Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-11-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2003. a kohtuotsus A. M. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi — RT III, 2003, 6, 65

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-11-03 Otsuse kuupäev 21. veebruar 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi A. M. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 2002. a otsus kriminaalasjas nr I-1-419/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokuratuur, kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev 28. jaanuar 2003. a Istungil osalenud isikud A. M. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 2002. a otsus A. M. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule. 2. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada. 3. Välja mõista A. M-ilt 920.40 kr kaitsjatasu katteks riigieelarve vahenditesse. Kohtuotsus jõustub 21. veebruaril 2003. a ja ei ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. A. M. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta 30. augustil 2001. a varastas avalikult mobiiltelefoni väärtusega 2540 krooni. 6. septembril 2001. a võttis A. M. V. K-lt avalikult 1780 krooni. Kui kannatanu hakkas appi hüüdma, ähvardas A. M. teda vägivallaga. Eeluurimisel kvalifitseeriti A. M. käitumine võõra vara korduva avaliku vargusena, mille käigus ähvardati kasutada elule või tervisele mitteohtlikku vägivalda. 2. Narva Linnakohtu 21. juuni 2002. a otsusega tunnistati A. M. süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. 3. Linnakohtu otsuse peale esitas A. M. apellatsioonkaebuse, milles ta vaidlustas enda süüdimõistmise 6. septembri 2001. a varguse episoodis. 4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt. A. M. käitumine kvalifitseeriti KrK § 140 lg 2 p 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta ja kuus kuud vangistust. Apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Kriminaalkolleegium leidis, et linnakohus on veatult analüüsinud kriminaalasjas olevaid tõendeid ja teinud neist õige järelduse A. M. süü tõendatuse osas. Küll aga märkis kohus, et karistusseadustiku §-s 199, mis vastab KrK §-le 140, puudub kvalifitseeriva tunnusena kuriteo toimepanemine ähvardusega. Viidates KarS § 5 lg-le 2, mis omistab tagasiulatuva jõu teo karistatavust välistavale seadusele, jättis kriminaalkolleegium A. M. süüdistusest välja kvalifitseeriva tunnuse – vägivallaga ähvardamise. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas riigiprokurör A. Kirs kassatsioonprotesti, milles ta palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 5.1. Kassaator leiab, et termin «vägivald» tähistab üldmõistet, milles sisaldub nii füüsiline kui ka psüühiline vägivald. 5.2. Prokurör osundab, et ringkonnakohtu otsus on väär ka teisel põhjusel. Karistusseadustiku § 3 kohaselt kvalifitseeritakse enne KarS-i jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka KarS-i järgi, selle toimepanemise ajal kehtinud KrK vastava paragrahvi järgi; karistuse mõistmisel lähtutakse sellisel juhul aga seadusest, mis näeb ette kergema karistuse. Seega pidanuks ringkonnakohus jätma kvalifikatsiooni muutmata, kuid karistuse mõistmisel juhinduma KarS § 199 lg-st 2, mis näeb võrreldes KrK § 140 lg-ga 2 ette kergema sanktsiooni. 6. Riigikohtu istungil arvas prokurör, et protest tuleb rahuldada. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus tuleb tühistada ja kriminaalasi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja arvates ei kuulu protest rahuldamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonprotestis väidetuga ja tühistab Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse A. M. süüdistusasjas kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Riigikohus märgib, et ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt erinevalt kriminaalkoodeksist käsitab karistusseadustik vägivallana üksnes füüsilist vägivalda, on ekslik. On tõsi, et erinevalt kriminaalkoodeksist ei sisaldu karistusseadustikus kuriteo koosseisulist tunnust «ähvardus kasutada vahetult sellist vägivalda». Kuid karistusseadustiku § 200 lg-s 1 esinev termin «vägivald» tähendab nii kannatanu psüühilist kui ka füüsilist mõjutamist, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. Selline vägivald võib seisneda nii kannatanu ähvardamises, kehalises väärkohtlemises, piinamises kui ka raske tervisekahjustuse tekitamises. 8. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 2 sätestab, et enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku järgi, kvalifitseeritakse kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Kuna A. M. teod on karistatavad ka karistusseadustiku järgi, siis puudus ringkonnakohtul alus tema poolt toimepandud kuritegude ümberkvalifitseerimiseks ja sellest johtudes karistuse kergendamiseks. A. M-ile mõistetud karistuse kergendamine ringkonnakohtus on lubatav üksnes siis, kui tuvastatakse, et linnakohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. 9. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2, § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohus Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 2002. a otsuse A. M. süüdistusasjas ja tagastab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule. Eerik KERGANDBERG Lea KIVI Peeter VAHER