Sotsiaalminister — Välisriigis omandatud kvalifikatsiooni Eestis nõutava kvalifikatsiooniga võrdlemise kord — RTL, 4, 45

AVALDATUD : RTL 2002, 4, 45 Määrus kehtestatakse «Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse» (RT I 2001, 50, 284) § 30 lõike 2 alusel. 1. peatükk ÜLDSÄTTED § 1. Reguleerimisala (1) Määrus kehtestab välisriigis kvalifikatsiooni omandanud tervishoiutöötaja kvalifikatsiooni Eestis nõutava kvalifikatsiooniga võrdlemise korra. (2) Määrust kohaldatakse välisriigis kvalifikatsiooni omandanud isiku tervishoiutöötajate riiklikku registrisse kandmise taotluse menetlemisel Tervishoiuametis. § 2. Mõisted Määruses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: 1) tervishoiutöötaja kvalifikatsioon ¿ dokumentaalselt tõendatud kõrg- või kutseharidus ja töökogemus, mida nõutakse Eesti Vabariigis arstina, hambaarstina, õena või ämmaemandana töötamiseks; 2) välisriik ¿ riik, mis ei kuulu Euroopa Liitu; 3) atesteerimine ¿ erialase pädevuse hindamine atesteerimiskomisjoni poolt; 4) õdede spetsialiseerumine ja spetsialiseeritud täienduskoolitus ¿ õe kutsele lisanduva õendusabi eriala omandamine teoreetilise ja praktilise koolituse kaudu. 2. peatükk KVALIFIKATSIOONI TÕENDAMISEKS ESITATAVAD DOKUMENDID JA KVALIFIKATSIOONI VÕRDLEMISE KORD § 3. Registreerimistaotlus Välisriigis kvalifikatsiooni omandanud ja Eestis tervishoiutöötajana registreerimist taotlev isik (edaspidi taotleja) esitab Tervishoiuametile registreerimistaotluse «Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse» § 28 lõigete 1 ja 2 alusel. § 4. Kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid ja lisadokumendid, mida esitab taotleja, kes on töötanud Eesti Vabariigis (1) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse taotlejale, kes on töötanud Eesti Vabariigis tervishoiutöötajana enne käesoleva määruse jõustumist. (2) Tervishoiutöötaja, kes taotleb enda kandmist tervishoiutöötajate riiklikku registrisse, esitab Tervishoiuametile koos registreerimistaotlusega kvalifikatsiooni tõendavate järgmiste dokumentide koopiad: 1) kutset tõendav dokument, 2) eriala tõendav dokument, 3) käesolevas määruses sätestatud juhtudel dokument, mis tõendab atesteerimisel kvalifikatsioonikategooria omistamist või säilitamist, 4) käesolevas määruses sätestatud juhtudel tunnistus Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna Täienduskeskuse korraldatavate kursuste läbimise kohta, 5) tööraamat, tööleping või töötamist tõendav muu dokument, mis tõendab käesoleva määruse jõustumisele eelnenud viiel aastal pidevat töötamist kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis esitatud erialal, kui määruses ei ole sätestatud teisiti. (3) Tervishoiutöötajana registreerimist taotleja, kellel on kutse või eriala omistamisest möödunud vähem kui viis aastat, ei pea esitama lõike 2 punktis 5 nimetatud dokumenti. (4) Kvalifikatsiooni tõendavatele dokumentidele lisatakse järgmiste dokumentide koopiad: 1) isikut tõendav dokument; 2) nimemuutust tõendavad dokumendid. § 5. Kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid ja lisadokumendid, mida esitab taotleja, kellel puudub töökogemus Eesti Vabariigis (1) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse taotlejale, kes ei ole töötanud Eesti Vabariigis tervishoiutöötajana enne käesoleva määruse jõustumist. (2) Isik, kes taotleb enda kandmist tervishoiutöötajate registrisse, esitab Tervishoiuametile koos registreerimistaotlusega kvalifikatsiooni tõendavate järgmiste dokumentide notariaalselt kinnitatud koopiad: 1) kutset tõendav dokument, 2) eriala tõendav dokument, 3) õppekava ja selle eesti või inglise keelne tõlge, 4) tõend eelmisel asukohamaal tegutsemisõiguse kohta, 5) töötamist tõendav dokument selle kohta, et isik on taotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikkust aastat töötanud eelmisel asukohamaal kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis märgitud erialal. (3) Kvalifikatsiooni tõendavatele dokumentidele lisatakse järgmiste dokumentide notariaalselt kinnitatud koopiad: 1) isikut tõendav dokument; 2) nimemuutust tõendavad dokumendid. (4) Tervishoiuametil on õigus taotlejalt nõuda, et kõik registreerimistaotlusele lisatavad dokumendid esitatakse hiljemalt kolm kuud pärast nende notariaalset kinnitamist. § 6. Kvalifikatsiooni võrdlemise üldine kord (1) Tervishoiuamet võrdleb taotleja kvalifikatsiooni ja käesolevas määruses sätestatud juhtudel õppekavasid Eestis nõutavaga ning otsustab, kas taotleja on pädev töötama Eestis tervishoiutöötajana. (2) Taotleja, kelle kvalifikatsioon ei vasta Eestis nõutavale, peab Eestis tervishoiutöötajana registreerimiseks sooritama sobivustesti või läbima kohanemisaja vastavalt «Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse» § 30 lõikes 3 kehtestatud korrale. 3. peatükk ARSTI KVALIFIKATSIOONILE ESITATAVAD NÕUDED § 7. Arsti ja eriarsti kvalifikatsioonile esitatavad nõuded, mis kehtivad taotlejale, kes on töötanud Eesti Vabariigis (1) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse taotlejale, kelle kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on loetletud käesoleva määruse §-s 4. (2) Taotleja välisriigis omandatud arsti kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsioonile, kui ta: 1) on läbinud vähemalt 5500 tunni pikkuse teoreetilise ja praktilise arstiõppe kõrgkoolis, atesteerimise Sotsiaalministeeriumi atesteerimiskomisjonis ajavahemikul 1996¿2001 ja on käesoleva määruse jõustumisele eelnenud viis aastat pidevalt töötanud arstina; 2) on läbinud vähemalt 5500 tunni pikkuse teoreetilise ja praktilise arstiõppe kõrgkoolis, aga ei ole läbinud atesteerimist Sotsiaalministeeriumi atesteerimiskomisjonis ajavahemikul 1996¿2001, kuid on töötanud Eesti Vabariigis käesoleva määruse jõustumisele eelnenud viis aastat pidevalt arstina; 3) on läbinud vähemalt 5500 tunni pikkuse teoreetilise ja praktilise arstiõppe kõrgkoolis ning sotsiaalministri 10. veebruari 1994. a määruses nr 14 «Välismaal õppinud arsti Eestisse tööle asumise eeskiri» (Riigi Teatajas avaldamata) kehtestatud korra kohaselt Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna Täienduskeskuse korraldatavad kursused ja on kuni aastani 2002 töötanud Eesti Vabariigis. (3) Taotleja välisriigis omandatud eriarsti kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsioonile, kui ta: 1) on läbinud vähemalt 5500 tunni pikkuse teoreetilise ja praktilise arstiõppe kõrgkoolis ning atesteerimise eriarstina Sotsiaalministeeriumi atesteerimiskomisjonis ajavahemikul 1996¿2001 ja on käesoleva määruse jõustumisele eelnenud viis aastat töötanud pidevalt eriarstina; 2) on läbinud vähemalt 5500 tunni pikkuse teoreetilise ja praktilise arstiõppe kõrgkoolis ning ei ole läbinud atesteerimist eriarstina Sotsiaalministeeriumi atesteerimiskomisjonis ajavahemikul 1996¿2001, kuid on töötanud Eesti Vabariigis eriarstina vastavalt sotsiaalministri 4. juuni 2001. a määrusega nr 56 «Residentuuri raamnõuded ja residentuuri läbiviimise kord» (RTL 2001, 70, 946) kehtestatud residentuuri nõutavale kestusele vastava kahekordse aja, sellest käesoleva määruse jõustumisele eelnenud viis aastat pidevalt; 3) on läbinud vähemalt 5500 tunni pikkuse teoreetilise ja praktilise arstiõppe kõrgkoolis ja sotsiaalministri 10. veebruari 1994. a määruses nr 14 «Välismaal õppinud arsti Eestisse tööle asumise eeskiri» (Riigi Teatajas avaldamata) kehtestatud korras Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna Täienduskeskuse korraldatavad kursused ning on kuni aastani 2002 töötanud Eesti Vabariigis. § 8. Arsti ja eriarsti kvalifikatsioonile esitatavad nõuded taotlejale, kellel puudub töökogemus Eesti Vabariigis (1) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse taotlejale, kelle kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on loetletud käesoleva määruse §-s 5. (2) Taotleja välisriigis omandatud arsti kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsioonile, kui ta: 1) on läbinud vähemalt 5500 tunni pikkuse teoreetilise ja praktilise arstiõppe Tartu Ülikooli tasemele vastavas kõrgkoolis; 2) on taotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud arstina eelmisel asukohamaal. (3) Taotleja välisriigis omandatud eriarsti kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsioonile, kui ta: 1) on läbinud vähemalt 5500 tunni pikkuse teoreetilise ja praktilise arstiõppe Tartu Ülikooli tasemele vastavas kõrgkoolis; 2) on läbinud Tartu Ülikooli tasemele vastava eriarsti õppe, mis vastab sotsiaalministri 4. juuni 2001. a määruses nr 56 «Residentuuri raamnõuded ja residentuuri läbiviimise kord» kehtestatud residentuuri nõutavale kestusele; 3) on taotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud eriarstina eelmisel asukohamaal. 4. peatükk HAMBAARSTI KVALIFIKATSIOONILE ESITATAVAD NÕUDED § 9. Hambaarsti ja erihambaarsti kvalifikatsioonile esitatavad nõuded taotlejale, kes on töötanud Eesti Vabariigis (1) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse taotlejale, kelle kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on loetletud käesoleva määruse §-s 4. (2) Taotleja välisriigis omandatud hambaarsti kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsioonile, kui ta: 1) on läbinud viieaastase nominaalkestusega arst-stomatoloogi õppe, sellele järgneva internatuuri ja atesteerimise Sotsiaalministeeriumi atesteerimiskomisjonis ajavahemikul 1996¿2001; 2) on läbinud viieaastase nominaalkestusega arst-stomatoloogi õppe, sellele järgneva internatuuri ja on käesoleva määruse jõustumisele eelnenud viis aastat pidevalt töötanud hambaarstina; 3) on läbinud vähemalt 200 ainepunkti mahus teoreetilise ja praktilise hambaarstiõppe Tartu Ülikooli tasemele vastavas kõrgkoolis ja sotsiaalministri 10. veebruari 1994. a määruses nr 14 «Välismaal õppinud arsti Eestisse tööle asumise eeskiri» kehtestatud korra kohaselt Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna Täienduskeskuse korraldatavad kursused ning on kuni aastani 2001 töötanud Eesti Vabariigis. § 10. Hambaarsti ja erihambaarsti kvalifikatsioonile esitatavad nõuded taotlejale, kel puudub töökogemus Eesti Vabariigis (1) Käesolevat paragrahvi kohaldataks taotlejale, kelle kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on loetletud käesoleva määruse §-s 5. (2) Taotleja välisriigis omandatud hambaarsti kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsioonile, kui ta: 1) on läbinud vähemalt 200 ainepunkti mahus teoreetilise ja praktilise hambaarstiõppe Tartu Ülikooli tasemele vastavas kõrgkoolis, 2) on taotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud hambaarstina eelmisel asukohamaal. (3) Taotleja välisriigis omandatud suu-, näo-, lõualuukirurgi kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsioonile, kui ta: 1) on läbinud vähemalt 200 ainepunkti mahus teoreetilise ja praktilise hambaarstiõppe Tartu Ülikooli tasemele vastavas kõrgkoolis; 2) on läbinud suu-, näo-, lõualuukirurgi Tartu Ülikooli tasemele vastava õppe, mis vastab sotsiaalministri 4. juuni 2001. a määruses nr 56 «Residentuuri raamnõuded ja residentuuri läbiviimise kord» kehtestatud residentuuri nõutavale kestusele; 3) on taotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud suu-, näo-, lõualuukirurgina. (4) Taotleja välisriigis omandatud ortodondi kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsioonile, kui ta: 1) on läbinud vähemalt 200 ainepunkti mahus teoreetilise ja praktilise hambaarstiõppe Tartu Ülikooli tasemele vastavas kõrgkoolis; 2) on läbinud Tartu Ülikooli tasemele vastava ortodondiõppe, mis vastab sotsiaalministri 4. juuni 2001. a määruses nr 56 «Residentuuri raamnõuded ja residentuuri läbiviimise kord» kehtestatud residentuuri nõutavale kestusele; 3) on taotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm järjestikust aastat töötanud ortodondina eelmisel asukohamaal. 5. peatükk ÕE JA ÄMMAEMANDA KVALIFIKATSIOONILE ESITATAVAD NÕUDED § 11. Õe kvalifikatsioonile esitatavad nõuded taotlejale, kes on töötanud Eesti Vabariigis (1) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse taotlejale, kelle kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on loetletud käesoleva määruse §-s 4. (2) Taotleja välisriigis omandatud õe kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsioonile, kui ta: 1) on läbinud õe-, velskri-, akuðööri-, õde-ämmaemanda, velsker-ämmaemanda või ämmaemanda õppe ja atesteerimise keskharidusega töötajate atesteerimiskomisjonis ajavahemikul 1996¿2001; 2) on läbinud õe-, velskri-, akuðööri-, õde-ämmaemanda, velsker-ämmaemanda või ämmaemanda õppe ja on käesoleva määruse jõustumisele eelnenud viis aastat töötanud pidevalt õena; 3) on läbinud õe-, velskri-, akuðööri-, õde-ämmaemanda, velsker-ämmaemanda või ämmaemanda õppe sotsiaalministri 11. juuni 2001. a määrusega nr 58 «Õendusabi erialade loetelu» (RTL 2001, 75, 1016) kinnitatud õendusabi erialade loetelus nimetatud erialal spetsialiseerumise või spetsialiseeritud täienduskoolituse ja on käesoleva määruse jõustumisele eelnenud viis aastat pidevalt töötanud õena. § 12. Õe kvalifikatsioonile esitatavad nõuded taotlejale, kel puudub töökogemus Eesti Vabariigis (1) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse taotlejale, kelle kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on loetletud käesoleva määruse §-s 5. (2) Taotleja välisriigis omandatud õe kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsioonile, kui ta: 1) on läbinud vähemalt 140 ainepunkti mahus teoreetilise ja praktilise õeõppe ning õppekava sisu vastab Eestis kehtivale üldõe kutsestandardile, 2) on taotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul kolm järjestikust aastat töötanud õena eelmisel asukohamaal. § 13. Ämmaemanda kvalifikatsioonile esitatavad nõuded taotlejale, kes on töötanud Eesti Vabariigis (1) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse taotlejale, kelle kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on loetletud käesoleva määruse §-s 4. (2) Taotleja välisriigis omandatud ämmaemanda kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsioonile, kui ta: 1) on läbinud akuðööri-, õde-ämmaemanda, velsker-ämmaemanda või ämmaemandaõppe ja atesteerimise keskharidusega töötajate atesteerimiskomisjonis ajavahemikus 1996¿2001; 2) on läbinud akuðööri-, õde-ämmaemanda, velsker-ämmaemanda või ämmaemandaõppe ja on käesoleva määruse jõustumisele eelnenud viie aasta jooksul kolm järjestikust aastat töötanud ämmaemandana. § 14. Ämmaemanda kvalifikatsioonile esitatavad nõuded taotlejale, kel puudub töökogemus Eesti Vabariigis (1) Käesolevat paragrahvi kohaldatakse taotlejale, kelle kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on loetletud käesoleva määruse §-s 5. (2) Taotleja välisriigis omandatud ämmaemanda kvalifikatsioon loetakse vastavaks Eestis omandatud kvalifikatsioonile, kui ta: 1) on läbinud vähemalt 180 ainepunkti mahus teoreetilise ja praktilise ämmaemandaõppe ning õppekava sisu vastab Eestis kehtivale ämmaemanda kutsestandardile, 2) on taotluse esitamisele eelnenud viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat töötanud pidevalt ämmaemandana eelmisel asukohamaal. Minister Eiki NESTOR Kantsler Hannes DANILOV