Riigikogu — Töö- ja puhkeaja seadus — RT I, 1994, 2, 12

I peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Töö- ja puhkeaja seaduse ülesanne Töö- ja puhkeaja seadus sätestab töötajate töö- ja puhkeaja kestuse ning korralduse alused. § 2. Töö- ja puhkeaja seaduse rakendusala Töö- ja puhkeaja seadus laieneb kõigile töölepingu alusel töötavatele isikutele, välja arvatud erandjuhud, mil töötajate puhkeaega reguleeritakse muude seaduste või Vabariigi Valitsuse määrustega. § 3. Tööaja mõiste Tööaeg on seaduse, haldusakti, kollektiiv- või töölepingu või poolte kokkuleppega määratud aeg, mille kestel töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile. § 4. Tööajanormi mõiste (1) Tööajanorm on seaduse, haldusakti, kollektiiv- või töölepinguga määratud töötundide arv mingis kalendriajavahemikus (päev, nädal, kuu või muu ajavahemik). (2) Riiklik tööajanorm määratakse seaduse või seaduse täitmiseks antud haldusaktiga. (3) Kollektiiv- või töölepinguga määratud tööajanorm ei või ületada riigi poolt kehtestatud tööajanormi. § 5. Tööpäeva, -vahetuse ja -nädala mõiste (1) Tööpäev on ajavahemik ööpäevas, mil töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid. (2) Töövahetus on ajavahemik, mil töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid vahetustega tööl. Töövahetus võib alata ühel ja lõppeda teisel ööpäeval. (3) Töönädal on ajavahemik nädalas, mil töötaja on kohustatud täitma oma tööülesandeid. Tööandja rakendab kahe puhkepäevaga viiepäevast töönädalat, mis algab esmaspäevast või muust nädalapäevast, olenevalt tööandja juures kehtestatud tööajareþiimist. § 6. Puhkeaja mõiste (1) Puhkeaeg on aeg, mille kestel töötaja on vaba töökohustuste täitmisest ja võib seda kasutada oma äranägemise järgi. (2) Puhkeaeg on tööpäevasisene, tööpäevadevaheline ja iganädalane. Puhkeaja hulka kuuluvad riigipühad ja puhkused. § 7. Tööaja lühendamine ja puhkeaja pikendamine (1) Töötajale seaduse või haldusaktiga kehtestatud tööaega võib lühendada ja puhkeaega pikendada kollektiiv- või töölepinguga. (2) Töötajale seaduse või haldusaktiga kehtestatud tööaega võib lühendada ning puhkeaega pikendada tööandja ühepoolse otsusega, kui sellega ei kaasne palgatingimuste halvenemine. § 8. Lapsi kasvatavate isikute soodustused Soodustused, mis on käesoleva seaduse §-des 14, 18, 19 ja 30 ette nähtud naisele, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla 14-aastast last, laienevad ka: 1) isikule, kes kasvatab ilma emata lapsinvaliidi või alla 14-aastast last; 2) alla 14-aastase lapse eestkostjale; 3) lapsinvaliidi eestkostjale või hooldajale. II peatükk TÖÖAJA KESTUS § 9. Tööaja üldine riiklik norm Töötaja tööaja üldine riiklik norm ei või ületada kaheksat tundi päevas ja 40 tundi nädalas. § 10. Lühendatud tööaeg (1) Lühendatud tööaeg ei või ületada: 1) 13–14-aastastel töötajatel 20 tundi nädalas; 2) 15–16-aastastel töötajatel 25 tundi nädalas; 3) 17-aastastel töötajatel 30 tundi nädalas. (2) Töötajatel, kes töötavad allmaatöödel, tervistkahjustavatel ja eriiseloomuga töödel, on lühendatud tööaja kestus kuni 35 tundi nädalas. (3) Koolide ja muude lasteasutuste õpetajatel, kasvatajatel ja teistel pedagoogikaspetsialistidel on lühendatud tööaja kestus kuni 35 tundi nädalas. (4) Tervistkahjustavate tööde näidustuste, allmaatööde ja eriiseloomuga tööde loetelu, kus töötamisel rakendatakse lühendatud tööaega, ning lühendatud tööaja kestuse kehtestab Vabariigi Valitsus. (5) Ametikohtade loetelu, kus töötamisel rakendatakse õpetajatele, kasvatajatele ja teistele pedagoogikaspetsialistidele lühendatud tööaega, ning lühendatud tööaja kestuse kehtestab Vabariigi Valitsus. (6) Kollektiiv- ja töölepinguga on lubatud ette näha täiendavad alused lühendatud tööaja rakendamiseks, kui sellega ei kaasne palgatingimuste halvenemine. § 11. Tööaja lühendamise tingimused Allmaatööl ja tervistkahjustaval tööl töötajate tööaega lühendatakse, kui nad töötavad neis tingimustes vähemalt 75 protsenti käesoleva seaduse §-s 9 sätestatud üldisest tööajast. § 12. Igapäevase tööaja kestus (1) Riiklik tööajanorm viiepäevase töönädalaga töötamisel on kaheksa tundi päevas 40-tunnise töönädala, seitse tundi päevas 35-tunnise töönädala, kuus tundi päevas 30-tunnise töönädala, viis tundi päevas 25-tunnise töönädala ja neli tundi päevas 20-tunnise töönädala puhul. (2) Tööandja võib summeeritud tööaja arvestuse korral rakendada käesoleva paragrahvi 1. lõikes ette nähtud igapäevase tööaja kestusest erinevat töötundide arvu päevas (vahetuses), kusjuures see ei või ületada 12 tundi. (3) 13–14-aastaste töötajate tööaja kestus ei või ületada summeeritud tööaja arvestuse korral viit tundi, 15–16-aastastel töötajatel kuut tundi ja 17-aastastel töötajatel seitset tundi päevas. (4) Täisealistele töötajatele on lubatud rakendada erandina tööandja asukoha (elukoha) tööinspektori nõusolekul käesoleva paragrahvi 2. lõikes sätestatust pikema töötundide arvuga vahetust. § 13. Ületunnitöö (1) Ületunnitööks loetakse töötaja töötamist üle kokkulepitud tööajanormi. (2) Ületunnitöö tegemine on lubatud poolte kokkuleppel, välja arvatud käesoleva paragrahvi 3. lõikes loetletud juhtudel. (3) Töötaja on kohustatud täitma tööandja korralduse ületunnitöö tegemiseks järgmistel erandjuhtudel: 1) loodusõnnetuse või tootmisavarii ärahoidmiseks või nende tagajärgede kiireks kõrvaldamiseks; 2) õnnetusjuhtumi, tööandja vara hävimise või riknemise ärahoidmiseks; 3) tööprotsessi lõpuleviimiseks. (4) Vahetustöötaja tööle mitteilmumisel, kui töös ei või tekkida vaheaega, on töötaja kohustatud teatama sellest tööandajale ja jätkama tööd kui ületunnitööd. (5) Tööandja on kohustatud pidama ületunnitöö arvestust iga töötaja ja iga ületunnitöö juhu kohta eraldi. § 14. Ületunnitöö piiramine (1) Ületunnitööle on keelatud rakendada: 1) rasedat; 2) alaealist; 3) töötajat, kellele ületunnitöö on keelatud arsti otsusega. (2) Naist, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla 14-aastast last, või isikut, kes hooldab I grupi invaliidi, võib rakendada ületunnitööle käesoleva seaduse § 13 3. lõikes loetletud juhtudel üksnes tema nõusolekul. § 15. Ületunnitöö piirnormid (1) Ületunnitöö piirnorm ühe töötaja kohta on 200 tundi kalendriaastas. (2) Töötajat ei ole lubatud rakendada ületunnitööle üle nelja tunni päevas. Vahetuse kestus koos ületunnitööga ei tohi ületada 12 tundi. (3) Kehtestatud ületunnitöö piirnorme ei rakendata käesoleva seaduse § 13 3. lõike 1. punktis toodud juhtudel. § 16. Valveaeg (1) Töödel, kus töötaja peab olema tööandjale kokkulepitud kohas kättesaadav ettenägematute, edasilükkamatute tööde tegemiseks oma puhkeajal või kehtivad puhkeaja kasutamise suhtes erinõuded, on lubatud kehtestada lisaks üldisele tööaja kestusele valveaeg. (2) Valveaja kestus ei või ületada 24 tundi kuus. Neid tunde ei arvata tööaja hulka ning nende eest maksab tööandja lisatasu. (3) Valveaja kestus, rakendamise kord ja lisatasu suurus määratakse kollektiiv- või töölepinguga. § 17. Kohakaaslaste tööaeg (1) Kohakaasluse alusel töötava isiku tööaeg ei või ületada 20 tundi nädalas. (2) Kui kohakaasluse alusel töötav isik töötab põhitööl osalise tööajaga, ei või tööaeg põhitööl ja kohakaasluse alusel kokku ületada 60 tundi nädalas. § 18. Osaline tööaeg (1) Osaline tööaeg on tööandja juures kehtestatud tööaja normist lühem tööaeg, mida rakendatakse töötaja ja tööandja kokkuleppel. (2) Töömahu või tellimuste ajutisel vähenemisel on tööandjal õigus kehtestada osaline tööaeg Eesti Vabariigi töölepingu seaduse §-s 68 (RT 1992, 15/16, 241; 1993, 10, 150; RT I 1993, 26, 441) ettenähtud korras ja tingimustel. (3) Raseda ning naise soovil, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla 14-aastast last, on tööandja kohustatud rakendama talle osalist tööaega. § 19. Töötamine õhtusel ja ööajal (1) Õhtuseks ajaks loetakse aega kella 18.00–22.00, ööajaks aega kella 22.00 õhtul kuni kella 6.00 hommikul. (2) Ööajal on keelatud tööle rakendada: 1) rasedat; 2) alaealist; 3) töötajat, kellele see on keelatud arsti otsusega. (3) Naist, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla 14-aastast last, või isikut, kes hooldab I grupi invaliidi, võib rakendada tööle ööajal üksnes tema nõusolekul. (4) Kollektiivlepinguga võib ette näha täiendavaid piiranguid töötaja töölerakendamiseks õhtusel ja ööajal. § 20. Tööaja kestus ööajal (1) Üldise tööaja rakendamisel lühendatakse vahetuse kestust ööajal ühe tunni võrra. (2) Vahetuse kestus ööajal võrdsustatakse päevasega, kui see on vältimatu tootmistingimuste tõttu. III peatükk TÖÖAJA KORRALDUS JA ARVESTAMINE § 21. Tööajarežiimi kehtestamine (1) Tööajarežiimi, s.o. tööaja alguse ja lõpu, puhkamiseks ja einetamiseks antava aja, samuti muud vaheajad tööpäeva kestel, ühest vahetusest teise ülemineku aja ning korra määrab kindlaks tööandja töösisekorraeeskirjade, vahetuste ajakava või töölepinguga. (2) Tööajarežiimi kehtestamisel elanikkonna teenindamise ettevõtetes, asutustes ja organisatsioonides peab tööandja arvestama kohaliku omavalitsuse täitevorgani ettekirjutusi. § 22. Tööpäeva jaotamine osadeks Töödel, kus see on vajalik töö iseloomu tõttu, võib kollektiivlepinguga või kokkuleppel töötajaga jagada tööaja osadeks, kusjuures vaheaeg võib ületada käesoleva seaduse §-s 24 puhkamiseks ja einetamiseks ettenähtud vaheaja kestust. § 23. Tööaja arvestus (1) Tööandja on kohustatud pidama kõigi töötajate tööaja arvestust. (2) Ettevõtetes, asutustes ja muudes organisatsioonides, kus töötingimuste tõttu pole võimalik kinni pidada tööpäeva või töönädala üldisest normist, on lubatud kohaldada tööaja summeeritud arvestust pikema ajavahemiku ulatuses (kuu, kolm kuud, pool aastat või muu ajavahemik). (3) Kui arvestusperioodiks on kolmest kuust pikem ajavahemik, on tööandja kohustatud tööaja summeeritud arvestuse tingimused kooskõlastama oma asukoha (elukoha) tööinspektoriga. (4) Tööaja summeeritud arvestuse korral koostab tööandja ajakava kogu arvestusperioodi kohta ja teeb selle teatavaks töötajatele vähemalt viis päeva enne arvestusperioodi algust. IV peatükk PUHKEAEG § 24. Vaheaeg puhkamiseks ja einetamiseks (1) Vaheaega puhkamiseks ja einetamiseks võib töötajale anda kestusega kuni kaks tundi. (2) Vaheaeg puhkamiseks ja einetamiseks antakse mitte hiljem kui pärast viis tundi kestnud töötamist. (3) Töötaja võib vaheaega kasutada oma äranägemise järgi ja tal on õigus sel ajal ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni territooriumilt lahkuda, kui kollektiivlepingus või töölepingus pole kokku lepitud teisiti. (4) Puhkamiseks ja einetamiseks antava vaheaja algus ja lõpp määratakse töösisekorraeeskirjade, vahetuste ajakava või töölepinguga. (5) Töödel, kus töö iseloomu tõttu pole võimalik anda vaheaega puhkamiseks ja einetamiseks, luuakse töötajale võimalus einetada töö ajal. (6) Vaheaega puhkamiseks ja einetamiseks ei arvata tööaja hulka, välja arvatud käesoleva paragrahvi 5. lõikes ettenähtud einetamise aeg. § 25. Vaheajad lapse toitmiseks (1) Isikule, kes kasvatab alla poolteiseaastast last, antakse peale üldise vaheaja puhkamiseks ja einetamiseks lisavaheajad lapse toitmiseks. (2) Need vaheajad antakse vähemalt iga kolme tunni järel kestusega iga kord mitte alla 30 minuti. Kahe või enama kuni poolteiseaastase lapse toitmiseks antava vaheaja kestus peab olema vähemalt üks tund. (3) Isiku soovil liidetakse lapse toitmiseks ettenähtud vaheajad puhkamise ning einetamise vaheajaga või lühendatakse tööpäeva vastava ajavahemiku võrra. (4) Vaheajad lapse toitmiseks arvatakse tööaja hulka ja nende eest säilitatakse keskmine palk sotsiaalkindlustuse eelarve summadest. § 26. Muud tööpäevasisesed vaheajad (1) Seaduse, haldusakti, kollektiivlepingu, töösisekorraeeskirjade, vahetuste ajakava või töölepinguga võib ette näha lisaks käesoleva seaduse §-des 24 ja 25 kehtestatud vaheaegadele muid vaheaegu tööpäeva või vahetuse jooksul. (2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud vaheajad arvatakse tööaja hulka. § 27. Vahetustevaheline puhkeaeg (1) Vahetustevahelise puhkeaja kestus peab olema vähemalt 11 tundi. (2) Erandeid käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatust võib teha seaduse, haldusakti või kollektiivlepinguga tööaja summeeritud arvestuse korral. § 28. Puhkepäevad (1) Töötajal on vähemalt kaks puhkepäeva nädalas. Üldised puhkepäevad on laupäev ja pühapäev. (2) Ettevõtetes, asutustes ja muudes organisatsioonides, kus töö iseloomu tõttu laupäeval ja pühapäeval töötatakse, nähakse puhkepäevad ette töösisekorraeeskirjade või vahetuste ajakavaga. Sellisel juhul antakse puhkepäevad üksteisele järgnevatel nädalapäevadel. (3) Tööaja summeeritud arvestuse korral peab iganädalase katkematu puhkeaja kestus olema vähemalt 36 tundi. (4) Käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes sätestatust on lubatud erandeid teha katkestamatu tootmisprotsessiga ettevõtetes ja muudes organisatsioonides nende asukoha tööinspektori nõusolekul. § 29. Lapsinvaliidi vanema (eestkostja, hooldaja) täiendav tasuline puhkepäev Lapsinvaliidi ühel vanematest (eestkostjal, hooldajal) on õigus lisapuhkepäevale kuus, mille eest tasutakse keskmise palga alusel sotsiaalkindlustuse eelarve summadest. § 30. Töötaja töölerakendamine puhkepäeval (1) Töötaja töölerakendamine puhkepäeval on lubatud tema nõusolekul, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. lõikes ettenähtud juhtudel. (2) Töötaja on kohustatud puhkepäeval tööle tulema järgmistel juhtudel: 1) loodusõnnetuse või tootmisavarii ärahoidmiseks või nende tagajärgede kiireks kõrvaldamiseks; 2) õnnetusjuhtumi, tööandja vara hävimise või riknemise ärahoidmiseks. (3) Puhkepäeval on keelatud tööle rakendada: 1) rasedat; 2) alaealist; 3) töötajat, kellele see on keelatud arsti otsusega. (4) Naist, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla 14-aastast last, või isikut, kes hooldab I grupi invaliidi, võib puhkepäeval tööle rakendada käesoleva paragrahvi 2. lõikes ettenähtud juhtudel üksnes tema nõusolekul. § 31. Doonoriks oleva töötaja töölt ära lubamine Tööandja on kohustatud lubama doonoriks oleva töötaja töölt ära vere andmise päeval. § 32. Riigipühad (1) Töötajate puhkeaja hulka kuuluvad riigipühad, mille loetelu sätestatakse eraldi seadusega. (2) Uusaasta ja esimese jõulupüha eelsel tööpäeval lühendatakse tööaja kestust kolme tunni võrra. (3) Tööandja võib riigipühadel töötaja tööle rakendada, kui see on tingitud elanike teenindamise vajadusest, töö iseloomust (katkematu tootmisprotsess) või tootmishädavajadusest töölepingu seaduse § 65 2. lõikes loetletud asjaoludel. § 33. Puhkused Töötajate puhkused ja nende andmise kord on sätestatud Eesti Vabariigi puhkuseseaduses (RT 1992, 37, 481; 1993, 10, 150). V peatükk SEADUSE RAKENDAMINE § 34. Vaidluste lahendamine Käesoleva seaduse kohaldamisel töötaja ja tööandja vahel tekkinud vaidlused lahendatakse individuaalse töövaidluse lahendamise korras. § 35. Õigusaktide osaline kehtetuks tunnistamine Käesoleva seaduse jõustumisel tunnistatakse kehtetuks: 1) Eesti NSV töökoodeksi §-d 45–67, 165, 168, 175, 183, (ENSV Teataja 1972, 28, lisa 1; 1978, 30, 367; 1980, 31, 491; 1987, 47, 634; 1988, 30, 376, RT 1991, 16, 221). 2) Eesti Vabariigi lastetoetuste seaduse § 13 (RT 1992, 6, 90). § 36. Seaduse jõustumine Käesolev seadus jõustub 1994. aasta 1. märtsil. Riigikogu esimees Ü. NUGIS