Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-1-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003.a kohtuotsus G. S. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi — RT III, 2003, 6, 62

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-1-03 Otsuse kuupäev 13. veebruar 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi Kriminaalasi G. S. süüdistuses KrK § 204 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/423 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu G. S. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg’i kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 7. jaanuar 2003. a Istungil osalenud isikud Vandeadvokaat Aadu Luberg ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2002. a kohtuotsus G. S. süüdimõistmises KrK § 204 lg 1 järgi ja mõista ta selles süüdistuses õigeks. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 3. Kohtuotsus jõustub 13. veebruaril 2003. a ega ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. G. S. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 204 lg 1 järgi alljärgneva teo toimepanemises. 1. novembril 2000. a kell 22.00 juhtis G. S. sõiduautot Ford Mondeo (100 BLT), sõites Tallinnas mööda Majaka tänavat vasakpoolsel sõidurajal Peterburi maantee poolt kesklinna suunas. Enne parempöörde sooritamist Majaka tänavalt Majaka põigule ei olnud G. S. piisavalt tähelepanelik ega reastunud õigeaegselt ümber parempoolsele sõidurajale, samuti ei veendunud G. S., et sooritatav parempööre on ohutu ega tekita takistusi teistele teel liiklejatele, ning põrkas kokku M. A. poolt juhitud kaubikuga Ford Transit (160 AHH), mis liikus pärisuunas mööda parempoolset sõidurada. Pärast kokkupõrget kaotas kaubik juhitavuse ja sõitis sõiduteest paremal pool asuvale kõnniteele, kus sõitis otsa jalakäijatele A. K-le ja S. L-ile. A. K. suri liiklusõnnetuse tagajärjel saadud vigastustesse Mustamäe haiglas, S. L. sai kergeid kehavigastusi. Süüdistuse kohaselt leidis liiklusõnnetus aset põhjusel, et G. S. rikkus liikluseeskirja (LE) punkte 72 ja 77. 2. Tallinna Linnakohtu 15. märtsi 2002. a otsusega mõisteti G. S. talle esitatud süüdistuses õigeks. Linnakohus asus seisukohale, et G. S. ei rikkunud LE p-de 72 ja 77 nõudeid. Lähtudes süütuse presumptsioonist ning arvestades asjaoluga, et kriminaalasjas tehtud ekspertiisi tulemused põhinesid normaalse töövõimega juhi reaktsiooniajal, leidis kohus, et tal puudub võimalus hinnata situatsiooni, kus Ford Transitit juhtinud M. A. oli 2,06-promillises alkoholijoobes ning ületas lubatud liikumiskiirust ca 20 km/h ja Ford Mondeo kiirust kahekordselt. Samuti leidis linnakohus, et tunnistajate M. ja T. A. ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna nad püüavad sündmust interpreteerida endale kasulikumas suunas. 3. Tallinna Linnakohtu 15. märtsi 2002. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuratuuri abiprokurör Anneli Lumiste, kes palus linnakohtu otsus tühistada ja G. S. KrK § 204 lg 1 järgi süüdi tunnistada ja karistada teda vabadusekaotusega kaheks aastaks ühes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega, vabastades ta tingimisi põhikaristuse ärakandmisest. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2002. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 15. märtsi 2002. a otsus täies ulatuses. G. S. tunnistati KrK § 204 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega kaheks aastaks. KarS § 74 alusel jättis kohus mõistetud karistuse täitmisele pööramata, tingimusel, et G. S. ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lõikes 1 loetletud kontrollnõudeid. Samuti võttis kohus G. S.lt üheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. 4.1. Kriminaalkolleegium leidis, et ehkki kriminaalasja uurimisel on vaieldamatult kindlaks tehtud M. A. poolt kaubiku Ford Transit juhtimine alkoholijoobes ja lubatust suurema kiirusega, pole kindlaks tehtud, et need asjaolud oleksid tinginud kaubiku Ford Transit juhitavuse kadumise ja väljasõidu kõnniteele. 4.2. Kohtukolleegium asus seisukohale, et G. S. ütlused selle kohta, et pärast jalakäijate ülekäiguraja ületamist ümberreastumisele asudes polnud tema taga sõiduteel Ford Transitit näha, ning ütlused selle kohta, et kokkupõrge Ford Transitiga toimus 12 meetrit enne Majaka põiktänavat, on vastuolus teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Kannatanu S. L. ütlused, et ta nägi mõlemat mootorsõidukit üheaegselt Majaka tänavat pidi tema suunas liikumas, lükkab täielikult ümber G. S. ütlused, et jalakäijate ülekäiguraja ületamise järel ümberreastumisele asudes polnud Ford Transitit näha. Kriminaalkolleegium leidis, et G. S. teostas manöövrit oma sõidureast paremale liiklusolukorras, kus puudus tegelik võimalus suunata sõiduauto Ford Mondeo enne Majaka põigule parempöörde tegemist Majaka tänava parempoolsel sõidurajal otseks ning seega oli kõrvaltänavale võimalik pöörata vaid parempoolset sõidurada nurga all ületades. Kohus märkis ka, et Ford Transiti juhil ei olnud tehniliselt võimalik mootorsõidukite kokkupõrget vältida. Eeltoodu pinnalt asus ringkonnakohus seisukohale, et mootorsõidukite kokkupõrkeni viinud liiklusohtliku olukorra tekitas G. S., kuna jättis LE p 72 nõudeid eirates veendumata, et ta ei takista oma manöövriga teisi liiklejaid. Samuti rikkus G. S. kohtu arvates LE p 77 nõudeid, kuna kavatsedes pöörata Majaka tänavalt paremale Majaka põigule, ei suundunud G. S. aegsasti pärisuunavööndi parema ääre lähedale, vaid alustas manöövrit paremale vahetult enne Majaka põiku, millega tõkestas tee otse liikunud kaubikule Ford Transit. Ringkonnakohus leidis, et kaubiku Ford Transit lubatust suurema kiirusega liikumine polnud vältimatuks tingimuseks, mis kutsunuks esile mootorsõidukite kokkupõrke ja juhitavuse kaotanud kaubiku kõnniteele sõidu. Lubatust suurema sõidukiiruse tõttu pikenes kohtu arvates kaubiku kokkupõrkejärgne peatumisteekond, kuid see polnud sõiduki juhitavuse kaotuse ega sõidureast väljumise põhjuseks. Kriminaalkolleegium leidis, et komisjonilise liiklustehnilise ekspertiisi tõenäolist laadi arvamus, et väiksema sõidukiiruse puhul võinuks kokkupõrke järel juhitavuse kaotanud Ford Transit peatuda kõnniteele sõitmata, on oletuslik, põhineb ainuüksi tehnilistel arvestustel ega ole kontrollitav muude tõenditega. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse G. S. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg. Kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja G. S. suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt. 6. Ringkonnakohus on jätnud AKKS § 39 lg 3 p 7 nõudeid rikkudes oma otsuse motiveerimata. 6.1. Puuduvad motiivid, miks ei ole õige linnakohtu järeldus M. ja T. A. ütluste ebausaldusväärsuse kohta. 6.2. Samuti on motiveerimata, millega on tõendatud, et kannatanu S. L. märkas üheaegselt kahte avariiosalist sõidukit Majaka tänaval just siis, kui G. S. tagasivaatepeeglisse vaadates teisi sõidukeid ei näinud. 6.3. Kohtuotsuses on motiveerimata, miks leitakse tuginedes ekspertiisidele, et G. S-il ei olnud võimalik esimesel sõidureal enne parempöörde sooritamist sõiduautot otseks saada, ehkki kriminaalasja materjalides olemasolevas asjatundja arvamuses märgitakse, et sõiduauto juhil oli võimalik enne parempöörde sooritamist Majaka tänaval otseks reastuda. Kassaator rõhutab, et sama küsimust puudutavas ekspertiisiaktis, mis sõiduauto otseksreastumise võimaluse välistab, on võetud ekslikult aluseks eeldus, et sõiduki rattad peavad vahetult enne parempööret olema täiesti vastu äärekivi, samal ajal kui asjatundja arvamuses lähtuti kuni ühemeetrisest kaugusest sõidutee ääre ja auto vahel. 7. Kaitsja rõhutab, et kohtuotsuses on jäetud tähelepanuta ringkonnakohtu enda poolt määratud liiklustehnilise komisjoniekspertiisi aktis toodud seisukoht, mille kohaselt juhul, kui liiklusohtlik olukord tekkis kaubiku juhile sõiduauto manöövri alustamise hetkel, siis võis kaubiku juhil olla võimalus ühtlustada oma sõiduki kiirus enne ettepööranud sõiduautoga kontakti sattumist juhul, kui kaubik oleks liikunud lubatud sõidukiirusega. Kassaatori arvates on ringkonnakohus hinnanud liiklusohu tekkimisega seotud asjaolusid ühekülgselt ega ole täpsustanud, millal liiklusoht tekkis. Kaitsja leiab, et kaubiku juhi jaoks tekkis liiklusoht hiljemalt siis, kui sõiduauto juht, olles lülitanud sisse parempoolse suunatule, muutis sirgjoonelist liikumist ehk teisisõnu alustas manöövrit. Kassaator teeb järelduse, et M. A. poolt piirkiiruse ületamine võis olla vahetus põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega, kuna isegi juhul, kui liiklusohu tekitas sõiduauto juht, saanuks kaubiku juht, kui ta sõitnuks lubatud kiirusega, õigete juhtimisvõtete kasutamisega liiklusõnnetust vältida. 8. Kassaator leiab, et kohtuotsuses oleks vaadeldava liiklussituatsiooni õigeks lahendamiseks tulnud otsustada küsimus põhjusliku seose kohta M. A. poolt LE p 74 sätete tahtliku rikkumise ning kaubiku ja sõiduauto kokkupõrke vahel. M. A. poolt LE p 74 tahtlik rikkumine seisnes kaitsja arvates selles, et ta ei andnud taga sõitva rööbasteta sõiduki juhina teed ümberreastuvale G. S-ile. 9. Riigikohtu istungil jäi kaitsja oma seisukohtade juurde. Prokurör palus jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 10. Põhiosa kassatsioonkaebuse väidetest käsitavad ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude kriitikat, mida esitatakse menetlusnormide rikkumisena, kuna kassaatori arvates ei ole kohus oma seisukohti piisavalt motiveerinud. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab veel kord, et motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on analüüsinud ja hinnanud kõiki esitatud tõendeid ja kujundanud nende põhjal oma motiveeritud seisukoha. 11. Riigikohtu kriminaalkolleegium pöörab taas tähelepanu asjaolule, et liiklusõnnetusega seotud kuritegude uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-94-02 – RT III 2002, 23, 265). Vaid nii saab tagada asja erapooletu, igakülgse ning objektiivse arutamise. Käesolevas asjas on seda põhimõtet ignoreeritud, kuna eeluurimisel on ilma igasuguse sisulise analüüsita ning seega ka motiveerimatult keeldutud M. A. kriminaalvastutusele võtmisest. Kuna seda otsustust ei ole senise menetluse käigus vaidlustatud, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil protsessuaalne alus selle küsimuse tõstatamiseks. See aga tingib seda tähelepanelikuma suhtumise G. S. süü tuvastamise aluseks olnud õiguslike asjaolude hindamisse. 12. G. S. süü hindamisel KrK § 204 lg-s 1 kirjeldatud ettevaatamatu teo toimepanemisel on võtmeküsimuseks, kas tema tegu on vahetus põhjuslikus seoses tagajärjega ehk teisisõnu, kas teise liiklusõnnetuses osalenud autojuhi õiguskuuleka käitumise puhul oleks tagajärg olnud ärahoitav. Kriminaalasja materjalides leidub selle kohta üksainus tõend – 9. juuli 2002. a ekspertiisiakt nr LL-186-02/2159, mille arvamuse p 9 kohaselt «… võis kaubiku juhil olla võimalus ühtlustada oma sõiduki kiirus enne kontakti talle ettepööranud sõiduautoga Ford Mondeo ja seda juhul, kui ta oleks liikunud lubatud sõidukiirusega.» Ringkonnakohus on asunud õigele seisukohale, et see arvamus pole absoluutse vaid tõenäosusliku iseloomuga ega ole kontrollitav muude tõenditega. Sellest õigest eeldusest on aga tehtud ebaõige järeldus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et isegi selline, tõenäosuslik arvamus, on G. S. süü tuvastamisel tähtis. Ringkonnakohus on tuvastanud, et on olemas tõenäosus, et M. A. õiguskuuleka käitumise puhul oleks liiklusõnnetuse tagajärg olnud välditav. Samuti on ringkonnakohus tuvastanud, et seda tõenäosust ei ole võimalik teiste tõenditega kontrollida. Seega on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kontekstis on aga seda kahtlust käsitletud asjaoluna, mis ei välista G. S. kriminaalvastutust. Nagu juba eespool nimetatud, pole protsessuaalsetel põhjustel võimalik kassatsioonimenetluses pöörduda tagasi mõlema liiklusõnnetuses osalenud juhi süü komplekssele käsitlusele. Eeltoodu alusel ning juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3 tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning mõista G. S. õigeks. Hannes KIRIS Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR