Vabariigi Valitsus — Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi süsteemi kuuluvate riiklike, kooperatiivsete ja majanditevaheliste põllumajandusettevõtete vara kohustusliku kindlustamise kohta — RT, 1991, 17, 234

Eesti Vabariigi Valitsus määrab: 1. Kinnitada 1. jaanuarist 1991. a. juurdelisatud "Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi süsteemi kuuluvate riiklike, kooperatiivsete ja majanditevaheliste põllumajandusettevõtete vara kohustusliku kindlustamise tingimused". 2. Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi süsteemi kuuluvate riiklike, kooperatiivsete ja majanditevaheliste põllumajandusettevõtete vara kohustuslik kindlustamine panna Eesti Riikliku Kindlustuse Peavalitsusele. 3. Kinnitada 1. jaanuarist 1991. a. Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi süsteemi kuuluvate riiklike, kooperatiivsete ja majanditevaheliste põllumajandusettevõtete vara kohustusliku kindlustuse maksu määrad vastavalt lisale. 4. Kehtestada vara kohustusliku kindlustuse maksude tasumise järgmised tähtajad: iga aasta 1. juuniks - 30 protsenti, 1. septembriks - 30 protsenti ja 1. novembriks - 40 protsenti maksust. 5. Eesti Riikliku Kindlustuse Peavalitsusel: 1) moodustada riiklike, kooperatiivsete ja majanditevaheliste põllumajandusettevõtete vara kohustusliku kindlustuse ühtne tagavarafond; 2) kinnitada igal aastal kooskõlastatult vastavate Eesti Vabariigi ministeeriumide, riiklike ametite ja inspektsioonidega kindlustusmaksudest ennetusabinõudeks tehtavate eraldiste jaotus. Tagada kontroll nimetatud summade sihipärase kasutamise üle vastavalt ürituste kinnitatud loetelule. 6. Tunnistada kehtetuks valitsuse otsused vastavalt juurdelisatud loetelule. Eesti Vabariigi Valitsuse esimees E. SAVISAAR Eesti Vabariigi riigiminister R. VARE Tallinn, Toompea, 6. mail 1991. a. nr. 88 Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi süsteemi kuuluvate riiklike, kooperatiivsete ja majanditevaheliste põllumajandusettevõtete vara kohustusliku kindlustamise tingimused I. Kindlustamisele kuuluv vara ja kindlustusjuhtumid 1. Kohustuslikule kindlustamisele kuuluvad: põllumajandusloomad ja -linnud, karusloomad, küülikud ja mesilaspered; hooned, ehitised, ülekandeseadmed, jõu-, töö- ja muud masinad, sõidukid, seadmed, püügi-, transpordi- ja muud laevad, püügiriistad, inventar, toodang, toore, materjalid ja püsiistandikud. 2. Põllumajandusloomad ja -linnud, karusloomad, küülikud ja mesilaspered on kindlustatud nende hukkumise (lõpmine, hädatapmine või hävitamine) korral järgmiselt: 1) põhikarja loomad - haiguse, loodusõnnetuse, tulekahju, elektrivoolu toime ja teiste õnnetusjuhtumite vastu; 2) üle 4 kuu vanused sead ja küülikud, üle 6 kuu vanused veised, lambad, kitsed ja karusloomad, üle 1 aasta vanused hobused, munakanad alates 5 kuu vanusest ja broilerid 1 kuu vanusest, muud põllumajanduslinnud alates 6 kuu vanusest ning mesilaspered - nakkushaiguse, loodusõnnetuse, tulekahju, elektrivoolu toime ja kiskjate kallaletungi vastu; 3) noorloomad, kes on nooremad käesoleva punkti alapunktis 2 märgitud vanusest - loodusõnnetuse, tulekahju ning elektrivoolu toime vastu. 3. Hooned, ehitised, ülekandeseadmed, jõu-, töö- ja muud masinad, sõidukid, seadmed, püügi-, transpordi- ja muud laevad ja püügiriistad (välja arvatud ekspluatatsioonis olevad püügi-, transpordi- ja muud laevad ning püügiriistad), inventar, toodang, toore ja materjalid on kindlustatud nende hävimise ja vigastumise korral üleujutuse, tormi, raju, paduvihma, rahe, paikkonnale ebatavalise lumesaju, -laviini, maalihke, põhjavee tõusu, rusuvoolu, pikselöögi, maavärina, maa sissevajumise, tulekahju, plahvatuse ja avarii läbi ning kui seoses tulekahju või loodusõnnetuse ohuga on vaja vara lammutada või teise kohta ümber paigutada. Ekspluatatsioonis olevad püügi-, transpordi- ja muud laevad ning püügiriistad on kindlustatud nende hävimise ja vigastumise korral tormi, raju, maru, udu, üleujutuse, tulekahju, pikselöögi, plahvatuse, avarii ja jää poolt tekitatud vigastuste läbi ning kui laev jääb loodusõnnetuse tagajärjel teadmata kadunuks või sõidab karile. Püsiistandike puud ja põõsad on kindlustatud nende hävimise korral üleujutuse, tormi, raju, paduvihma, rahe, paikkonnale ebatavalise lumesaju, -laviini, maalihke, põhjavee tõusu, rusuvoolu, pikselöögi, maavärina, maa sissevajumise, tulekahju, plahvatuse, avarii, põua ja külmumise läbi ning taimehaiguste ja -kahjurite vastu. II. Kindlustusmaksud 4. Kindlustusmakse arvutavad kindlustusandjad üks kord aastas 1. jaanuari seisuga kindlustusvõtja raamatupidamisdokumentide alusel. Kindlustusmaksud arvutatakse vara bilansiliselt maksumuselt. Põhivahendite maksumusest arvatakse maha kulum. Vara koosseisu ja maksumuse muutumise tõttu aasta jooksul kindlustusmaksude ümberarvestust ei tehta. 5. Maksumäärad kehtestab Eesti Vabariigi Valitsus, neid täpsustatakse üks kord 5 aasta jooksul. 6. Kui konkreetse vara grupi (põllumajandusloomad või hooned ja muu vara) eest ei ole kindlustusvõtjale makstud kindlustushüvitist kolme aasta jooksul, antakse talle kindlustusmaksu soodustust 10 protsenti, nelja aasta jooksul 15 protsenti ning viie ja enama aasta jooksul 20 protsenti selle grupi varalt arvutatud maksust. 7. Kohustusliku kindlustuse maksudest tehakse eraldisi järgmistesse fondidesse: põllumajandusloomade hukkumise, hoonete ja muu kohustuslikult kindlustatud vara hävimise ja vigastumise ennetamiseks tehtavate kulutuste finantseerimiseks (ennetusabinõude fondi) 2 protsenti; tagavarafondi moodustamiseks 5,5 protsenti; kindlustamise korraldamisega seotud kulutusteks 1,5 protsenti. Peale kindlustusmaksudest tehtavate eraldiste kantakse tagavarafondi summad, mille võrra kohustusliku kindlustuse maksud ületavad kulud. Tagavarafondi vahendeid kasutatakse kindlustushüvitise maksmiseks aastatel, mil samal aastal laekunud summadest ei piisa kahjude hüvitamiseks, ning edasikindlustamiseks. 8. Tähtajaks tasumata kohustusliku kindlustuse maksud peetakse kinni kindlustusvõtja arveldusarvelt vastuvaidlematus korras. Nende maksude sissenõudmise suhtes aegumistähtaega ei kohaldata. Tähtajaks tasumata maksu eest on kindlustusvõtja kohustatud tasuma iga viivitatud päeva eest 0,05 protsenti viivist võlasummalt. III. Kindlustushüvitise maksmine 9. Kindlustusvõtja on kohustatud teatama punktides 2 ja 3 ettenähtud põhjustel toimunud vara hävimisest või vigastumisest kindlustusandjale 3 päeva jooksul või 3 päeva jooksul ajast, mil tuvastati vara hävimine või vigastumine. 10. Kindlustusandjal on õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest, kui kindlustusvõtja ei teatanud kindlustatud vara hävimisest või vigastumisest ettenähtud aja jooksul, kuigi tal oli selleks võimalus. 11. Kindlustushüvitist makstakse: 1) põllumajandusloomade ja -lindude, karusloomade, küülikute ja mesilasperede hukkumise korral 70 protsendi ulatuses kahjusummast, mis arvutatakse, lähtudes nende bilansilisest maksumusest hukkumise päeval. Töö- ja spordihobustel arvatakse maksumusest maha kulum; 2) hoonete, ehitiste, ülekandeseadmete, jõu-, töö- ja muude masinate, sõidukite, seadmete, püügi-, transpordi- ja muude laevade, püügiriistade, inventari, toodangu, toorme, materjalide ja püsiistandike eest 100 protsendi ulatuses kahjusummast, mis arvutatakse lähtudes nende bilansilisest maksumusest hävimise või vigastumise päeval. Põhivahendite maksumusest arvatakse maha kulum. Kahjusumma hulka arvatakse pärast kindlustusjuhtumit vara päästmiseks ja korrastamiseks tehtud kulutused ning muud kahju tuvastamiseks tehtud vajalikud kulutused. 12. Kindlustushüvitist makstakse ka siis, kui vara hävimise või vigastumise päevaks ei ole sama aasta kindlustusmaks veel tasutud. Kindlustushüvitisest peetakse kinni tähtajaks tasumata kindlustusmaks ja viivis, lähim järjekordne maks ning varem enammakstud kindlustushüvitise summad. 13. Kindlustusandjal on õigus esitada kindlustatud vara hävimise või vigastumise eest vastutava isiku või organisatsiooni vastu hagi makstud kindlustushüvitise ulatuses. 14. Kindlustushüvitise maksmisel juhindub kindlustusandja Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi, Eesti Vabariigi Siseministeeriumi, Eesti Vabariigi Riikliku Tuletõrjeameti, Eesti Vabariigi Põllumajandustehnika Inspektsiooni, Eesti Vabariigi Hüdrometeoroloogia Valitsuse ning teiste Eesti Vabariigi ministeeriumide, riiklike ametite ja inspektsioonide dokumentidest vara hävimise või vigastumise põhjuste ja asjaolude kohta. Lisa Eesti Vabariigi Valitsuse 6. mai 1991. a. määruse nr. 88 juurde Eesti Vabariigi Põllumajandusministeeriumi süsteemi kuuluvate riiklike, kooperatiivsete ja majanditevaheliste põllumajandusettevõtete vara kohustusliku kindlustuse maksu määrad 1. jaanuarist 1991. a. Kohustusliku kindlustuse maksu määrad protsentides vara bilansilisest maksumusest (põhivahendite, sh. töö- ja spordihobuste maksumusest arvatakse maha kulum) 1.jaanuari seisuga: 1. Põllumajandusloomad, sealhulgas: veised - 1,0 protsenti sead - 1,5 protsenti lambad ja kitsed - 3,0 protsenti hobused - 1,5 protsenti põllumajanduslinnud - 1,5 protsenti mesilaspered - 0,4 protsenti karusloomad ja küülikud - 0,8 protsenti 2. Hooned ja muu vara, sealhulgas: hooned, ehitised ja muu vara - 0,1 protsenti toodang ja materjalid - 0,1 protsenti püsiistandikud - 4,2 protsenti püügi-, transpordi- ja muud laevad - 0,1 protsenti püügiriistad - 5,0 protsenti Eesti Vabariigi riigiminister R. VARE KINNITATUD Eesti Vabariigi Valitsuse 6. mai 1991. a. määrusega nr. 88 Kehtivuse kaotanud otsuste loetelu 1. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 6. jaanuari 1955. a. määruse nr. 9 "Riikliku kindlustuse mahaarvamiste arvel eraldatavate summade kasutamisest ennetusabinõudeks ja võitluseks tulekahjude ja loomade lõppemise vastu" punkt 7. 2. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 29. detsembri 1967. a. määruse nr. 522 "Kolhooside vara riikliku kohustusliku kindlustuse kohta" (ENSV Teataja 1968, nr. 3, art. 20) punktid 1, 3-7 ja 9-12. 3. EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 10. augusti 1978. a. määruse nr. 352 "Sovhoosidele ja teistele riiklikele põllumajandusettevõtetele loodusõnnetuste ja muude ebasoodsate tingimuste läbi tekkinud kahju hüvitamise korra täiustamise kohta" (ENSV Teataja 1978, nr. 30, art. 369) punkti 1 alapunktid 1-4 ja 6. 4. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 29. jaanuari 1979. a. määruse nr. 34 "Kindlustusmaksetest tehtavatest eraldistest finantseeritavate ürituste kohta" (ENSV Teataja 1979, nr. 5, art. 72) punktid 1 ja 5. 5. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 25. novembri 1980. a. määrus nr. 696 "Kolhooside ning NSVL Agrotööstuskomitee süsteemi sovhooside ja teiste riiklike põllumajandusettevõtete vara kohustusliku riikliku kindlustuse maksetest tehtavate eraldiste määra muutmise kohta" (ENSV Teataja 1981, nr. 4, art. 57). 6. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 23. detsembri 1983. a. määrus nr. 638 "Kolhooside ning NSVL Põllumajanduse Ministeeriumi ja NSVL Puu- ja Köögiviljandusministeeriumi süsteemi sovhooside ja teiste riiklike põllumajandusettevõtete vara riikliku kohustusliku kindlustuse kindlustusmaksete määrade kohta". 7. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1. novembri 1984. a. määrusega nr. 554 "Riikliku kindlustuse edasiarendamise ja kindlustusorganite töö kvaliteedi tõstmise abinõude kohta" kinnitatud muudatuste punkt 1. 8. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 8. oktoobri 1986. a. määrusega nr. 521 "Eesti NSV Valitsuse mõningate otsuste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta kolhooside, sovhooside ja teiste riiklike põllumajandusettevõtete vara riikliku kohustusliku kindlustuse küsimustes" kinnitatud muudatuste (ENSV Teataja 1987, nr. 1, art. 10) punktid 1 ja 2. 9. EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 13. oktoobri 1986. a. määrusega nr. 535 "EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 10. augusti 1978. a. määruse nr. 352 muutmise ja täiendamise kohta" kinnitatud muudatuste (ENSV Teataja 1987, nr. 1, art. 4) punktid 1, 2 ja 3. 10. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 16. märtsi 1988. a. määruse nr. 129 "Eesti NSV Ministrite Nõukogu 29. detsembri 1967. a. määruse nr. 522 osalise muutmise kohta" (ENSV Teataja 1988, nr. 14, art. 192) punkt 1.