Riigikogu — Kaitseväeteenistuse seadus — RT I, 23, 384

Välja kuulutatud Vabariigi Presidendi 24. märtsi 1994. a. otsusega nr. 285 I peatükk Üldsätted § 1. Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust. § 2. (1) Kaitseväeteenistus on riigikaitseliste kohustuste täitmine käesoleva seaduse alusel. (2) Aja kestel, mil kodanik on kohustatud täitma kaitseväeteenistus- kohustust, on ta kaitseväekohustuslane. § 3. (1) Kaitseväeteenistus on kohustuslik kõigile meessoost Eesti kodanikele (edaspidi kodanikele) ja iga kodanik on kohustatud täitma seda käesoleva seaduse alusel ja korras. (2) Riigikaitseks korraldatud relvastatud jõudu, mis on moodustatud käesoleva seaduse alusel tegevteenistusse võetud kodanikest, nimetatakse kaitseväeks. § 4. Kaitseväeteenistus jaguneb: 1) tegevteenistuseks; 2) teenistuseks reservis. § 5. Tegevteenistuseks loetakse: 1) ajateenistust; 2) õppimist riigikaitselistes õppeasutustes ja kursustel; 3) lepingulist teenistust ohvitseri, allohvitseri, sõduri või kaitseväeametnikuna; 4) teenistust kaitseväes ja riigikaitseorganisatsioonides mobilisatsiooni korral. § 6. Teenistuse reservis moodustab nende kohustuste täitmine, mis kodanikule on ette nähtud selleks, et teda oleks võimalik igal ajal kutsuda tegevteenistusse. § 7. Kutsealused on ajateenistusse kutsumisele kuuluvad kodanikud. § 8. (1) Kaitseväelased on tegevteenistuses olevad kodanikud. (2) Ajateenijad on ajateenistuses olevad kaitseväelased. (3) Reservväelased on reservi arvatud kodanikud. § 9. (1) Kaitseväelased ja reservväelased jagunevad rea-, allohvitser- ning ohvitserkoosseisuks. Ohvitserkoosseis jaguneb auastmete järgi noorem-, vanem- ja kõrgemateks ohvitserideks. (2) Igale kaitseväelasele ja reservväelasele antakse sõjaväeline auaste. Sõjaväelised auastmed kehtestab Riigikogu. (3) Kaitseväelaste ja reservväelaste liigitus ning nende teenistuskäik, kui need ei ole sätestatud käesolevas seaduses, kehtestatakse muude õigustloovate aktidega. (4) Sõjaväeliste auastmete andmise kord sätestatakse seadusega. § 10. (1) Kodanikke, kes keelduvad usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest, on kohustatud läbi tegema asendusteenistuse seaduses ettenähtud korras. (2) Asendusteenistusse kutsutud kodanikud on asendusteenistuslased. II peatükk Kodanike arvelevõtmine ja ajateenistusse kutsumine § 11. (1) Kõik kodanikud, kes saavad jooksva aasta 31. detsembriks (kaasa arvatud) 18- aastaseks, on kohustatud samal aastal ajavahemikus 1. augustist kuni 15. septembrini ennast kutsealusena arvele võtma oma elukohajärgses valla- või linnavalitsuses. Välisriigis asuvad kodanikud võtavad ennast arvele vastavas Eesti Vabariigi saatkonnas või konsulaadis. (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes kehtestatud korras on kohustatud end arvele võtma ka vanemad, kuni 27-aastased kodanikud, kes mingil põhjusel ei ole end seni kutsealusena arvele võtnud. § 12. (1) Valla- ja linnavalitsused esitavad arvelevõetud kutsealuste kohta arvestusdokumendid maakonna või linna riigikaitseosakonnale (edaspidi kohalikule riigikaitseosakonnale) hiljemalt jooksva aasta 1. oktoobriks. Samaks tähtajaks esitavad saatkonnad ja konsulaadid kutsealuste nimekirjad Kaitsejõudude Peastaabile. (2) Arvestuse korra ja arvelevõtmise dokumentide vormi kehtestab kaitseminister. § 13. Kinnipidamiskohtades viibivate §-s 11 nimetatud kodanike kohta koostavad kinnipidamiskohtade direktorid nimekirjad järgmiste andmetega: perekonna- ja eesnimi, sünniaeg, viimane elukoht ja vabanemise aeg. Nimekirjad koostatakse elukohtade järgi ja esitatakse 1. augustiks vastavale valla- või linnavalitsusele. § 14. (1) Arvelevõtmisel on kutsealune või tema eestkostja või hooldaja kohustatud esitama kutsealuse vanust, haridust, õppe- või töökohta tõendavad dokumendid, samuti andmed tema kaitsepookimiste (vaktsineerimise) kohta. (2) Kroonilise haiguse, kehalise või vaimse puude või raske perekondliku ja majandusliku olukorra puhul on kutsealune või tema eestkostja või hooldaja kohustatud esitama vastavad tõendid. § 15. (1) Arvelevõtmisel teatab valla- või linnavalitsus kutsealusele allkirja vastu kaitseväeteenistuse komisjoni kohustusliku ilmumise aja ja koha. Aja ja koha määrab kohalik riigikaitseosakond. (2) Kutsealune on kohustatud hiljemalt seitse päeva pärast elukohavahetust end arvelt maha võtma ja arvele võtma uue elukoha järgi. Välisriiki sõidu puhul kauemaks kui kolmeks kuuks on kutsealune kohustatud teatama sellest valla- või linnavalitsusele enne ärasõitu ja pärast välisriigist saabumist. § 16. Elanikkonna registerteenistuse asutused esitavad jooksva aasta 1. augustiks kohalikule riigikaitseosakonnale nimekirjad § 11 1. lõikes nimetatud kodanike kohta. § 17. (1) Kutsealuste kutsumiseks ajateenistusse moodustatakse iga kohaliku riigikaitseosakonna juurde kaitseväeteenistuse komisjon koosseisus: esimees – riigikaitseosakonna ülem, ja neli liiget – maavalitsuse esindaja, politseiprefekt või tema esindaja, maakonnaarst ja Kaitseministeeriumi määratud arst. (2) Komisjoni tööd korraldab ja juhib kohaliku riigikaitseosakonna ülem. (3) Komisjon on otsustusvõimeline, kui kohal on kõik komisjoni liikmed või asendusliikmed. Komisjoni liikmete ja asendusliikmete määramise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. (4) Komisjoni otsused võetakse vastu poolthäälteenamusega. Häälte võrdsel jagunemisel on otsustav esimehe hääl. (5) Komisjoni otsused protokollitakse ja tehakse teatavaks kutsealusele. (6) Kutsealuse tervist, veendumisi, majanduslikku ja sotsiaalset seisundit või muud eraelu puudutavad andmed ei kuulu avalikustamisele. § 18. (1) Jooksva aasta kolme viimase kuu jooksul otsustab kaitseväeteenistuse komisjon kutsealuste kaitseväeteenistuseks kõlblikkuse üle, määrates ajateenistusse kutsumise väeliikide ja väeosade järgi. Arvestatakse kaitseväe vajadusi, kutsealuse tervislikku seisundit, haridust, õppe- või töökoha iseloomu, isiklikke võimeid ja soovi ning tehakse otsused ajapikendustaotluste kohta. (2) Komisjoni töö täpsema aja ja koha määrab vastavalt vajadusele kohaliku riigikaitseosakonna ülem ja see avaldatakse vähemalt kaks nädalat enne komisjoni töö algust. (3) Kutsealuse tervisliku seisundi ja tema kaitseväeteenistuseks kõlblikkuse hindamise aluseks on Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kord. § 19. Ajateenistusse kutsutakse 19- kuni 27-aastasi kodanikke. Vabatahtlikult võib ajateenistusse astuda alates 17- aastaselt isikliku avalduse alusel võimalusega valida väeliiki ja väeosa. Kui vabatahtlik ei ilmu määratud ajal väeossa, loetakse see avaldusest loobumiseks. § 20. Ajateenistuse kestus kaitseväes sõltub väljaõppe iseloomust ja väeosale või allüksusele seatud ülesannetest. Ajateenistuse kestus ei tohi olla pikem kui 12 kuud, kuid mitte lühem kui 8 kuud. Ajateenistuse kestuse määrab kaitseministri ja kaitseväe juhataja ettepanekul Vabariigi Valitsus. § 21. Kutsealusele, kes on tunnistatud ajateenistuseks kõlblikuks ja kellel ei ole õigust ajapikendusele, teatab kohalik riigikaitseosakond ajateenistusse kutsumise täpse aja ja koha. § 22. (1) Kaitseväeteenistuse komisjoni ilmumata jätmise seaduslikeks põhjusteks loetakse: 1) kutsealuse haigust, mis ei võimalda komisjoni ilmuda; 2) kutsealuse eeluurimise või vahi all viibimist; 3) stiihilise iseloomuga või paratamatuid takistusi, mis ei võimaldanud komisjoni ilmuda (tulekahju, perekonnaliikme surm ja matus jne.). (2) Kutsealused, kes loetletud põhjustel ei saanud ilmuda määratud ajal komisjoni, on kohustatud esitama kohalikule riigikaitseosakonnale vastavad tõendid. Välisriikides viibivate kutsealuste tähtajal ilmumata jätmise põhjusi tõendab Eesti saatkond või konsulaat. (3) Ilmumata jätmise põhjuste seaduslikkuse üle otsustab kohaliku riigikaitseosakonna ülem ja pärast otsuse tegemist määrab kutsealusele komisjoni ilmumise uue tähtaja. § 23. Kui komisjonil ei ole võimalik tuvastada kutsealuse tervislikku seisundit või tekib kahtlus esitatud tõendite tõepärasuses, on komisjonil õigus suunata kutsealune täiendavaks arstlikuks läbivaatuseks haiglasse või eriarstide juurde ning nõuda tervishoiuasutustelt täiendavaid tõendeid. § 24. (1) Kui kutsealusel on ravimatu raske haigus, kehaline või vaimne puue, mille tõttu ta ei ole kõlblik kaitseväeteenistuseks, vabastatakse ta täielikult kaitseväeteenistuse kohustusest. (2) Kui raske haigus, kehaline või vaimne puue või mõni muu takistus ei võimalda kodanikul isiklikult ilmuda kaitseväeteenistuse komisjoni, võib komisjon loobuda kodaniku ilmumise nõudmisest ja teha otsuse tema kõlbmatusest kaitseväeteenistuseks arsti, valla- või linnavalitsuse või politsei poolt antud tõendi alusel. Vajadusel on komisjonil õigus kontrollida komisjoni ilmumata jätnud kodaniku seisukorda kohapeal. (3) Välisriikides viibivatele Eesti kodanikele välisriigis antud tõendid tõendab Eesti saatkond või konsulaat. § 25. (1) Uurimisorganid on kohustatud esitama andmed nende kutsealuste kohta, kelle suhtes toimub eeluurimine või juurdlus kriminaalasjas või kelle kriminaalasja arutab kohus, samuti andmed kriminaalasjas toimuva eeluurimise või juurdluse lõpetamise kohta. (2) Vastavad andmed esitatakse eeluurimise või juurdluse all viibiva isiku või isiku, kelle kriminaalasi on kohtulikul arutamisel, elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele viie päeva jooksul, arvates kriminaalasjas eeluurimise või juurdluse algatamisest või lõpetamisest. (3) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud isikute ajateenistusse kutsumine peatatakse kuni nende suhtes kriminaalasjas eeluurimise või juurdluse lõpetamiseni või õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseni. III peatükk Ajapikendus ajateenistusse kutsumisel § 26. (1) Ajateenistusse kutsumisel antakse kutsealusele tervislikel põhjustel ajapikendust ravi jätkamiseks, kusjuures ta on kohustatud käima perioodiliselt arstlikul läbivaatusel. (2) Ajapikendust tervislikel põhjustel võidakse anda kolme aasta jooksul, mille järel ajapikendust saanud kutsealune kutsutakse tervislikust seisundist olenevalt kas ajateenistusse või tunnistatakse tegevteenistuseks kõlbmatuks ja kustutatakse arvelt või arvatakse reservi tema järgneva perioodilise arstliku taasläbivaatusega kuni 27-aastaseks saamiseni. § 27. (1) Perekondlikel ja majanduslikel põhjustel antakse ajapikendust ajateenistusse kutsumisel kutsealusele : 1) kui ta on perekonna ainus toitja, kelle liikmeid ta on kohustatud ülal pidama vastavalt seadusele; 2) kes on I või II grupi invaliidi ainus hooldaja; 3) kui ta on üks kaksikutest või kui tema vanem vend on ajateenistuses või kui ta kuulub ajateenistusse kutsumisele ühel ajal vanema vennaga - vanemate palvel kuni kaksik- või vanema venna ajateenistuse lõpuni. (2) Ajapikendust perekondlikel ja majanduslikel põhjustel võidakse anda kuni 27-aastaseks saamiseni. § 28. (1) Kutsealusel on õigus ajapikendusele 19-aastaseks saamisel kõrgemasse õppeasutusse astumiseks kuni sama aasta 1. oktoobrini. (2) Hariduse omandamise jätkamiseks antakse ajapikendust ajateenistusse kutsumisel: 1) kesk- ja erihariduse omandamiseks päevases õppevormis, kuid mitte kauemaks kui selle aasta 1. juulini, mille jooksul nad saavad 22-aastaseks; 2) kõrghariduse omandamiseks kõrgema õppeasutuse statsionaarses õppevormis, samuti magistri- ja doktoriõppe statsionaarsetele üliõpilastele. (3) Isikud, kes on eksmatrikuleeritud kõrgemast õppeasutusest, kaotavad õiguse saada teistkordselt ajapikendust hariduse omandamise jätkamiseks, välja arvatud juhul, kui eksmatrikuleerimise põhjuseks on õpingute jätkamine teises kõrgemas õppeasutuses Eestis või välismaal. (4) Välisriikide koolides õppivatele Eesti kodanikele antakse ajapikendust ajateenistusse kutsumisel hariduse omandamise jätkamiseks üldistel alustel. § 29. (1) Ajapikendust ajateenistusse kutsumisel §-des 26 ja 27 loetletud põhjustel antakse kaitseväeteenistuse komisjoni otsusega ja §-s 28 loetletud põhjustel kohaliku riigikaitseosakonna ülema otsusega. (2) Erandjuhtudel antakse ajapikendust ajateenistusse kutsumisel Vabariigi Valitsuse otsusega. § 30. (1) Taotlused ajapikenduse saamiseks ajateenistusse kutsumisel esitatakse hiljemalt 15. septembriks kohalikule riigikaitseosakonna ülemale. Taotlusele lisatakse vajalikud tõendid. (2) Ajapikenduse saamiseks hariduse omandamise jätkamiseks esitatakse taotlus koos õppeasutuse kinnitava tõendiga. Välisriikide koolides õppijad esitavad oma taotlused Kultuuri- ja Haridusministeeriumi kaudu. (3) Kui kutsealune katkestab õppimise §-s 28 loetletud õppeasutustes või tal on muutunud §-s 27 loetletud tingimused, on ta kohustatud sellest teatama kohalikule riigikaitseosakonnale seitsme päeva jooksul. IV peatükk Ajateenistusse kutsumisest vabastamine § 31. Ajateenistusse kutsumisest vabastatakse kodanikud: 1) kes on tunnistatud oma tervisliku seisundi tõttu ajateenistusse kõlbmatuks Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud korra alusel; 2) kes on teeninud mõne teise riigi sõjaväes vähemalt 12 kuud või teinud läbi sellega võrdsustatud teenistuse; 3) kes on kandnud vabadusekaotuslikku karistust tahtlikult toimepandud kuriteo eest ja kelle karistatus ei ole kustunud või kes ei ole rehabiliteeritud; 4) kelle ülalpidamisel on kaks või enam alaealist last; 5) erandjuhtudel Vabariigi Valitsuse otsusega. V peatükk Riigikaitseliste õppeasutuste ja kursuste õpilased § 32. Riigikaitselistesse õppeasutustesse ja kursustele võetakse õpilasi vastu vastavates õigustloovates aktides sätestatud korras ja tingimustel. § 33. (1) Õppimisaeg riigikaitselistes õppeasutustes ja kursustel loetakse tegevteenistuseks. (2) Tegevteenistuseks loetakse ka õppimine kõrgemate õppeasutuste vahelistel vabatahtlikel reservohvitseride kursustel, mille kestuse määrab Vabariigi Valitsus. Kursust mitte lõpetanutel säilib ajateenistuskohustus pärast kõrgema õppeasutuse lõpetamist. VI peatükk Ajateenistuse algus ja lõpp § 34. Ajateenistuse alguseks loetakse kutsealuse saabumise päev teenistuskohta, mille kohta antakse koheselt vastav käskkiri. § 35. Ajateenistuse hulka ei arvata ajavahemikku, mille vältel kaitseväelane: 1) puudus omavoliliselt tegevteenistusest; 2) kandis distsiplinaarkaristust arestis kauem kui seitse ööpäeva; 3) oli vabastatud ajateenistusest §-s 36 loetletud põhjustel; 4) viibis ravil haiguse või vigastuse tõttu, mis ei ole seotud tegevteenistusega. § 36. Ajateenistust võib tervislikel ja perekondlikel põhjustel, hariduse omandamise lõpetamiseks, eksamite sooritamiseks, rahvusvahelistest spordivõistlustest osavõtuks ning muudel mõjuvatel asjaoludel kuni kuueks kuuks katkestada vastavalt kaitseväe juhataja või vastava ministri loal. § 37. Ajateenistus peatatakse kaitseväelasel, kellel teenistuse ajal tekkis õigus käesoleva seaduse § 27 1. lõike punktides 1 ja 2 ettenähtud ajapikendusele kuni ajapikenduse lõppemiseni. Kui ajateenijal on teenitud rohkem kui 3/4 teenistusajast, vabastatakse ta teenistusest ja arvatakse reservi. § 38. Kõrghariduse omandanud kutsealused, kes pole tegevteenistust läbinud, võetakse ajateenistusse üldistel alustel või suunatakse isikliku avalduse alusel vabatahtlikele reservohvitseride kursustele, mille kestuse määrab Vabariigi Valitsus. § 39. Sõduritele ja allohvitseridele, kellel on kõrgharidus ning kes on ajateenistuse lõppemisel sooritanud sellekohase katse, antakse reservi arvamisel ohvitseri auaste. Katse sooritamise korra ja tähtajad kehtestab kaitseväe juhataja. VII peatükk Lepinguline tegevteenistus § 40. (1) Ohvitseride, allohvitseride, sõdurite ja kaitseväeametnike ametikohad täidetakse Eesti kodanikega lepingu alusel vastavalt väeosade ning allüksuste koosseisudele. (2) Lepingulisse tegevteenistusse võivad astuda ajateenistuse läbinud või riigikaitselise õppeasutuse või kursuse lõpetanud, samuti asendusteenistuse läbinud kodanikud. § 41. Lepingulisse tegevteenistusse võivad astuda ka 19- kuni 40-aastased naissoost Eesti kodanikud § 42. (1) Lepingulises tegevteenistuses ei tohi olla isik, kes on olnud Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või vastuluure teenistuses või agent või on osalenud kodanike jälitamisel ja represseerimisel nende poliitiliste veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse või Eesti Vabariigi riigi- või kaitseteenistuses olemise eest. (2) Ainult individuaalse valiku alusel ja Vabariigi Valitsuse loal võib lepingulises tegevteenistuses olla endise NSV Liidu sõjakomissariaatides töötanud või NSV Liidu relvajõudude poliitkoosseisu kuulunud isik. § 43. Lepingulist tegevteenistust korraldatakse käesoleva seadusega ja teiste õigustloovate aktidega. VIII peatükk Teenistus reservis § 44. (1) Tegevteenistuse läbinud kaitseväelased arvatakse reservi. (2) Tegevteenistuse lõpp-päevaks loetakse teenistusest vabastamise päev. § 45. (1) Tegevteenistuses olevaid kaitseväelasi võidakse reservi arvata enne tähtaega, kui: 1) nad on arstliku komisjoni otsusega tunnistatud oma tervisliku seisundi tõttu edasiseks tegevteenistuseks kõlbmatuks; 2) neil on perekondliku seisundi muutumise tõttu tekkinud käesoleva seaduse § 27 1. lõike punktide 1 ja 2 alusel õigus ajapikendusele. (2) Need kaitseväelased, kes on tunnistatud arstliku komisjoni otsusega kaitseväeteenistuseks kõlbmatuks, arvatakse erru. § 46. Reservi arvatakse ka kodanikud: 1) kes 27-aastaseks saamisel ei kaota õigust ajapikendusele perekondlikel põhjustel käesoleva seaduse § 27 1. lõike punktide 1 ja 2 alusel; 2) kes on vabastatud ajateenistusest käesoleva seaduse § 31 alusel; 3) kes on täitnud asendusteenistuskohustuse või vabanenud politseiteenistusest. § 47. Reservväelastena kuuluvad arvestamisele: 1) rea- ja allohvitserkoosseis – kuni selle kalendriaasta lõpuni, mille jooksul nad saavad 50-aastaseks; 2) noorem ohvitserkoosseis – kuni selle kalendriaasta lõpuni, mille jooksul nad saavad 55-aastaseks; 3) vanem- ja kõrgem ohvitserkoosseis – kuni selle kalendriaasta lõpuni, mille jooksul nad saavad 60-aastaseks. § 48. (1) Reservväelaste arvestust peavad nende elukohajärgsed valla- ja linnavalitsused. (2) Kinnipidamiskohtades viibivate reservväelaste arvestust peab vanglaasutuse direktor ning nendest teatatakse nimeliselt vastavale valla- või linnavalitsusele, kus reservväelane oli arvel. (3) Valla- ja linnavalitsused esitavad arvelevõetud reservväelaste kohta arvestusdokumendid kohalikule riigikaitseosakonnale. § 49. Kodanikud, kes on arvatud reservi, on kohustatud seitsme päeva jooksul: 1) võtma end arvele käesoleva seaduse §-s 48 loetletud valla- või linnavalitsuses; 2) alalise elukoha muutumisel ühest valla- või linnavalitsuse halduspiirkonnast teise võtma end arvele uue elukoha järgi; 3) sõidu puhul välisriiki kauemaks kui kolmeks kuuks teatama valla- või linnavalitsusele sellest enne ärasõitu ja välisriigist saabumisel; 4) teatama valla- või linnavalitsusele haridust ja perekonnaseisu puudutavatest muudatustest, samuti raskest haigusest ja kehalisest puudest, mis oluliselt mõjutab tema kõlblikkust kaitseväeteenistuseks. § 50. Ajutisel lahkumisel alalisest elukohast või välisriiki sõidu puhul kuni kolmeks kuuks reservväelased end arvelt maha ei võta, kuid nad on kohustatud kindlustama võimaluse edastada kaitseväeteenistusse kutsumise korraldus õigeaegselt. § 51. Arvelevõtmisel on reservväelased kohustatud esitama kaitseväeteenistuse tunnistuse, mille vormi määrab Vabariigi Valitsus. § 52. Arvestuse korra ja arvestusdokumentide vormi kehtestab kaitseminister. IX peatükk Õppekogunemised § 53. (1) Reservväelasi võib kutsuda õppekogunemistele väeosadesse, allüksustesse või õppekeskustesse. Õppekogunemiste läbiviimise aja, neist osavõtvate reservväelaste arvu ja läbiviimise korra kehtestab kaitseminister kaitseväe juhataja ettepanekul. (2) Õppekogunemiste ajal laieneb reservväelastele käesoleva seadusega kehtestatud kaitseväeteenistuse kord. § 54. Reservväelasi võib kutsuda õppekogunemistele kogu reservis olemise kestel järgmiselt: 1) ohvitsere – kokku kuni 12 kuuks; 2) allohvitsere – kokku kuni 9 kuuks; 3) sõdureid – kokku kuni 6 kuuks. § 55. Reservväelasi võib kaitseväe juhataja õppekogunemistele kutsuda läbi kohalike riigikaitseosakondade : 1) ohvitsere – kuni 60 päevaks; 2) muid reservväelasi – kuni 14 päevaks. § 56. (1) Reservväelased vabastatakse õppekogunemistest: 1) tervislikel põhjustel; 2) raske perekondliku ja majandusliku olukorra tõttu; 3) kui nad töötavad ametikohtadel, kus nad kuuluvad mobilisatsioonist vabastamisele käesoleva seaduse §-de 78 ja 79 alusel. (2) Vabastamise kirjaliku taotluse koos vajalike tõenditega esitab reservväelane kohalikule riigikaitseosakonna ülemale. (3) Õppekogunemistest vabastamise üksikasjalised alused kehtestab kaitseminister. § 57. Õppekogunemistele ilmumata jätmise seaduslikeks põhjusteks loetakse käesoleva seaduse § 22 1. lõikes loetletud põhjused. § 58. Reservväelased, keda kutsutakse õppekogunemistele, vabastatakse ajutiselt töölt ja tööleping nendega peatatakse, neile makstakse hüvitust, mille suuruse ja väljamaksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega. X peatükk Reservväelaste mobiliseerimine § 59. (1) Mobilisatsiooni kuulutavad välja Riigikogu või Vabariigi President (põhiseaduse § 128 alusel) ja see otsus antakse Kaitsejõudude Peastaabi poolt viivitamata edasi täitmiseks nendele asutustele ja isikutele, kelle tegevus on seotud mobilisatsiooni läbiviimisega. Nimetatud asutused ja isikud määrab kindlaks kaitseminister. (2) Mobilisatsioonikäsu levitamiseks on käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud asutustel ja isikutel õigus ajutiselt kasutada mis tahes side- ja liiklusvahendeid, kusjuures nende vahendite omanikud või kasutajad on vastavate ametiisikute nõudmisel kohustatud neid vahendeid vastuvaidlematult andma ajutiseks kasutamiseks. § 60. Kõik posti- ja sideteenused, mis on seotud mobilisatsiooni väljakuulutamisega, teostatakse väljaspool järjekorda. § 61. Kõik riigivalitsemisasutused ning valla- ja linnavalitsused on kohustatud mobilisatsiooni läbiviimisel pädevuse ja võimaluste piirides kohalikke riigikaitseosakondi, väeosi ja üksusi koheselt abistama. § 62. Valla- ja linnavalitsused, kasutades vajadusel politsei abi, kuulutavad omavalitsusüksustes mobilisatsioonikäsu koheselt välja ja võtavad kasutusele kõik abinõud, et käsk saaks teatavaks reservväelastele. § 63. Mobilisatsiooni väljakuulutamisel on reservväelased kohustatud vastavalt mobilisatsioonikäsule või neile rahuajal teatavaks tehtud mobilisatsioonikorraldusele ilmuma määratud ajal määratud kohta. Kogunemiskohad ja -tähtajad määrab kohaliku riigikaitseosakonna ülem. § 64. Välisriikides viibivad reservväelased on kohustatud pärast mobilisatsiooni väljakuulutamist viivitamatult ilmuma Eestisse mobilisatsioonikäsu täitmiseks. § 65. Haldusarestis ja kriminaalkaristusena arestis viibivad reservväelased vabastatakse mobilisatsiooni väljakuulutamisel arestist ja nad on kohustatud ilmuma kogunemiskohtadesse ühistel alustel teistega. § 66. Kõik tööandjad, kelle juures töötavad mobiliseeritavad reservväelased, on kohustatud koheselt vabastama nad töölt, tegema neile lõpparve ning maksma töötasu neile või nende poolt volitatud isikutele. § 67. Kogunemiskohta ilmudes peab igal reservväelasel olema kaasas : 1) kaitseväeteenistuse tunnistus; 2) transportvahendi juhiload, kellel need on; 3) kahe päeva toit; 4) aastaajale vastavad riided ja saapad ning kaks komplekti vahetuspesu; 5) reservohvitseridel teenistusleht; 6) isiklik teenistusrelv, kellel see on. § 68. Mobiliseeritavate reservväelaste arstlik läbivaatus viiakse läbi kogunemiskohtades või väeosades. Vajalikud arstid määrab kohaliku riigikaitseosakonna ülem maakonnaarstiga varem kooskõlastatult. § 69. (1) Need reservväelased, kes arstide poolt tunnistatakse kaitseväeteenistuseks kõlbmatuks, kellele antakse ajapikendust või kes ei nõustu arstide otsusega, suunatakse lõpliku otsuse tegemiseks kohaliku riigikaitseosakonna kaitseväeteenistuse komisjoni, kelle otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. (2) Kaitseväeteenistuse komisjon võtab vastu otsuseid reservväelase vabastamiseks raske perekondliku või majandusliku olukorra tõttu. § 70. Pikemaajalist ravi vajavate haiguste korral antakse reservväelastele ajapikendust. § 71. (1) Mobilisatsiooni alla kuuluvad reservväelased loetakse mobiliseerituks mobilisatsiooni väljakuulutamise hetkest. (2) Mobiliseeritud reservväelased loetakse tegevteenistuses olevaks nende vastuvõtmise hetkest väeosades. § 72. Vajaduse korral võib kaitseväe ülemjuhataja, lähtudes riigikaitselistest ülesannetest, osa mobiliseerituid reservväelasi kuni erikorralduseni koju lubada. Neil reservväelastel taastub töökohta jõudmisel töölepingu kehtivus ja neil on õigus tagasi saada oma endine töö- ja ametikoht, kui nad saabuvad tagasi hiljemalt seitsme päeva jooksul pärast mobilisatsiooni väljakuulutamist. § 73. (1) Kuni erikorralduseni koju lubatud mobiliseeritud reservväelased alluvad üldisele, kõigi reservväelaste kohta kehtivale korrale. (2) Lisaks käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatule on reservväelased kohustatud: 1) kaitseväe ülemjuhataja korraldusel olema iga hetk valmis tegevteenistusse astumiseks; 2) osa võtma korraldatavatest õppustest, tagala- või sisekaitseteenistusest või muude riigikaitseliste ülesannete täitmisest vastavalt kaitseväe ülemjuhataja korraldusele. § 74. Kogunemiskohta või väeossa ilmumata jätmise seaduslikuks põhjuseks loetakse käesoleva seaduse § 22 1. lõikes loetletud asjaolud. Nende asjaolude muutumisel on ilmumata jätnud reservväelane kohustatud otsekohe minema kohalikku riigikaitseosakonda. Ilmumata jätmise põhjuste seaduslikkuse üle otsustab kohaliku riigikaitseosakonna ülem. § 75. Reservväelaste vastuvõtmiseks vajalikud ruumid kogunemiskohtades määrab valla- või linnavalitsus juba rahuajal vastavalt kohaliku riigikaitseosakonna ülema taotlusele. Mobilisatsiooni väljakuulutamisel annab valla- või linnavalitsus nimetatud ruumid viivitamata kasutamiseks. Ruumide sisseseade, kütte ja valgustuse kindlustab valla- või linnavalitsus. § 76. (1) Liiklusvahendite juhid või omanikud, kes töötavad liiklusvahenditel, mis kuuluvad seaduse alusel mobilisatsiooni korral kaitseväe käsutusse võtmisele, on kohustatud ilmuma koos nimetatud liiklusvahendiga ettenähtud kogunemiskohta või väeossa. (2) Käesoleva paragrahvi nõuded ei laiene reservohvitseridele. § 77. Liiklusvahendite juhid või omanikud, kes ei kuulu mobiliseerimisele, lastakse koju pärast liiklusvahendite üleandmist väeosale. Nimetatud isikuid on väeosa ülemal õigus hoida oma käsutuses kuni seitse päeva, mille jooksul nad on väeosa toidul kaitseväe normide kohaselt. § 78. Mobiliseerimisele ei kuulu Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liikmed, Riigikogu liikmed, riigikontrolör, õiguskantsler, riigisekretär, Riigikohtu esimees ja riigikohtunikud, Eesti Panga Nõukogu esimees ja president, vallavanemad ja linnapead. § 79. (1) Mobiliseerimisele kuuluvatest reservväelastest on kogunemiskohtadesse ilmumise kohustusest (§ 63) vabastatud : 1) Kaitseministeeriumis ja kaitseväes teenivad reservväelased; 2) need reservväelased, kes töötavad riigi- või kohaliku omavalitsuse teenistuses ametikohtadel, mis lähtuvalt riiklikest huvidest annavad õiguse ajapikendusele või vabastamisele; 3) need, kes oma ametikohustuste tõttu võtavad osa otseselt mobilisatsiooni läbiviimisest; 4) need, kes töötavad ettevõtetes ja täidavad Vabariigi Valitsuse poolt antud riigikaitselisi ülesandeid. (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 1 nimetatud reservväelased loetakse tegevteenistusse astunuks neile sellest teatamise hetkest. (3) Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 2 ja 4 nimetatud ametikohad ja vabastamise tähtajad kinnitab Vabariigi Valitsus. (4) Käesoleva paragrahvi 1. lõike punktis 3 nimetatud ametikohtade või isikute nimestikud ja vabastamise tähtajad kinnitab kaitseminister. § 80. Mobilisatsiooni korral ja sõjaajal võib kaitseväe ülemjuhataja kutsuda uuesti arstlikule läbivaatusele ja tegevteenistusse kodanikke, kelle tegevteenistusse võtmine on edasi lükatud käesoleva seaduse §-de 26, 27, 28 ja 69 alusel. § 81. Nais- ja meessoost Eesti kodanikke, kes ei kuulu mobiliseerimisele, võetakse mobilisatsiooni korral ja sõjaajal vabatahtlikena tegevteenistusse kaitseväe ülemjuhataja kehtestatud korras. § 82. Mobilisatsiooni valmisoleku kontrollimiseks kas kogu riigi ulatuses või piirkonniti viiakse läbi katsemobilisatsioone. § 83. Katsemobilisatsioone viiakse läbi kaitseministri ja kaitseväe juhataja ettepanekul Vabariigi Valitsuse otsuse alusel. § 84. Katsemobilisatsiooni puhul tegevteenistuses oldud aeg loetakse reservväelaste õppekogunemise aja (§ 54) hulka. XI peatükk Asendusteenistus § 85. (1) Kodanikul, kes käesoleva seaduse § 10 alusel on määratud asendusteenistusse, on asendusteenistuse suhtes samasugused kohustused kui kaitseväekohustuslasel kaitseväeteenistuse suhtes. (2) Usulistel või kõlbelistel põhjustel kaitseväeteenistusest keelduja esitab avalduse kohaliku riigikaitseosakonna ülemale asendusteenistusse määramiseks. Otsuse asendusteenistusse määramise kohta teeb kaitseväeteenistuse komisjon. § 86. Asendusteenistuse kestus ei tohi olla pikem kui 15 kuud, kuid mitte lühem kui 9 kuud. Asendusteenistuse kestuse määrab Vabariigi Valitsus. Ettepaneku asendusteenistuse kestuse kohta esitab Vabariigi Valitsusele kaitseväe juhataja kooskõlastatult Kaitseministeeriumiga. § 87. Asendusteenistuses olevad asendusteenistuslased alluvad kaitseväelisele korrale ühesugustel alustel ajateenijatega ja nad on täielikul riiklikul ülalpidamisel. § 88. Asendusteenistust korraldab rahuajal kaitseminister kokkuleppel kaitseväe juhataja ja siseministriga, sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja. § 89. (1) Asendusteenistuskohustuste täitmine ei tohi vastuollu minna asendusteenistuslaste usuliste ja kõlbeliste veendumustega. (2) Asendusteenistuslaste tahte vastaselt ei tohi neid kohustada käsitsema relva või muid laskmisvahendeid, harjutama nende kasutamist või osalema nende hoolduses, samuti käsitsema teisi vahendeid ja aineid, mis on mõeldud inimese hävitamiseks või vaenlase kahjutuks tegemiseks. § 90. Kodanike asendusteenistusse võtmine ja vabastamine toimub samal alusel kui kodanike ajateenistusse kutsumine käesolevas seaduses sätestatud korras. § 91. Asendusteenistuslaste arvestust peavad valla- või linnavalitsused, mis on sätestatud käesoleva seaduse §-s 48. § 92. (1) Asendusteenistuslane, kes asendusteenistuse ajal soovib astuda ajateenistusse, esitab kirjaliku avalduse selle väeosa ülemale, kus ta on asendusteenistuses. Otsustamisõigus on väeosa ülemal. (2) Asendusteenistuses oldud aega ei arvestata ajateenistuse hulka. § 93. Pärast asendusteenistuse kohustuse täitmist arvatakse asendusteenistuslased reservi ja nad on kohustatud end arvele võtma reservväelastena käesolevas seaduses sätestatud korras. Neile laienevad kõik reservväelaste õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus käesoleva seaduse paragrahvis 89 loetletud tingimustega. XII peatükk Kaitseväeteenistuse Peakomisjon § 94. Riigikaitseosakondade juurde moodustatud kaitseväeteenistuse komisjonide ja kaitseväehaiglate arstlike komisjonide töö juhtimiseks ja kontrollimiseks moodustatakse Kaitseministeeriumi juurde Kaitseväeteenistuse Peakomisjon. § 95. (1) Kaitseväeteenistuse Peakomisjon koosneb Kaitseministeeriumi, kaitseväe, Siseministeeriumi, Justiitsministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi esindajast ning ühest Kaitseministeeriumi arstist. Esindajad nimetatakse vastavate ministrite poolt. Kaitseväe esindaja nimetab kaitseväe juhataja. (2) Peakomisjoni esimeheks on Kaitseministeeriumi esindaja ja aseesimeheks kaitseväe esindaja. § 96. Kaitseväeteenistuse Peakomisjonil on õigus: 1) igal ajal kontrollida kõiki kaitseväeteenistuse komisjonide ja kaitseväehaiglate arstlike komisjonide otsuseid, nende vastavust seadusele; 2) muuta eelmises punktis nimetatud otsuseid; 3) kutsuda arstlikku komisjoni kaitseväeteenistusest vabastatud kodanikke või suunata neid raviasutustesse täiendavateks uuringuteks; 4) vaadata läbi Peakomisjoni nimele saabunud kaebusi. § 97. (1) Kaitseväeteenistuse Peakomisjon kutsutakse kokku vastavalt vajadusele komisjoni esimehe korraldusel. (2) Peakomisjon on otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa esimees või tema asetäitja ja vähemalt kaks liiget, nendest üks arst. (3) Peakomisjonis otsustatakse poolthäälteenamusega, kusjuures häälte võrdsel jagunemisel otsustab esimehe (tema puudumisel aseesimehe) hääl. XIII peatükk Kaitseväekohustuslaste õigused ja kohustused § 98. Kaitseväekohustuslastel on samad põhiseaduslikud õigused, vabadused ja kohustused kui kõigil teistel Eesti Vabariigi kodanikel, välja arvatud seadusega kehtestatud piirangud. § 99. Kaitseväelased on riigi kaitse all, nende elu, au ja väärikust kaitseb seadus. § 100. Kaitseväelased on kohustatud alluma nende suhtes kehtivatele seadustele, kaitseväemäärustikele ja muudele õigusaktidele. § 101. Kellelgi pole õigust kohustada kaitseväelast täitma ülesandeid, mis pole kaitseväele pandud seaduste või muude õigusaktidega. § 102. (1) Kaitseväelastel on keelatud osa võtta erakondade tegevusest, samuti poliitilistest miitingutest, koosolekutest, meeleavaldustest ja kihutustööst. (2) Õppekogunemistel viibivatel reservväelastel on keelatud õppekogunemiste ajal osa võtta poliitilistest miitingutest, koosolekutest, meeleavaldustest ja kihutustööst. § 103. (1) Kutsealune, kes valitakse Riigikogusse või kohaliku omavalitsuse volikogusse, ei kuulu volituste lõppemiseni ajateenistusse kutsumisele. (2) Kaitseväelased, kes on andnud nõusoleku kandideerimiseks Riigikogusse või kohaliku omavalitsuse volikogusse ja kes ei loobu kandideerimast, vabastatakse kaitseväe juhataja otsusega tegevteenistusest üheks kuuks enne valimispäeva. (3) Kaitseväelane, kes on valitud Riigikogusse või kohaliku omavalitsuse volikogusse ja kes ei loobu nimetatud kogude liikme volitustest, vabastatakse volituste lõppemiseni tegevteenistusest. § 104. (1) Käesoleva seaduse alusel tegevteenistuses olevatel kaitseväelastel on õigus riigipoolsele tasuta majutamisele, toidule, riietusele, õiguslikule ja sotsiaalsele kaitsele. (2) Kaitseväelaste vormiriietuse ja eraldusmärgid kehtestab Vabariigi Valitsus ja nende kandmise korra kaitseväe juhataja. § 105. (1) Igale ajateenijale annab väeosa ülem teenistuse ajal kokku 15 päeva puhkust. Mõjuvatel põhjustel või eeskujuliku teenistuse eest võib väeosa ülem anda ajateenijale kokku kuni 10 päeva lisapuhkust. (2) Puhkuse hulka ei arvestata aega, mis on vajalik ajateenijal alalisse elukohta jõudmiseks. (3) Lepingulises tegevteenistuses olevatele kaitseväelastele antakse korralist puhkust vastavalt lepingule, kuid mitte vähem kui 35 kalendripäeva teenistusaasta jooksul. § 106. Kutsealustele ja reservväelastele, keda riigikaitseosakond suunab terviseuuringutele, säilitatakse kogu tervishoiuasutuses viibimise aja kestel töö-, ameti- või õppimiskoht ning neile makstakse hüvitust, mille suuruse ja väljamaksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. § 107. Ajateenijate kirjad, mis postitatakse väeosa kaudu, saadetakse kohale riigi kulul. § 108. (1) Kaitseväelase invaliidistumisel teenistuskohustuste täitmisel: 1) mis tõi kaasa töövõime osalise kaotuse, maksab riik kaitseväelasele ühekordset toetust tema ühe aasta palga ulatuses, kusjuures ajateenijale ühe aasta Eesti keskmise palga ulatuses; 2) mis tõi kaasa töövõime täieliku kaotuse, maksab riik kaitseväelasele ühekordset toetust tema viie aasta palga ulatuses, kusjuures ajateenijale viie aasta Eesti keskmise palga ulatuses. (2) Kaitseväelase hukkumisel teenistuskohustuste täitmisel maksab riik tema ülalpidamisel olnud isikutele ühekordset toetust tema 10 aasta palga ulatuses, kusjuures ajateenija puhul on toetuse suuruseks 10 aasta Eesti keskmine palk. (3)Teenistuskohustuste täitmisel hukkunud kaitseväelase matused korraldatakse riigi kulul. (4) Kaitseväelane kuulub riigi poolt kohustuslikule kindlustamisele isikukindlustuslepingu alusel. § 109. (1) Kaitseväe tegevteenistuse ja asendusteenistuse aeg arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka. (2) Kodanikel, kes on teeninud mõne teise riigi sõjaväes ja kes võetakse lepingulisse kaitseväe tegevteenistusse, säilitatakse nende senine sõjaväeteenistuse staaž ja arvatakse see kaitseväe tegevteenistuse aja hulka. § 110. Sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni väljakuulutamisel aja-, asendus- ja lepingulises teenistuses olevad kodanikud loetakse mobiliseerituiks ning nad jäävad teenima edasi samadel alustel mobiliseeritud reservväelastega niikauaks, kuni seda nõuavad riigikaitsehuvid. § 111. Käesolevas seaduses ettenähtud õigused ja kohustused kehtivad ka kaitseväeametnike suhtes. XIV peatükk Kaitseväeteenistusega seotud kulude finantseerimine § 112. Kaitseväelaste töö tasustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. § 113. (1) Kodanike tegevteenistusse kutsumise ja vastuvõtmisega seotud kulud tasub Kaitseministeerium oma eelarvest. (2) Tegevteenistusaja lõppedes makstakse ajateenijale ühekordset toetust kahe nädala Eesti keskmise palga ulatuses. § 114. Käesoleva seadusega valla- või linnavalitsustele pandud kohustuste täitmisega seotud kulud tasutakse riigieelarvest. § 115. (1) Kutsealuse ja reservväelase kaitseväeteenistusliku kõlblikkuse kindlakstegemise ja terviseuuringute kulud kaetakse Kaitseministeeriumi eelarvest. (2) Kaitseväelaste ja nende ülalpeetavate perekonnaliikmete terviseuuringute ja ravikulud tasutakse vastavalt ravikindlustusseadusele (RT 1991, 23, 272; 1992, 19, 276). § 116. Kaitseväeteenistuse komisjonide liikmetele ja kaasatud abitööjõule makstakse väljasõitudel päeva- ja sõiduraha Kaitseministeeriumi eelarvest. § 117. (1) Tegevteenistusse kutsutud kutsealused toimetatakse määratud teenistuskohtadesse ja tegevteenistusest vabastatud kaitseväelased nende elukohta riigi kulul Kaitseministeeriumi kehtestatud korras. See kehtib ka reservväelaste kohta nende õppekogunemisele kutsumisel ja mobilisatsiooni korral. (2) Üks kord ajateenistuse jooksul toimub ajateenija sõit puhkusele ja tagasi Eesti piires riigi kulul Kaitseministeeriumi kehtestatud korras. XV peatükk Kaebuste esitamine kaitseväeteenistuse asjus § 118. Kaebused kaitseväeteenistuse asjus esitatakse kirjalikult ja kaebuse esitamine ei vabasta kaebajat käesolevas seaduses ettenähtud kohustustest. § 119. Ametiisikud, kellele on esitatud kaebused, on kohustatud kahe nädala jooksul need läbi vaatama, vajaduse korral asja kohta täiendavaid andmeid koguma ja oma otsuse teatama kaebuse esitajale hiljemalt seitsme päeva jooksul, arvates otsuse tegemisest. § 120. (1) Kaebused kaitseväeteenistuse komisjonide ja kaitseväehaiglate arstlike komisjonide otsuste peale võib esitada Kaitseväeteenistuse Peakomisjonile ühe kuu jooksul pärast otsuse teatavakstegemist selle asutuse kaudu, kelle juures asuva komisjoni otsuse peale kaevatakse. Nimetatud asutus saadab kaebuse ühes vajalike dokumentide, õiendite ja selgitustega 14 päeva jooksul Peakomisjonile. (2) Peakomisjoni otsusest teatatakse asjaosalistele kirjalikult seitsme päeva jooksul pärast otsuse tegemist. (3) Kaitseväeteenistuse komisjonide ja Peakomisjoni otsuse peale võib kaevata halduskohtule. XVI peatükk Vastutus kaitseväeteenistuskohustuse rikkumise eest § 121. Käesoleva seadusega sätestatud kaitseväeteenistuskohustuse rikkumise eest kannavad kodanikud ja ametiisikud vastutust Eesti Vabariigi seadustes ja kaitseväe distsiplinaarmäärustikus sätestatud korras. § 122. Kaitseväeteenistuskohustuse täitmisest kõrvalehoidvatest isikutest on kohaliku riigikaitseosakonna või väeosa ülem kohustatud teatama politseiasutusele, kes algatab nende isikute tagaotsimise ja vastutuselevõtmise menetluse. XVII peatükk Rakenduslikud sätted § 123. (1) Käesoleva seaduse alusel ajateenistusse kutsutud kodanikke lubatakse rakendada piirivalves, sisekaitseüksustes ja sõjaväestatud päästeteenistuse üksustes Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. (2) Tegevteenistus piirivalves, sisekaitseüksustes ja sõjaväestatud päästeüksustes võrdsustatakse tegevteenistusega kaitseväes. (3) Teenistuse kord piirivalves, sisekaitseüksustes ja sõjaväestatud päästeüksustes sätestatakse piirivalvet, sisekaitseüksusi ja sõjaväestatud päästeüksusi käsitlevate seaduste ja Vabariigi Valitsuse määrustega. § 124. (1) Teiste riikide relvajõududes või õppeasutustes sõjalise hariduse või väljaõppe saanud: 1) reservohvitser võetakse arvele reservohvitserina tema isikliku taotluse alusel ja tema kasutamine tegevteenistuses ning reservis sõltub atestatsiooni tulemusest. Isik, kes loobub oma taotlusest või keda ei atesteerita, võetakse arvele reakoosseisus; 2) allohvitser võetakse arvele allohvitserina tema isikliku taotluse alusel ja tema kasutamine tegevteenistuses ja reservis sõltub atestatsiooni tulemusest. Isik, kes loobub oma taotlusest, võetakse arvele reakoosseisus. (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud reservväelaste arvestamise, atesteerimise ja sõjaväeliste auastmete andmise korra kehtestab kaitseminister. § 125. Riiklike elatusrahade seaduses (RT 1993, 15, 256; RT I 1993, 35, 542 ja 74, 1055) tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 23 punktis 5 asendatakse sõna "kaitsejõududes" sõnaga "kaitseväes"; 2) paragrahvi 27 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: "3) teenistusaeg Eesti kaitseväes ning kooskõlas kaitseväeteenistuse seadusega nimetatud teenistusega võrdsustatud teenistusaeg; teenistusaeg Siseministeeriumi süsteemis." § 126. Käesoleva seaduse jõustumisel kaotavad kehtivuse: 1) Eesti Vabariigi kaitseteenistuse seadus (RT 1992, 4/5, 60); 2) Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus "Eesti Vabariigi kaitseteenistuse seaduse rakendamise kohta" (RT 1992, 4/5, 61), välja arvatud punktid 3 ja 4; 3) Eesti NSV seadus "Tööteenistusest Eesti NSV-s" (ENSV Teataja 1990, 9, 152); 4) Eesti Vabariigi seadus muudatuste kohta Eesti Vabariigi seaduses "Tööteenistusest Eesti NSV-s" (RT 1991, 15, 208). Riigikogu esimees Ülo NUGIS