Siseminister — Nõuded tulekahju-signalisatsioonisüsteemidele — RTL, 116, 1822

Määrus kehtestatakse «Päästeseaduse» (RT I 1994, 28, 424; 1998, 39, 598; 2000, 50, 316) paragrahvi 21 lõike 11 alusel. I. ÜLDSÄTTED § 1. Käesoleva määrusega kehtestatakse nõuded automaatsele ja autonoomsele tulekahju-signalisatsioonisüsteemile hoonetes ja ruumides, kus see on ette nähtud projekteerimise ja ehitamise nõuetega või muude tuleohutust käsitlevate õigusaktidega. § 2. Käesolevas määruses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: 1) adresseeritud seade – üksik adresseeritud andur, nupp või sobitusseade, mis teate edastamisel annab täpse aadressi keskseadmele, või adresseeritud juhtimisseade, mis toimib keskseadmest antud juhtimiskäsu järgi; 2) alarmiseade – seade, mille abil tulekahjuteade antakse heli- või valgussignaalina; 3) automaatne teateedastussüsteem – süsteem, mis vahendab tulekahjuteate keskseadmest häirekeskusse; 4) automaatne tulekahju-signalisatsioonisüsteem (edaspidi ATS) – süsteem, mis annab automaatselt teate tekkinud tulekahjust, samuti oma töövalmidust ohustavast rikkest; 5) autonoomne tulekahjusignalisatsioon – lokaalne seade, mille põhielemendiks on autonoomne tulekahjuandur; 6) autonoomne tulekahjuandur – tulekahjusignalisatsiooni seade, mis sisaldab samas korpuses kõiki vajalikke komponente (erandiks võib olla toiteallikas) tulekahju avastamiseks ja helialarmi andmiseks; 7) avastamispiirkond – ühes ahelas olevate andurite ja teatenuppudega kontrollitav piirkond; 8) keskseade – seade, mille abil antakse tulekahjuanduritele nende tööks vajalik energia ja mida kasutatakse andurite poolt antud tulekahjuteate vastuvõtmiseks, teate kuuldavaks ja nähtavaks tegemiseks ning tulekahjukolde koha kindlaksmääramiseks, teateedastamissüsteemi kaudu tulekahjust häirekeskusse teatamiseks ning ATS-i korrasoleku kontrolliks ning rikke kuuldavaks ja nähtavaks tegemiseks; 9) toiteallikas – seade, mis toidab elektrienergiaga keskseadet ja sellega ühendatud seadmeid; 10) tulekahjuandur – seade, mis jälgib pidevalt või lühikeste ajavahemike järel kontrollitaval alal tulekahju tekkimisega seotud füüsikalisi ja keemilisi nähtusi; 11) päevik – dokument, kuhu kantakse andmed tulekahju-signalisatsioonisüsteemi kohta ja selle töösse puutuvad sündmused, sh välja- ja sisselülimised, hoolduse läbiviimine, rikked ning nende kõrvaldamine; 12) tulekahjuteatenupp – seade, mille abil tulekahjuteade antakse keskseadmesse käsitsi; 13) tuletõkkesektsioon – hoone osa või üksik ruum, millest tule levik väljapoole on tuletõkketarindite või muude tõhusate vahendite abil ettemääratud aja jooksul takistatud; 14) vastavussertifikaat – volitatud asutuse poolt väljaantud dokument, mis kinnitab, et toode või tootja kvaliteedisüsteem vastab õigusakti kohaselt hindamisele kuuluvatele nõuetele. § 3. Olenevalt jälgitavast nähtusest jagunevad tulekahjuandurid: 1) temperatuuriandur – andur reageerib temperatuuritõusule; 2) suitsuandur – andur reageerib põlemisel ja pürolüüsil vabanevate osakeste mõjule; 3) analoogandur – adresseeritud süsteemis kasutatav suitsu- või temperatuuriandur, mis annab keskseadmele pidevalt teada anduri ümbruses toimuvatest muutustest; 4) leegiandur – andur reageerib leegist lähtuvale infrapuna- või ultraviolettkiirgusele; 5) kombineeritud andur on eelnimetatud anduritüüpide kombinatsioon. § 4. Olenevalt tööpõhimõttest jaotatakse temperatuuriandurid: 1) ülempiiriandur – annab tulekahjuteate, kui jälgitav temperatuur püsib küllalt kaua etteantud väärtusest kõrgemal; 2) erinevus- ehk diferentsandur – annab tulekahjuteate, kui kahes või rohkemas kohas jälgitava temperatuuri väärtuste vahe (tavaliselt väike) püsib küllalt kaua teatud väärtusest kõrgemal; 3) muutumiskiiruse- ehk diferentsiaalandur – annab tulekahjuteate, kui jälgitava temperatuuri muutumiskiirus püsib küllalt kaua teatud väärtusest kõrgemal. § 5. Suitsuandurid jaotatakse järgmiselt: 1) ioonandur – andur reageerib põlemisel eralduvate põlemisjääkide poolt põhjustatud ionisatsioonivoolu muutumisele anduris; 2) optiline andur – andur reageerib põlemisjääkide poolt põhjustatud elektromagnetilise kiirguse sumbumisele või hajumisele spektri infrapunases, nähtava valguse ja/või ultravioletses piirkonnas; 3) proovivõtuandur – andur avastab kontrollitavast ruumist torude kaudu andurisse imetud õhus põlemis- ja/või pürolüüsiprodukte; 4) kanaliandur – andur avastab ventilatsioonikanalites voolavas õhus põlemisjääke; 5) optiline liiniandur – andur reageerib valguse neeldumisele suitsus. § 6. Päevikus märgitakse vähemalt järgmisi andmeid: 1) kontrollitava objekti nimetus ja aadress; 2) süsteemi eest vastutav valdaja või tema poolt volitatud isik; 3) süsteemi paigaldaja; 4) süsteemi hooldaja nimi ja tema kontaktandmed; 5) andmed sündmuste kohta (kuupäev, kellaaeg, sündmus, vajalikud meetmed, võetud meetmed; sissekande teinud isiku allkiri). § 7. ATS peab vastama «Tehnilise normi ja standardi seaduse» (RT I 1999, 29, 398; 2000, 29, 169; 78, 495) paragrahvi 6 alusel kinnitatud standardite nõuetele. § 8. ATS projekteerimisel, paigaldamisel ja kasutamisel tuleb järgida kehtivaid elektriohutuse nõudeid. II. ATS PROJEKTEERIMINE § 9. ATS projekteeritakse ja paigaldatakse nii, et see avastaks kontrollitaval alal algava tulekahju võimalikult varases staadiumis ja annaks sellest teate avastamispiirkonna äranäitamisega ning avastaks süsteemi tööd ohustavad rikked, andes nendest rikketeate. § 10. Tuletõkkesektsioon varustatakse anduritega täielikult, lisaks sellele varustatakse anduritega järgmised hooneosad: 1) katusealune, mille pindala on 5 m2 ja enam; 2) kaablikanal ja -šaht ristlõikepindalaga 0,5 m2 ja enam; 3) ventilatsiooniseadme ruum ja lifti masinaruum; 4) varjend; 5) elektrikilbiruum. § 11. Kontrollitavas hoones võib jätta anduritega varustamata tuletõkkesektsiooni, mis oma väikese pindala, kasutamistingimuste või väikese tulekahjuohu tõttu ei ohusta inimeste turvalisust. Selline tuletõkkesektsioon on: 1) eraldatud trepikoda; 2) liftišaht. § 12. Kontrollitavas tuletõkkesektsioonis jäetakse anduritega varustamata järgmised ruumid: 1) ruum, mille põrandapindala on alla 0,5 m2; 2) külmutusruum põrandapinnaga alla 10 m2 ning vannituba, pesuruum ja WC, mille siseviimistlus on mittesüttivast materjalist ning kus ei ole süttivat sisustust; 3) sauna pesu- ja leiliruum; 4) ripplae pealne või põrandaalune ruum, kus ei ole põlevmaterjali. § 13. Automaatse tulekustutussüsteemiga kaitstud tuletõkkesektsioon varustatakse teatenuppude ja alarmseadmetega. § 14. Plahvatusohtlikesse ruumidesse paigaldatakse tulekahju-signalisatsiooniseadmed vastavalt standardis EN 50014:2000 määratletud nõuetele. § 15. Juhul kui kontrollitavas ruumis on sundventilatsioon, peab olema tagatud selle automaatne väljalülitumine keskseadmes tulekahjuteate saamisel. § 16. Tulekahjukolde kindlakstegemiseks moodustatakse anduritest ja teatenuppudest nummerdatud avastamispiirkonnad. Avastamispiirkondade numeratsiooni alustatakse hoone madalaimalt korruselt. Kui objekt koosneb mitmest eraldi hoonest/hooneosast, nummerdatakse avastamispiirkonnad läbiva numeratsiooniga hoonete/hooneosade kaupa, alates alumiselt korruselt ülemisele, jätkates järgmise hoone alumiselt korruselt. § 17. Avastamispiirkond võib hõlmata ainult ühte korrust. Erandiks on trepikoda, valguse- ja liftiðaht. § 18. Ühte avastamispiirkonda võib kuuluda maksimaalselt 20 ruumi ja ühe avastamispiirkonna poolt kontrollitav pindala (olenevalt ruumide arvust) ei tohi olla suurem kui lisas 1 näidatud. § 19. Kaablirikke korral, ka adresseeritud süsteemi puhul ei või tööst välja lülituda korraga rohkem kui lisas 1 näidatud ruumide arv ja pindala. § 20. Anduritüübi valik sõltub konkreetsetest tingimustest ja seejuures arvestatakse järgmisi tegureid: 1) inimeste ohutus; 2) põlevmaterjalide olemasolu ja põlemisviis kontrollitavas piirkonnas; 3) kontrollitava piirkonna planeering, sh lae kõrgus; 4) ventilatsiooni ja kütteseadmete mõju; 5) keskkonnatingimused ruumis; 6) valeteate tõenäosus. § 21. Temperatuuriandureid võib üldiselt kasutada ruumides, kus keskkonnatingimustest sõltuvalt ei ole teiste anduritüüpide kasutamine võimalik, eelistada tuleks muutumiskiiruse andurit. Kuid kui on tegemist suurte temperatuurikõikumistega lühikeste ajavahemike järel, tuleb kasutada ülempiiriandurit. § 22. Suitsuanduritest kasutatakse ioonandureid seal, kus põlemisega kaasneb leek ja väikeste osakestega suits; optilisi andureid juhul, kui on võimalik hõõgpõlemine ja suuremate osakestega optiliselt tiheda suitsu teke. § 23. Optilisi liiniandureid kasutatakse suurtes ja kõrgetes ruumides. § 24. Leegiandureid kasutatakse juhul, kui on võimalik tulekahju kiire levik (plahvatus). § 25. Proovivõtuandurit kasutatakse ruumides, kus andurit ei ole võimalik paigaldada kas näiteks esteetilistel kaalutlustel või vandalismi võimalikkusel. § 26. Sõltuvalt kaitstava ruumi kõrgusest valitakse andurid vastavalt lisas 2 sätestatule. § 27. Andurid paigutatakse kontrollitavale alale ühtlaselt ja kinnitatakse ruumi kõrgematesse kohtadesse lae külge või allalastuna, mitte enam kui 0,2 m lae alumisest pinnast madalamale. Ühe suitsuanduri poolt kontrollitava ala raadius horisontaalselt mõõtes ei ületaks 6 meetrit ja pindala 60 m2 ning temperatuurianduril 4 meetrit ja 30 m2. § 28. Temperatuuri- ja suitsuandurite kasutamisel võetakse andurite arvu ja asukoha määramisel arvesse: 1) kontrollitavat pindala; 2) kaugust kontrollitava ruumi mis tahes punktist lähima andurini; 3) ruumi kõrgust ja lae konfiguratsiooni; 4) ventilatsiooni mõju; 5) mis tahes takistusi põlemissaaduste konvektiivsel liikumisel. § 29. Leegiandurite kasutamisel võetakse andurite arvu määramisel arvesse: 1) vaatevälja ruumi mis tahes punktist lähima andurini; 2) võimalikke varjavaid takistusi vaatekiirele; 3) segavate kiirgusallikate olemasolu. § 30. Tulenevalt õhuvoolu liikumise iseärasusest temperatuuri- ja suitsuandurite paigutamisel arvestatakse järgmist: 1) ripplae mõju ruumi kõrguse suhtes ei võeta arvesse, kui ripplae kaugus vahelaest on kuni 10 protsenti ruumi kõrgusest ja kui ripplae pindala on väiksem kui ühe anduri poolt kontrollitav ala; 2) allalastud restlae, perforeeritud lae või sellega sarnase lae puhul paigaldatakse andur tavaliselt allalastud lae alumisele pinnale. Seejuures, kui ava või avade kogupind on suurem kui 1/3 lae kinnisest pinnast, tuleb avad andurist 0,5 m raadiuses kinni katta. Andur paigaldatakse ripplae vaheruumi ülemisele pinnale, kui vaheruumi kõrgus on enam kui 10 protsenti ruumi kogukõrgusest või allalastud osa pindalast on üle poole avad või avade vähim mõõde on üle 0,1 m; 3) rõdu, vahetasapinna jms all olev ruum varustatakse anduritega, kui selle ruumi sügavus on 2 m ja enam, kõrgus üle 1,2 m ning pindala vähemalt 10 m 2; 4) pindalalt üle 10 m2 suuruse süvendi puhul ei paigaldata andureid kaugemale kui 0,5–2 m süvendi äärtest. Kui süvendi ruumala on üle 4 m3 või kui seal on ventilatsiooniava, tuleb süvendisse paigaldada lisaandur; 5) kui laetala allaulatuv osa on suurem kui 10% ruumi kõrgusest, tuleb seda vaadelda kui seina ja andur tuleb paigutada igasse sektsiooni; 6) anduri horisontaalne kaugus seinast või muust õhuvoolu takistavast tõkkest, nagu näiteks piilar ja tala, peab olema vähemalt 0,5 m (välja arvatud alla 1 m laiune ruum), anduri kaugus sisustusest, nagu näiteks riiul, kapp jm, peab olema nii horisontaalis kui ka vertikaalis vähemalt 0,5 m; 7) anduri kaugus lae külge kinnitatud kuni 0,15 m kõrgusest valgustist jm tõkkest peab olema vähemalt 0,2 m. Kui talast või laest allpool asetseva ventilatsioonikanali, valgusti vm takistuse ja lae vaheline kaugus on alla 0,15 m, peab anduri kaugus nendest olema vähemalt 0,5 m; 8) kui kontrollitavas ruumis on sundventilatsioon, ei paigaldata andurit kaugemale kui 2 m väljatõmbeavast (horisontaalselt). Andur paigaldatakse sissetulevasse õhuvoolu nii, et õhuvool ei mõjutaks oluliselt anduri tööd. § 31. Tulekahjuteatenupud paigaldatakse igale evakuatsiooniteele, iga evakuatsioonitrepikoja ukse juurde (sisse- või väljapoole) ja iga evakuatsiooniväljapääsu juurde. Samuti võib teatenuppe paigaldada tuleohtlike kohtade juurde. Kaugus mööda liikumisteed mis tahes ruumi punktist lähima nupuni ei tohi ületada 30 meetrit. § 32. Teatenupp paigaldatakse 1,5 m kõrgusele põrandast nii, et see oleks selgesti nähtav, et oleks ära hoitud selle vigastamine ning tagatud talle vaba juurdepääs. Tulekahjuteatenuppu ei tohi kasutada muuks otstarbeks kui tulekahjuteate andmiseks. § 33. Tulekahjualarm kontrollitavas hoones tuleb anda helisignalisatsiooniseadme või automaatse tekstilise teadustussüsteemi kaudu. Piirkondades, kus helisignaal võib olla ebaefektiivne, näiteks kui on tegemist tugeva taustmüraga, kuulmispuuete või kuulmiskaitsevahenditega inimestega, tuleb lisaks helisignaalile kasutada täiendavaid visuaalseid signaale. § 34. Tulekahjualarmi helitase on minimaalselt 65 dB või 5 dB kõrgem mis tahes muust üle 30 sekundi kestvast helist ruumis. Kui helialarm on mõeldud ka magavate inimeste äratamiseks, on minimaalne helitase 75 dB. Helitase ei tohiks ületada 120 dB kaugemal kui üks meeter alarmiseadmest. § 35. Hoonesse paigaldatakse vähemalt kaks alarmiseadet ka siis, kui soovitatav helitase on saavutatav ühe alarmiseadmega. Ravi-, laste-, hooldus-, karistusasutuses ja haiglates, kus on pidev valve, paigaldatakse signalisatsioonisüsteem nii, et esmajärjekorras saab tulekahjust teada valvepersonal. § 36. Rikkealarm (alarmid) paigaldatakse niisugusesse kohta, kus on võimalik alarmi kohene fikseerimine personali poolt (valveruum, telefonistiruum jm). Kui hoones on keskne juhtimis- ja kontrollsüsteem, edastatakse tulekahju- ja rikkealarm sinna. § 37. Keskseade paigutatakse kohta, kus: 1) näidikud ja juhtimisseadised on kergesti juurdepääsetavad tulekustutus- ja päästemeeskonnale ja hoone eest vastutavatele isikutele; 2) valgustus on selline, et sildid ja visuaalsed näidud on selgesti nähtavad ja loetavad; 3) tausta müratase võimaldab kuulda helisignaale; 4) ümbritsev keskkond on puhas ja kuiv; 5) tõenäosus seadmete mehaanilisteks kahjustusteks on väike; 6) tõenäosus tulekahju tekkeks on väike ja asukoht on varustatud tulekahjusignalisatsioonisüsteemiga. § 38. Kui keskseade koosneb rohkem kui ühest osast, peab iga osa paigutus vastama paragrahvi 37 alapunktides 1 kuni 6 loetletud nõuetele. Keskseadme eri osade vaheline ühendus kaitstakse võimalike mehaaniliste ja tulekahjust tingitud kahjustuste eest ning varustatakse rikkekontrolliseadmetega. § 39. ATS-il peab olema vähemalt kaks sõltumatut toiteallikat, näiteks elektrivõrk ja akud. Kumbki toiteallikas peab olema eraldi võimeline toitma süsteemi. § 40. Akupatareiga tagatakse elektritoide valverežiimis 72 tunni jooksul ja pooletunnise tulekahjualarmi töö. Kui ATS rikketunnused on kohe avastatavad ja on sõlmitud leping, millega tagatakse maksimaalseks parandusperioodiks vähem kui 24 tundi, võib garanteeritud vooluvarustuse aega vähendada 72 tunnilt 30 tunnini. Perioodi lühendatakse veelgi nelja tunni võrra, kui kontrollitavas hoones on pidevalt valve- ja remondipersonal. § 41. ATS elektrienergiat ja signaale juhtivad kaablid peavad paigaldusel olema eraldatud kaablitest, mida kasutatakse teiste süsteemide jaoks kas maandatud ekraani või eraldava distantsi abil, hoidmaks ära elektromagnetilise interferentsi või muu kahjustuse. Kaablid peavad vastama nõuetele, mis on määratletud seadmete valmistaja poolt. § 42. Kaablid juhitakse läbi madala tuleohuga piirkondade. Kaablid, mis peavad funktsioneerima kauem kui üks minut pärast tulekahju puhkemist, peavad olema võimelised vastu pidama tulekahju mõjule vähemalt 30 minutit või olema kaitstud tulekahju eest sama perioodi vältel. Sellised kaablid on: 1) ühendused keskseadme ja alarmiseadmete vahel; 2) ühendused keskseadme eraldatud osade vahel; 3) ühendused peakeskseadme ja mis tahes kordusnäitude paneeli vahel. § 43. Keskseadme tulekahju teated edastatakse võimaluse piires automaatselt päästeasutuse häirekeskusesse. Teadete edastamiseks kasutatakse esmajärjekorras telefonikeskusest sõltumatut automaatset teadustamissüsteemi või vajaduse korral püsivat avariikindlat ühendust. Teate edastamissüsteemi edastusseade paigutatakse keskseadmesse. § 44. ATS projektdokumentatsioon koostatakse vähemalt järgmistest osadest: 1) seletuskiri; 2) tehniline spetsifikaat või seadmete spetsifikatsioon; 3) struktuurskeem; 4) paigaldusplaanid; 5) välisvõrkude koondplaan (mitme hoone puhul). § 45. ATS projekteerib ja selle projektdokumentatsiooni valmistab ette vastavussertifikaati omav isik. III. ATS PAIGALDAMINE § 46. Kogu ATS paigaldus teostatakse kooskõlas projektiga. Iga kõrvalekalle projektist peab omama tellija, projekteerija heakskiitu. § 47. Ruumides, kus on mehaanilise vigastuse oht (spordihall, ladu, transporditee jne), tuleb andur varustada mehaanilise kaitsega. Kaitse peab olema sellise ehitusega, et see ei takistaks konvektsioonivoolusid anduri ümbruses. § 48. Kohtades, kus kaablid läbivad tuletõkkesektsioonide piirdeid, tehakse läbiviik nii, et piirdetarindi tulepüsivus ei väheneks. Kui paigaldusruumi on piisavalt, monteeritakse juhtmed ja kaablid nii, et nende kaugus piksekaitse voolujuhtidest hoone ülaosas on vähemalt 2 m. § 49. Keskseadme asukoha tähistamiseks hoones pannakse selle juurde (ruumi uksele) silt tekstiga «TULEKAHJU-SIGNALISATSIOONISÜSTEEM». Toiteallikad ja harukarbid varustatakse tekstiga «TULEKAHJUSIGNALISATSIOON». § 50. ATS kasutamiseks peab olema koostatud selge, näitlik paiknemissüsteem, esitatuna vastupidavast materjalist. Skeemi üksikud lehed pannakse kausta ja kinnitatakse nii, et nad pikaajalisel kasutamisel ei murduks ega läheks katki ning et lehtede järjekorda ei saaks segamini ajada. § 51. ATS paiknemisskeem sisaldab vähemalt järgmisi osi alljärgnevas järjestuses: 1) asendiplaan (kui ühe keskseadmega on ühendatud mitme hoone tulekahjusignalisatsioon), millele märgitakse objekti nimetus, kontrollitavad hooned või hoone osa (punase äärjoonega), keskseadme asukoht tekstiga «KESKSEADE», võimalikud alamkeskused ja kustutus- või suitsueemaldusseadmete käivituskeskused, objektiga piirnevad tänavad ja teed ning nende nimed; 2) loend, kuhu kantakse kõik avastamispiirkonnad nimetustega, millega neid objektil üldiselt tuntakse. Loend kantakse korruste plaanile või suurte süsteemide puhul koostatakse eraldi loendileht; 3) korruseplaanid, kuhu märgitakse kontrollitavad ruumid, keskseade, teatenupud ning alarmiseadmed, kustutus- ja suitsueemaldusseadmete käivituskeskused ning nendega kaitstud ruumid ja kustutusseadmete käivitusnupud. § 52. Avastamispiirkonnad märgitakse skeemil värvilise piirjoonega. Piirkonna number märgitakse avastamispiirkonna keskele ringi sisse. Ringi pind ja piirjoon märgitakse sama värviga. Adresseeritud nupud ja andurid tähistatakse lisaks tingmärgile aadressnumbriga. § 53. ATS kasutamise kohta tuleb koostada üksikasjalik juhend. § 54. Vastutus ATS nõuetekohase paigalduse ja dokumentide koostamise eest lasub vastavussertifikaati omaval isikul. IV. ATS KASUTUSELEVÕTT § 55. Kui paigaldustööd lõpetatakse, tuleb kontrollida paigalduse vastavust projektile ja kasutusjuhiste vastavust tegelikule süsteemile. § 56. Paigaldaja peab katsetama süsteemi korrasolekut, pöörates erilist tähelepanu sellele, et: 1) kõik andurid ja teatenupud oleksid töökorras; 2) keskseadme edastatav teave oleks korrektne ja nõuetele vastav; 3) ühendused tulekahju- ja rikketeateid vastuvõtvate keskustega oleksid töökorras ning teated korrektsed ja selged; 4) alarmiseadmed rakenduksid nõuetekohaselt; 5) kõik abifunktsioonid oleksid aktiveeritavad; 6) paragrahvides 50–53 esitatud nõuded dokumentatsioonile oleksid täidetud. § 57. ATS vastuvõtmine korraldatakse selle paigaldaja, ATS valdaja (või tema esindaja), hooldaja ja kohaliku päästeasutuse esindaja osavõtul. § 58. ATS vastuvõtt koosneb: 1) käesolevas määruses ettenähtud dokumentide kontrollimisest; 2) visuaalsest kontrollimisest, sh paigalduse projektile vastavuse hindamisest; 3) süsteemi talitluse katsetest, sh ühendustest abisüsteemidega. § 59. ATS tööd võib katsetada ka tulekahju simulatsiooni abil (näit suitsugeneraatorite abil) või katselõkete kasutamisel. Kui kasutatav meetod võib ohustada hoonet või selle sisu, tuleb sellest informeerida valdajat ning viimaselt vastava nõusoleku saamisel katsetamine läbi viia. § 60. Paigaldustööde lõpetamisel annab paigaldaja ATS valdajale üle täpsed kasutusjuhendid, päeviku, plaanipärase hoolduse protseduuride kirjelduse ja projektdokumentatsiooni ning paiknemisskeemid. § 61. Vastuvõtuprotseduuri positiivsel tulemusel vormistatakse kõigi nelja (vastavalt paragrahvile 57) osapoole osavõtul akt ATS kasutuselevõtu kohta. Akti allakirjutamise momendist vastutab süsteemi eest valdaja. § 62. Vastuvõtuakt sisaldab vähemalt järgmisi andmeid: 1) akti allkirjastajad; 2) hoone või ruumi andmed ja süsteemi vastuvõtu kuupäev; 3) süsteemi projekteerija; 4) süsteemi paigaldaja; 5) paigaldatud seadmete andmed. V. ATS KASUTAMINE § 63. ATS valdaja, kes haldab paigaldatud ATS sisaldavat hoone osa, vastutab: 1) ATS algse ja jätkuva vastavuse eest käesoleva määruse ja mis tahes järelevalveorgani nõuetele; 2) erinevate häirete, hoiatuste ja teiste süsteemist pärinevate juhtumite puhul tegutsemise protseduuride kindlaksmääramise eest; 3) töötajate väljaõppe eest; 4) ATS töökindluse säilimise eest (sh andurite ümber vaba ruumi kindlustamine); 5) valeteadete ennetamise eest, võttes tarvitusele vajalikud meetmed, et hoida ära andurite rakendumine näiteks keevitamise, saagimise, suitsetamise, küpsetamise, heitgaaside jne tõttu; 6) ATS sobivuse kohandamise eest hoone otstarbe või planeeringu märkimisväärsete muutuste korral; 7) päeviku pidamise ja sinna kõikide ATS tulenevate või ATS mõjutavate sündmuste registreerimise eest; 8) hoolduse regulaarse läbiviimise kindlustamise eest; 9) ATS hoolduse kindlustamise eest pärast rikke, tulekahju või muu sündmuse toimumist; 10) ühe või mitme füüsilise isiku määramise eest alapunktides 1 kuni 9 loetletud ülesannete täitmiseks ning nende isikute nimede registreerimise eest päevikus; 11) igapäevase vaatluse eest, kus kontrollitakse, et keskseade näitaks normaalolukorda, vastupidisel juhul tuleb viga registreerida päevikus ja teatada sellest hooldusorganisatsioonile. Lisaks sellele kontrollitakse, et igale eelneval päeval registreeritud veateatele oleks reageeritud ja printerites oleksid piisavad paberi, tindi ja tahma varud; 12) vähemalt ühe anduri või teatenupu rakendumist (igal kuul eri avastamistsoonist), et katsetada keskseadme võimet võtta vastu signaale. Kontrolli käigus antakse signaal alarmiseadmetele ja rakendatakse kõiki teisi hoiatusmehhanisme ja ühendust päästeasutuse häirekeskusega. § 64. ATS päevikus tuleb dateeritult registreerida kõik tulekahjuteated (nii tõelised kui valeteated), rikked, katsetused, lahtiühendused ja kontroll, hooldus- ning remonditööd. Iga läbiviidava töö kohta tuleb teha kokkuvõtlik kirjeldus. Päevikut tuleb säilitada volitustega isikutele juurdepääsetavas kohas (eelistatult keskseadme läheduses). ATS kasutaja määrab päeviku pidamise ja hoidmise eest vastutava isiku. VI. ATS HOOLDUS § 65. ATS veatu ja katkematu funktsioneerimise tagamiseks tuleb ATS regulaarselt hooldada ja kontrollida, tehes seda kohe paigaldustööde lõpetamisel, olenemata hoone asustatusest. Valdajal tuleb sõlmida hooldusleping vastavussertifikaati omava isikuga. Hooldaja nimi ja telefoninumber peavad olema püsivalt keskseadme juures nähtaval. § 66. ATS valdaja peab tagama kord kvartalis ja iga-aastase hoolduse läbiviimise selleks pädeva isiku poolt. § 65. Kord kvartalis tuleb: 1) kontrollida kõiki sissekandeid päevikus ja tegutseda vastavalt nendele; 2) hinnata reservtoidet; 3) kontrollida keskseadme häire-, vea- ja abifunktsioone; 4) kontrollida visuaalselt märke niiskuse sattumisest keskseadmesse ja muudest riketest; 5) viia läbi kõik avastamispiirkondade kontrollid ja katsetused, mis on määratletud paigaldaja, tarnija või tootja poolt; 6) hinnata süsteemi toimimise terviklikkust ja teavitada valdajat inventari paigutusest ja hoone kasutusviisist tingitud süsteemi töö häiretest; 7) kontrollida, kas on toimunud ATS tööd mõjutav mis tahes muudatus objektil. § 68. Kord aastas tuleb: 1) kontrollida iga anduri teatenupu ja alarmseadme tööd vastavalt tootja soovitustele; 2) kontrollida visuaalselt, et kõik kaablite ühendused ja seadmed oleksid korras, kahjustusteta ja korralikult kaitstud; 3) kontrollida, kas on toimunud ATS tööd mõjutav mis tahes muudatus objektil; 4) hinnata süsteemi toimimise terviklikkust ja teavitada valdajat inventari paigutusest ja hoone kasutusviisist tingitud süsteemi töö häiretest; 5) hinnata ja katsetada akusid. § 69. Iga-aastase hoolduse ja katsetuse tulemuste kohta koostatud hooldaja akt antakse ATS eest vastutavale isikule. § 70. Hooldustegevus ei tohiks põhjustada tulekahju valeteadet. Kui katsetamise ajal kasutatakse otseühendust päästeasutuse häirekeskusega, tuleb enne katse läbiviimist teavitada häirekeskust. Kui katse läbiviimisel signaalide ülekanne häirekeskusesse on välditud, peab olema antud keskseadme tabloole vastav teade automaatselt või käsitsi. Katsetusest tuleb teavitada ka hoones töötavaid või selles elavaid inimesi. § 71. Hoolduse käigus avastatud vea kohta tuleb teha märge päevikusse ja parandustegevust tuleb alustada nii kiiresti kui võimalik. § 72. Valdaja peab viivitamatult teavitama hooldajat, et võtta tarvitusele abinõud, kui: 1) tablool on mis tahes ATS rikkenäit; 2) ATS mis tahes osa on kahjustatud. § 73. Hoone valdaja määrab ATS hoolduse läbiviimise eest vastutava isiku. VII. AUTONOOMNE TULEKAHJUSIGNALISATSIOON § 74. Autonoomse tulekahjusignalisatsiooni puhul on võimalik kolm paigaldusviisi: 1) autonoomne tulekahjuandur – iga üksik andur annab tulekahjualarmi tema paiknemiskohas; 2) autonoomsete tulekahjuandurite rühm – rühma moodustavad omavahel ühendatud teadustid nii, et ühe anduri rakendumisel antakse alarm kõigis andurites; 3) tulekahjuandurite süsteem – süsteemi moodustavad üksikud andurid ja/või rühmad ning neid liitev lokaalne seade. Ühe anduri rakendumisel antakse alarm kogu hoones. Süsteem peab olema võimeline fikseerima kontsentraatoriga ühendatud kaablite lühised ja katkestused. Tulekahjuandurite süsteem paigaldatakse päästeasutuse tuleohutusjärelevalve ametnikuga kooskõlastatud projekti alusel. § 75. Tulekahjuandurite rühm ja tulekahjuandurite süsteem võivad saada toite elektrivõrgust. Patarei- või akutoite puhul peab nende mahtuvus tagama helialarmi töö poole tunni jooksul. § 76. Autonoomse tulekahjusignalisatsiooni paigaldusviis valitakse sõltuvalt objekti spetsiifikast. § 77. Autonoomsete tulekahjuandurite paigaldamisel ja kasutamisel juhindutakse tootjapoolsetest soovitustest ja käesolevas määruses suitsuandurite paigaldamisele esitatud nõuetest. Paigaldatavad seadmed varustatakse tootja vastavusdeklaratsiooniga. VIII. RAKENDUSSÄTTED § 78. Tunnistatakse kehtetuks siseministri 1. juuli 1998. a määrus nr 24 «Nõuded tulekahju-signalisatsioonisüsteemidele» (RTL 1998, 220/221, 880). § 79. Käesolev määrus jõustub 1. jaanuaril 2001. a. Minister Tarmo LOODUS Sisejulgeoleku asekantsler kantsleri ülesannetes Kalev TIMBERG Lisa 1 Ruumide arv ja pindala Ruumide piirarv Piirkonna pindala, m2 1 1600 3 1200 5 1000 10 650 15 500 20 400 Lisa 2 Andurite valik sõltuvalt ruumi kõrgusest Anduri tüüp Ruumi kõrgus (m) = 4,5 > 4,5 = 6 > 6 = 8 > 8 = 11 > 11 = 25 > 25 Temperatuuriandur 1. klass X X X O – – 2. klass X X O – – – 3. klass X O – – – – Kõrgete temperatuuride andurid X X O – – – Suitsuandurid X X X X O – Liiniandurid X X X X X – X – sobib O – kasutatakse erandjuhtudel – – ei sobi