Põllumajandusminister — Mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuded — RTL, 29, 432

Määrus kehtestatakse «Mahepõllumajanduse seaduse» (RT I 2001, 42, 235; 2002, 18, 97; 61, 375; 63, 387) § 9 lõike 2 alusel. 1. peatükk MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKU LOOMAKASVATUSE ÜLDNÕUDED § 1. Mahepõllumajandusliku loomakasvatuse üldnõuded (1) Mahepõllumajanduslik loomakasvatus peab olema keskkonda säästev, looduslikku tasakaalu säilitav, loomade heaolu tagav ning loomakasvatussaaduste kvaliteeti parandav. Sellest saadava orgaanilise väetise kasutamise kaudu parandatakse mulla füüsikalisi ja keemilisi omadusi ja bioloogilist seisundit. (2) Mahepõllumajandusliku loomakasvatusena käsitatakse veiste, sigade, lammaste, kitsede, hobuste, kodulindude (edaspidi loom) ja mesilaste pidamist käesoleva määruse nõuete kohaselt. (3) Mahepõllumajandusliku loomakasvatusega tegelev isik peab lisaks mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuetele täitma ka mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõudeid. § 2. Nõuded ettevõttes mahepõllumajandusliku loomakasvatuse alustamiseks (1) Ettevõte või selle osa (edaspidi ettevõte), kus tegeldakse mahepõllumajandusliku loomakasvatusega, peab olema saanud tunnustatuse «Mahepõllumajanduse seaduse» § 13 alusel ja tootja peab olema kantud mahepõllumajanduse registrisse. (2) Mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõudeid tuleb täita alates ettevõtte mahepõllumajandusliku loomakasvatuse valdkonnas tunnustamise taotluse esitamise päevast. (3) Mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuete täitmise üle teostab järelevalvet Taimetoodangu Inspektsioon (edaspidi järelevalveasutus). 2. peatükk NÕUDED ETTEVÕTTELE, KUS TEGELDAKSE MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKU LOOMAKASVATUSEGA § 3. Nõuded ettevõtte eristatavuseks (1) Ettevõttes, kus tegeldakse mahepõllumajandusliku loomakasvatusega, peavad mahepõllumajanduslikult peetavate loomade kasvatamiseks kasutatavad, samuti nendelt loomadelt pärit loomsete saaduste, sealhulgas sõnniku ja sööda tootmiseks, esmatöötlemiseks ja ladustamiseks kasutatavad hooned ja rajatised ning mahepõllumajanduslikus kasutuses olev maa olema eristatavad ettevõttest, kus ei tegelda mahepõllumajandusliku tootmise või käitlemisega või ettevõtte sellistest osadest. (2) Eristatavuse tagamiseks peab mahepõllumajanduslikult peetavate ja mittemahepõllumajanduslikult peetavate loomade kasvatamine, samuti nendelt loomadelt pärit loomsete saaduste tootmine, esmatöötlemine ja ladustamine selleks kasutatavates hoonetes ja rajatistes olema ajaliselt või ruumiliselt lahus. (3) Mittemahepõllumajanduslikult peetavate loomade pidamisel kasutatud masinad ja seadmed tuleb enne mahepõllumajanduslikult peetavate loomade pidamiseks kasutamist puhastada. (4) Ettevõttes, kus tegeldakse mahepõllumajandusliku loomakasvatusega, peab § 1 lõikes 2 nimetatud samasse liiki kuuluvaid kõiki loomi pidama mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuete kohaselt. (5) Ettevõttes, kus peetakse samasse liiki kuuluvaid loomi nii mahepõllumajanduslikult kui ka mittemahepõllumajanduslikult, võib järelevalveasutuse nõusolekul pidada samasse liiki kuuluvaid loomi, mida uuritakse teaduslikult, järgmistel tingimustel: 1) mahepõllumajanduslikust loomakasvatusest pärit ja mittemahepõllumajanduslikust loomakasvatusest pärit loomad, loomakasvatussaadused, sõnnik ja sööt hoitakse eraldi; 2) loomade või loomakasvatussaaduste tarnimisest või müügist teatatakse järelevalveasutusele enne loomakasvatussaaduste tarnimist või müüki vähemalt 48 tundi ette; 3) tootja teatab järelevalveasutusele punktis 2 nimetatud saaduste täpsed kogused koos kõigi saadusi identifitseerida võimaldavate tunnustega. (6) Tootja poolt taotletud ajavahemikul ja järelevalveasutuse nõusolekul võib mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõuetele vastaval rohumaal karjatada mittemahepõllumajanduslikult peetavaid loomi, kui neid ei karjatata seal samaaegselt mahepõllumajanduslikult peetavate loomadega. (7) Eristatavuse tagamiseks peab mahepõllumajanduslikult peetavad loomad märgistama või muul viisil tagama nende eristatavuse mittemahepõllumajanduslikult peetavatest loomadest. § 4. Nõuded ettevõttes arvestuse pidamiseks (1) Ettevõttes, kus tegeldakse mahepõllumajandusliku loomakasvatusega, peab pidama eraldi arvestust mahepõllumajandusliku loomakasvatuse ja mittemahepõllumajandusliku loomakasvatuse kohta. Arvestuse pidamiseks tuleb koguda ja säilitada vähemalt järgmisi andmeid ja neid tõendavaid dokumente: 1) ettevõttesse toodud saaduste ja toodete, sealhulgas loomade, sööda, veterinaarravimite, puhastus- ja desinfitseerimisainete ja muu taolise koguse, toomise päeva, tootmiskoha, tootja ja turustaja ning loomade puhul ka nende arvu, liigi, tõu, soo, vanuse, märgistuse, veterinaartõendi ja üleminekuaja kestuse kohta; 2) toodetud ja esmatöödeldud saaduste ja toodete, sealhulgas sööda ja muu taolise liigi, koguse ja tootmise aja ning loomade puhul nende arvu, liigi, tõu, soo, vanuse, märgistuse ning loomade rohumaale ja jalutusalale laskmise aja ning loomade söödaratsioonis erinevate söötade osakaalu kohta kuivaines; 3) punktis 1 ja 2 nimetatud saaduste ja toodete kasutamise kohta; 4) turustatud saaduste ja toodete liigi, koguse, saaja, turustamise päeva ja koha ning loomade puhul ka nende liigi, arvu, vanuse, tõu, soo, eluskaalu või tapakaalu, märgistuse ja looma karjast väljaviimise või hukkumise põhjuse kohta; 5) loomade haiguste ennetamise ja veterinaarravi puhul ravimise alustamise ja lõpetamise päeva, diagnoosi, kasutatava veterinaarravimi liigi ja nimetuse, veterinaarravimi doosi, ravimeetodi ja ravimi tootja poolt toodangu turustamisele kehtestatud keeluaja kohta ning ravitud loomade liigi, arvu, tõu, vanuse, soo ning veterinaarravi teostanud veterinaararsti kohta. (2) Lõikes 1 nimetatud arvestust peetakse paberkandjal. Andmete töötlemisel arvuti abil säilitatakse arvestus väljatrükina paberkandjal. Andmete kohta tuleb kirje teha kolme päeva jooksul toimingu tegemise päevast arvates. (3) Lõikes 1 nimetatud andmeid ja neid tõendavaid dokumente tuleb säilitada vähemalt kolm aastat arvates nende kogumisest, kui teistest õigusaktidest ei tulene teisiti. § 5. Nõuded ettevõttes mahepõllumajandusliku loomakasvatusega jätkamiseks (1) Mahepõllumajanduse registrisse kantud tootja, kes soovib jätkata tegelemist mahepõllumajandusliku loomakasvatusega, peab esitama jooksva aasta 10. detsembriks registri volitatud töötlejale kirjaliku kinnituse mahepõllumajandusliku tegevuse jätkamise kohta järgmisel aastal. (2) Tootja peab esitama järelevalve teostamiseks vajalikku teavet tehtavate muudatuste kohta, esitades selleks järelevalveasutusele igal jätkamise aastal hiljemalt 10. aprilliks järgmised andmed ja neid tõendavad dokumendid: 1) loomakasvatushoonete ja -rajatiste, sealhulgas jalutusalade ning loomade pidamisviisi kirjelduse; 2) karjatamiseks kasutatava põllumassiivi või selle osa numbri ja pindala; 3) loomakasvatusplaani, kus on näidatud loomaliik ja tõug, millesse kuuluvaid loomi ettevõttes peetakse, ning loomade arv, andmed ettevõttesse tuua kavandatavate loomade ja vaktsineerimiste kohta. (3) Lõike 2 punktis 1 nimetatud andmeid ja neid tõendavaid dokumente ei pea esitama, kui tootja esitab kirjaliku kinnituse selle kohta, et võrreldes eelmise aastaga muudatusi ei ole. (4) Ettevõttes, kus tegeldakse mahepõllumajandusliku loomakasvatusega, peab mahepõllumajanduslikku loomakasvatust jätkama nii, et nelja aasta jooksul mahepõllumajandusliku loomakasvatuse valdkonnas tunnustatuse saamisest arvates oleks ettevõttes peetavate kõikide loomaliikide osas asutud täitma mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõudeid, välja arvatud mesilaste ja ratsahobuste osas. (5) Kui tootja teatab lõikes 2 nimetatud tähtajaks muudatustest, mille tegemiseks on vastavalt § 3 lõikele 5, § 3 lõikele 6, § 7 lõikele 3, § 8 lõigetele 2 kuni 5, § 10 lõikele 5, § 11 lõikele 3, § 13 lõikele 5 ning § 31 lõigetele 5 ja 6 vajalik järelevalveasutuse nõusolek ja esitab vastava kirjaliku avalduse, otsustab järelevalveametnik nõusoleku andmise või sellest keeldumise viie tööpäeva jooksul avalduse saamisest arvates. Nõusoleku andmise või andmisest keeldumise põhjendatud otsusest teatatakse tootjale viie tööpäeva jooksul posti teel väljastusteatega tähtkirjaga. § 6. Nõuded ettevõttes toimunud muudatustest teavitamiseks (1) Ettevõttes, kus tegeldakse mahepõllumajandusliku loomakasvatusega, peab tootja vastavalt «Mahepõllumajanduse seaduse» § 13 lõikele 8 teavitama tunnustamise ajal valitsenud tingimuste muutumisest järelevalveasutust järgmiselt: 1) loomakasvatushoonete ja -rajatiste, sealhulgas jalutusalade kavandatavatest ehituslikest ja tehnoloogilistest muudatusest, samuti mahepõllumajanduslikult pidada kavatsetavast uut liiki looma liigist ja arvust, kirjalikult vähemalt seitse päeva enne kavandatava muudatuse tegemist; 2) tootja tahtest sõltumatult toimunud muudatusest viivitamata, kuid mitte hiljem kui seitsme päeva jooksul muudatuse toimumisest arvates, märkides ära muudatuse tekkimise asjaolud. (2) Paragrahvi 5 lõikes 5 nimetatud muudatuste tegemiseks peab tootja esitama järelevalveasutusele vastava kirjaliku avalduse nõusoleku saamiseks. Nõusoleku andmise või sellest keeldumise otsustab järelevalveametnik viie tööpäeva jooksul avalduse saamisest arvates. Nõusoleku andmise või andmisest keeldumise põhjendatud otsusest teatatakse tootjale viie tööpäeva jooksul posti teel väljastusteatega tähtkirjaga. (3) Ettevõtte omandi või valduse üleminekul peab omandaja või valduse saaja, kes soovib jätkata tegelemist mahepõllumajandusliku loomakasvatuse valdkonnas, teatama järelevalveasutusele hiljemalt omandi või valduse ülemineku päeval mahepõllumajandusliku loomakasvatusega jätkamisest. 3. peatükk NÕUDED MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKU LOOMAKASVATUSE ÜLEMINEKUAJA KESTUSELE SÕLTUVALT KASVATATAVAST LOOMALIIGIST § 7. Nõuded mahepõllumajandusliku loomakasvatuse üleminekuaja kestusele (1) Ettevõttes peetavate ja ettevõttesse toodud mittemahepõllumajanduslike loomade suhtes kohaldatakse üleminekuaega. Mahepõllumajanduslikule loomakasvatusele üleminekuaja kestus tunnustatud ettevõttes alates loomade käesoleva määruse nõuetele vastava pidamise alustamisest on: 1) liha tootmiseks kasvatatavate hobuste ja veiste puhul 3/4 elueast, kuid mitte vähem kui 12 kuud; 2) sigade, kitsede ja lammaste puhul kuus kuud; 3) piima tootmiseks kasvatatavate loomade puhul kuus kuud; 4) liha tootmiseks kasvatatavate kodulindude puhul 10 nädalat, kui peetavad või ettevõttesse toodud tibud on alla kolme päeva vanused; 5) munade tootmiseks kasvatatavate kodulindude puhul kuus nädalat. (2) Kui ettevõttes alustatakse üheaegselt tegelemist mahepõllumajandusliku taimekasvatusega ja mahepõllumajandusliku loomakasvatusega, on loomade, kes olid tunnustamise hetkel ettevõttes, ja sööda tootmiseks või karjatamiseks kasutatava maa üleminekuaja kestus 24 kuud, kui loomade söötmiseks kasutatakse vähemalt 50% ulatuses samas ettevõttes toodetud sööta. (3) Mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses sigade ja kodulindude pidamisel kasutatavate karjamaade ja jalutusalade üleminekuaega võib järelevalveasutuse nõusolekul lühendada kuni ühe aastani. Kui nendel karjamaadel ja jalutusaladel ei ole vähemalt kolm aastat kasutatud mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõuetes nimetamata aineid võib järelevalveasutuse nõusolekul lühendada üleminekuaega kuni kuue kuuni. 4. peatükk NÕUDED LOOMADE PÄRITOLU, LOOMAKASVATUSHOONETE JA -RAJATISTE NING SÖÖDA JA SÖÖTMISE KOHTA § 8. Nõuded loomade päritolule (1) Mahepõllumajanduslikus loomakasvatuses peavad ettevõttesse toodavad loomad olema läbinud mahepõllumajandusliku loomakasvatuse üleminekuaja. Eelistada tuleb haigustele suurema vastupanuvõimega ja vastavates ilmastikutingimustes paremini kohanenud tõugudest pärit loomi. (2) Kui lõikes 1 nimetatud loomi ei ole piisaval hulgal saada, võib järelevalveasutuse nõusolekul tuua ettevõttesse karja moodustamiseks järgmisi mittemahepõllumajanduslikult peetavaid loomi, kui: 1) noorkanad munade tootmiseks on nooremad kui 18 nädalat; 2) broilertibud liha tootmiseks on nooremad kui kolm päeva; 3) vasikad ja varsad tuuakse ettevõttesse kohe pärast võõrutamist ja nad on nooremad kui kuus kuud; 4) lamba- ja kitsetalled tuuakse ettevõttesse kohe pärast võõrutamist ja nad on nooremad kui 45 päeva; 5) põrsad tuuakse ettevõttesse kohe pärast võõrutamist ja nad kaaluvad vähem kui 25 kilo. (3) Kui lõikes 1 nimetatud loomi ei ole piisaval hulgal saada, võib järelevalveasutuse nõusolekul ettevõttesse tuua karja uuendamiseks või taastamiseks mittemahepõllumajanduslikult peetavaid loomi, kui: 1) kari on vähenenud loomataudi, loodusõnnetuse või muu tootja tahtest sõltumatu asjaolu tõttu; 2) munade tootmiseks kasvatatavate noorkanade, liha tootmiseks kasvatatavate kodulindude ning põrsaste arv on vähenenud muul, punktis 1 nimetamata põhjusel, kuid ettevõttesse toodavad loomad peavad vastama lõike 2 punktis 1, 2 või 5 nimetatud nõuetele. (4) Kui lõikes 1 nimetatud loomi ei ole piisaval hulgal saada, võib järelevalveasutuse nõusolekul ettevõttesse tuua karja loomuliku juurdekasvu täiendamiseks või uuendamiseks mittemahepõllumajanduslikult peetavaid paaritusealisi emasloomi kuni 10 protsenti ettevõttes mahepõllumajanduslikult peetavate täiskasvanud hobuste või veiste arvust aastas ja kuni 20 protsenti ettevõttes mahepõllumajanduslikult peetavate täiskasvanud sigade, lammaste või kitsede arvust aastas. Ettevõttes, kus peetakse kuni kümmet hobust või veist või kuni viit siga, lammast või kitse, on lubatud karja suurendada aastas loomuliku juurdekasvu täiendamiseks või uuendamiseks kuni ühe vastavat liiki mittemahepõllumajanduslikult peetava looma võrra. (5) Kui lõikes 1 sätestatud loomi ei ole piisaval hulgal saada, võib järelevalveasutuse nõusolekul ettevõttesse tuua karja täiendamiseks või uuendamiseks ettevõtte olulise laiendamise, teist tõugu loomade kasvatamise või uue loomakasvatusharu kavandamise korral mittemahepõllumajanduslikult peetavaid loomi kuni 40 protsenti ettevõttes mahepõllumajanduslikult peetavate loomade arvust. (6) Tõuaretuse eesmärgil võib ettevõttesse tuua mittemahepõllumajanduslikult peetavaid isasloomi, kui neid peetakse seejärel mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuete kohaselt. (7) Lõigete 2 kuni 6 alusel karja toodud ning tunnustamise ajal ettevõttes peetud loomade suhtes kohaldatakse § 7 lõikes 1 sätestatud üleminekuaega. (8) Loomi võib karja tuua ja karjast välja viia «Loomatauditõrje seaduse» (RT I 1999, 57, 598; 2002, 13, 80; 61, 375; 63, 387; 96, 566) §-s 13 sätestatud alustel ja korras. § 9. Nõuded loomakasvatushoonetele ja -rajatistele (1) Mahepõllumajanduslikult peetavate loomade kasvatamiseks ettenähtud loomakasvatushoonete ja -rajatiste ning jalutusalade pindala peab vastama lisas 3 toodud nõuetele. (2) Loomakasvatushoonete ja -rajatiste projektlahendus ja kasutatav tehnoloogia peavad tagama, et sööt ja vesi on loomadele kergesti kättesaadavad. Soojustus, küte ja ventilatsioon peavad tagama, et õhuringlus, tolmusisaldus, temperatuur, suhteline õhuniiskus ja gaasisisaldus püsib tasemel, mis ei kahjusta loomade tervist. Hoonet peab saama loomulikul viisil õhutada ning sinna peab pääsema piisavalt loomulikku valgust. (3) Loomakasvatushoone osa, kus peetakse loomi, põrand peab olema sile, kuid mitte libe. Vähemalt pool põranda üldpinnast peab olema jäik, mitte rest- ega võrktarinditest ehitatud põrand. (4) Loomakasvatushoone osas, kus peetakse loomi, peab olema vastavalt looma liigile ja eale piisava suurusega, mugav, pehme ja kuiv puhkease. Allapanu peab koosnema põhust või muust looduslikust materjalist, mida võib parendada ja rikastada mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses väetamiseks lubatud mineraalainetega. (5) Loomade arv loomakasvatushoones peab tagama loomale vastavalt tema liigile ja eale mugavuse ja üldise heaolu ning piisava ruumi vabalt seismiseks, kergesti lamama heitmiseks, enda ümber pööramiseks, puhastamiseks ja liigile vastavate liigutuste tegemiseks. (6) Loomal peab olema aastaringselt võimalus pääseda jalutusalale, kui see on looma tervisliku seisundi, ilmastikutingimuste ja maa seisundi poolest võimalik ning kui see ei ole vastuolus teistes õigusaktides kehtestatud loomatervishoiualaste nõuetega. Kui loomade loomakasvatushoones pidamise süsteem võimaldab loomadele talvel piisavalt liikumisvabadust, ei pea loomi talvekuudel jalutusaladele laskma, välja arvatud üle ühe aasta vanused pullid, kes peavad pääsema karjamaale või jalutusalale aastaringselt. Jalutusalad peavad tagama lähtudes ilmastikutingimustest, loomade liigist ja east piisava kaitse vihma, tuule, päikese ja äärmuslike temperatuurikõikumiste eest ning võivad selleks olla osaliselt kaetud. (7) Loomakasvatushoonete ruumid, seal asuvad asemed, sulud, loomapidamiseks kasutatavad seadmed ja inventar peavad olema nõuetekohaselt puhastatud ja desinfitseeritud. Puhastamiseks ja desinfitseerimiseks võib kasutada üksnes lisas 2 loetletud aineid. Putukate ja muude kahjurite tõrjeks võib kasutada üksnes mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses lubatud aineid. § 10. Nõuded söödale (1) Mahepõllumajanduslikult peetavate loomade taimne sööt peab olema toodetud mahepõllumajandusliku taimekasvatuse üleminekuaja läbinud maal ja loomne sööt peab olema saadud mahepõllumajandusliku loomakasvatuse üleminekuaja läbinud loomadelt. Eelistada tuleb samas ettevõttes toodetud taimse ja loomse päritoluga sööta. (2) Loomade söödaratsiooni kuivainest võib kuni 30 protsenti moodustada teisest ettevõttest pärit mahepõllumajandusliku taimekasvatuse üleminekuaja teisel aastal toodetud sööt või 60 protsenti samas ettevõttes toodetud mahepõllumajandusliku taimekasvatuse üleminekuaja teisel aastal toodetud sööt. (3) Kui mahepõllumajanduslikult peetavate loomade söödaratsiooni täitmiseks ei ole piisavalt lõikes 1 nimetatud sööta, on loomi lubatud sööta mittemahepõllumajanduslikult toodetud taimse söödaga taimtoiduliste loomade puhul kuni 10 protsenti ning muude loomade puhul kuni 20 protsenti mahepõllumajanduslikult toodetud sööda aastasest kuivainekogusest, kuid mitte rohkem kui 25 protsenti päevase söödaratsiooni kuivainekogusest. (4) Taimse päritoluga mittemahepõllumajandusliku söödana on lubatud kasutada üksnes lisas 1 nimetatud sööta, kui selle tootmisel või töötlemisel ei ole kasutatud keemilisi lahusteid. Loomse päritoluga söödana on lubatud kasutada üksnes lisas 1 nimetatud sööta. Mineraalsöödana ja söödalisanditena on lubatud kasutada üksnes lisas 1 nimetatud mineraalsööta ja söödalisandeid. (5) Kui ebasoodsatest ilmastikutingimustest tingituna, sööda tootmiseks kasutatavate alade saastumise, tules kahjustumise tulemusena või muul sarnasel juhul ei ole mahepõllumajanduslikult peetavate loomade söödaratsiooni täitmiseks piisavalt saada lõikes 1 nimetatud sööta, võib järelevalveasutuse nõusolekul tootja kirjaliku avalduse alusel lubada ajutiselt suurendada mittemahepõllumajanduslikult toodetud sööda osakaalu. (6) Silo valmistamisel võib sileerimisel ja säilitamisel säilitusainetena ning sööda töötlemiseks kasutatavate söödamaterjalidena ja söödalisanditena kasutada üksnes lisas 1 loetletud aineid. (7) Söödas on keelatud kasutada antibiootikume, koktsidiostaatikume, raviaineid, kasvustimulaatoreid ja teisi toodangu või kasvu stimuleerimiseks mõeldud aineid ning geneetiliselt muundatud organisme, nendest koosnevaid või neid sisaldavaid tooteid, samuti geneetiliselt muundatud organismide derivaate. § 11. Nõuded söötmisele (1) Mahepõllumajanduslikult peetavate loomade söötmisel tuleb katta nende toitainete vajadus vastavalt looma liigile ja eale eesmärgiga tagada loomakasvatussaaduste kvaliteet. (2) Mahepõllumajanduslikult peetavaid loomi peab karjatama mahepõllumajandusliku taimekasvatuse üleminekuaja läbinud rohumaal. Taimtoiduline loom peab karjamaale pääsema aastaringselt, kui see on looma tervisliku seisundi, ilmastikutingimuste ja maa seisundi poolest võimalik ning kui see ei ole vastuolus teistes õigusaktides kehtestatud loomatervishoiualaste nõuetega. (3) Mahepõllumajanduslikult peetavaid loomi võib järelevalveasutuse nõusolekul tootja kirjaliku avalduse alusel karjatada mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõuetele mittevastaval rohumaal, sealhulgas metsakarjamaal ja rannaniitudel, kui neid ei karjatata seal samaaegselt mittemahepõllumajanduslikult peetavate loomadega ning kui sellel rohumaal on viimase kolme aasta jooksul kasutatud üksnes mahepõllumajanduslikus taimekasvatuses lubatud ained. (4) Taimtoidulisi loomi tuleb sööta rohumaadelt saadava söödaga võimalikult suurel määral, kusjuures vähemalt 60 protsenti päevase söödaratsiooni kuivainekogusest peab moodustama koresööt, haljassööt või silo. Laktatsiooniperioodil oleva looma kolme esimese kuu jooksul võib koresööda, haljassööda või silo sisaldust päevase söödaratsiooni kuivainekoguses vähendada kuni 50 protsendini. (5) Vasikaid ja varssasid peab vähemalt kolm kuud, lamba- ja kitsetallesid vähemalt 45 päeva ja põrsaid vähemalt 40 päeva nende sünnist arvates söötma naturaalse täispiimaga, eelistades sama ema piima. (6) Sigade ja kodulindude päevane söödaratsioon peab sisaldama koresööta, haljassööta või silo. (7) Kodulindude söödaratsioon peab nuumaperioodil sisaldama vähemalt 65 protsenti teravilja. 5. peatükk NÕUDED HAIGUSTE ENNETAMISELE JA VETERINAARRAVILE, LOOMAKASVATUSTAVADELE, LOOMADE VEOLE JA SÕNNIKU HOIDMISELE JA KASUTAMISELE § 12. Nõuded haiguste ennetamisele (1) Tootja peab mahepõllumajanduslikult peetava looma haiguste ennetamiseks kasutama eelkõige abinõusid, mis tõstavad looma vastupanu loomataudidele, kohaldama sel eesmärgil vastavalt loomaliigile ja eale sobivaid pidamis- ja liikumistingimusi, kasutama söötmiseks kõrgekvaliteedilist sööta immunoloogilise kaitsevõime suurendamiseks ning kasvatama kohalikes ilmastikutingimustes elujõulisemaid loomatõuge. Tootjal on soovitatav järgida head põllumajandustava. (2) Mahepõllumajanduslikult peetavate loomade põhjendatud vaktsineerimine on lubatud «Loomatauditõrje seaduses» sätestatud alusel ja korras. (3) Keemiliselt sünteesitud allopaatiliste veterinaarravimite või antibiootikumide kasutamine haiguste ennetamiseks on keelatud. § 13. Nõuded veterinaarravile (1) Haigestunud või vigastatud mahepõllumajanduslikult peetava looma ravimisel tuleb keemiliselt sünteesitud allopaatiliste veterinaarravimite või antibiootikumide kasutamisele eelistada: 1) taimseid preparaate, milleks on taimeekstraktid, essentsid ja muud fütoteraapilised tooted; 2) homöopaatilisi ravimeid, milleks on taimsed, loomsed või mineraalsed ained; 3) mikroelemente ja mineraalsöötasid. (2) Keemiliselt sünteesitud allopaatilisi veterinaarravimeid või antibiootikume võib veterinaararsti järelevalve all kasutada vaid juhul, kui lõikes 1 nimetatud toodete, ainete, mikroelementide ja mineraalsöötade kasutamine ei osutunud tõhusaks ning kui selline ravi on vajalik looma kannatuste vältimiseks. (3) Hormoonpreparaatide või nendega samalaadsete ainete kasutamine inna kunstlikuks esilekutsumiseks, sünkroonimiseks või muul eesmärgil on keelatud. Hormoonpreparaati võib veterinaararsti järelevalve all kasutada vaid juhul, kui lõikes 1 nimetatud toodete, ainete, mikroelementide ja mineraalsöötade kasutamine ei osutunud tõhusaks ning kui selline ravi on vajalik looma kannatuste vältimiseks. (4) Keemiliselt sünteesitud allopaatiliste veterinaarravimitega ravitud mahepõllumajanduslikult peetavaid loomi ja neilt pärit loomseid saadusi ei tohi mahepõllumajandusele viitavalt märgistada enne, kui on möödunud ravimi tootja poolt kehtestatud kahekordne keeluaeg sellelt loomalt pärit saaduse või toote turustamiseks või vähemalt 48 tundi pärast ravimi manustamist, kui keeluaja pikkus ei ole kindlaks määratud. (5) Kui loomale või loomagrupile tehakse ühe aasta jooksul rohkem kui kolm või loomade puhul, kelle tootliku elutsükli pikkus on alla ühe aasta, rohkem kui üks keemiliselt sünteesitud allopaatilise veterinaarravimi või antibiootikumi ravikuur, ei tohi ravitud loomi või nendelt pärit loomseid saadusi mahepõllumajandusele viitavalt märgistada. Järelevalveasutuse nõusolekul algab nende loomade suhtes uus üleminekuaeg vastavalt neljanda või teise ravikuuri lõppemisele järgnevast päevast. (6) Loomataudi kahtluse või puhkemise korral rakendatakse mahepõllumajanduslikult peetavate loomade suhtes meetmeid «Loomatauditõrje seaduse» alusel ja korras. § 14. Nõuded veterinaarsele menetlusele (1) Mahepõllumajanduslikult peetavate loomade suhtes võib veterinaarseid menetlusi läbi viia «Loomakaitseseaduse» (RT I 2001, 3, 4; 2002, 13, 78; 61, 375; 63, 387; 96, 566) § 9 alusel sätestatud korras. (2) Põrsaste hammaste lõikamine, tibude nokkade lühendamine ja loomade nudistamine on lubatud üksnes eesmärgiga parandada loomade turvalisust, heaolu või hügieenitingimusi. (3) Mahepõllumajanduslikult peetavate loomade kastreerimine on lubatud üksnes neilt loomadelt pärit mahepõllumajanduslike loomakasvatussaaduste kvaliteedi parandamise eesmärgil. Nimetatud toimingut võib läbi viia üksnes veterinaararst. § 15. Nõuded loomakasvatusvõtetele (1) Mahepõllumajanduslikult peetava looma tiinestamine peab toimuma eelkõige loomuliku paaritamise teel, vajadusel on lubatud kunstlik seemendamine. Teised loomade paljundamise meetodid on keelatud. (2) Mahepõllumajanduslikult peetavate loomade pidamisel gruppides peab nende moodustamisel arvestama loomade vanust ning liigilisi ja soolisi käitumuslikke iseärasusi. (3) Mahepõllumajanduslikult peetavaid loomi on keelatud loomakasvatushoones lõas pidada. Looma võib lühiajaliselt pidada lõas üksnes tema turvalisuse ja heaolu eesmärgil. (4) Mahepõllumajanduslikult peetavate veiste, sigade ja lammaste puhul tuleb järgida ka §-s 17 ja kodulindude puhul §-s 18 ettenähtud nõudeid. (5) Ettevõttes, kus tegeldakse mahepõllumajandusliku loomakasvatusega, peab loomade arv vastama «Veeseaduse» (RT I 1994, 40, 655; 1996, 13, 241; 1998, 2, 47; 61, 987; 1999, 10, 155; 54, 583; 95, 843; 2001, 7, 19; 42, 234; 50, 283; 94, 577; 2002, 1, 1; 61, 375; 63, 387) § 26 1 lõikes 6 sätestatule ning sõnniku ja virtsa ning silo hoidmisel ja kasutamisel peab järgima «Veeseaduse» §-s 26 2 ja §-s 26 3 sätestatud nõudeid. § 16. Nõuded loomade veole (1) Mahepõllumajanduslikult peetavate loomade vedu peab toimuma «Loomakaitseseaduses» sätestatud nõuete kohaselt. (2) Mahepõllumajanduslikult peetavate loomade veo eel ega veo ajal ei tohi loomadele manustada keemiliselt sünteesitud allopaatilisi rahusteid. Loomade peale- ja mahalaadimine peab toimuma ettevaatlikult ning elektrilisi stimulaatoreid kasutamata. (3) Mahepõllumajanduslikult peetavate loomade vedamisel peavad loomad olema selgelt eristatavad mittemahepõllumajanduslikult peetavatest loomadest. 6. peatükk NÕUDED IMETAJATE JA KODULINDUDE PIDAMISELE § 17. Nõuded imetajate pidamisele (1) Mahepõllumajanduslikult peetavaid liha tootmiseks kasvatatavaid veiseid, sigu ja lambaid võib lõppnuuma ajal pidada loomakasvatushoones, kui see aeg ei moodusta üle 1/5 looma elueast, kuid mitte rohkem kui kolm kuud. (2) Vasikate pidamisel: 1) on üle ühe nädala vanuste vasikate eraldi latrites pidamine keelatud; 2) ei tohi neid lõastada; 3) peab neile võimaldama ööpäevas vähemalt kaheksa tundi loomulikku või kunstlikku valgust; 4) peab nende sööt sõltuvalt looma vanusest sisaldama 50–250 grammi kiudainet päevas. (3) Sigade pidamisel: 1) peab emiseid pidama gruppides, välja arvatud tiinusaja lõppjärgus ja imetamise ajal; 2) ei tohi põrsaid pidada ülestikku asetatud sulgudes ega põrsapuurides, jalutusaladel peab loomadel olema võimalus tuhnida; 3) peab neile võimaldama ööpäevas vähemalt kaheksa tundi loomulikku või kunstlikku valgust; 4) võib põrsaid kastreerida üksnes esimese nädala jooksul pärast sündi; 5) juhul, kui nende hammaste lõikamine osutub vajalikuks, tuleb seda teha seitsme päeva jooksul pärast sündi. § 18. Nõuded kodulindude pidamisele (1) Ettevõttes, kus tegeldakse mahepõllumajandusliku loomakasvatusega, on mahepõllumajanduslikult peetavate kodulindude puuris pidamine keelatud. (2) Mahepõllumajanduslikult peetavatele veelindudele peab soodsate ilmastikutingimuste korral võimaldama juurdepääsu veekogule. (3) Loomakasvatushoones, kus kasvatatakse mahepõllumajanduslikult peetavaid kodulinde, peab: 1) vähemalt 1/3 põrandapinnast olema jäigast materjalist, mitte rest- ega võrktarindist; 2) õrre pikkus vastama lisas 3 toodud nõuetele; 3) sisse- ja väljapääsuavade kogupikkus olema vähemalt neli meetrit iga 100 m 2 kohta; 4) munade tootmiseks kasvatatavate kanade pidamisel võimaldama neile öösel kaheksa tunni pikkust valgustamata perioodi. Kunstlikku valgustust võib kasutada ööpäevas kuni 16 tundi; 5) loomakasvatushoone osa, kus peetakse kodulinde, pindala vastama lisas 3 ettenähtud pindalale, kuid olema mitte suurem kui 4800 broileri, 3000 munakana, 5200 pärlkana, 6800 vuti, 4000 emase pardi, 3200 isase pardi, 2500 kabuni, hane või kalkuni kasvatamiseks ettenähtud pindala; 6) loomakasvatushoone osa, kus kasvatatakse kodulinde liha tootmiseks, üldpindala olema mitte suurem kui 1600 m2. (4) Mahepõllumajanduslikult peetavatele kodulindudele peab võimaldama sobivate ilmastikutingimuste korral viibida taimestikuga kaetud, varjualustega ning söötmis- ja jootmisseadmetega varustatud jalutusalal vähemalt 1/3 nende elueast. (5) Pärast iga mahepõllumajanduslikult peetud kodulindude karja üleskasvatamist ja turustamist peab selleks kasutatud loomakasvatushooned ja -rajatised ning muud seda loomakasvatusharu teenindavad hooned ja -rajatised tühjendama, puhastama ja desinfitseerima ning võimaldama kasutatud jalutusalade taimestikul taastuda üks aasta. (6) Lõikes 5 sätestatud nõuded ei kehti ettevõtte kohta, kus peetakse alla 30 kodulinnu ning kus neil on loomakasvatushoones ja jalutusalal pidevalt võimalik vabalt liikuda. (7) Mahepõllumajanduslikult peetud kodulinde võib tappa alates järgmisest vanusest: 1) broilerid 81 päeva; 2) kabunid 150 päeva; 3) pekingi pardid 49 päeva; 4) emased muskuspardid 70 päeva; 5) isased muskuspardid 84 päeva; 6) sinikaelpardid 92 päeva; 7) pärlkanad 94 päeva; 8) vutid 35 päeva; 9) kalkunid ja haned 140 päeva. 7. peatükk NÕUDED MESILASTE PÄRITOLULE, MESINDUSVÕTETELE JA IDENTIFITSEERIMISELE, SÖÖTMISELE JA TARUDELE § 19. Mahepõllumajandusliku mesinduse üldnõuded (1) Ettevõttes, kus tegeldakse mahepõllumajandusliku mesindusega, tuleb täita §-des 1 ja 2 ettenähtud nõudeid. (2) Kui ettevõttes, kus tegeldakse mahepõllumajandusliku mesindusega on lisaks mahepõllumajanduslikult peetavatele mesilagruppidele mittemahepõllumajanduslikult peetavaid mesilagruppe, peab kõiki mesilagruppe pidama mahepõllumajandusliku mesinduse nõuete, välja arvatud § 29 lõikes 1 sätestatud nõuete, kohaselt. § 20. Nõuded ettevõtte eristatavusele (1) Ettevõttes, kus tegeldakse mahepõllumajandusliku mesindusega, peavad mahepõllumajanduslikult peetavate mesilasperede kasvatamiseks kasutatavad tarud, samuti mesilasperelt pärit saaduste tootmiseks, esmatöötlemiseks ja ladustamiseks kasutatavad hooned ja rajatised ning mesilasperede asukoht meekorje ajal, olema eristatavad ettevõttest, kus ei tegelda mahepõllumajandusliku mesindusega. (2) Eristatavuse tagamiseks peab mahepõllumajanduslikult peetavate ja mittemahepõllumajanduslikult peetavate mesilaste pidamine, samuti nendelt mesilastelt pärit saaduste tootmine, esmatöötlemine ja ladustamine selleks kasutatavates hoonetes ja rajatistes olema ajaliselt või ruumiliselt lahus. (3) Mittemahepõllumajanduslikult peetavate mesilaste pidamisel kasutatud masinad ja seadmed tuleb enne mahepõllumajanduslikult peetavate mesilaste pidamiseks kasutamist puhastada. (4) Eristatavuse tagamiseks peab mahepõllumajanduslikult peetavate mesilasperede pidamiseks kasutatavad tarud märgistama selliselt, et need oleksid eristatavad mittemahepõllumajanduslikult peetavate mesilasperede pidamiseks kasutatavatest tarudest. § 21. Nõuded ettevõttes arvestuse pidamiseks (1) Ettevõttes, kus tegeldakse mahepõllumajandusliku mesindusega, peab pidama eraldi arvestust mahepõllumajandusliku mesinduse, samuti mittemahepõllumajandusliku mesinduse kohta. Arvestuse pidamiseks tuleb koguda ja säilitada vähemalt järgmisi andmeid ja neid tõendavaid dokumente: 1) ettevõttesse toodud saaduste ja toodete, sööda, veterinaarravimite, puhastus- ja desinfitseerimisainete ja muu taolise nimetuse, koguse, toomise päeva, tootmise koha, tootja ja turustaja ning mesilasperede ja mesilasemade puhul nende tõu, päritolu ja toomise päeva, mesilasperede ja mesilasemade arvu ja veterinaartõendi kohta; 2) ettevõttes toodetud ja esmatöödeldud saaduste ja toodete, sealhulgas mee, mesilasvaha, taruvaigu, õietolmu, suira, mesilasema toitepiima ja muu taolise nimetuse, koguse ja tootmise aja ning mahepõllumajanduslikus mesinduses kasutatavate korjealade kohta; 3) punktides 1 ja 2 nimetatud saaduste ja toodete, sealhulgas mesilasperede lisasöötmise kohta mesilasperede lõikes, sööda liigi, päritolu, söötmise päeva ja sööda koguse ning mesilasvaha ja kärjepõhjade päritolu kohta; 4) ettevõttest turustatud saaduste ja toodete tootmise aja ja koha ning mesilaste puhul ka mesilasemade ja -perede arvu ja tõu, saaja, turustamise päeva ja koha kohta; 5) veterinaartoimingute kohta mesilasperede lõikes nagu diagnoosi, veterinaarraviks kasutatud ravimi liigi ja nimetuse, ravitud mesilasperede kohta, veterinaarravi alustamise ja lõpetamise päeva, ravimeetodi, veterinaarravimi doosi, veterinaarravi teostanud veterinaararsti kontaktandmete ja toodangu müügiks ravimi tootja poolt kehtestatud keeluaja kohta; 6) ettevõtte kõlvikute kaardile, milleks loetakse põllumassiivide kaart, ortofoto väljatrükk või selle puudumisel ettevõtte asukohajärgses Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti piirkondlikus büroos kasutatava kaardi koopia põllumassiivide kohta kantud mesilagrupi asukoha ja tarude märgistuse kohta; 7) pesakorpuste ja kärgede eemaldamiste, meevurritamistoimingute ja mesindussaaduste ning kärgede hoiustamise kohta. § 22. Nõuded ettevõttes mahepõllumajandusliku tegevuse jätkamiseks (1) Mahepõllumajanduse registrisse kantud tootja, kes soovib jätkata tegelemist mahepõllumajandusliku mesindusega, peab esitama jooksva aasta 10. detsembriks registri volitatud töötlejale kirjaliku kinnituse mahepõllumajandusliku tegevuse jätkamise kohta järgmisel aastal. (2) Tootja peab esitama järelevalve teostamiseks vajalikku teavet tehtavate muudatuste kohta, esitades selleks järelevalveasutusele igal jätkamise aastal hiljemalt 10. aprilliks järgmised andmed ja neid tõendavad dokumendid: 1) mesilagrupi asukohta ja korjeala iseloomustava ettevõtte kõlvikute kaardi, milleks loetakse põllumassiivide kaart, ortofoto väljatrükk või selle puudumisel ettevõtte asukohajärgses Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti piirkondlikus büroos kasutatava kaardi koopia põllumassiivide kohta ning mesilasperede pidamiseks vajalike hoonete ja rajatiste kirjelduse; 2) mesindusplaani, kus on näidatud mesilaste tõug ja mesilasperede arv ning andmed ettevõttesse tuua kavandatavate mesilasperede kohta. (3) Lõikes 2 nimetatud andmeid ja neid tõendavaid dokumente ei pea esitama, kui tootja esitab kirjaliku kinnituse selle kohta, et võrreldes eelmise aastaga muudatusi ei ole. (4) Ettevõttes, kus tegeldakse mahepõllumajandusliku mesindusega, peab mahepõllumajanduslikku mesindust jätkama nii, et kahe aasta jooksul tunnustatuse saamisest arvates oleks ettevõttes peetavate kõikide mesilasperede osas asutud täitma mahepõllumajandusliku mesinduse nõudeid. (5) Kui tootja teatab lõikes 2 nimetatud tähtajaks muudatustest, mille tegemiseks on vastavalt § 25 lõigetele 2 ja 3, § 26 lõigetele 3 ja 4, § 27 lõikele 3, § 30 lõikele 3 ja § 31 lõigetele 5 kuni 7 vajalik järelevalveasutuse nõusolek, ja esitab vastava kirjaliku avalduse, otsustab järelevalveametnik nõusoleku andmise või sellest keeldumise viie tööpäeva jooksul avalduse saamisest arvates. Nõusoleku andmise või andmisest keeldumise põhjendatud otsusest teatatakse tootjale viie tööpäeva jooksul posti teel väljastusteatega tähtkirjaga. § 23. Nõuded ettevõttes toimunud muudatustest teavitamiseks (1) Ettevõttes, kus tegeldakse mahepõllumajandusliku mesindusega, tunnustamise ajal valitsenud tingimuste muutumisest peab tootja vastavalt «Mahepõllumajanduse seaduse» § 13 lõikele 8 teavitama järelvalveasutust järgmiselt: 1) mesilasperede pidamiseks kasutatavate hoonete ja rajatiste ehituslikest ja tehnoloogilistest muudatustest ning korjealade kasutamise muudatustest, kirjalikult vähemalt seitse päeva enne kavandatava muudatuse tegemist; 2) tootja tahtest sõltumatult toimunud muudatustest viivitamata, kuid mitte hiljem kui seitsme päeva jooksul muudatuse toimumisest arvates, märkides ära muudatuse tekkimise asjaolud. (2) Paragrahvi 22 lõikes 5 nimetatud muudatuste tegemiseks peab tootja esitama järelevalveasutusele vastava kirjaliku avalduse nõusoleku saamiseks vähemalt 10 päeva enne kavandatava muudatuse tegemist. Nõusoleku andmise või sellest keeldumise otsustab järelevalveametnik viie tööpäeva jooksul avalduse saamisest arvates. Nõusoleku andmise või andmisest keeldumise põhjendatud otsusest teatatakse tootjale viie tööpäeva jooksul posti teel väljastusteatega. (3) Ettevõtte omandi või valduse üleminekul peab omandaja või valduse saaja, kes soovib jätkata tegelemist mahepõllumajandusliku mesindusega, teatama järelevalveasutusele hiljemalt omandi või valduse ülemineku päeval mahepõllumajandusliku mesindusega jätkamisest. § 24. Nõuded mahepõllumajandusliku mesinduse üleminekuaja kestusele Ettevõttes peetavate mittemahepõllumajanduslike mesilasperede suhtes kohaldatakse üleminekuaega. Mahepõllumajanduslikule mesindusele üleminekuaja kestus tunnustatud ettevõttes alates mesilaspere käesoleva määruse nõuetele vastava pidamise alustamisest on üks aasta. Selle aja jooksul ning vajadusel ka hiljem peab mittemahepõllumajandusliku mesilasvaha asendama mahepõllumajandusliku mesilasvahaga. § 25. Nõuded mesilaspere päritolule (1) Ettevõttesse toodavad mesilasemad ja -pered peavad olema pärit üleminekuaja läbinud mesilagruppidest. Mahepõllumajandusliku mesindusega tegelemise alustamisel on lubatud moodustada mesila mahepõllumajandusliku loomakasvatuse tunnustatuse taotluse esitamise päeval ettevõttes olevatest mesilasperedest. Eelistada tuleb haigustele suurema vastupanuvõimega ja vastavates ilmastikutingimustes paremini kohanenud Apis mellifera Euroopa tõugudest pärit mesilasi. (2) Kui lõikes 1 sätestatud mesilasi ei ole piisaval hulgal saada, võib järelevalveasutuse nõusolekul loomataudi, loodusõnnetuse või muu tootja tahtest sõltumatu asjaolu tõttu mesilasperede taastamiseks tuua ettevõttesse mittemahepõllumajanduslikult peetavaid mesilasperesid. Sellisel juhul kohaldatakse uut üleminekuaega mittemahepõllumajanduslikult peetud mesilasperedele nende ettevõttesse toomise päevast arvates. (3) Kui lõikes 1 sätestatud mesilasi ei ole piisaval hulgal saada, võib järelevalveasutuse nõusolekul tootja avalduse alusel mahepõllumajanduslikult peetava mesilagrupi uuendamiseks ettevõttesse tuua mittemahepõllumajanduslikult peetavaid mesilasemasid või -peresid, mida ei ole ühe aasta jooksul ravitud keemiliselt sünteesitud allopaatiliste veterinaarravimite või antibiootikumidega. Nimetatud mesilasemasid või -peresid võib ettevõttesse tuua kuni 10 protsenti ettevõttes mahepõllumajanduslikult peetavate mesilasemade või -perede arvust aastas. Sellised mesilasemad ja -pered peab paigutama tarudesse, kus kärjed ja kärjepõhjad on pärit mahepõllumajanduslikust ettevõttest. Sellisel juhul üleminekuaega ei kohaldata. § 26. Nõuded söödale ja lisasöötmisele (1) Korjeaja lõpus tuleb tarudesse jätta selline mee- ja suiravaru, mis on mesilaspere talvitumiseks piisav. (2) Lisasöötmine, mis algab korjeaja lõppedes ja lõpeb enne järgmise korjeaja algust, on lubatud juhul, kui ilmastikutingimused ohustavad mesilasperede säilimist. Lisasöödana kasutatakse mahepõllumajanduslikult toodetud mett ja suira, eelistades samas ettevõttes toodetud mett ja suira. (3) Kui mahepõllumajanduslikku mett ei ole piisavalt saada, võib järelevalveasutus anda nõusoleku kasutada lisasöödana mahepõllumajanduslikku suhkrulahust või melassi lehe- ja kanarbikumee kahjuliku mõju vältimiseks. (4) Kui mahepõllumajanduslikult toodetud suhkrulahust, melassi või mett ei ole piisavalt saada, võib järelevalveasutus anda nõusoleku kasutada lisasöödana mittemahepõllumajanduslikult toodetud suhkrulahust, melassi või mett. § 27. Nõuded haiguste ennetamisele ja veterinaarravile (1) Tootja peab mahepõllumajanduslikult peetavate mesilasperede haiguste ennetamiseks pidama kohalikes ilmastikutingimustes paremini kohanenud tõugudest pärit mesilasi, korrapäraselt asendama vanad mesilasemad uute mesilasemadega, järjepidevalt kontrollima mesilashaudme seisukorda tarudes, korrapäraselt desinfitseerima tarusid, seadmeid ja inventari, uuendama korrapäraselt kasutatavaid kärgi ning tagama piisava suira- ja meevaru tarus. (2) Keemiliselt sünteesitud allopaatiliste veterinaarravimite kasutamine haiguste ennetamiseks on keelatud. (3) Loomataudist tingitud mesilaspere hävimise ohu korral võib keemiliselt sünteesitud allopaatiliste veterinaarravimitega ja antibiootikumidega veterinaarravi teostada üksnes veterinaararsti järelevalve all. Keemiliselt sünteesitud allopaatiliste ravimite ja antibiootikumidega ravimise ajaks tuleb mesilaspered isoleerida mahepõllumajanduslikult peetavatest mesilagruppidest. Ravi lõppedes peab ravitud mesilasperede mesilasvaha asendama mahepõllumajanduslikult toodetud mesilasvahaga. Järelevalveasutuse nõusolekul algab mesilasperede suhtes uus üleminekuaeg ravikuuri lõppemisele järgnevast päevast. (4) Mesilaspere haigestumisel Varroa jacobson’iga võib ravimisel kasutada sipelghapet, piimhapet, äädikhapet, oblikhapet, mentooli, tümooli, eukalüptooli ja kamprit. § 28. Nõuded mesindusvõtetele Mahepõllumajanduslikus mesinduses on keelatud mesilaste hävitamine kärgedes mesindussaaduste kogumisel, mesilasemade tiibade kärpimine ja keemiliste repellentide kasutamine mee kogumise ajal. Vana emamesilase surmamine on lubatud üksnes uue emamesilasega asendamisel ning lesehaudme hävitamine üksnes mesilaspere nakatumisel Varroa jacobson’iga. § 29. Nõuded mesilagrupi asukohale (1) Mahepõllumajanduslikus mesinduses peab mesilagrupi asukoht olema valitud nii, et: 1) mesilasperedele oleks tagatud küllaldaselt looduslikke nektari-, lehemee- ja õietolmuallikaid ning pääs vee juurde; 2) kolme kilomeetri raadiuses oleks mesilasperede poolt korjealana kasutav peamiselt mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõuetele vastav maa; 3) reostatust tekitavad saasteallikad nagu põhimaantee, tööstuspiirkond, jäätmekäitluskoht ning jäätmekäitlusettevõte oleks sellest piisavalt kaugel. (2) Lõike 1 punkti 3 ei kohaldata mesilasperede talvitumise ajal ja alade suhtes, kus ei leidu õitsvaid taimi. § 30. Nõuded mesinduses kasutatavate tarude ja ainete omadustele (1) Tarud, sealhulgas kärjeraamid peavad olema valmistatud valdavalt looduslikust materjalist. (2) Tarudes võib kasutada ainult looduslikke saadusi nagu taruvaik, mesilasvaha ja taimeõlid ning vajadusel mesilasperede ravimisel § 27 lõikes 4 loetletud veterinaarraviks kasutatavaid aineid. (3) Mesilasvaha kärjepõhjade valmistamiseks peab olema toodetud mahepõllumajanduslikult. Kui mahepõllumajanduslikult toodetud mesilasvaha ei ole piisavalt saada, võib järelevalveasutuse nõusolekul mesilagrupi esmaseks moodustamiseks mahepõllumajandusliku mesinduse üleminekuajal olevas ettevõttes kasutada mittemahepõllumajanduslikult toodetud mesilasvaha, eelistades kaanetisvaha. (4) Mee vurritamisel ei tohi kasutada mesilashauet sisaldavaid kärgi. (5) Mahepõllumajanduslikus mesinduses kasutatavate hoonete ja rajatiste, masinate ja seadmete puhastamiseks ja desinfitseerimiseks on lubatud kasutada ainult lisas 2 ettenähtud aineid. Inventari nagu kärjeraamide, tarude ja kärgede kaitsmiseks kahjurite eest on lubatud kasutada ainult mahepõllumajandusliku taimekasvatuse nõuetes nimetatud aineid. Füüsikaline töötlemine auru või lahtise tulega on lubatud. § 31. Rakendussätted (1) Paragrahvi 7 lõike 1 punktis 2 nimetatud tähtaja pikkus on kuni 2003. aasta 1. septembrini neli kuud. Paragrahvi 7 lõike 1 punktis 3 nimetatud tähtaja pikkus on kuni 2003. aasta 1. septembrini kolm kuud. (2) Paragrahvi 7 lõikes 1 nimetatud üleminekuaega kohaldatakse liha tootmiseks kasvatatavate vasikate, lammaste ja kitsede karja moodustamiseks alates 2003. aasta 31. detsembrist. Nimetatud loomadelt pärit saadusi on lubatud mahepõllumajandusele viitavalt märgistada, kui loomad on pärit ettevõttest, kus järgitakse hea põllumajandustava soovitusi ja kui vasikaid on vähemalt kuus kuud ning lambaid ja kitsi vähemalt kaks kuud kasvatatud mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuete kohaselt ning ettevõttesse toodavad loomad vastavad § 8 lõike 2 punktides 3 ja 4 nimetatud nõuetele. (3) Paragrahvi 8 lõiget 2, § 8 lõike 3 punkti 2 ja § 25 lõiget 2 kohaldatakse kuni 2003. aasta 31. detsembrini. (4) Paragrahvi 10 lõiget 3 kohaldatakse kuni 2005. aasta 1. septembrini. (5) Enne «Mahepõllumajanduse seaduse» jõustumist ehitatud ja kasutusel olevate mahepõllumajanduslikult peetavate loomade kasvatamiseks ettenähtud loomakasvatushoonete ja -rajatiste ning jalutusalade pindala võib olla väiksem lisas 3 sätestatud pindalast järelevalveasutuse nõusolekul. Nimetatud nõusolekut võib anda kuni 2010. aasta 31. detsembrini. (6) Enne «Mahepõllumajanduse seaduse» jõustumist ehitatud loomakasvatushoonetes võib järelevalveasutuse nõusolekul pidada loomi lõas, kui loomad saavad regulaarselt liikuda ja neile on kindlustatud mugavad allapanuga asemed. Kui sellises ettevõttes peetakse kuni 15 loomühikule vastavat veist, võib järelevalveasutuse nõusolekul pidada veiseid lõas, kui neil võimaldatakse viibida vähemalt kaks korda nädalas karjamaal või jalutusalal. Nimetatud nõusolekut võib anda kuni 2010. aasta 31. detsembrini. (7) Kui § 25 lõikes 1 nimetatud mesilasi ei ole piisavalt saada, võib järelevalveasutuse nõusolekul mahepõllumajandusliku mesindusega tegelemise alustamiseks moodustada mesilagrupi mittemahepõllumajanduslikult peetavatest mesilasperedest. Nimetatud nõusolekut võib anda kuni 2002. aasta 1. septembrini käesolevas määruses ettenähtud korras. § 32. Määruse kehtetuks tunnistamine Tunnistan kehtetuks põllumajandusministri 8. juuni 2001. a määruse nr 38 «Mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuded» (RTL 2001, 74, 1009; 2002, 41, 576). 1 Määruse koostamisel on arvestatud Euroopa Ühenduse määruse 2092/91/EMÜ (EÜT L 198, 22.07.1991, lk 1), 2491/2001/EÜ (EÜT L 337, 20.12. 2001, lk 9), 473/2002/EÜ (EÜT L 75, 16. 03. 2002, lk 21). Minister Jaanus MARRANDI Kantsler Ants NOOT Põllumajandusministri 20. veebruari 2003. a määruse nr 20 «Mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuded» lisa 1 MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKUS LOOMAKASVATUSES KASUTADA LUBATUD SÖÖTADE NIMEKIRI I. MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKUS LOOMAKASVATUSES KASUTADA LUBATUD TAIMSE PÄRITOLUGA MITTEMAHEPÕLLUMAJANDUSLIKULT TOODETUD SÖÖDAD 1. Teravili, selle saadused ja kõrvalsaadused: 1) kaeraterad, -helbed, -kestad, -kliid ja -peenkliid; 2) odraterad, -proteiin ja -kliid; 3) riisiterad, -kliid, purustatud riis ja riisiidukook, hirsiterad; 4) rukkiterad, -kliid, -peenkliid ja -söödajahu; 5) sorgoterad; 6) nisuterad, -kliid, -peenkliid, -gluteen, -idud ja söödagluteen; 7) speltanisu terad; 8) tritikale terad; 9) maisiterad, -kliid, peenliid, maisiidukook ja -gluteen; 10) linnaseidud; 11) õlleraba. 2. Õliseemned, -viljad, nende saadused ja kõrvalsaadused: 1) rapsiseemned, -kook ja -kestad; 2) sojauba, röstitud soja, sojakook ja -kestad; 3) päevalilleseemned ja -kook; 4) puuvillaseemned ja -kook; 5) linaseemned ja -kook; 6) seesamiseemned ja -kook; 7) palmituumakook; 8) rüpsiseemned, -kook ja -kestad; 9) kõrvitsaseemnekook; 10) oliivi pulp (õli pressimise jäägina). 3. Kaunviljad, nende saadused ja kõrvalsaadused: 1) kikerherne seemned; 2) lääts-hiireherne seemned; 3) kuumtöödeldud põld-seaherne seemned; 4) herneseemned, -kliid ja -peenkliid; 5) aedoa seemned, -kliid ja -peenkliid; 6) põldoa seemned, vikiseemned ja lupiiniseemned. 4. Juur- ja mugulviljad, nende saadused ja kõrvalsaadused: 1) suhkrupeedipulp; 2) kuivatatud peet; 3) kartul; 4) maguskartulimugulad; 5) maniokimugulad; 6) kartulipulp (tärklisevalmistamise kõrvalsaadus); 7) kartulitärklis; 8) kartuliproteiin ja tapiokk. 5. Muud seemned ja viljad, nende saadused ja kõrvalsaadused: 1) jaanikaunad; 2) tsitrus-, õuna-, tomati- ja greibipulp. 6. Rohukuivised ja koresööt: 1) lutsern; 2) lutsernijahu; 3) ristik; 4) ristikujahu; 5) rohuhekslid (haljasmassist); 6) rohujahu; 7) hein; 8) silo; 9) põhk; 10) kuivatatud söödajuurvili. 7. Muud taimed, nende saadused ja kõrvalsaadused: 1) melass, mida kasutatakse segasöötade valmistamisel sideainena; 2) mererohujahu (saadakse merevetikate kuivatamisel ja purustamisel ning joodi väljapesemisel); 3) taimsed pulbrid ja ekstraktid; 4) taimse proteiini ekstraktid (ainult noorloomadele); 5) ürdid ja vürtsid. II. MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKUS LOOMAKASVATUSES KASUTADA LUBATUD LOOMSED SÖÖDAD 1. Piim ja piimasaadused: 1) täispiim; 2) piimapulber; 3) lõss; 4) lõssipulber; 5) pett; 6) petipulber; 7) vadak; 8) vadakupulber, madala suhkrusisaldusega vadakupulber, vadaku proteiinipulber (eraldatud füüsikaliste meetoditega); 9) kaseiinipulber ja laktoosipulber. 2. Kalad ja muud mereloomad, nende saadused ja kõrvalsaadused: 1) kala, rafineerimata kalaõli ja tursamaksaõli; 2) kala, molluski ja koorikloomade autolüsaadid või ensümaatilised hüdrolüsaadid ja proteolüsaadid (lahustuvad või lahustumatud, ainult noorloomadele); 3) kalajahu. III. MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKUS LOOMAKASVATUSES KASUTADA LUBATUD MINERAALSÖÖDAD 1. Naatrium: 1) rafineerimata meresool; 2) jäme kivisool; 3) naatriumsulfaat; 4) naatriumkarbonaat; 5) naatriumbikarbonaat; 6) naatriumkloriid. 2. Kaltsium: 1) lithothamneae ja lubivetikas; 2) veeloomade kojad (sh tindikalaluu); 3) kaltsiumkarbonaat; 4) kaltsiumlaktaat; 5) kaltsiumglükonaat. 3. Fosfor: 1) dikaltsiumfosfaatsadestis kontidest; 2) defluoritud dikaltsiumfosfaat; 3) defluoritud monokaltsiumfosfaat. 4. Magneesium: 1) veevaba magneesium; 2) magneesiumsulfaat; 3) magneesiumkloriid; 4) magneesiumkarbonaat. 5. Väävel: naatriumsulfaat. IV. MIKROELEMENDID 1. E1 raud: 1) raud(II)karbonaat; 2) raud(II)sulfaatmonohüdraat; 3) raud(III)oksiid. 2. E2 jood: 1) kaltsiumjodaat, veevaba; 2) kaltsiumjodaat, heksahüdraat; 3) kaaliumjodiid. 3. E3 koobalt: 1) koobalt(II)sulfaat, monohüdraat ja/või -heptahüdraat; 2) aluseline koobalt(II)karbonaat, monohüdraat. 4. E4 vask: 1) vask(II)oksiid; 2) aluseline vask(II)karbonaat, monohüdraat; 3) vask(II)sulfaat, pentahüdraat. 5. E5 mangaan: 1) mangaan(II)karbonaat; 2) mangaan(II)oksiid ja mangaan(IV)oksiid; 3) mangaan(II)sulfaat, mono- ja/või tetrahüdraat. 6. E6 tsink: 1) tsinkkarbonaat; 2) tsinkoksiid; 3) tsinksulfaat, mono- ja/või heptahüdraat. 7. E7 molübdeen: ammooniummolübdaat, naatriummolübdaat. 8. E8 seleen: 1) naatriumselenaat; 2) naatriumselenit. V. MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKUS LOOMAKASVATUSES KASUTADA LUBATUD VITAMIINID, PROVITAMIINID JA MUUD SAMAVÄÄRSE MÕJUGA KEEMILISELT MÄÄRATLETUD AINED 1. Vitamiinid, mis on eelistatult toodetud looduslike söötade baasil; 2. Monogastriliste loomade puhul sünteetilised vitamiinid, kuid looduslike vitamiinidega samaväärsed vitamiinid. VI. MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKUS LOOMAKASVATUSES KASUTADA LUBATUD ENSÜÜMID 1. Fütaasid; 2. Galaktosidaasid; 3. Glükanaasid; 4. Ksülanaasid; 5. Amülaasid; 6. Galakturonaasid; 7. Batsillolüsiinid. VII. MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKUS LOOMAKASVATUSES KASUTADA LUBATUD MIKROORGANISMID 1. Pärmid; 2. Soolebakterid; 3. Piimhappebakterid. VIII. MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKUS LOOMAKASVATUSES KASUTADA LUBATUD SÄILITUSAINED 1. E 236 sipelghape, ainult silo valmistamiseks; 2. E 260 äädikhape, ainult silo valmistamiseks; 3. E 270 piimhape, ainult silo valmistamiseks; 4. E 280 propioonhape, ainult silo valmistamiseks. IX. MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKUS LOOMAKASVATUSES KASUTADA LUBATUD SIDEAINED, PAAKUMISVASTASED AINED JA KOAGULANDID 1. E 551b kolloidne ränidioksiid; 2. E 551c diatomiit; 3. E 553 sepioliit; 4. E 558 bentoniit; 5. E 559 kaoliinsavi; 6. E 561 vermikuliit; 7. E 599 perliit. X. MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKUS LOOMAKASVATUSES SÖÖDA TÖÖTLEMISEKS KASUTADA LUBATUD SÖÖDAMATERJALID JA SÖÖDALISANDID 1. Meresool; 2. Jäme kivisool; 3. Ensüümid; 4. Pärmid; 5. Vadak; 6. Suhkur; 7. Suhkrupeedipulp; 8. Teraviljajahu; 9. Melass; 10. Piim-, äädik-, sipelg- ja propioonhappelise käärimise bakterid. Kantsler Ants NOOT Põllumajandusministri 20. veebruari 2003. a määruse nr 20 «Mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuded» lisa 2 MAHEPÕLLUMAJANDUSLIKUS LOOMAKASVATUSES LOOMAKASVATUSHOONETE JA -RAJATISTE, SAMUTI MASINATE JA SEADMETE PUHASTAMISEKS JA DESINFITSEERIMISEKS KASUTADA LUBATUD AINED 1. Kaalium- ja naatriumseep; 2. Vesi ja veeaur; 3. Lubjapiim; 4. Lubi; 5. Kustutamata lubi; 6. Naatriumhüpokloriit (nt vedela pleegitusvahendina); 7. Naatriumhüdroksiid; 8. Kaaliumhüdroksiid; 9. Vesinikperoksiid; 10. Looduslikud taimeessentsid; 11. Sidrunhape, peräädikhape, sipelghape, piimhape, oblikhape ja äädikhape; 12. Alkohol; 13. Lämmastikhape (piimariistade töötlemiseks); 14. Fosforhape (piimariistade töötlemiseks); 15. Formaldehüüd; 16. Nisade ja lüpsiriistade puhastus- ja desinfitseerimisvahendid; 17. Naatriumkarbonaat. Kantsler Ants NOOT Põllumajandusministri 20. veebruari 2003. a määruse nr 20 «Mahepõllumajandusliku loomakasvatuse nõuded» lisa 3 LOOMAKASVATUSHOONE OSA JA JALUTUSALA, KUS PEETAKSE LOOMI, PINDALA JA MUUD ERI LOOMALIIKIDE LOOMAKASVATUSHOONES PIDAMISE NÕUDED 1. VEISED, LAMBAD, KITSED JA SEAD Loomakasvatushoone osa, kus peetakse loomi, pindala looma kohta, lähtudes looma eluskaalust (m2) Jalutusala pindala looma kohta (m2) Tõuveised, liha tootmiseks kasvatatavad veised ning hobused kuni 100 kg kuni 200 kg kuni 350 kg üle 350 kg 1,5 m2 2,5 m2 4,0 m2 5, kuid minimaalselt 1m2/100 kg 1,1 m2 1,9 m2 3 m2 3,7 m2, kuid minimaalselt 0,75 m2/100 kg Piima tootmiseks kasvatatavad veised 6 m2 4,5 m2 Tõupullid 10 m2 30 m2 Lambad ja kitsed 1,5 m2 lamba või kitse kohta 0,35 m2 lamba- või kitsetalle kohta 2,5 m2 2,5 m2+ 0,5 m2 lammas või kits koos tallega Emised kuni 40 päeva vanuste põrsastega 7,5 m2 2,5 m2 Liha tootmiseks kasvatatavad sead kuni 50 kg kuni 85 kg kuni 110 kg 0,8 m2 1,1 m2 1,3 m2 0,6 m2 0,8 m2 1 m2 Üle 40 päeva vanused põrsad kuni 30 kg 0,6 m2 0,4 m2 Tõusead 2,5 m2 emise kohta 6,0 m2 kuldi kohta 1,9 m2 8,0 m2 2. KODULINNUD Kodulindude arv loomakasvatushoone osa kohta, kus peetakse kodulinde (tk/m2) Õrre pikkus kodu- linnu kohta (cm) Kodulindu pesa kohta Jalutusala (sh haritav maa) pindala kodulinnu kohta (m2 ) Munade tootmiseks kasvatatavad kanad 6 tk/m2 18 cm 8 munakana ühe pesa kohta või ühispesa puhul 120 cm 2 linnu kohta 4 m2, kusjuures hektari kohta antav lämmastik ei tohi ületada 170 kg aastas Liha tootmiseks kasvatatavad kodulinnud 10 tk/m2, kuid mitte enam kui 21 kg/m2 eluskaalule vastaval hulgal kodulinde 20 (ainult pärlkanad) 4 m2 broileri ja pärlkana kohta; 2 m2 vuti kohta; 4,5 m2 pardi kohta; 10 m2 kalkuni kohta; 15 m2 hane kohta, kusjuures hektari kohta antav lämmastik ei tohi ületada 170 kg aastas Liha tootmiseks kasvatatavad kodulinnud1 Kuni 30 kg/m2 eluskaalule vastaval hulgal kodulinde 2,5 m2, kusjuures hektari kohta antav lämmastik ei tohi ületada 170 kg aastas 1 Edasipaigutatavates lindlates ja ettevõttes, kus peetakse vähem kui 30 kodulindu ning kus neile on võimaldatud loomakasvatushoones ja jalutusalal pidevalt vabalt liikuda. Kantsler Ants NOOT