide rakendamise põhimõtetele ning nii välismaal kui ka Eestis läbiviidud uuringutele. Õpilaste keelelist ja akadeemilist toimetulekut emakeelest erinevas õppes (keelekümbluses) on uuritud kõikides riikides, kus programm on rakendunud (nt Kanada, Soome), sh ka Eestis. Kõigi läbiviidud uuringute tulemused näitavad, et õpilaste ainealased õpitulemused on võimetekohased ja vastavad riikliku õppekava õpieesmärkidele. Uuringute tulemused näitavad ka seda, et mida hiljem teises keeles õpinguid alustatakse, seda suurem on tõenäosus, et õpilased tajuvad õppekoormuse kasvu või õppekoormus teatud perioodi jooksul ka kasvab reaalselt, kuid asjakohase metoodika rakendamisel ei sõltu õpitulemuste saavutamine õppekeelest (Sau-Ek 2011; Sau-Ek 2008; Asser. H 2005). Asjakohaseks metoodikaks eestikeelse õppe läbiviimiseks gümnaasiumiastmes on kindlasti LAK metoodika, mille ühte vormi – keelekümblust – on Eestis edukalt rakendatud alates 1990-ndate aastate lõpust. Keelekümblusõpilasi on nii Tartu Ülikooli kui ka Tallinna Ülikooli uurimisrühmad uurinud programmi algusest peale ning tuvastanud, et õpilased ei kaota midagi oma emakeelest, omandavad väga hea eesti keele ning nende aineteadmised vastavad täiesti riiklikule õppekavale ning on võrdsed kontrollgruppidena uuritud nii vene kui ka eesti õppekeelega tavaklasside õpilaste teadmistega. LAK-õppe puhul lähtutakse õpilase keeleoskuse tasemest ning õpetaja ehitab õppeprotsessi üles vastavalt õpilaste keeleoskusele, liikudes selle arenedes keerulisemale keelekasutusele. Ainet edastades kasutab õpetaja palju näitlikku materjali ning aktiivõppemeetodeid, kus õppijat suunatakse keelt kasutama, ning seostab õpitava õpilaste seniste teadmistega ainest ja selle seosest õpilastega. Õpetajad on metoodiliselt ette valmistatud, et tuua käsitletavas välja olulisim, nii et õpilased omandaksid kõik olulise ja samas jäetaks kõrvale ebaoluline ja liigne info, mida tavalises õppeprotsessis sageli ehk liigagi palju on. Võimaluse korral kasutatakse erinevaid praktilisi ja loovtöö harjutusi ning arendatakse õppeprotsessi käigus õpilaste õpioskusi. Õppekava ülesehitusel on oluline roll nii keelisel kui ka ainealasel lõimimisel: ühelt poolt on igal tunnil (see on oluline ka emakeelse õppe puhul tavalises õppes) keeleline eesmärk – ka matemaatika õpetaja peaks alati pöörama tähelepanu korrektsele keelekasutusele, olgu see emakeelne või võõrkeelne tund, nii eesti kui ka vene õppekeelega koolis. Teiselt poolt kasutatakse palju ainete omavahelist lõimimist, mis lihtsustab õpilasel nii ainealaste kui ka keeleliste seoste loomist ning toetab keelelist ühtlast ja valutut arengut. Sellise õppeprotsessi ülesehitamisel teevad õpetajad omavahel palju koostööd ning sellega tagatakse turvaline õpikeskkond ning õpilase keeleline ja ainealane toetamine läbi mitmete ainete. Oluline on õpilases turvatunde ja eduelamuse tekitamine, seega ei ole keelelised vead algusetapis olulised ja õpetaja juhib neile tähelepanu õigeid variante tagasi peegeldades, mitte karme hinnanguid andes ja eksimusi rõhutades. Oluline on toetada õpilaste motivatsiooni ja positiivset suhtumist õppimisse. Kogemused näitavad, et teises keeles õpe on raske esimese poole aasta jooksul – seejärel õpilaste keeletase ühtlustub ja õppetöö muutub sujuvaks. Seega on õpilase jaoks lihtsam, kui õpitakse mitut ainet eesti keeles ja need toetavad üksteist. Kui õpe toimub väga väheses mahus eesti keeles, siis ei ole õpilasel piisavat keeletuge. Seda, et teises keeles õppimine ei halvenda ainealaste teadmiste omandamist, kinnitavad ka nende koolide riigieksamite tulemused, kus kahes keeles aineõpet on rakendatud kümme või enam aastat. Sellisteks koolideks on näiteks Tallinna Humanitaargümnaasium ja Tartu Annelinna Gümnaasium. Viimaste aastate riigieksamite keskmise tulemuse järgi kuuluvad mõlema kooli õpilased Eesti edukaimate hulka. Tallinna Humanitaargümnaasiumi õpilaste riigieksamite tulemused on paremad sama piirkonna vene õppekeelega koolide õpilaste keskmistest õpitulemustest. Tartu Annelinna Gümnaasiumi õpilaste keskmine hinne oli 2010. aastal Eesti 20 parema hulgas. Siinkohal tuleb rõhutada, et eelnimetatud koolid on erinevad ka õpilaste vastuvõtmise poolest. Kui Tallinna Humanitaargümnaasiumisse on gümnaasiumiastmesse saamiseks vaja läbida konkurss – seega võib siin edukate tulemuste näol viidata sellele, et tegemist on keskmisest võimekamate õpilastega –, siis Tartu Annelinna Gümnaasium on täiesti tavaline munitsipaalkool, kes võtab vastu väga erinevate õpitulemustega õpilasi ning vastuvõtu aluseks on peamiselt õpilase sooviavaldus selles koolis õppida. EHISe andmetest ei nähtu, et Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi põhikooliastmes õpetatakse (viie gümnaasiumiastme õpetaja poolt, kes on täitnud eesti keeles õpetamise nõude) õpilastele lisaks eesti keele õppeainele eesti keeles veel õppeaineid. Selge on see, et mida enam eesti keeles õpetatavate ainete arvu või tundide arvu suurendatakse, seda enam paraneb ka õpilaste valmisolek tulevikus gümnaasiumiastmes vähemalt 60% ulatuses eesti keeles õppida. Seega hinnati Eesti Hariduse Infosüsteemi andmete alusel õpilaste valmisolekut õppeaineid eesti keeles õppida (andmed selle kohta, milliseid õppeaineid kool põhikooliastmes eesti keeles õpetas; andmed õpilaste põhikooli lõpetamise tulemuste kohta jne). Selleks, et oma kommunikatiivseid oskusi arendada, osalevad Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi gümnaasiumiastme õpilased aktiivselt projektitegevuses koostöös Vanalinna Hariduskolleegiumi ja Inglise Kolledži õpilastega, Junior Achievement Eesti SA korraldatavatel õpilasfirmade konkurssidel ning Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse rahastatavas projektis „Avastame Meie Kodumaa“. Õpilaste valmisolekut on praktiliselt võimatu üldistada, kuna see on personaalne ja tihedalt seotud sellega, milline on olnud senine kokkupuude eesti keelega. Kui aga pöörata tähelepanu kahe viimase õppeaasta põhikooli eesti keele lõpueksami tulemustele ja kooli pakutavatele erinevatele tegevustele, saab väita, et vähemalt 60% kursuste eesti keeles õpetamine ei käi praegu 10. klassis õppivatele õpilastele üle jõu. Õpilastel on eesti keeles õppimiseks piisav varasem kokkupuude (õpilased on õppinud eesti keelt alates 1. klassist) ja vajalik tase. 2.4. Kooli põhimäärus ja arengukava Kooli kodulehelt on kättesaadav kooli põhimäärus, mis on kinnitatud Tallinna Linnavalitsuse 28. juuni 2002. a määrusega nr 78 (http://www.linnamae.tln.edu.ee/web_ee/index.php?option=com_content&view=article&id=63&Itemid=70). Põhimääruse kolmanda punkti kohaselt toimub õppetöö gümnaasiumis vene keeles. Eesti keele õpe on vene õppekeelega koolide puhul kohustuslik riikliku õppekavaga määratud mahus. Kooli kodulehelt on kättesaadav kooli arengukava aastateks 2011–2016, mis on kinnitatud Tallinna Haridusameti juhataja käskkirjaga. Arengukava leheküljelt 11 nähtub juhtimise tegevuskava kohta järgmine informatsioon: maksimaalselt soodustada noorte kakskeelsete spetsialistide tulekut kooli. Lõimumise toetamiseks jätkata koostööd eestikeelsete õppeasutustega, Eesti sihtasutuste ja fondidega. Arengukava punktis 5.3 (alates leheküljest 14) on sätestatud eestikeelsele aineõppele üleminekuga seonduv. Ära on märgitud mitmesugused tegevused, nt maksimaalselt kasutada ära riikliku õppekava pakutavaid võimalusi, tagades põhikooli lõpetajatele eesti keele valdamine vähemalt B1-tasemel, mis on vajalik õpingute jätkamiseks gümnaasiumiklassides: eesti keele tundide arvu suurendamine kõikides kooliastmetes (2011. a II poolaasta); eritasemelise eestikeelse õppe sisseviimine kõikides kooliastmetes; ajaloo, ühiskonnaõpetuse, loodusõpetuse, füüsika, geograafia, inimeseõpetuse, muusikaõpetuse, kunstiõpetuse, kehalise kasvatuse ning tööõpetuse kakskeelne õpetamine II–IV kooliastmes (2011. a II poolaasta – 2013. a); keelepraktika tagamine õpilastele koolisiseste eestikeelsete ürituste läbiviimise kaudu (2011–2013). Arengukava punktis 5.4 on märgitud: kavandada vajalikud kaadrimuutused uuele õppekavale ülemineku tingimustes – õppeainete kakskeelse õppe tagamiseks; jätkata pedagoogilise kollektiivi poolt eesti keele oskuse parandamisele suunatud meetmete rakendamist. Arengukavast nähtub, et kool on endale teadvustanud eestikeelsele aineõppele ülemineku olulisuse ning on astunud samme, et saavutada 60% künnist (eesti keeles õpetatavate kursuste hulk) gümnaasiumiastmes. Samuti nähtub arengukavast, et kool on pidanud oluliseks ka põhikooliastme õpilaste eestikeelse aineõppe suurendamist. Arengukava ning selle õppeosa täitmisel pöörab kooli juhtkond juba mitmete aastate jooksul erilist tähelepanu riigikeele kvaliteetsele õpetamisele. Põhikooli õppekavva on kooli juhtkond lisanud 4 eesti keele tundi, gümnaasiumi õppekavva aga 5 eesti keele tundi. Nendes tundides arendatakse õpilaste kommunikatiivseid oskusi. 2.5. Taotleja viited rahvusvahelistele raamdokumentidele Tallinna Linnavolikogu otsusele lisatud seletuskirja lõpus esitatud viited mitmesugustele rahvusvahelistele raamdokumentidele ei ole otsusega kuidagi seotud. Näiteks tehakse viide majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artiklile 13, mis sätestab, et paktist osavõtvad riigid tunnustavad iga inimese õigust haridusele. Nad on ühel arvamusel, et haridus peab tagama iga inimisiku täieliku arengu, looma väärtustunde, tugevdama lugupidamist inimese õiguste ja põhivabaduste vastu. Nad on ühel arvamusel, et haridus peab andma kõigile võimaluse olla vaba ühiskonna kasulikuks liikmeks, soodustama vastastikust mõistmist, sallivust ja sõprust kõigi rahvaste ja rasside, etniliste ja religioossete gruppide vahel ja kaasa aitama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tööle rahu kindlustamisel. Vene õppekeelega koolide gümnaasiumiastmete vähemalt 60% ulatuses eesti õppekeeles õppimine ei sea ohtu eelnimetatut. Selleks, et inimene saaks üldse olla ühiskonnale kasulik liige, peab ta oskama vajalikul määral selle riigi keelt, mille territooriumil ta elab. Väga keeruline on noorel inimesel ennast erinevates valdkondades teostada, kui ta ei saa teistest ühiskonnaliikmetest aru. See, et vene koduse keelega laps õpib gümnaasiumiastmes osaliselt eesti keeles, ei tähenda, et riik poleks austanud vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumuste ja muuga kooskõlas olevat haridust. Põhikoolis suuremas osas vene keeles läbiviidav õpe, mida toetab gümnaasiumiastmes 40% ulatuses venekeelne õpe, annab vene keele ja kultuurilise identiteedi arenguks piisava aluse. Eestikeelne aineõpe gümnaasiumis aga ainult toetab eelnimetatud rahvusvahelises dokumendis toodud eesmärkide saavutamist. Lisaks sellele märgib taotluse esitaja järgmist: „Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artikli 5 lõige 1 sätestab, et pooled kohustuvad looma eeldusi, mis on vajalikud vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele oma kultuuri alalhoidmiseks ja arendamiseks ning oma identiteedi olemuslike elementide, täpsemalt religiooni, keele, traditsioonide ja kultuuripärandi säilitamiseks. Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artiklis 14 sätestatakse, et piirkondades, kus vähemusrahvustesse kuuluvad isikud on traditsiooniliselt asunud või kus nende arv on suur, püüavad pooled võimaluste piires ja oma haridussüsteemi raames piisava vajaduse korral tagada vähemusrahvusesse kuuluvatele isikutele võrdsed võimalused vähemuse keele õppimiseks või õpetuse saamiseks selles keeles.“. Taotleja viitab ka ÜRO rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ning keelevähemuste deklaratsiooni artiklile 4, OSCE inimarengu Kopenhaageni konverentsi dokumendi artiklile 34 ja Haagi konventsiooni soovituste punktile 13, milles kõigis rõhutatakse emakeeles õppimise võimaluse tagamist. Vabariigi Valitsuse tehtav otsus, sõltumata sellest, kas koolile antakse luba vene õppekeele kasutamiseks gümnaasiumiastmel ehk vähemalt 60% ulatuses vene keeles õppimiseks või mitte, ei tähenda väljatoodud raamdokumentides esitatu vastu eksimist. Esiteks puudutab Vabariigi Valitsuse tehtav otsus vaid vabatahtliku hariduse omandamist (õppimist gümnaasiumiastmel), mitte kohustuslikku haridust (vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikele 2 võib põhikoolis või selle üksikutes klassides kooli hoolekogu ettepanekul munitsipaalkoolis olla valla- või linnavolikogu otsuse alusel õppekeel mis tahes keel). Seega on põhikoolis endiselt võimalik omandada haridust nii vene keeles kui ka mõnes teises keeles. Teiseks ei tähenda ka kõigis vene õppekeelega koolides gümnaasiumiastmes vähemalt 60% ulatuses eesti keeles õpetamine seda, et vene keeles õpetamine kaob nende koolide gümnaasiumiosas ära. Venekeelne õpe jätkub kuni 40% ulatuses. Lisaks sellele ei võeta ei käesoleva otsusega ega erinevate õigusaktidega vene rahvusest isikutelt ära õigust moodustada erakoole ja võimalust õpetada seal lapsi vene keeles või mõnes muus keeles. Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes (vt „Eesti Vabariigi põhiseadus – kommenteeritud väljaanne“, kirjastus Juura 2008, lk 345–346) rõhutatakse § 37 kohta üheselt – vanematel ei ole õigust nõuda, et riik vanemate soovide kohase hariduse andmise ise tagaks. Lisaks sellele märgitakse, et riik ei ole põhiseaduse kohaselt kohustatud pakkuma haridust muus keeles või ülal pidama vähemusrahvuse õppeasutusi. Kuna ka munitsipaalkoolid on väga suures osas riigi ülalpidamisel (riigi eraldatud toetustel on kandev roll), siis ei saa vähemusrahvuse esindajad rajada oma eeldusi sellele, et riigi poolt tuleks selliseid (vabatahtlikku haridust pakkuvaid) haridusasutusi ülal pidada. 2.6. Kokkuvõte Tallinna Linnavolikogu otsus on selgelt motiveerimata, sisaldades vaid infot selle kohta, mida taotletakse. Otsuse seletuskiri kolmel lehel sisaldab kahel esimesel leheküljel vaid viiteid erinevate koolide hoolekogude otsuste tegemise ajale, seejärel otsuste Tallinna Linnavolikogule edastamise ajale ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse asjakohastele paragrahvidele, mis loa andmist reguleerivad. Seletuskirja viimasel leheküljel on viide ühele uuringule, mille viisid läbi Anu Masso ja Katrin Kello, ning viited erinevatele rahvusvahelistele raamdokumentidele, mis ei ole taotlusega aga otseselt seotud. Õigusaktid nägid juba 2007. aastal üheselt ette, et 2011/2012. õppeaastast alates peavad koolid hakkama 10. klassi õpilasi gümnaasiumiastme jooksul 60% ulatuses eesti keeles õpetama. Kui kooli pidaja ja kool ei tee omalt poolt midagi eestikeelsele õppele üleminekuks, siis ei saa ka tulevikus midagi muutuda. Erinevad keelekümbluse uuringud (valimis ka Tallinna koolid) näitavad selgelt, et teadmiste omandamist õppekeel ei mõjuta, kui on tagatud kvaliteetne õpe ning õpilasi toetava metoodika kasutamine. Kõigis taotluse esitanud koolides on käivitunud eestikeelsele aineõppele üleminek gümnaasiumiastmes vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses nimetatud mahule. Koolid on jaotanud eestikeelse õppe kolmele aastale erinevalt – on koole, kes suunavad suuremas osas eesti keele õppe just gümnaasiumi algusesse (10. klass), et tagada parem keeleline ettevalmistus ning seejärel gümnaasiumi viimastes klassides lisada ained eesti keeles; on koole, kes on jaotanud vajalikud eestikeelsed kursused aastate peale võrdselt (19+19+19). Enamikus koolides on olemas vajalikul hulgal õpetajaid ning algatatud on mitmeid kooliväliseid tegevusi, et toetada õpilasi nii keeleliselt kui ka metoodiliselt. Suurima probleemina on koolijuhid välja toonud koolivõrgu korrastamisega seonduva – enamikus kohalikes omavalitsustes ei ole õnnestunud koolivõrku korrastada ja koolide vahel toimub ebaterve konkurents õpilaste pärast. Selleks, et säilitada õpilaste arv, võetakse gümnaasiumiastmele vastu kõik soovijad, sõltumata sellest, et osa õpilaste motivatsioon ja potentsiaal ei ole gümnaasiumis õppimiseks piisavad. Küsimus ei ole siinkohal kooli õppekeeles, vaid õpilaste üldises võimekuses õppida gümnaasiumi riikliku õppekava alusel mis tahes keeles. Kõikide vene õppekeelega koolide juhid on rõhutanud eestikeelse aineõppe kehtestamise olulisust ka põhikooli tasandil. See on vajalik, et õpilasi paremini gümnaasiumiastmeks ette valmistada. Sellest tulenevalt on avaldatud soovi, et üleminek eestikeelsele aineõppele põhikoolis oleks samuti riigi poolt seadusega reguleeritud. Kõik koolid viivad pidevalt läbi koolisisest monitooringut õpilaste tulemuste ja hinnangute kohta. Kokkuleppel koolidega panustab Haridus- ja Teadusministeerium protsessi hinnangusse 2011/2012. õppeaastal nõustamistegevuste rahastamise, ülikoolide kaudu tellitud uuringute ja ainult äärmise vajaduse korral välishindamise kaudu. Pigem toimub 2011/2012. õppeaastal toetav kontroll koostegemiste ja planeerimise ning erinevate tegevuste rahastamise või läbiviimise kaudu. Käesoleva korralduse punktidest 2.2–2.4 nähtub selgelt, et Tallinna Linnamäe Vene Lütseum on teinud ja teeb ka tulevikus pingutusi, et kooli õpilased eesti keelt oskaksid ja gümnaasiumiastmes toimuks vähemalt 60% ulatuses õppetöö eesti keeles. Teises ja kolmandas kooliastmes kasutatakse kakskeelse aineõppe metoodikat järgmiste õppeainete õpetamisel: ühiskonnaõpetus, loodusõpetus, muusikaõpetus, tööõpetus ja geograafia. Kooli pidaja ei peaks oma tegevusega kooli arengut takistama. Vabariigi Valitsus ei ole tuvastanud haldusmenetluse käigus ühtegi asjaolu, mis takistaks nimetatud koolis praegu 10. klassis õppivatele õpilastele vähemalt 60% ulatuses kursuste eesti keeles õpetamise gümnaasiumiastme jooksul. Koolil on oluliselt kasutamata praegu juba olemasolevate nende õpetajate reserv, kes on täitnud eesti keeles õpetamise nõude. Samuti nähtub eelnevast selgelt, et ka õpilaste eesti keele oskuse tase (sh eesti keele eksami tulemus) on väga kõrge. Lisaks sellele nähtuvad kooli arengukavast selged sammud eestikeelsele õppele üleminekuks ja õpilaste eesti keele oskuse parandamiseks. Kool on selgelt teadvustanud eesti keele ja kultuuri õppimise vajadust ja peab riigi poolt ettepandu täitmist reaalseks. 3. OTSUS Tulenevalt eeltoodust ja lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 lõikest 3 keelduda andmast Tallinna Linnamäe Vene Lütseumile luba gümnaasiumiastmes vene keele kasutamiseks õppekeelena. 4. VAIDLUSTAMINE Korralduse peale võib halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras esitada kaebuse Tallinna Halduskohtusse 30 päeva jooksul korralduse teatavaks tegemise päevast arvates. 5. KORRALDUSE TEATAVAKS TEGEMINE Haridus- ja Teadusministeeriumil teha korraldus Tallinna Linnamäe Vene Lütseumile, Tallinna Linnavalitsusele, Tallinna Linnavolikogule ja Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi hoolekogule teatavaks.