Vedelkütuse miinimumvaru seadus

(1) Seadus sätestab kohustusliku vedelkütuse miinimumvaru moodustamise, hoidmise ja haldamise alused.

(2) Vedelkütuse miinimumvaru (edaspidi varu) on riigi käsutuses või kontrolli all olev käesoleva seadusega kindlaksmääratud naftatoodete miinimumkogus, mis moodustatakse riigi elanikkonna toimetuleku tagamiseks, energia ja kütuse varustamisega seotud rahvusvaheliste lepingute alusel võetud kohustuste täitmiseks ning tootmise säilitamiseks naftatoodete impordi häirete või toornafta maailmaturuhinna olulise tõusu (edaspidi varustamisraskused) korral.

Varu moodustatakse järgmistest vedelkütuse liikidest

1) autobensiin ja lennukibensiin;

2) diislikütus, kerge kütteõli, petrool ja reaktiivkütus (lennukipetrool);

3) kütteõli.

Varu tuleb igas käesoleva seaduse §-s 2 sätestatud vedelkütuse liigis pidevalt säilitada tasemel, mis vastab vähemalt 90 päeva keskmisele sisetarbimisele (edaspidi sisetarbimine) eelmisel kalendriaastal.

(1) Vedelkütuse sisetarbimise arvutamist ning varu moodustamist, hoidmist, uuendamist ja kontrollimist haldab Majandusministeerium.

(2) Varu moodustavad ning hoiavad vedelkütuse importijad, vedelkütuse suurtarbijad ja riik.

(1) Vedelkütuse importija (edaspidi importija) on kohustatud tema poolt imporditud vedelkütuse liike, mis on sätestatud käesoleva seaduse §-s 2, hoidma kui varu vähemalt 60 päeva koguses, mis arvutatakse viimase kalendriaasta jooksul tema poolt sama liiki vedelkütuse keskmisest imporditud kogusest lähtudes.

[Lõike 2 sõnastus kuni 30.06.2002]

(2) Importija on isik, kes veab Eesti tolliterritooriumile vedelkütust vabaks ringluseks tolliseaduse (RT I 1998, 3, 54; 1999, 86, 782; 90, õiend; 97, 859; 102, 907; 2000, 95, 608) tähenduses.

[Lõike 2 sõnastus alates 1.07.2002]

(2) Importija on isik, kes veab Eesti tolliterritooriumile vedelkütust vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduuriga tolliseadustiku tähenduses.

(1) Vedelkütuse suurtarbija (edaspidi suurtarbija) on kohustatud tema poolt tarbitavaid vedelkütuse liike, mis on sätestatud käesoleva seaduse §-s 2, hoidma kui varu vähemalt 60 päeva koguses, mis arvutatakse viimase kalendriaasta jooksul tema poolt sama liiki vedelkütuse sisetarbimisest lähtudes.

(2) Suurtarbija käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes tarbib üht liiki vedelkütust vähemalt 10 000 tonni aastas.

(3) Kui suurtarbija on ka importija, siis on ta kohustatud hoidma teatavat liiki vedelkütust ainult sellise hoidjana, kelle poolt hoitava varu kogus on suurem.

(4) Käesoleva seaduse tähenduses loetakse suurtarbijaks ühte kontserni kuuluvaid äriühinguid.

(1) Riik võib temale kuuluvat varu hoida ise või anda hoida äriühingule vastavalt äriühinguga sõlmitud hoiulepingule.

(2) Riik on kohustatud hoidma teatavat liiki vedelkütust koguses, mille moodustab käesoleva seaduse §-s 3 sätestatud varu miinimumkoguse ning importijate ja suurtarbijate poolt hoitava varu koguse vahe.

(3) Riigi poolt moodustatava varu ostu ja hoidmist rahastatakse varu uuendamisel vana varu realiseerimisest saadavatest vahenditest ja riigieelarve sihtotstarbelistest eraldistest.

[Lõike 1 sõnastus kuni 30.06.2002]

(1) Varu hoidja võib varu hoida ka tolliterritooriumi vabatsoonis ja tollilaos.

[Lõike 1 sõnastus alates 1.07.2002]

(1) Varu hoidja võib varu hoida ka vabatsoonis, vabalaos ja tollilaos.

(2) Varu hoidja uuendab varu rotatsiooni korras ning tagab igal ajal varu koguse olemasolu ja kvaliteedi vastavalt kehtestatud nõuetele.

(3) Iga kalendriaasta alguses, hiljemalt 31. märtsiks, arvutavad varu hoidjad varu koguse ümber ning tagavad uue koguse olemasolu hiljemalt sama aasta 31. juuliks. Arvutused esitatakse Majandusministeeriumile kontrollimiseks hiljemalt 15. aprilliks.

(4) Majandusministri poolt volitatud ametiisikul on õigus igal ajal kontrollida varu olemasolu, selle hoidmist, uuendamist ning vastavust kehtestatud kvaliteedinõuetele.

(1) Käesoleva seaduse täitmiseks võib riik kui varu hoidja hoida varu Euroopa Liitu kuuluva riigi territooriumil asuva äriühingu, asutuse või organisatsiooni juures.

(2) Välisriigis varu hoidmise aluseks on riikidevaheline välisleping ning selle alusel sõlmitav hoiuleping või ostu-müügileping edasilükkava tingimusega.

(3) Varu hoidmisel välisriigis peab sõlmitavas lepingus olema sätestatud

1) ohutuse ja varu kättesaadavuse tagamiseks varu hoidmise ja uuendamise kord ning hoidja vastutus;

2) varu kontrollimise, identifitseerimise ja uuendamise nõue;

3) nõue, etvarustamisraskusteajal ei saa lepingut ühepoolselt lõpetada;

4) varu omaniku kohustus tagada varu hoidja õigus omandada varu kogu lepinguperioodi jooksul, kusjuures varu hind nähakse ette lepingus;

5) lepinguperioodi pikkuseks vähemalt 90 päeva;

6) varu hoidmise koht, varu hoidva äriühingu, asutuse või organisatsiooni nimetus ning varu kogus ja liik;

7) varu hoidva äriühingu, asutuse või organisatsiooni kohustus alluda selle riigi jurisdiktsioonile, mille territooriumil varu hoitakse.

(1) Varu kasutatakse varustamisraskuste korral.

(2) Varu kasutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

(3) Vabariigi Valitsusel on õigus

1) lubada varu hoidjatel varu kasutada ja seda tarbijatele müüa;

2) piirata tarbimist;

3) eelistada tarbijaid, kes tagavad riigile elutähtsate valdkondade toimimise hädaolukorraks valmisoleku seaduse (RT I 2000, 95, 613) tähenduses.

(1) Majandusministeerium koostab iga kuu 25. kuupäevaks statistilise kokkuvõtte eelmise kuu lõpul olemas olnud varu kogusest, näidates seejuures ära, mitmele eelmise kalendriaasta keskmise sisetarbimisega päevale see varu vastab.

(2) Statistilise kokkuvõtte koostamiseks esitab varu hoidja Majandusministeeriumile iga kuu viiendaks kuupäevaks kokkuvõtte eelmise kuu lõpu varu kohta.

(3) Varu hulka võib arvata

[punkti 1 sõnastus kuni 30.06.2002]

1) Eesti sadamates paiknevate naftatankerite pardal asuvat vedelkütust, mis kuulub väljastamisele pärast sadama- ja tolliformaalsuste täitmist;

[punkti 1 sõnastus alates 1.07.2002]

1) Eesti sadamates paiknevate naftatankerite pardal asuvat vedelkütust, mis kuulub väljastamisele pärast sadama- ja tolliformaalsusi;

2) vedelkütust nafta torujuhtmete alguses olevates reservuaarides;

3) vedelkütust rafineerimistehaste reservuaarides, välja arvatud torujuhtmetes ja rafineerimisseadmetes.

(4) Varu hulka ei arvata

1) meresõidukite punkrivaruks mõeldud vedelkütust;

[punkti 2 sõnastus kuni 30.06.2002]

2) transiidistaadiumis olevat vedelkütust;

[punkti 2 sõnastus alates 1.07.2002]

2) transiitveol olevat vedelkütust;

3) torujuhtmetes, paaksõidukites ja -vagunites, jaotusjaamades ning väiketarbijate mahutites olevat vedelkütust;

4) riigireservi kuuluvat vedelkütust riigireservi seaduse (RT I 1994, 91, 1529; 1998, 95, 1514; 2000, 95, 613; 2001, 26, 147) tähenduses;

5) kaitseväe vajadusteks hoitavat vedelkütust;

6) vedelkütust, mida hoitakse Eesti territooriumil Euroopa Liidu liikmesriigi tarbeks.

(5) Statistilises kokkuvõttes esitatakse andmed Eesti territooriumil Euroopa Liidu liikmesriigi tarbeks hoitava ning Euroopa Liidu liikmesriigis Eesti tarbeks hoitava varu koguste kohta. Mõlemal juhul tuleb vedelkütuse liikide kaupa esitada varu kogused, hoidmiskohad ja varu hoidvate äriühingute, asutuste või organisatsioonide nimed.

(6) Statistilises kokkuvõttes arvestatakse varu kogus vedelkütuse tegeliku kaalu järgi tonnides.

(7) Statistilise kokkuvõtte ja varu hoidjate poolt esitatava vedelkütuse miinimumvaru koguse kokkuvõtte vormi kehtestab majandusminister.

(1) Varu hoidjale, kelle poolt hoitava varu kogus on väiksem käesoleva seadusega kehtestatud miinimumkogusest, – määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni.

(2) Varu hoidjale, kes varu omavoliliselt kasutab, – määratakse rahatrahv kuni 200 000 krooni.

(3) Varu hoidjale, kes esitab Majandusministeeriumile või tema volitatud ametiisikule valeandmeid, – määratakse rahatrahv kuni 100 000 krooni.

(4) Varu hoidjale, kes ei esita Majandusministeeriumile varu statistilist kokkuvõtet eelmise kuu lõpu kohta, – määratakse rahatrahv kuni 20 000 krooni.

(1) Menetlus käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud juriidilise isiku haldusõiguserikkumiste asjades, sealhulgas karistuse määramine ja vaidlustamine, toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45 õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843; 2000, 10, 58; 25, 141; 28, 167; 29, 169; 40, 247; 45, 279; 49, 301; 305; 51, 321; 54, 346; 348; 351; 55, 361; 58, 376; 84, 533; 86, 544; 548; 89, 578; 95, 609; 613; 2001, 3, 5; 9, 41; 17, 76; 18, 87; 21, 115; 116; 31, 174) sätestatud korras.

(2) Käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud haldusõiguserikkumiste asjade arutamise ja karistuse määramise õigus on maa- või linnakohtul.

(1) Käesoleva seaduse §-s 12 sätestatud haldusõiguserikkumiste kohta koostab haldusõiguserikkumise protokolli Energiaturu Inspektsiooni järelevalveks volitatud ametnik.

(2) Haldusõiguserikkumise protokolli märgitakse

1) protokolli koostamise aeg ja koht;

2) selle asutuse nimetus ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse;

3) protokolli koostanud isiku ees- ja perekonnanimi ning ametikoht;

4) haldusõiguserikkuja nimetus ja asukoht;

5) haldusõiguserikkuja esindaja ees- ja perekonnanimi ning ametikoht;

6) haldusõiguserikkumise aeg, koht ja kirjeldus;

7) viide käesoleva seaduse § 12 lõikele, mis näeb ette vastutuse selle haldusõiguserikkumise eest;

8) haldusõiguserikkuja esindaja seletus või märge seletuse andmisest loobumise kohta;

9) muud asja lahendamiseks vajalikud andmed.

(3) Protokoll esitatakse tutvumiseks selle juriidilise isiku esindajale, kelle tegevuse või tegevusetuse kohta protokoll on koostatud. Esindaja annab protokolliga tutvumise kohta allkirja. Allkirja andmisest keeldumise korral teeb koostaja protokolli sellekohase märke. Protokolli koopia väljastatakse juriidilise isiku esindajale.

(1) Importija ja suurtarbija peavad käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 ja § 6 lõikes 1 sätestatud varu moodustama vähemalt

1) 5 päeva koguses 2003. aasta 1. jaanuariks;

2) 10 päeva koguses 2005. aasta 1. jaanuariks;

3) 15 päeva koguses 2006. aasta 1. jaanuariks;

4) 20 päeva koguses 2007. aasta 1. jaanuariks;

5) 25 päeva koguses 2008. aasta 1. jaanuariks;

6) 35 päeva koguses 2009. aasta 1. jaanuariks;

7) 60 päeva koguses 2010. aasta 1. jaanuariks.

(2) Riik peab käesoleva seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud varu moodustama vähemalt

1) 5 päeva koguses 2004. aasta 1. jaanuariks;

2) 10 päeva koguses 2005. aasta 1. jaanuariks;

3) 15 päeva koguses 2006. aasta 1. jaanuariks;

4) 20 päeva koguses 2007. aasta 1. jaanuariks;

5) 25 päeva koguses 2008. aasta 1. jaanuariks;

6) 30 päeva koguses 2009. aasta 1. jaanuariks.

Käesolev seadus jõustub 2001. aasta 1. juulil.