Kaitseminister — Sõjaõiguse rakendamine kaitsejõududes — RTL, 1998, 238, 1000

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi ühinemisest Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Liiga konventsioonide ja lisaprotokollidega" (RT 1992, 34, 447) ning Vabariigi Valitsuse seaduse (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361 ja 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614) paragrahvi 49 lõike 1 punkti 3 ja paragrahvi 50 lõike 1 alusel määran: Kinnitada "Sõjaõiguse põhimõtted kaitsejõududele" (juurde lisatud).

Minister Andrus ÖÖVEL

Kantsler Eero VAARMANN

Kinnitatud

kaitseministri

10. juuli 1998. a

määrusega nr 2

Sõjaõiguse põhimõtted kaitsejõududele

I. SISSEJUHATUS

1. Sõjaõiguse eesmärk on tagada puhkenud relvastatud konflikti korral võimalikult väike inimohvrite ja purustuste hulk. Sõjaõigus rakendub, kui üks riik ründab relvadega teist riiki. Sõjaõigus seab sõjalise jõu kasutamisele kindlad piirid, et eesmärgi saavutamisel võimalikult vähendada ohvrite arvu ja vältida asjatuid kannatusi ja purustusi.

2. Sõjaõigus kehtib kõigi relvastatud konflikti osapoolte suhtes, sõltumata sellest, kes konflikti alustas. Nii agressor kui ka agressiooni ohver on kohustatud järgima sõjaõiguse reegleid.

3. Siseriiklike relvastatud konfliktide puhul, näiteks kodusõjas, kehtivad samuti sõjaõiguse elementaarsed reeglid.

4. Eesti kaitsejõududesse kuuluvad kaitseväelased on kohustatud kinni pidama sõjaõiguse reeglitest, olenemata relvastatud konflikti laadist.

5. Kaitsejõudude kaitseväelased on kohustatud järgima sõjaõiguse reegleid lahinguoperatsioonide läbiviimisel ka väljaspool Eestit, näiteks ÜRO rahuvalve- ja rahutagamismissioonidel.

6. Kaitseväelase õigused ja kohustused relvastatud konfliktides on sätestatud 1907. a Haagi kokkulepetes, 1949. a Genfi konventsioonides, nende 1977. a lisaprotokollides ja teistes sõjaõiguse alastes rahvusvahelistes kokkulepetes, millest olulisemad on

- 1949. a 12. augusti Genfi konventsioon sõjaväljal relvajõudude koos- seisus olevate haavatute ja haigete olukorra parandamise kohta (I Genfi konventsioon);

- 1949. a 12. augusti konventsioon merel mereväe koosseisus olevate haavatute, haigete ja merehätta sattunute olukorra parandamise kohta (II Genfi konventsioon);

- 1949. a 12. augusti Genfi konventsioon sõjavangide kohtlemise kohta (III Genfi konventsioon);

- 1949. a 12. augusti Genfi konventsioon tsiviilelanike sõja ajal kaitsmise kohta (IV Genfi konventsioon);

- 1977. a 8. juuni I lisaprotokoll rahvusvaheliste konfliktide kohta (Genfi konventsioonide I lisaprotokoll);

- 1977. a 8. juuni II lisaprotokoll mitterahvusvaheliste konfliktide kohta (Genfi konventsioonide II lisaprotokoll).

7. Eesti Vabariik ühines nende rahvusvaheliste lepingutega 24. augustil 1992. a (RT 1992, 34, 447), seega peavad nimetatud leppeid järgima kõik Eesti Vabariigi kodanikud, sealhulgas kaitseväelased.

8. Vastavalt Genfi konventsioonide artikli 1 lõikele 1 on lepingupooled kohustatud antud leppest igas olukorras kinni pidama. Seega peab sõjaõiguse reegleid tundma iga kaitseväelane, eelkõige ülemad, kelle antud käsud peavad olema kooskõlas sõjaõigusega.

9. Vaid see, kes järgib sõjaõiguse reegleid, võib arvestada, et ka vastane neist reeglitest kinni peab. Iga kaitseväelane, kes rikub sõjaõiguse reegleid, kuulub vastutusele võtmisele kas distsiplinaar- või kriminaalkorras.

II. KOMBATANDID JA TSIVIILISIKUD

10. Konfliktipoole elanikkond jaguneb kombatantideks ja tsiviilelanikkonnaks.

11. Kombatandid on kõik isikud, kes tohivad lahingutegevuses vahetult osaleda. Relvastatud jõudude hulka kuuluvad peale regulaararmee ka vabatahtlikest moodustatud või poolmilitaarsed üksused.

12. Sõjaõigus sätestab kombatandi staatuse ja määrab tema kohustused.

13. Kombatandid on kohustatud end tsiviilelanikest eristama väliste eritunnustega, näiteks kandes sõjaväevormi, kui nad osalevad lahingutegevuses või valmistuvad selleks.

14. Kombatandid, kes ei kuulu regulaararmee koosseisu, peavad omama eemalt eristatavaid tunnuseid ja kandma relvi avalikult.

15. Kui kombatandid langevad vaenlase kätte, omandavad nad sõjavangi staatuse. Neid ei või võtta vastutusele sõjategevuses osalemise eest tingimusel, et nad ei ole rikkunud sõjaõiguse reegleid. Kui tuvastatakse, et kombatandid on rikkunud sõjaõiguse reegleid, võib neid võtta vastutusele vastavalt selle riigi seadustele, kelle võimu all nad viibivad.

16. Isikud, kes osalevad sõjategevuses selleks õigust omamata, on vabatahtlikud. Neil ei ole vastase kätte sattumise korral õigust kombatandi ega sõjavangi staatusele. Vabatahtlikeks peetakse ka palgasõdureid. Palgasõdur on isik, kes võtab isikliku kasu saamise eesmärgil osa sõjategevusest, ilma et ta oleks ühe konfliktipoole riigi alam või kuuluks selle relvajõudude koosseisu.

17. Kahtluse korral, kas vangilangenud isik on sõjategevuses osalenud kombatandi või vabatahtlikuna, omab isik sõjavangi staatust, kuni pädev kohus pole teinud otsust tema õigusliku seisundi kohta. Vabatahtlikku võib karistada vaid kohtuotsuse alusel. Kohtuotsus peab olema tehtud erapooletu kohtu koosseisu poolt kohtumenetluse üldtunnustatud põhimõtteid järgides.

18. Kaitseväelane ei eksi sõjaõiguse reeglite vastu, kui kohtleb iga vangi sõjavangina.

19. Salakuulajatel ei ole õigust sõjavangi staatusele isegi juhul, kui nad kuuluvad relvastatud jõudude koosseisu. Salakuulaja vangilangemise korral võib teda võtta vastutusele salakuulamise eest vastavalt siseriiklikule seadusandlusele. Salakuulajateks ei ole kaitseväelased, kes kannavad oma maa relvastatud jõudude eraldusmärke ja luuravad vaenlase territooriumil.

20. Tsiviilisikuteks loetakse kõiki isikuid, kes kuuluvad küll relvastatud jõudude koosseisu, kuid kes ei osale vastavalt siseriiklikule seadusandlusele lahingutegevuses otseselt (kaitseväeametnikud, teenistujad, töölised jt). Vastase kätte vangilangemise korral omandavad nad sõjavangi staatuse nagu kombatandidki. Sama kehtib ka tsiviilpersonali kohta, kes on relvastatud jõududega ühinenud erivolituse alusel ega kuulu otseselt nende koosseisu, näiteks rindekorrespondendid, varustajad, tööteenistuslased jne.

21. Relvastatud jõudude meditsiiniteenistuse personal ja kaitseväevaimulikud ei ole kombatandid. Vaenlase kätte langemise korral võib neid kinni pidada vaid juhul, kui see on vajalik sõjavangide eest hoolitsemiseks.

22. Vastavalt IV Genfi konventsiooni ja lisaprotokollide sätetele ei tohi tsiviilisikud üldjuhul lahingutegevuses osaleda.

23. Tsiviilisikuid võib okupatsioonivõimude poolt interneerida, st paigutada interneerimislaagritesse, kui see on tingimata vajalik nende julgeoleku tagamiseks. Interneeritute kohtlemine peab vastama sõjavangide kohtlemise nõuetele.

III. KEELATUD SÕJAPIDAMISE VAHENDID JA VIISID

24. Relvastatud konflikti osapooled, seega ka kaitseväelased ei oma piiramatut vabadust sõjapidamise vahendite ja viiside valikul.

25. Keelatud on kasutada sõjapidamise vahendeid ja viise, mis tekitavad või võivad tekitada liigseid vigastusi või asjatuid kannatusi, ümbritseva keskkonna laialdast või pikaajalist saastumist; kahjustavad sihtmärke, tegemata vahet sõjaliste ja tsiviilsihtmärkide, -isikute või -objektide vahel.

26. Keelatud on sõjapidamise vahendid ja viisid, mis pole sõjalisest aspektist vaadatuna vajalikud ja põhjustavad mõttetuid vigastusi, kannatusi ja purustusi.

27. Keelatud on lahingutegevuse pidamine väljaspool sõjategevuse piirkonda. Sõjategevuse piirkonnaks on relvastatud konflikti osapoolte riikide territoorium, siseveekogud, territoriaalmeri ja õhuruum. Neutraalsete riikide territooriumi ei või kasutada sõjategevuse eesmärkidel.

28. Sõjaõigus keelab selliste sõjapidamisvahendite kasutamise, mis põhjustavad asjatuid purustusi ja kannatusi, tegemata vahet kombatantide ja tsiviilisikute vahel

- kuulid, mis inimese keha tabades muudavad oma kuju ja/või liikumissuunda, nn dum-dum-kuulid;

- kuulid ja lõhkekehad, mille kilde pole inimese kehas võimalik avastada röntgenkiirtega, nt plastist ja klaasist kuulid ja killud;

- lõhkekehad, millele on antud ohutu tarbeeseme nt mänguasja, helikasseti, karastusjoogipurgi jne kuju;

- bakterioloogilise toimega vahendid, nt haigusetekitajad;

- keemilise toimega ained, nt mürkgaasid;

- laserrelvad, mis on spetsiaalselt loodud vastase kestvaks pimedaks muutmiseks.

29. Kehtiv rahvusvaheline õigus ei keela tuumarelva kasutamist, kuid selle kasutamise suhtes kehtivad samasugused piirangud nagu tavarelvastuse suhtes.

30. Rünne on vastaspoole vastu suunatud mistahes ründava või tõrjuva jõu kasutamine. Ründed peavad olema suunatud vaid sõjaliste sihtmärkide vastu. Sõjalised sihtmärgid on vastase relvastatud jõud ning objektid, mis oma omadustelt, asukoha, otstarbe või kasutuse tõttu aitavad kaasa vastase sõjalisele tegevusele. Nende täielik või osaline purustamine, okupeerimine või neutraliseerimine sobival ajahetkel ja tingimustel toob kaasa vaieldamatu sõjalise edu. Ründed sõjalistele sihtmärkidele tuleb sooritada võimalikult tsiviilelanikkonda ja tsiviilobjekte säästes.

31. Sõjalisi sihtmärke ei tohi rünnata, kui oodatav konkreetne ja vahetu sõjaline edu pole proportsionaalne ründega kaasnevate kaotustega tsiviilelanike hulgas ja tsiviilobjektide purustamisega.

32. Sõjaliste sihtmärkide ründamine on kooskõlas sõjaõiguse põhimõtetega, kui rünne põhjustab vältimatult kaasnevaid purustusi ja kaotusi tsiviilelanikkonna hulgas. Rünne tuleb lõpetada, kui selle käigus ilmneb, et sihtmärk pole sõjaline, on erikaitse all või selgub, et rünnaku jätkamine võib põhjustada ettearvamatult ja põhjendamatult suuri tsiviilobjektide purustusi või kaotusi tsiviilelanike hulgas.

33. Kui sõjaline olukord seda võimaldab, tuleb rünnaku piirkonda jäävat tsiviilelanikkonda eelseisvast ründest hoiatada.

34. Keelatud on sooritada rünnet

- mis pole suunatud kindla sõjalise sihtmärgi vastu;

- mille puhul rakendatakse sõjapidamise vahendeid ja viise,mida ei saa suunata kindla sõjalise sihtmärgi vastu;

- mille puhul rakendatakse sõjapidamise vahendeid ja viise, mille mõju ei saa kontrollida vastavalt sõjaõiguse nõuetele;

- mis võivad valimatult tabada sõjaliste sihtmärkide kõrval tsiviilisikuid ja/või tsiviilobjekte.

35. Keelatud on rünnata meditsiini- ja julgeolekutsoone, st territooriume, mis on ette nähtud haavatute, haigete, invaliidide, vanurite, laste, rasedate ja alla seitsmeaastaste lastega emade kaitseks sõjategevuse eest. Meditsiini- ja julgeolekutsoonid rajatakse konflikti osapoolte vastastikusel kokkuleppel ja need tähistatakse valge embleemiga, millel on punane rist.

36. Objekte ja rajatisi, mille purustamine vallandab ohtlikke loodusjõude (paisud, tammid, tuumajõujaamad), ei või rünnata ka juhul, kui nad kujutavad endast sõjalist sihtmärki, kui selline rünnak võib põhjustada suuri ohvreid tsiviilelanikkonna hulgas. Neid objekte ja rajatisi on lubatud rünnata, kui neid kasutatakse regulaarselt lahingutegevuse toetuseks ja taoline rünne on ainuke praktiliselt võimalik abinõu sellise kasutuse lõpetamiseks.

Objektid ja rajatised, mis sisaldavad ohtlikke jõude, tähistatakse embleemiga, millel on kolm ereoranži ringi.

37. Tsiviilelanikkonna elutegevuse seisukohalt tähtsaid objekte (nt joogiveevarustuse süsteemid) ei tohi purustada ega hävitada. Seda võib teha juhul, kui neid kasutatakse ainult vastase relvajõudude isikkoosseisu vajadusteks.

38. Sõjakavalus (nt pettepositsioonid) on lubatud. Keelatud on salakavalusel põhinevad teod: vastaspoole relvastatud jõudude vormi kandmine; enda võitlusvõimetuna näitamine; parlamentääri lippu kasutades vastasega läbirääkimiste pidamine, eesmärgiga ootamatult vastast rünnata jne.

39. Repressaalid on surveabinõud, mida üks riik rakendab teise riigi suhtes eesmärgiga peatada rahvusvahelise õiguse rikkumine viimase poolt.

Repressaale võib nende poliitiliste ja sõjaliste tagajärgede tõttu määrata vaid riigi keskvalitsus.

Kategooriliselt on keelatud repressaalid, mis on suunatud

- haavatute, haigete, merehädaliste, meditsiinipersonali ja vaimulike vastu;

- sõjavangide vastu;

- tsiviilelanike vastu;

- tsiviilelanikele elutähtsate objektide vastu;

- tsiviilelanikkonna poolt hõivatud territooriumil asuva eraomandi vastu;

- looduskeskkonna vastu;

- kõrgemat ohtu sisaldavate objektide ja rajatiste vastu;

- kultuuriväärtuste vastu.

IV. TSIVIILELANIKE KAITSE

40. Genfi konventsioonide I lisaprotokolli artiklis 48 sätestatakse, et tsiviilelanikkonna ja tsiviilobjektide austamise ja kaitse tagamiseks peavad relvastatud konflikti osalised alati tegema vahet tsiviilelanikkonnal ja kombatantidel, tsiviilobjektidel ja sõjalistel sihtmärkidel ning sellest tulenevalt suunama oma ründed üksnes sõjaliste sihtmärkide vastu.

41. Tsiviilelanikkond ega üksikud tsiviilisikud ei või olla ründe objektiks. Neid ei või kasutada kilbina, et hoida vastase sõjategevust eemal strateegiliselt tähtsatest punktidest. Keelatud on kasutada elanikkonna suhtes vägivalda, neid ähvardada või levitada elanikkonna hulgas hirmu.

42. Rünne tsiviilelanike vastu on Genfi konventsioonide II lisaprotokolli artikli 85 lõike 3 otsene rikkumine ja seega käsitletav sõjakuriteona.

Vastavalt Genfi konventsioonide II lisaprotokolli artikli 85 lõikele 3 on sõjakuritegudeks järgmised tahtlikult toime pandud teod, mis tõid kaasa surma või raske tervisekahjustuse

- tsiviilelanikkonna või üksikute tsiviilisikute ründamine;

- tsiviilelanikkonda või tsiviilobjekte ohustava valimatu ründe toimepanemine, teades, et selline rünne toob kaasa ulatuslikke kaotusi tsiviilelanike hulgas, tsiviilelanike vigastusi või kahju tsiviilobjektidele;

- ohtlikke jõude sisaldavate rajatiste või seadmete ründamine, teades, et selline rünne toob kaasa ulatuslikke kaotusi tsiviilelanike hulgas, tsiviilelanike vigastusi või kahju tsiviilobjektidele;

- kaitseta piirkondade ja demilitariseeritud tsoonide ründamine;

- teadvalt võitlusvõimetu isiku ründamine.

43. Keelatud on tsiviilelanike kollektiivne karistamine, repressaalid (surveabinõud), pantvangide võtmine, deporteerimine ja rüüstamine.

44. Erilise tähelepanuga tuleb suhtuda tsiviilkaitse- ja päästeorganisatsioonide personali ning kaitserajatiste kaitsmisesse.

45. Tsiviilkaitse- ja päästeorganisatsioonide ülesandeks on tsiviilelanikkonna alarmeerimine lähenevast sõjategevusest, varjenditesse toimetamine, tuletõrje- ja päästetööde korraldamine jne.

46. Rahvusvaheline tsiviilkaitse embleem on ruudukujuline oranþil põhjal võrdkülgne sinine kolmnurk. Tsiviilkaitse personalile antakse välja nende staatust kinnitav tunnistus.

V. HAAVATUTE, HAIGETE JA MEREHÄDALISTE KAITSE

47. Haavatuid, haigeid ja merehädalisi peab igasugustes tingimustes kaitsma. Mistahes rünne nende elule või tervisele on keelatud. Neid peab kohtlema ja hooldama inimlikult ja osutama neile arstiabi nende vahel vahet tegemata.

48. Haavatutele, haigetele ja merehädalistele laieneb vastav õiguslik režiim vaid juhul, kui nad on lõpetanud mistahes vaenutegevuse.

49. Hospidale, meditsiinisõidukeid ja meditsiiniteenistuse töötajaid ei tohi rünnata. Neile peab olema igas olukorras tagatud võimalus osutada haavatutele arstiabi. Hospidalid ja teised meditsiiniasutused tuleb võimaluse korral rajada piisavalt kaugele sõjalistest sihtmärkidest. Neid ei või kasutada mingil muul vastase kahjustamiseks mõeldud otstarbel.

50. Kui hospidalid või teised meditsiiniasutused langevad vaenlase kätte, tohib meditsiinipersonal oma tegevust vastase administratsiooni järelevalve all jätkata, kui selleks on vajadust. Vastase kätte langenud meditsiinipersonali ei loeta sõjavangideks, kuid neile laienevad kõik sõjavangide eelised ja soodustused. Meditsiinipersonali võib rakendada sõjavangidele, haavatutele ja haigetele meditsiiniabi osutamisel.

51. Vastase kätte langenud meditsiinipersonal, kes ei ole vajalik sõjavangide põetamiseks, saadetakse tagasi kodumaale. Ka raskesti haavatud ja haiged, keda on võimalik transportida, tuleb saata tagasi kodumaale enne relvastatud konflikti lõppu, tingimusel, et nad ise sellega nõustuvad.

52. Konflikti osapooled võivad igal ajal omavahel kooskõlastada sanitaartsoonide ja meditsiiniobjektide asukohti, et kaitsta haavatuid ja haigeid lahingutegevuse eest.

53. Meditsiinipersonali, abivahendite, hospidalide, sanitaarteenistuse transpordivahendite ja sanitaartsoonide kaitseembleemiks on punase risti kujutis valgel põhjal. Punase risti kujutise asemel on lubatud kasutada punase poolkuu kujutist.

54. Punase risti või punase poolkuu embleemi kuritarvitamine on kategooriliselt keelatud ja on rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine.

55. Meditsiinipersonalil on õigus kanda käsitulirelvi enda, haavatute ja haigete kaitseks.

VI. SÕJAVANGIDE KAITSE

56. Sõjavangide võtmise eesmärk on vastase elavjõu eemaldamine edasisest sõjategevusest. Kuna sõjaväelastele on osavõtt seaduslikust sõjategevusest lubatud, pole sõjavangid mitte kriminaalkurjategijad, vaid relvakonflikti vastaspoole riigi garantiivangid. Riik, kelle võimu all on sõjavangid, on vastutav nende kohtlemise eest.

Sõjavangidel on õigus inimväärsele kohtlemisele, eriti nende isiku au ja väärikuse austamisele. Sõjavangide vahel vahetegemine rassi, nahavärvi, religiooni ja veendumuste, soo, sünnipära või varalise seisundi või muu sarnase kriteeriumi alusel on lubamatu.

57. Sõjavangi staatus algab hetkest, kui kombatant satub vastaspoole faktilise võimu alla.

58. Vastase kombatanti, kes on relvitu või on loovutanud relva ning on seetõttu võitlus- ja kaitsevõimetu, ei tohi rünnata ja ta tuleb vangi võtta.

59. Sõjavangidelt võetakse relvad ja nad otsitakse läbi. Sõjavarustus ja sõjalise sisuga dokumendid võetakse ära. Neile jäetakse alles kõik isiklikud asjad ja tarbeesemed, samuti isiklikud kaitsevahendid.

60. Sõjavangid tuleb võimalikult kiiresti toimetada vangilaagrisse, mis asub väljaspool lahingutegevuse piirkonda. Sõjavangilaagrites peavad olema vähemalt minimaalsed hügieeni ja tervisekaitse tingimused. Mistahes ründeid sõjavangide suhtes tuleb takistada.

61. Kohe pärast vangivõtmist, kuid hiljemalt üks nädal pärast sõjavangi jõudmist sõjavangilaagrisse tuleb talle anda võimalus teavitada oma perekonda ja Rahvusvahelise Punase Risti Komitee juures asuvat keskinformatsioonibürood (19 Avenue de la Paix, CH-1202 Geneve) kirjalikult oma vangilangemisest. Sõjavangidele tuleb võimaldada tasuta kirjavahetus.

62. Sõjavange ei või kasutada inimeste kaitsekilbina, et takistada lahingutegevust strateegiliselt tähtsates punktides.

63. Riigi valitsus, kelle faktilise võimu all sõjavangid on, peab hoolitsema neile piisava toidu, riietuse ja vajaliku arstiabi eest.

64. Sõjavangi ei või rakendada tema väärikust alandavale, tervistkahjustavale või ohtlikule tööle (nt demineerimine). Terveid sõjavange võib peale sõjavangilaagri majandustööde kaasata ka mittesõjalise iseloomuga töödele. Tehtud töö eest tuleb maksta tööle vastavat tasu. Töökohustus laieneb kõigile reakoosseisu sõjavangidele. Allohvitsere võib rakendada vaid järelevalvetöödel. Ohvitsere ei tohi tööle rakendada, välja arvatud juhul, kui nad ise seda soovivad.

65. Ülekuulamisel on sõjavang kohustatud teatama oma perekonna- ja eesnime, auastme, sünnikuupäeva ja sõjaväelise identifitseerimisnumbri.

66. Sõjavangidele tuleb tagada nende usutunnistusele vastav jumalateenistus, neid ei tohi poliitiliselt mõjutada (keelatud on poliitiline agitatsioon ja propaganda), neid tuleb kaitsta avaliku uudishimu ja tähelepanu eest. Keelatud on sundida sõjavange esinema televisioonis.

67. Põgenemiskatsel tabatud sõjavangi võib isegi korduva põgenemiskatse korral karistada vaid distsiplinaarkorras.

68. Peale sõjategevuse faktilist lõppemist tuleb kõik sõjavangid viivitamatult vabastada ja toimetada kodumaale. Formaalse rahulepingu puudumine või rahuläbirääkimiste toimumine ei ole sõjavangide vabastamisest keeldumise aluseks.

VII. KULTUURIVÄÄRTUSTE KAITSE

69. Kinnis- ja vallasvara, millel on suur väärtus kõigi rahvaste kultuuripärandi seisukohalt (ehitus-, kunsti- või ajaloomälestised, religioossed kultusepaigad, raamatukogud jne), ei tohi rünnata ega muul viisil kahjustada. Neid objekte on keelatud rakendada sõjalisel otstarbel, kaasa arvatud tagalateenistuse vajadusteks, samuti neid seadusevastaselt omandada, arestida, hävitada või purustada.

70. Kaitse all olevad kultuuriväärtused tähistatakse embleemiga, millel on sinivalge noole kujutis.

71. Eriti suur kultuuriväärtus on objektidel, mis on kantud rahvusvahelisse erikaitse all olevate kultuuriväärtuste nimistusse (tähistatakse kolmekordse kultuuriväärtuste embleemiga).

72. Kultuuriväärtuste kaitse õiguslik režiim laieneb ka kultuuriväärtusi transportivatele sõidukitele ja kultuuriväärtuste hooldamise ja kaitsega tegelevale personalile.

73. Kui kultuuriväärtusi rakendatakse sõjalistel eesmärkidel, kaotavad nad kultuuriväärtuste sõjaõigusliku kaitse ja nad muutuvad sõjalisteks sihtmärkideks. Võimaluse korral tuleb neid ka sel juhul lahingutegevuse käigus säästa.

VIII. RAHVUSVAHELISE SÕJAÕIGUSE TAGAMINE

74. Kõik riigid on rahvusvahelise õiguse järgi kohustatud võtma vastutusele relvajõudude liikmed, kes on jämedalt ja süüliselt rikkunud sõjaõigust.

75. Kui konfliktipool rikub sõjategevuse käigus sõjaõigust, peab ta arvestama vastase repressaalidega.

Lisa 1

"Sõjaõiguse põhimõtted kaitsejõududele" juurde

Sõjaõiguse embleemid

(Embleeme vaata RTL 1998, 238/239, 1000)