Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-8-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2003. a kohtuotsus OÜ D väärteoasjas Tolliseaduse § 65 lg 4 p 2 alusel — RT III, 2003, 6, 64

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-8-03 Otsuse kuupäev 20. veebruar 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi OÜ D väärteoasi tolliseaduse § 65 lg 4 p 2 alusel Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsus väärteoasjas nr 4-1127/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tolliameti Edela Tolliinspektuuri esindaja vandeadvokaat Sven Sillar, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 21. jaanuar 2003. a Istungil osalenud isikud Tolliameti Edela Tolliinspektuuri esindaja vandeadvokaat Sven Sillar, OÜ D kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsus väärteoasjas nr 4-1127/02. 2. Lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel OÜ D teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. 3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 20. veebruaril ega kuulu edasikaebamisele. Asjaolud ja menetluse käik 1. 11. veebruaril 2002. a koostas Tolliameti Edela Tolliinspektuuri kontrolliosakonna vaneminspektor Egert Übner OÜ-le D haldusõiguserikkumise protokolli. Protokolli kohaselt toimetas see osaühing üle tollipiiri keelatud kaupa. Väidetav rikkumise seisnes selles, et OÜ D importis 8. jaanuaril 2002. a Ikla tollipunkti kaudu Eestisse alkohoolset jooki «DIVIN CIORNII AIST BAZE», kuid põhjusel, et kaubamärk «DIVIN» oli registreeritud OÜ V «BARZA ALBA» nimele, tunnistati alkohoolne jook «DIVIN CIORNII AIST BAZE» võltsituks. Tolliameti Edela Tolliinspektuuri kontrolliosakonna juhataja 18. märtsi 2002. a otsusega karistati OÜ-t D tolliseaduse § 65 lg 4 p 2 alusel rahatrahviga 10 000 krooni. 2. OÜ D esindaja Andrus Lillo vaidlustas otsuse Tallinna Linnakohtus. Kaebuse kohaselt oli osaühingu karistamise aluseks kaubamärgi kasutamine ilma kaubamärgiomaniku loata. Samas tähistab mõiste «DIVIN» teatud Moldovas valmistatud brändi liiki ja vastavalt kaubamärgiseaduse § 5 lg 5 p-le 2 ei ole kauba liigile osutava tähise kasutamiseks vajalik kaubamärgiomaniku luba. Samuti leiti kaebuses, et kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel on rikutud menetlusnorme, kuna otsuses ei sisaldu asja arutamisest osavõtnud haldusvastutusele võetava isiku seisukohad, samuti polnud märgitud otsuse tegija ametikohta. 3. Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsusega kohtuvälise menetleja otsus tühistati ja väärteoasja menetlus lõpetati. Ühtlasi otsustas kohus hüvitada OÜ-le D kaitsjale vandeadvokaat Andrus Lillole makstud tasu 17 552.50 krooni Tallinna Linnavalitsuse eelarve vahenditest. Kohtuotsuse kohaselt ei võtnud kohtuväline menetleja otsuse tegemisel arvesse, et kuigi kaubamärk «DIVIN» oli kantud kaubamärgiregistrisse, oli kaubamärk vaidlustatud Majandusministeeriumi tööstusomandi apellatsioonikomisjonis. Apellatsioonikomisjoni 25. aprilli 2002. a otsusega nr 508-o kaebus rahuldati, 30. juulil 2002. a kustutati kaubamärk registrist. Samuti asus kohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel rikkunud ka menetlusnorme. Kassatsioonimenetluse poolte seisukohad Riigikohtus 4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Tolliameti Edela Tolliinspektuuri esindaja vandeadvokaat Sven Sillar, kes palub Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsuse tühistada ja Edela Tolliinspektuuri ametiisiku Piret Tinkuse 18. märtsi 2002. a otsuse jõustada. Samuti palutakse kaebuses tunnistada asjas asetleidnud VTMS §-de 23 ja 199 rikkumised olulisteks väärteomenetlusõiguse rikkumisteks. Kaebuses märgitakse, et Tallinna Linnakohtu otsuse põhjendavas osas on kohus pööranud tähelepanu tolliseaduse (TS) § 65 lg 4 p 2 nõuete võimalikule rikkumisele, lõpposas jõutakse aga üllatavale järeldusele hoopis TS § 65 lg 2 p 2 osas, mida otsuse põhjendavas osas isegi ei mainita. Kaebuse kohaselt on vale kohtu seisukoht, et kohtuväline menetleja oleks pidanud arvestama asjaolu, et kaubamärk oli vaidlustatud. Registrikande kehtivuse ajal tuleb presumeerida selle õigsust ning asjakohased riigiorganid on kohustatud kaitsma registreeritud kaubamärgi omaniku õigusi. Ühtlasi leitakse kaebuses, et kohtuotsusest ei tulene, millisel alusel asjas menetlus lõpetati, samuti ei ole kohus andnud ühest hinnangut sellele, kas väärteo tunnustega tegu pandi toime või mitte, mistõttu on rikutud VTMS § 150 lg 1 p-s 8 sätestatut. Kohus on vääralt kohaldanud ka VTMS §-i 23, mõistes kaitsja tasu välja väärteoasjaga sisulist kokkupuudet mitteomavalt kohalikult omavalitsuselt. Kui kohus tuvastas Tolliameti struktuuriüksuse tegevuses minetuse, oleks tulnud kaitsja tasu mõista välja riigieelarvest. 5. Riigikohtu istungil toetas kassaator kaebuses esitatud taotlusi. OÜ D kaitsja möönis Tallinna Linnakohtu otsuses sisalduvat ebatäpsust VTMS § 23 kohaldamisel, kuid leidis, et see võiks olla aluseks otsuse osalisele muutmisele, mitte aga otsuse täielikule tühistamisele ja Tolliameti otsuse jõustamisele. Kaitsja leidis, et kuigi riigiorganid on kohustatud kaitsma registreeritud kaubamärgi omaniku õigusi, peavad nad esmalt kindlaks tegema kaitstavate õiguste mahu ja ulatuse. Samuti ei saa isikut süüdi tunnistada õigusakti rikkumises, kui hiljem tuvastatakse, et see akt on olnud seadusvastane selle vastuvõtmisest alates. Kaitsja väidetel toimis Tolliamet asja läbivaatamisel formaalselt ja bürokraatlikult, asjaoludesse sisuliselt süüvimata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a kohtuotsus tuleb tühistada. 6.1. Väärteomenetluse seadustiku § 150 lg 1 p 7 märgib, et väärteomenetlust on oluliselt rikutud, kui menetleja otsust ei ole põhistatud, kui see on väärteomenetluse seadustikus ette nähtud. Sama lõike punkt 8 loeb väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks menetleja otsuse lõpposa järelduste mittevastavuse tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele. VTMS § 175 p 2 kohaselt on sama seadustiku §-s 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks. Käsitletavas väärteoasjas määras kohtuväline menetleja OÜ-le D rahatrahvi TS § 65 lg 4 p 2 alusel keelatud kauba üle tollipiiri toimetamise eest. Kohtuvälise menetleja otsuse peale Tallinna Linnakohtule esitatud kaebuses asus OÜ D sisuliselt seisukohale, et ei ole toimetanud üle tollipiiri keelatud kaupa. Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsuse põhiosas on kohus põhistanud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist asjaoluga, et Tolliameti Edela Tolliinspektuur ei arvestanud OÜ D karistamisel asjaoluga, et kaubamärk «DIVIN» oli vaidlustatud Majandusministeeriumi tööstusomandi apellatsioonikomisjonis, ning kuna sõna «DIVIN» oli kantud ekslikult kaubamärgina registrisse, siis ei ole OÜ D toimetanud üle tollipiiri keelatud kaupa. Otsuse lõpposast nähtub aga, et kohus tühistas kohtuvälise menetleja otsuse TS § 65 lg 2 p 2 alusel tollirežiimi nõuete eiramises, s.o tollivormistuses oleva sõiduki edasisõidus ilma tolli loata. Kõnealuse väärteoasja menetluse esemeks ei olnud TS § 65 lg 2 p-s 2 märgitud rikkumine, mistõttu kohtuotsuse lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele, samas ei ole kohtuotsuse lõpposas sisalduvaid järeldusi põhistatud otsuse põhiosas. 6.2. Väärteomenetluse seadustiku § 23 sätestab, et kui kohus tühistab väärteo eest karistuse määramise otsuse ja lõpetab väärteomenetluse ning kohtuvälises menetluses võttis selle asja arutamisest osa menetlusaluse isiku kaitsja, võib kohus isiku taotlusel otsustada kaitsjale makstud tasu temale hüvitada riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kõnealuse sätte mõte seisneb selles, et kaitsjale makstud tasu hüvitatakse kas riigi- või kohaliku eelarve vahenditest sõltuvalt asjaolust, millise asutuse – kas täidesaatva riigivõimu volitusega asutuse või valla- või linnavalitsuse ametiisiku karistuse määramise otsus tühistatakse. OÜ D väärteoasjas ei olnud kohtuväliseks menetlejaks ei valla- ega linnavalitsuse ametiisik, vaid Tolliameti Edela Tolliinspektuuri ametnik. Tuvastanud kõnealusel juhul VTMS § 23 sätestatud aluste esinemise kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, võis kohus otsustada selle hüvitamise üksnes riigieelarve vahenditest, mitte aga Tallinna Linnavalitsuse, kes ei ole selles asjas kohtumenetluse pooleks ning keda ei kutsutud ka kohtusse, eelarve vahenditest. Samas ei nähtu Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsusest, et kohus üldse oleks kõnealuses asjas tuvastanud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks VTMS §-s 23 sätestatud aluste esinemise. 6.3. Väärteomenetluse seadustiku § 199 lg-test 2 ja 3 tuleneb, et kohtuotsus või määrus, v.a kohtuotsus aresti mõistmise kohta, jõustub, kui seda ei saa vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses. Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsuses on ekslikult märgitud, et linnakohtu otsus väärteoasjas jõustub selle kuulutamisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei loe seda rikkumist väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuivõrd see rikkumine ei toonud kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust. 7. Tulenevalt VTMS § 29 lg 1 p-st 1 ja § 174 p-st 4 lõpetab Riigikohtu kriminaalkolleegium kõnealuses väärteoasjas menetluse. Seda järgmistel põhjustel. 7.1. Kaubamärgiseaduse (KaMS) § 33 lg-st 1 tuleneb riiklike järelevalveasutuste kohustus kaitsta kaubamärgiomaniku ainuõigust alates kaubamärgi kandmisest registrisse. Kaubamärk «DIVIN» kanti riiklikusse kauba- ja teenindusmärkide registrisse 10. jaanuaril 2001. a. KaMS § 33 lg 4 kohaselt loetakse kaupa, mis on tähistatud kaubamärgiomaniku loata samade või sarnaste kaupade puhul õiguskaitset omava kaubamärgiga identse või äravahetamiseni sarnase tähisega, võltsitud kaubaks. Intellektuaalset omandit rikkuva kauba sisse- ja väljaveo tõkestamise seaduse (IORTS) § 3 kohaselt loetakse seda kaupa ka intellektuaalset omandit rikkuvaks kaubaks. IORTS § 6 sätestas, et intellektuaalset omandit rikkuva kauba sisse- ja väljavedu on keelatud ja karistatav kriminaalkorras või tolliseaduses sätestatud korras. Seega oli alates kaubamärgi «DIVIN» kandmisest riiklikusse kauba- ja teenindusmärkide registrisse 10. jaanuaril 2001. a seda kaubamärki kandva kauba sissevedu ilma kaubamärgiomaniku loata karistatav tolliseaduse järgi. IORTS § 13 kuni 1. juulini 2002. a kehtinud redaktsioon sätestas, et kui õiguste valdaja on andnud kahtlusalusele kaubale hinnangu, mille kohaselt kaup on intellektuaalset omandit rikkuv, algatab toll isiku suhtes, kes seda kaupa sisse või välja vedas, menetluse tollieeskirjade rikkumise asjas. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt tuli menetlus läbi viia haldusõiguserikkumiste seadustikus sätestatud korras. OÜ D toimetas üle piiri kaupa, mille nimetuses sisaldus kaubamärgiga identne tähis «DIVIN», tegi seda ilma kaubamärgiomaniku loata, mistõttu tema tegevuses esinesid TS § 65 lg 4 p-s 2 ettenähtud teo – keelatud kauba üle tollipiiri toimetamise tunnused ning Tolliametil lasus kohustus kaitsta registreeritud kaubamärgi omaniku õigusi ja alustada OÜ D suhtes menetlust haldusõiguserikkumiste seadustikus ettenähtud korras. 7.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu Tallinna Linnakohtu otsuses sisalduvaga seisukohaga selle kohta, et kuna kaubamärk «DIVIN» oli 25. oktoobril 2001. a vaidlustatud Majandusministeeriumi tööstusomandi apellatsioonikomisjonis ja see asjaolu oli teada ka OÜ D haldusõiguserikkumise asjas otsuse teinud Tolliameti ametiisikule, toimis Tolliamet valesti karistades OÜ-t D rahatrahviga. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kuna OÜ D tõi üle tollipiiri kaupa, mille nimetuses sisaldus riiklikusse kauba- ja teenindusmärkide registrisse kantud tähis «DIVIN», toimis Tolliamet kaubamärgi ainuomaniku õigusi kaitstes ja OÜ D haldusõiguserikkumise asja menetledes õigesti, lähtudes kehtivast registrikandest. Ainuüksi registrikande vaidlustamise fakt ei saa olla aluseks väärteomenetluse lõpetamisele ega ka väärteo toimepannud isiku vabastamisele karistusest. Tulenevalt KaMS § 24 lg-st 1 ning §-st 35 võis Majandusministeeriumi valitsemisalas moodustatud tööstusomandi apellatsioonikomisjon tunnistada asjast huvitatud isiku taotluse alusel kaubamärgi registreerimise kehtetuks, kusjuures apellatsioonikomisjoni otsuse võisid asjast huvitatud isikud edasi kaevata kohtusse kolme kuu jooksul arvates otsuse tegemisest. Seega oli kaubamärgi vaidlustamiseks nähtud ette eraldi menetluskord, ning Tolliametil puudus pädevus lahendamaks küsimust sellest, kas kaubamärk «DIVIN» kanti riiklikusse kauba- ja teenindusmärkide registrisse kaubamärgiseaduses sätestatud nõudeid rikkudes või mitte, samuti otsustamaks, millises ulatuses rikub tähise «DIVIN» kasutamine kaubamärgiomaniku õigusi. Sellest tulenevalt ei olnud Tolliameti tegevus OÜ-le D karistuse määramisel formaalne ega bürokraatlik. 7.3. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel, ei kontrolli maa- või linnakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja Tallinna Linnakohtus arutamise ajaks oli apellatsioonikomisjoni 25. aprilli 2002. a otsusega rahuldatud kaebus, milles paluti tunnistada kehtetuks Patendiameti otsus kaubamärgi «DIVIN» registreerimise kohta ja teha Patendiametile ettepanek kustutada kaubamärk «DIVIN» registrist. Kaubamärk kustutati registrist 30. juulil 2002. a. Väärteoasja materjalides sisalduvast apellatsioonikomisjoni otsusest nähtuvalt tunnistati kaubamärgi registreerimine kehtetuks põhjusel, et esines KaMS § 7 lg 1 p-s 3 märgitud asjaolu, mis välistab kaubamärgi registreerimise. KaMS § 7 lg 1 p 3 kohaselt ei registreeritud kaubamärgina kaubamärke, mis koosnesid üksnes kaupade või teenuste liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aega või kaupade või teenuste teisi omadusi näitavatest tähistest või andmetest või eelnimetatud tähistest või andmetest, mida pole oluliselt muudetud. Kõnealusel juhul leidis tuvastamist, et sõna «DIVIN» on ja oli ka kaubamärgi «DIVIN» registreerimise ajal üldiselt kasutatav teatud alkohoolse joogi liigi nimetusena ning seda kasutati Moldova päritolu konjaki tüüpi alkohoolsete jookide tähistamiseks. Seega ei tinginud kaubamärgi kehtetuks tunnistamist mitte mõni kaubamärgi registreerimise järel ilmnenud uus asjaolu, vaid asjaolu, mis oli olemas juba kaubamärgi registreerimise ajal ja mis pidi tegelikult välistama selle kaubamärgina registreerimise. Kuivõrd kaubamärk «DIVIN» tunnistati kehtetuks ja kustutati riiklikust kauba- ja teenindusmärkide registrist ning selle kaubamärgi kandmine registrisse oli ekslik, sest sõna «divin» tähistas vaid kauba liiki, puuduvad OÜ D tegevuses TS § 65 lg 4 p-s 2 ettenähtud väärteo tunnused – OÜ D ei toimetanud üle tollipiiri keelatud kaupa. VTMS § 29 lg 1 p-st 1 tulenevalt tuleb menetlus teos väärteotunnuste puudumisel lõpetada. 8. Väärteoasja materjalides sisaldub OÜ Advokaadibüroo Andrus Lillo 10. juuni 2002. a arve OÜ-le D 17 552,50 krooni tasumiseks osutatud õigusteenuse eest osaühingu esindamisel Tallinna Linnakohtus. Arvele lisatud kohtukulude nimekirjast nähtub, et arve on esitatud asja materjalidega tutvumisel, seisukohtade ettevalmistamisel, nõupidamistel osalemisel, kaebuse ettevalmistamisel ja esitamisel ning kohtuistungiks ettevalmistamisel ja kohtuistungil osalemisel kulutatud 17,5 tunni töö eest. Kohtuistung Tallinna Linnakohtus toimus aga vastavalt kohtuistungi protokollis märgitule 28. augustil 2002. a. Riigikohtu istungil esitas OÜ D kaitsja Andrus Lillo kohtule OÜ Advokaadibüroo Andrus Lillo 21. jaanuari 2003. a arve OÜ-le D 11 283,75 krooni tasumiseks osaühingu esindamise eest samuti Tallinna Linnakohtus. Arvele lisatud kohtukulude nimekirjast nähtub, et arve on esitatud kohtuotsusega tutvumisel, seisukohtade kujundamisel, kassatsioonkaebusega tutvumisel, veelkord seisukohtade kujundamisel, nõupidamistel osalemisel, kirjalike seisukohtade koostamisel, kohtuistungiks ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemisel kulutatud 11,25 tunni töö eest. Arvestades asjaolu, et kohtutele on osaühingu esindamise eest Tallinna Linnakohtus esitatud erinevad arved, ning esimene neist sisaldab ka tasu kohtuistungil osalemisele kulutatud aja eest, kuigi kohtuistung toimus enam kui kaks kuud pärast arve esitamist, ei saa Riigikohtu kriminaalkolleegium teha ainuüksi nimetatud arvete alusel järeldusi OÜ D poolt selles väärteoasjas kaitsjale makstud tasu suuruse, seda enam selle vajalikkuse või põhjendatuse kohta. Seetõttu ei lahenda Riigikohtu kriminaalkolleegium kõnealuses menetluses küsimust OÜ-le D kaitsjale makstud tasu hüvitamisest. 9. Toodud põhjendustel ja juhindudes VMS § 29 lg 1 p 1 ja § 174 p 4 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2002. a otsuse ja lõpetab väärteomenetluse väärteotunnuste puudumise tõttu. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Hannes KIRIS