Vabariigi Valitsus — "Välisabi kontseptsiooni" kohta Välisabi kontseptsioon — RT I, 30, 513

(õ) 5. 12. 2008 17:35 "Välisabi kontseptsiooni" kohta Eesti Vabariigi Valitsuse 28. mai 1993. a. määrus nr. 163 Vabariigi Valitsus määrab: 1. Kiita heaks "Välisabi kontseptsioon" (juurde lisatud). 2. Välisabi taotlejatel ja kasutajatel korraldada oma tegevus vastavalt käesoleva määruse punktis 1 nimetatud "Välisabi kontseptsioonile". Peaminister M. LAAR Rahandusminister M. ÜÜRIKE Riigisekretär Ü. KAEVATS Välisabi kontseptsioon I. Üldpõhimõtted 1. Välisabi taotlemine ja kasutamine on osa Eesti välismajanduspoliitikast ning tuleneb majanduse vajadustest ja arengu nõuetest. Eesti teeb oma välisabi taotluste puhul koostööd kõigi temasse heatahtlikult ja võrdväärselt suhtuvate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. 2. Käesolevas kontseptsioonis käsitletakse ametlikku (riiklikku) välisabi (edaspidi - välisabi). Ametlik on välisabi, mille eesmärgid määravad kindlaks ja mille taotlemist, vastuvõtmist ja realiseerimist korraldavad ning tulemuslikkust analüüsivad Vabariigi Valitsus, riigiasutused ja/või kohaliku omavalitsuse organid. Tavaliselt annavad välisabi kas rahvusvaheline organisatsioon, välisriigi valitsus, riigiasutus või kohalik omavalitsus. Abi antakse kahe- ja mitmepoolsete lepingute alusel. 3. Välisabilepingute sõlmimist, valitsuse poolt ja/või valitsuse garantiiga võetavate laenude ning tagastamatu abi kasutamist juhitakse ja reguleeritakse riiklikult. II. Välisabi olemus ja kasutamise eesmärgid 4. Kahe- ja mitmepoolne välisabi on abistamise eesmärke teeniv ressursside (sh. oskusteabe) ülekanne abistavalt riigilt, rahvusvaheliselt organisatsioonilt, valitsusväliselt organisatsioonilt, erafondilt või üksikisikult (välisabi andjalt) abistatavale riigile. Välisabi peatunnusteks on üldinimlikud kriteeriumid (humanitaarabi) või üldisemad poliitilised kaalutlused ja motiivid (reformiabi). Välisabi hulka kuuluvad nii tagastamatu abi kui ka soodustingimustel saadavad laenud. Välisabi andja poolt käsitletakse abina: - finantsfondide loomist; - ekspordi arendamiseks mõeldud laenude võimaldamist; - laenudele ja investeeringutele tagatiste andmist; - tehnilise abi (sh. konsultatsioonid, täiendõpe, seadmed) andmist; - kriisiabi. Välisabi valdkonda ei kuulu: traditsiooniline (kommertsalusel toimuv) väliskaubandus, kommertslaenud ja otseinvesteeringutega seotud ressursside ülekanded (sh. nendega kaasnev nõustamine), mis teenivad eelkõige turu (äri) huve. 5. Eesti puhul on arenenud tööstusriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide abi eelkõige reformiabi. Selle eesmärk on majandusreformide (tururegulatsioonile ülemineku) toetamine ja demokraatliku ühiskonnakorralduse rajamine. Abiandja seab reformiabi ulatuse ja iseloomu üldjuhul sõltuvusse kahe- või mitmepoolselt heakskiidetud reformikavade täitmisest abisaaja poolt. Abiandjate hinnangul on Eestile antava välisabi eelissuunad: - majanduse stabiliseerimine ja liberaliseerimine; - demokraatlikule ühiskonnakorraldusele ja majanduse tururegulatsioonile vastavate institutsioonide kujundamine; - majanduse struktuuri muutmine. Neil eesmärkidel antakse: 1) finantssüsteemi tugevdamisele (riigi tulude suurendamisele) suunatud abi, sealhulgas: - maksebilansi toetuseks; -ekspordikrediidiks, võla vähendamiseks, Kesk-Euroopa toodangu kolmandatesse riikidesse eksportimise finantseerimiseks; - kaubanduspiirangute likvideerimiseks; 2) abi struktuurimuudatuste tegemiseks majanduses: - hariduse, keskkonna ja infrastruktuuri (energeetika, transport, telekommunikatsioonid) probleemide lahendamiseks riigi-, regionaal- ja kohalikul tasandil; 3) abi institutsioonide rajamiseks: - poliitiliste institutsioonide kujundamiseks (riigivalitsemiskorralduse parandamine, parteide arengu ja demokraatlike reformide toetamine); - majandusinstitutsioonide ja -süsteemide väljaarendamiseks (sh. kapitaliturg, säästude liikvelepanemine, erastamine); - sotsiaalsete institutsioonide arendamiseks, mis tegeleksid tööpuuduse, sotsiaalkindlustuse, tervise ja elamumajanduse probleemidega; 4) abi maailmamajanduse (negatiivsete) vapustuste mõju leevendamiseks; 5) kriisiabi (vastavalt valitsuse taotlusele). 6. Eesti taotleb ja kasutab abi: - majandus- ja sotsiaalprobleemide lahendamiseks, millega seotud kulutusi ei saa vahendite vähesuse tõttu katta riigi (omavalitsuse) eelarvest, kuid mis on lahendatavad välisabi- või koostööprojektidena ja milleks eelkõige on vaja leida vahendeid välisabist; - doneerijatega sõlmitud lepingutes fikseeritud prioriteetsete arengusuundade toetamiseks. III. Välisabi taotlemise ja kasutamise korraldus 7. Riigi tasemel korraldab välisabi Vabariigi Valitsus, lähtudes valitsuse poliitilisest ja majandusprogrammist. Valitsus otsustab välisabi vajaduse ja kasutuse prioriteetide küsimusi, sõlmib kahe- ja mitmepoolseid välisabikokkuleppeid ning tagab nendest tulenevate Eesti-poolsete kohustuste täitmise, hindab ja kontrollib välisabi kasutamist. Valitsuse otsuste eelnõud nendes küsimustes valmistab ette Rahandusministeerium koostöös tema juurde valitsusasutuste, maakondade ja Eesti Panga esindajatest moodustatud välisabi koordinatsioonigrupiga. 8. Kohaliku omavalitsuse organid määravad oma haldusalas välisabi ja koostöö prioriteetsed valdkonnad ning esitavad abi taotlemise projektid vastavale ministeeriumile või sõlmivad koostööpartneriga (doneerijaga) otselepingu. Omavalitsusorganid vastutavad nende poolt taotletud ja/või saadud välisabi efektiivse kasutamise eest. 9. Ministeeriumid määravad oma valitsemisalas välisabi ja koostöö prioriteetsed valdkonnad ning esitavad hinnangut (kooskõlastamist) vajavad projektid Rahandusministeeriumi juures asuvale koordinatsioonigrupile, muud projektid aga doneerijatele (ärakirjad - Rahandusministeeriumile). Iga ministeerium moodustab välisabi- töörühma, mille ülesanded on: - oma valitsemisalas olevatelt ettevõtetelt, asutustelt ja organisatsioonidelt välisabi taotluste kogumine ja nende hindamine; - probleemide väljaselgitamine, mida on otstarbekas lahendada või mis on lahendatavad vaid välisabi- või koostööprojektidena; - ettepanekute tegemine esmajärjekorras abi vajavate (prioriteetsete) valdkondade kindlaksmääramise kohta (oma ministeeriumi valitsemisalas); - vastava projektdokumentatsiooni koostamine ja nõuetekohane vormistamine; - välisabi andjate nõudmisel kooskõlastust vajavate projektide edastamine Rahandusministeeriumi kaudu välisabi andjale; - projektide ekspertiisi ja ellurakendamise korraldamine; - projektide realiseerimise analüüs; - otsekontaktide (sh. ka diplomaatiliste kontaktide) kaudu saadud välisabi puudutava informatsiooni edastamine nii Rahandusministeeriumile kui oma valitsemisalas välisabi taotlenutele. Ministeeriumid vastutavad otselepingute kaudu saadud abi sihipärase ja efektiivse kasutamise eest. 10. Rahandusministeerium koordineerib vabariigis nii tagastamatu abina kui laenudena saadavat välisabi, kasutades selleks käesoleva kontseptsiooni punktis 7 nimetatud koordinatsioonigrupi abi. Rahandusministeerium: - annab valitsusele aru välisabi ja selle korraldamise küsimustes; - tagab avatud infovahetuse ja avalikustab koordinatsioonigrupi kaudu üks kord kvartalis abi saamise võimalused, saajad ja koondandmed; - korraldab informatsiooni kogumist ja vahendamist abi andmise allikate, võimaluste, tingimuste, kontaktisikute ja institutsioonide kohta (andmebaasi kaudu), tehes koostööd selle valdkonna eest vastutavate töötajatega välisriikide saatkondades; - koostab ja täiendab pidevalt koostööprojektide, abiandjate ja abi kasutajate andmebaasi; - korraldab ja vahendab abivajajate kontakte välisabi andjatega (doneerijatega) ning teatab neile muudatustest välisabi korraldamisel; - aitab leida täiendõppe võimalusi ministeeriumide välisabi-töörühmade liikmetele; - nõustab vajaduse korral ministeeriumide ja omavalitsuste välisabi- töörühmi projektide koostamise, vormistamise, ellurakendamise ja järelkontrolli korraldamise osas; - analüüsib koos koordinatsioonigrupiga ministeeriumide ja omavalitsusorganite (või välisabi partnerite) poolt esitatud välisabi taotlemise (pakkumise) projekte ning edastab valitsusele need projektid, mis (doneerijate soovil) vajavad valitsuse hinnangut ja mille suhtes koordinatsioonigrupis ei jõutud üksmeelele. Teised projektid saadetakse kas vahetult doneerijatele või tagastatakse projekti esitanud ministeeriumile (koos projektis esinevate puuduste või muude põhjuste selgitamisega). 11. Välisministeerium valmistab ette kahe- ja mitmepoolsete välisabikokkulepete sõlmimise, aitab leida diplomaatiliste kanalite kaudu uusi välisabi allikaid (doneerijaid) ning saadab saadud informatsiooni Rahandusministeeriumile ja vastavatele ministeeriumidele. Rahvusvahelised kokkulepped ja lepingud kooskõlastatakse enne nende sõlmimist Välisministeeriumiga. Õiend Lisatud avaldamisandmed.