Vabariigi Valitsus — «Immunoprofülaktika programmi aastateks 1994–2000» kinnitamine — RT I, 1994, 3, 21

Vabariigi Valitsus määrab: 1. Kinnitada «Immunoprofülaktika programm aastateks 1994–2000» (juurde lisatud). 2. Kehtestada, et nakkushaiguste immunoprofülaktikat tehakse riiklikes raviasutustes inimestele tasuta. Immunobioloogiliste preparaatide soetamise kulud kaetakse riigieelarvest Riigi Tervisekaitsekeskuse kaudu. 3. Sotsiaalministeeriumil: 1) esitada igal aastal kuni 2000. aastani riigieelarve projekti koostamisel põhjendatud ettepanek immunobioloogiliste preparaatide soetamiseks vajalike vahendite kohta; 2) teha Maailma Tervishoiuorganisatsioonile teatavaks «Immunoprofülaktika programm aastateks 1994–2000». Peaminister M. LAAR Sotsiaalminister M. LAURISTIN Riigikantselei sekretariaadi direktor riigisekretäri ülesannetes I. SIIL Kinnitatud Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1993. a. määrusega nr. 388 Immunoprofülaktika programm aastateks 1994–2000 1. Sissejuhatus Immunoprofülaktika programm lähtub tõdemusest, et kaitsepoogetega on võimalik tõkestada nakkushaiguste levikut ja vältida nendest tingitud surmajuhte. Kaitsepooked on oluline osa rahva tervise kaitseks rakendatavatest abinõudest. Käesolev programm arvestab Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) laiendatud immuniseerimise programmi (Expanded Programme on Immunization – EPI), mis taotleb järgmisi eesmärke: saavutada 2000. aastaks laste 90%-line hõlmatus kaitsepoogetega esimesel eluaastal tuberkuloosi, difteeria, läkaköha, kangestuskramptõve (teetanus), lastehalvatustõve (poliomüeliit) ja leetrite vastu; vähendada 1995. aastaks leetritesse haigestumise näitajat 90% ja suremust 95% vaktsinatsioonieelsega võrreldes, saavutamaks leetrite globaalne likvideerimine tulevikus; likvideerida 1995. aastaks vastsündinute teetanus; likvideerida poliomüeliit globaalselt 2000. aastaks. Käesolev programm arvestab, et Eestis on nakkushaiguste immunoprofülaktikat tehtud aastakümneid, mille tulemusena osa EPI ülesandeid on juba lahendatud, teiste lahendamiseks on aga loodud soodsad eeldused. 2. Immunoprofülaktika olukord Leetrite vastu oli 1992. aastal kaitsepoogitud 0–14-aastastest lastest 85%, 2-aastastest lastest 75%. Leetrite vastu vaktsineeritakse lapsi alates 1967. aastast. Haigestumine on immunoprofülaktikale eelnenud perioodiga võrreldes vähenenud 5,5 korda. Letaalsus oli enne immunoprofülaktikat 0,03%, pärast immunoprofülaktika juurutamist – 0,02%. See on immunoprofülaktika tulemus, sest ravivõimalused pole oluliselt avardunud. Mumpsi vastu vaktsineeritakse lapsi alates 1981. aastast. Haigestumine on vähenenud umbes 3 korda. 1992. aastal oli kaitsepoogitud 66% 0–14-aastastest lastest. Poliomüeliiti esines meil viimati 1961. aastal. Kaitsepookeid tehakse alates 1959. aastast. 1992. aastal oli kaitsepoogitud 90% 0–14-aastastest lastest. Üheaastaste laste hõlmatus oli 70%. Erinevalt teistest maadest on Eestis aeg-ajalt revaktsineeritud ka täiskasvanuid (aastatel 1961, 1967, 1974 ja 1983). Tuberkuloosi haigestumine vähenes 1980-ndatel aastatel 5 korda võrreldes 1960-ndate aastatega. Seejuures vähenes laste osa esmaavastatud haigete seas 8,6%-lt 1,8%-ni. 1992. aastal oli 0–14-aastastest lastest vaktsineeritud 99%, alla ühe aasta vanustest lastest aga 96%. Difteeriasse haigestumist ei esinenud aastatel 1964–1990. Haigestumine lakkas 1964. aastal, kui 90% lastest oli vaktsineeritud. Sellel tasemel on hõlmatus püsinud tänaseni. Aastatel 1985–1987 revaktsineeriti Eestis 70% täiskasvanutest seoses difteeria levikuga Venemaal. Alates 1991. aastast on esinenud haigusjuhte. Haiged on üldjuhul nakatunud välismaal, mõnel juhul on nakkus levinud perekonnaliikmetele. Läkaköha vastu tehakse kaitsepookeid alates 1958. aastast. Haigestumine on vähenenud 16 korda. Viimane surmajuht oli 1964. aastal. Kaitsepoogetega oli 1992. aastal hõlmatud 62% 0–3-aastastest lastest. Teetanus. Vastsündinute nabateetanuse esinemise kohta Eestis ei ole andmeid. Võrreldes 1950-ndate aastatega vähenes haigestumine 1980-ndatel aastatel umbes 6 korda. See on laste ja täiskasvanute plaanilise immuniseerimise ja traumapuhuse kiirprofülaktika liitefekt. Surmajuhtude arv vähenes üle 5 korra. 1992. aastal vähenes laste hõlmatus kaitsepoogetega, sest vaktsiine ei olnud piisavalt. Nii vähenes 0–2-aastaste laste hõlmatus kaitsepoogetega poliomüeliidi vastu 2,5%, läkaköha vastu 1%, leetrite vastu 4,6%, mumpsi vastu 1,2% ning difteeria ja teetanuse vastu 2%. 3. Ülesanded aastateks 1993–2000 Vältida lähiaastatel laste kaitsepoogetega hõlmatuse edasist vähenemist. Selleks kasutada kõiki võimalusi vaktsiinide hankimiseks (ostmine, välisabi) ja püüda töökorraldusega vähendada vaktsiinide kadu. Alates 1995. aastast kavatsetakse katta kulutused vaktsiinide soetamiseks täielikult riigieelarvest. Aastatel 1993–1994 juurutatakse Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel järgmine vaktsinatsioonikalender: Immuniseeritava vanus Vaktsiini nimetus ja manustamise kordsus 3–5 päeva BCG 1 3 kuud PDT 1 + OPV 1 4,5 kuud PDT 2 + OPV 2 6 kuud PDT 3 + OPV 3 12 kuud MR 1 18 kuud Mum 2 aastat PDT 4 + OPV 4 6 aastat OPV 5 7 aastat BCG 2 (Mantoux negat.) 9 aastat dT 5 12 aastat MR 2 15 aastat BCG 3 (Mantoux negat.) 16 aastat dT 6 Tähiste seletus: BCG – tuberkuloosivaktsiin PDT – läkaköha-, difteeria- ja teetanusevaktsiin OPV – poliomüeliidi elusvaktsiin MP – leetrite ja punetiste vaktsiin Mum – mumpsivaktsiin dT – difteeria- ja teetanusevaktsiin Lisaks vaktsinatsioonikalendriga kehtestatud korrale tehakse ka teisi kaitsepookeid: kollapalaviku vastu – ohupiirkonda siirdujaile vastavalt rahvusvahelistele eeskirjadele; difteeria vastu – enamohustatud täiskasvanule ja vajaduse korral laiahaardeliselt piirkonniti, sõltuvalt epidemioloogilisest olukorrast; puukentsefaliidi vastu – inimestele, kellel ei ole kutsetööl puugiründe oht välditav; marutõve ja teetanuse vastu – traumapuhuse abina. Epidemioloogilisest olukorrast sõltuvalt võidakse teha veel teisigi kaitsepookeid. 4. Programmi rakendamine Programmi finantseerib valitsus. Vaktsiinid ja immunoglobuliinid on immuniseeritavatele tasuta, et tagada elanike vajalik hõlmatustase. Kulusid, mis on seotud kaitsepoogetega kollapalaviku ja puukentsefaliidi vastu, kannavad asjast huvitatud asutused või isikud. Vaktsiine ja immunoglobuliine ostetakse ja saadakse välisabina Riigi Tervisekaitsekeskuse kaudu. Immuniseerimiseks kasutatakse ainult efektiivseid ja üldjuhul UNICEFi poolt soovitatud firmade toodangut. Soetatavate preparaatide kvaliteedis veendutakse iga kord tootja poolt väljastatud sertifikaadi alusel. Vajadusel korraldab Riigi Tervisekaitsekeskus preparaatide kontrollimise vastavat õigust omavates välismaistes laborites ja kannab sellega seotud kulud. Riigi Tervisekaitsekeskus arvestab välja vaktsiinide ja immunoglobuliinide vajaduse, jälgides elanike immuunsustaset. Elanike immuunsusseisundi täpsema tundmaõppimise vajadusel korraldab Riigi Tervisekaitsekeskus seroloogilisi massuuringuid. Riigi Tervisekaitsekeskus väljastab raviasutustele vaktsiine ja immunoglobuliine tasuta kohalike tervisekaitsetalituste kaudu. Kõik nimetatud asutused tagavad preparaatide säilitamise ja transpordi nõutaval temperatuuril, hoides pidevalt töökorras olemasoleva «külmahela». Kaitsepookeid teevad raviasutused. Kaitsepooked registreeritakse ja nende kohta koostatakse statistikaaruandeid Sotsiaalministeeriumi poolt sätestatud korras. Dokumentatsioon tuleb sisse seada nii, et oleks tagatud järjepidev teave igale isikule tehtud kaitsepoogete kohta. Tervishoiuasutused propageerivad kaitsepoogete tegemist, kasutades vajaduse korral massiteabevahendite ja heategevusorganisatsioonide abi. Sotsiaalministeerium korraldab aastatel 1993–1995 meditsiinitöötajate järelkoolituse immunoprofülaktika alal. Järelkoolituse programmis pööratakse erilist tähelepanu vaktsiinide omaduste tundmaõppimisele, vastunäidustuste tõlgendamisele ja pikaajalisi vastunäidustusi omavate laste ettevalmistamisele vaktsineerimiseks. Selleks võidakse lektoriteks paluda eriteadlasi välismaalt.