Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-5-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2003. a kohtuotsus S. B. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi — RT III, 2003, 5, 52

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-5-03 Otsuse kuupäev 12. veebruar 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi S. B. süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/664/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. B. kaitsja vandeadvokaat Juho Aule kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 14. jaanuar 2003. a Istungil osalenud isikud S. B., tema kaitsja vandeadvokaat Joho Aule ja riigiprokurör Marge Püss ning tõlk Lüüli Lomp Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2002. a otsus osas, millega jäeti S. B. KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi karistusena kaheks aastaks mõistetud vangistuse hulka arvamata ajavahemik 8. märtsist 1996. a kuni 29. aprillini 1997. 2. Lugeda S. B. poolt 8. märtsist 1996. a kuni 29. aprillini 1997. a USA-s väljaandmisvahistuses viibitud aeg S. B. mõistetud karistuse kandmise aja hulka ja lugeda talle mõistetud karistus kantuks. 3. Kassatsioonkaebus rahuldada. Kohtuotsus jõustub 12. veebruaril 2003. a ega ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 14. mai 2002. a otsusega tunnistati S. B. süüdi KrK § 1484 ja § 1411 lg 3 p 1 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega vastavalt kaheks ja neljaks aastaks. KrK § 40 lg 1 alusel luges linnakohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja määras S. B. lõplikuks karistuseks neli aastat vabadusekaotust. KrK § 47 alusel jättis kohus S. B. mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata, määrates katseajaks kolm aastat ja kohustades S. B. järgima KrK §-s 471 sätestatud kontrollnõudeid. KrK § 27 alusel võttis kohus lisakaristusena S. B. katseajaks õiguse töötada juhtival ja materiaalselt vastutaval ametikohal. Linnakohus luges S. B. karistuse kandmise aja hulka ka tema vahi all viibitud aja 30. aprillist 1997. a kuni 27. novembrini 1998. a. Sama kohtuotsusega mõisteti R.-J. V. KrK § 148 4 järgi õigeks. 2. S. B. süüditunnistamise osas esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse kaitsja J. Aule, kes taotles linnakohtu otsuse tühistamist ja S. B. suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Samas palus apellant lugeda S. B. karistuse kandmise aja hulka ka viimase poolt 1. märtsist 1996. a kuni 30. aprillini 1997. a Ameerika Ühendriikides seoses Eesti Vabariigi väljaandmistaotluse lahendamisega vahi all viibitud aeg. 3. Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2002. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 14. mai 2002. a kohtuotsus S. B. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 1484 järgi, samuti S. B. KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi mõistetud karistuse ning karistuste liitmise osas. Tulenevalt karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 1 lõpetas ringkonnakohus S. B. KrK § 1484 järgi esitatud süüdistuses kriminaalmenetluse. KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi mõistis ringkonnakohus S. B. karistuseks kaks aastat vangistust. Muus osas, kaasa arvatud mõistetud karistusest tingimusliku vabastamise osas, jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata. Nõustumata seisukohaga, et S. B. karistuse kandmise aja hulka tulnuks arvata ka ajavahemik 1. märtsist 1996. a kuni 30. aprillini 1997. a, märkis kriminaalkolleegium, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei vahistatud S. B. Ameerika Ühendriikides 1. märtsil 1996 mitte seoses käesoleva kriminaalasjaga, vaid seoses aegunud viisaga USA-sse jäämise eest. Viidates 30. aprillil 1997. a Tallinnas Keskkriminaalpolitsei poolt koostatud S. B. kinnipidamise aktile leidis kohtukolleegium, et seoses käsitletava kriminaalasjaga vahistati S. B. 30. aprillil 1997. a Eestis. Kohus märkis, et ajavahemik 30. aprillist 1997. a kuni S. B. vahi alt vabastamiseni 27. novembril 1998. a on kohtuotsuse kohaselt loetud kantud karistuse hulka. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 4. Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse S. B. kaitsja vandeadvokaat J. Aule, kes palub ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega eelvangistuse aeg 1. märtsist 1996. a kuni 27. novembrini 1998. a arvataks karistusaja hulka. Oma taotlust põhistab kaitsja järgmiselt. 4.1. Kassaator märgib, et 14. detsembril 1995. a andis Tallinna Linnakohus loa S. B. vahistamiseks ja 1. veebruaril 1996. a koostati S. B. süüdistatavana vastutusele võtmise määrus. S. B. peeti USA-s kinni ja võeti vahi alla 1. märtsil 1996. a. Kinnipidamise aluseks oli kaitsja sõnade kohaselt Eesti Vabariigi õiguskaitseasutuste poolt koostatud tagaotsimismäärus. Kaitsja tunnistab, et tema kaitsealune oli USA võimudelt taotlenud viisa pikendamist ja et kuni 8. märtsini 1996. a oli ta viibinud immigratsioonivanglas. Kuid kaitsja sõnade kohaselt ei ole lubatud sellise taotluse lahendamise ajal taotlejat kinni pidada ega USA-st välja saata. Seega tuleb kaitsja arvates ka immigratsioonivanglas viibimist seostada Eesti Vabariigi taotlusega. Edasiselt märgib kaitsja, et seoses Eesti Vabariigi väljaandmistaotlusega viidi S. B. 8. märtsil 1996. a üle föderaalvanglasse, kus ta viibis kuni väljaandmiseni 30. aprillil 1997. a. 4.2. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et nii kassatsioonkaebusele lisatud Ameerika Ühendriikide Justiitsministeeriumi Immigratsiooni- ja Naturalisatsiooniteenistuse poolt väljaantud teatisest S. B. mitteimmigrandi staatuse pikendamise kohta 1. märtsist kuni 2. juunini 1996 kui ka kriminaaltoimikus (I kd tl 226–250) olemasolevatest S. B. vahi alla võtmist ja väljaandmist kajastavatest materjalidest tuleneb, et S. B. ei olnud USA-s vahi all mitte seoses seadusliku aluseta riigis viibimisega, vaid seoses käesoleva kriminaalasja menetlemisel Eesti Vabariigi poolt esitatud taotlusega. 5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud taotlust. Prokurör märkis Riigikohtu istungil, et prokuratuur toetab põhimõtteliselt Eesti riigi väljaandmistaotluse alusel välisriigis vahi all viibitud aja arvamist Eesti kohtu poolt mõistetava karistuse kandmise aja hulka. Prokurör märkis, et kuigi kriminaaltoimiku pinnalt ei ole üheselt selge, kui kaua viibis S. B. USA-s vahi all, võib kriminaaltoimiku I kd lk-del 233 ja 234 sisalduva pinnalt väita, et 1. märtsil 1996. a oli S. B. vabadust piiratud seoses tema viisa aegumisega ja 8. märtsil 1996. a oli talle Eesti Vabariigi taotluse alusel kohaldatud vahi all pidamist, mis vältas kuni 29. aprillini 1997. a. See ajavahemik 8. märtsist 1996. a kuni 29. aprillini 1997. a tuleks prokuröri arvates lugeda S. B. mõistetud karistuse kandmise aja hulka ja kokkuvõttes tuleks lugeda talle mõistetud karistus kantuks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuleb nõustuda Riigikohtu istungil esitatud prokuröri seisukohaga ja lugeda ajavahemik 8. märtsist 1996. a kuni 29. aprillini 1997. a S. B. mõistetud karistuse kandmise aja hulka ning lugeda talle mõistetud karistus kantuks. 6.1. Kooskõlas KrMK §-ga 397 tuleb riikidevahelises kriminaalmenetlusalases koostöös lähtuda eeskätt riikidevahelistest lepingutest. Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahelist kriminaalasjades vastastikuse õigusabi osutamist sätestab 2. aprillil 1998. a allkirjastatud ja Riigikogu poolt 17. juunil 1998. a ratifitseeritud leping (RT II 1998, 35, 66). Vastavalt selle lepingu art 11 p-le 3«d» arvestatakse õigusabi taotlust täitvas riigis vahi all (edasiselt väljaandmisvahistuses) viibitud aeg taotleva riigi poolt mõistetava karistuse aja hulka. 6.2. Tuleb nõustuda Riigikohtu istungil avaldatud prokuröri seisukohaga, et kriminaaltoimiku materjalidest (I kd lk 234 ja 256) nähtuvalt oli S. B. 8. märtsil 1996. a Eesti Vabariigi taotluse alusel kohaldatud väljaandmisvahistust, mis vältas 29. aprillini 1997. a. Seega tuleb nimetatud ajavahemik lugeda S. B. mõistetud karistuse aja hulka. Kokkuvõttes tuleb lugeda S. B. Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2002. a otsusega mõistetud vangistus kantuks. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et kuigi väljaandmisvahistuses viibitud aeg tuleb nii Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahelise lepingu alusel kui ka rahvusvahelise kriminaalmenetluse alases praktikas valdava arusaama kohaselt lugeda taotlevas riigis mõistetud karistuse aja hulka, ei oleks põhjendatud väljaandmisvahistust olemuslikult võrdsustada siseriiklikult kohaldatava tõkendi – vahi all pidamisega. Samuti puudub alus lugeda väljaandmisvahistuses viibitud aega KrMK §-s 74 sätestatud vahi all pidamise tähtaegade hulka. 7.1. Esmalt tuleb silmas pidada, et PS § 20 p-s 6 eristatakse väljaandmisvahistust selgelt teistest isikult vabaduse võtmise seaduslikest alustest, sealhulgas kriminaalmenetluse raames vahi alla võtmise alustest. 7.2. Samasugune eristamine on vältimatult vajalik ka siis, kui Eesti Vabariik taotleb kuriteos kahtlustatava või süüdistatava väljaandmist välisriigilt. Kui isik peetakse Eesti Vabariigi taotluse alusel riikidevahelise kriminaalmenetlusalase õigusabi osutamise korras välisriigis kinni, siis ei lähtuta sellele isikule väljaandmisvahistuse kohaldamisel mitte Eesti, vaid taotlust täitva riigi menetlusseadustest. Veelgi olulisem on aga see, et Eesti pädevatel õigusasutustel puudub välisriigis väljaandmisvahistuses viibitava aja jooksul reeglina võimalus teha menetlustoiminguid. Kui siseriiklik vahi all pidamise tähtaeg peab ühe meetmena tagama kriminaalasja menetlemise mõistliku aja jooksul, siis välisriigis väljaandmisvahistuses viibimise aja pikkus ei ole Eesti riigi pädevate õigusasutuste kontrolli all. Seetõttu on käesoleva kriminaalasja menetlemisel õigesti KrMK §-s 74 sätestatud tõkendina vahi all pidamise tähtaega hakatud arvestama S. B. Eesti Vabariigile üleandmise päevast. 8. Kooskõlas eelmärgituga ja tuginedes AKKS § 63 p-le 3, § 64 p-dele 1 ja 2, § 65 lg-le 3 ja KrMK §-le 397 tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ja lugeda ajavahemik 8. märtsist 1996. a kuni 29. aprillini 1997. a S. B. mõistetud karistuse kandmise aja hulka. Lea KIVI Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER