Sotsiaalminister — Rahvusvaheliselt kontrollitavate eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamine — RTL, 1997, 40, 217

Lähtudes tervishoiukorralduse seaduse (RT I 1994, 10, 133; 1995, 57, 978) paragrahvi 14 lõikest 20, rahvatervise seaduse (RT I 1995, 57, 978; 1996, 3, 56; 49, 953) paragrahvi 8 lõikest 2, eriolukorra seaduse (RT I 1996, 8, 164) paragrahvist 5, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusest "Eesti Vabariigi ühinemise kohta "Rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjadega"" (RT 1992, 9, 121) ja vajadusest tõkestada koolera, katku ja kollapalaviku levikut nende sissetoomisel Eestisse määran: 1. Kinnitada "Koolera, katku ja kollapalaviku leviku tõkestamise juhend" (lisa 1).

2. Kinnitada "Teatamise kord koolera-, katku- ja kollapalavikuhaigetest (haiguskahtlastest)" (lisa 2).

3. Maakonnaarstidel ja tervisekaitsetalituste direktoritel

3.1. korraldada eriti ohtlike nakkushaiguste leviku tõkestamine käesoleva määrusega kehtestatud nõuete kohaselt;

3.2. teha käesolev määrus meditsiinitöötajatele teatavaks.

4. Riigi Tervisekaitseameti peadirektoril

4.1. tagada haigega suhelnud inimeste ennetava ravi kulude katmine riigieelarve osa 41 peatüki 65 alusel ravimite ja vaktsiinide ostmiseks ettenähtud vahenditest;

4.2. teavitada Maailma Tervishoiuorganisatsiooni Eestis avastatud koolera-, katku- ja kollapalavikuhaigetest rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjade nõuete kohaselt.

5. Kontroll käesoleva määruse täitmise üle panna Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna juhatajale.

Minister Tiiu ARO

Kantsler Jaan RÜÜTMANN

Lisa 1

Kinnitatud

sotsiaalministri

6. veebruari 1997. a.

määrusega nr. 4

Koolera, katku ja kollapalaviku leviku tõkestamise juhend

Käesoleva juhendi aluseks on Rahvusvahelised meditsiinilised sanitaareeskirjad (International Health Regulations 1969, lühendatult IHR) ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitused (Guidelines for cholera control, 1992; Plague, Geneva, 1979).

Koolera, katk ja kollapalavik ei esine Eestis endeemiliselt. Sellest tulenevalt lähtub epideemiatõrje korraldamine nende haiguste sissetoomise eeldusest. Tõrje peab käivituma kõigil juhtudel, kui arst oletab koolera, katku või kollapalaviku võimalust, ootamata diagnoosi täpsustamiseks vajalike eriuuringute tulemusi.

1. KOOLERA

1.1. Ohu hinnang

Koolera levib taudina paljudes Aafrika, Lõuna-Ameerika ja Aasia maades. Rahvusvahelised meditsiinilised sanitaareeskirjad ei sätesta tõkestusi taudialalt lahkujatele ja sinna siirdujatele. Koolera sissetoomine mistahes riiki ei ole välditav, kuid nakkuse kohalik levik on tõkestatav.

Koolera sissetoomise võimalus Eestisse on reaalne. Haige avastamine riigipiiri ületamisel on võimalik, kuid tõenäolisem on haige avastamine tema pöördumisel arstiabi saamiseks pärast Eestis sihtkohta jõudmist. Haige asukohas on võimalik nakkuse olmelevik temaga suhtlevate inimeste (eriti perekonnaliikmete) seas. Nakkuse levikuvõimalus joogiveega ei ole välistatav, kuid eeldab ebasoodsate tegurite ajaliselt harva ühtuvat koostoimet haige viibimiskohas.

1.2. Üldised ennetusabinõud

Üldisi ennetusabinõusid rakendatakse pidevalt, sõltumata koolera introduktsioonist Eestisse ja nende eesmärgiks on vältida soolenakkuste levikut joogiveega.

1.2.1. Keskveevarustussüsteemide valdajad on kohustatud tagama elanikele antava joogivee nakkusohutuse. Tervisekaitsetalituste ettepanekul kehtestavad maavanemad keskveevarustussüsteemide ja kanalisatsiooni valdajatele nõude teavitada kohalikke tervisekaitsetalitusi avariiolukordadest, võimaldamaks vajadusel teostada joogivee jaotusvõrgu ja mahutite desinfektsiooni pärast remonttööde lõppemist. Kui nakkuse veekaudse leviku oht ei ole operatiivselt kõrvaldatav, siis korraldavad omavalitsused elanike varustamise juurdeveetava nakkusohutu joogiveega.

1.2.2. Tervisekaitsetalitused kontrollivad korrapäraselt joogivee kvaliteeti oma tegevuspiirkonnas ja teavitavad soolenakkushaiguste levikuohu sedastamisel sellest veevarustussüsteemide valdajaid, nõudes vee kvaliteedi halvenemise põhjuste kõrvaldamist.

1.2.3. Tervisekaitsetalitused uurivad Riigi Tervisekaitseameti korraldusel supluspaikade vett kooleramikroobide suhtes. Avastatud mikroobitüved saadetakse Riigi Tervisekaitseameti mikrobioloogialaboratooriumisse täiendavaks uurimiseks, sealhulgas toksiinide määramiseks. Tõrjeabinõusid rakendatakse Riigi Tervisekaitseameti eestvõttel vastavalt olukorrale.

1.2.4. Koolera levikualale siirdujatele soovitavad arstid vajalikke meetmeid nakatumise vältimiseks. Samuti soovitatakse pöörduda seal arsti poole soolenakkushaiguste tunnuste ilmnemisel. Ehkki kaitsepookimine ei ole Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul osutunud efektiivseks epideemiatõrje abinõuks, võivad arstid soovitada ohualadele siirdujatele kaitsepookimist kui individuaalset kaitseabinõu. Kaitsepookimine ei ole kohustuslik ja selle sooritamise otsustab ohualale siirduja ise. Kuni vaktsiinivaru loomiseni Eestis nõustatakse soovijaid lasta end kaitsepookida ohualale saabumisel.

1.2.5. Sanitaarkarantiinitalitus edastab tervisekaitsetalitustele ja teistele asjast huvitatud asutustele Maailma Tervishoiuorganisatsioonilt saadavat teavet koolera levikualade kohta üks kord kvartalis.

1.3. Epideemiatõrje

1.3.1. Arst on kohustatud selgitama, kas soolenakkushaigust põdev inimene on haigestumise ajal või sellele eelnenud päevadel viibinud välismaal koolera ohupiirkonnas või suhelnud sealt saabunud inimestega.

1.3.2. Koolera kahtluse korral haige hospitaliseeritakse lähimasse nakkushaiglasse (-osakonda) uuringuks ja raviks.

1.3.3. Materjali (roe, oksemass) võetakse uuringuks haiglas. Uuringud sooritab kohaliku tervisekaitsetalituse või haigla mikrobioloogialabor. Materjali saatekirjal peab olema suunav märkus koolera sihtuuringu kohta, sest neid uuringuid ei teostata rutiinselt. Kooleramikroobi isoleerinud labor määrab koheselt selle tundlikkuse antibiootikumide suhtes. Seejärel saadetakse isoleeritud mikroobitüved kehtivaid ohutusnõudeid rakendades täiendavaks uurimiseks Riigi Tervisekaitseameti mikrobioloogialaborisse. Kohalikus laboris säilitatakse isoleeritud kooleramikroobe kuni täienduuringu lõppemiseni. Riigi Tervisekaitseameti mikrobioloogialabor suunab kultuuri vajadusel täienduuringuks rahvusvahelisse referentslaborisse, järgides kultuuride transportimisel kehtivaid ohutusnõudeid.

1.3.4. Haige ravimisel on tähtis peroraalse (või intravenoosse) rehüdratatsiooni kiire rakendamine. Maailma Tervishoiuorganisatsioon soovitab kasutada peroraalseks rehüdratatsiooniks järgmise koostisega lahust: 1 liitri vee kohta 3,5 g keedusoola, 4 g suhkrut, 2,5 g söögisoodat ja 1,5 g kaaliumkloriidi. Antibiootikumide valikul arvestatakse mikroobi ravimitundlikkust.

1.3.5. Haige paigutatakse nakkushaiglas (-osakonnas) eraldi palatisse. Desinfektsioonireþiim korraldatakse vastavalt fekaaloraalinfektsioonide puhul soovitatud üldnõuetele. Haige roe ja oksemassid desinfitseeritakse enne kanalisatsiooni juhtimist. Selleks kasutatakse eelistavalt kloori sisaldavaid desinfitseerivaid aineid. Koolerahaige viibimine nakkusosakonnas ei takista teiste nakkushaigete hospitaliseerimist.

1.3.6. Haiget hospitaliseeriv erakorralist meditsiinilist abi osutav üksus varustab end kaitseriietusega (kummipõll, kummisaapad, kummikindad) vältimaks tavariietuse saastumist haige transportimisel. Üksuse kaitseriietus ja auto desinfitseeritakse pärast haige üleandmist enne nakkushaigla (-osakonna) territooriumilt lahkumist.

1.3.7. Haige viibimiskohas teostatakse desinfektsioon vastavalt sotsiaalministri 30. aprilli 1996. a. käskkirjaga nr. 97 kinnitatud "Lõppdesinfektsiooni korraldamise juhendile". Kui haige hospitaliseerimine toimub ajal, mil tervisekaitsetalitus ei tööta, siis teostab erakorralist meditsiinilist abi osutav üksus esmase desinfektsiooni. Kolde lõppdesinfektsiooni teeb tervisekaitsetalitus esimesel võimalusel. Kuivkäimla olemasolul desinfitseeritakse käimla kogumiskasti sisaldis.

1.3.8. Kolde epidemioloogilise uuringu teostab kohalik tervisekaitsetalitus ja rakendab tõrjemeetmeid vastavalt olukorrale. Kolde uuringul kogutakse teavet haige nakatumise asjaolude kohta, selgitatakse haigega suhelnud inimesed, teavitatakse neid ohust ja vajadusest pöörduda arsti poole soolenakkushaiguse tunnuste ilmnemisel. Haigega suhelnud inimeste roojaproove uuritakse kooleramikroobi suhtes. Epidemioloogilisel uuringul selgitatakse joogivee reostumise võimalus asulas.

1.3.9. Tervisekaitsetalitus korraldab koos infektsionistiga eeldatavalt nakatunud inimeste meditsiinilise jälgimise ja haigestumist ennetava ravi. Selleks kasutatakse valikuliselt

- doksütsükliini ühekordselt 200 mg täiskasvanule ja 4-6 mg ühe kg kehakaalu kohta lastele;

- furasolidooni 100 mg neli korda päevas kolme päeva vältel.

Pärast ravi teostatakse rooja korduvuuring.

1.3.10. Haigega suhelnud inimesi ei isoleerita, kuid nende roojaproove uuritakse kooleramikroobi suhtes. Toitlustusobjektide töötajaile keelatakse kutsetöö viieks päevaks arvates lõppdesinfektsiooni teostamisest koldes pärast haige hospitaliseerimist. Avastatud vibrioonikandjate ravi toimub nakkushaiglas (-osakonnas).

1.3.11. Kohalik tervisekaitsetalitus teavitab asula elanikke kooleraohust vastavalt ohutegurite reaalsele hinnangule. Sõltuvalt veevarustuse olukorrast võib elanikke nõustada joogivee keetmiseks. Vajadusel korraldatakse joogivee ajutine kloreerimine. Kui kloreerimine ei ole tehniliselt teostatav, siis korraldab omavalitsus inimeste varustamise juurdeveetava nakkusohutu veega. Asula elanikke teavitatakse olukorrast etapiliselt vastavalt epidemioloogilisel uuringul selguvatele asjaoludele. Seejuures ei unustata elanikke teavitada ka nakkusohu lõppemisest.

1.3.12. Meditsiinitöötajad osutavad tavalisest suuremat tähelepanu ohupiirkonnas abi saamiseks pöörduvaile soolenakkushaigetele ja informeerivad nendest koheselt kohalikku tervisekaitsetalitust. Ohuolukorras uuritakse haigete roojaproove kooleramikroobi suhtes rutiinselt.

1.3.13. Riigi Tervisekaitseamet suunab ohupiirkonda spetsialiste abistamaks epideemiatõrje korraldamist. Veepuhangu või selle ohu korral sõidab Riigi Tervisekaitseameti poolt moodustatud spetsialistide rühm ohupiirkonda lühima aja jooksul pärast teate saamist kohalikust tervisekaitsetalitusest. Spetsialistide rühma ülesandeks on olukorra tundmaõppimine ja vajalike tõrjemeetmete kavandamine ning rakendamine.

1.3.14. Teate saamisel rahvusvahelise lennujaama või sadama dispetšerilt haiguskahtlase inimese viibimise kohta Eestisse saabuva lennuki või laeva pardal toimib Sanitaarkarantiinitalitus koos kohaliku tervisekaitsetalituse ja nakkushaiglaga (-osakonnaga) vastavalt rahvusvahelistele meditsiinilistele sanitaareeskirjadele ja käesolevale juhendile. Selgitatakse nakatumisohus olnud inimesed, nende asukoht Eestis, teavitatakse neid haigestumise võimalusest ja vajadusest pöörduda arsti poole soolenakkushaiguse tunnuste ilmnemisel. Sanitaarkarantiinitalitus korraldab koos kohaliku tervisekaitsetalitusega nakatumisohus olnud inimeste ennetava ravi (vt. punkt 3.9).

2. KATK

2.1. Ohu hinnang

Katk ei levi kaasajal pandeemiana. Mõnes Aafrika, Ameerika ja Aasia riigis on katku looduskolded säilinud. Looduskollete levikualal levib katk aeg-ajalt taudina püsielanike seas. Katku puhanguid õnnestub suhteliselt kiiresti likvideerida, manustades nakatumisohus olevatele inimestele antibiootikume. Katkumikroobi tundlikkus kasutatavate antibiootikumide suhtes ei ole muutunud. Kõige efektiivsemateks ravimiteks on streptomütsiin ja gentamütsiin. Inimesel ei ole katkumikroobi kandlust ja haiguse subkliinilist kulgu täheldatud. Haiguse lühikese lõimetusaja, haige kiiresti areneva raske seisundi ja katku looduskollete levikualasid rahvusvahelistest lennujaamadest ja sadamatest eraldava suure vahemaa tõttu on katku introduktsioonivõimalus teistesse maadesse väike. Seda ohtu vähendavad omakorda katkupuhangu korral rakendatavad siseriiklikud tõrjeabinõud ja kopsukatku levikualalt lahkujate observatsioon. Katku sissetoomise võimalus Eestisse nagu mistahes teise riiki on väike.

2.2. Üldised ennetusabinõud

2.2.1. Tervisekaitsetalitused teostavad näriliste ja nende ektoparasiitide (kirbud) tõrjet oma teeninduspiirkonnas vastavalt IHR punkti 52 nõudeile. Objektide valdajad kindlustavad deratisatsioonitööde korraldamise.

2.2.2. Sanitaarkarantiinitalitus ja tervisekaitsetalitused jälgivad näriliste esinemist rahvusvahelistes lennujaamades ja sadamates, raudtee- ja autobussijaamades ja teostavad tõrjetöid vastavalt IHR nõuetele. Sanitaarkarantiinitalitus väljastab laevadele deratisatsiooni (või deratisatsioonist vabastamise) tõendeid vastavalt IHR punktile 52.

2.2.3. Tervisekaitsetalitused ja erakorralist meditsiinilist abi osutavad üksused ning nakkushaiglad (-osakonnad) soetavad ja hoiavad töökorras personali kaitseriietuse suhtlemiseks haige või haiguskahtlase inimesega.

2.2.4. Sanitaarkarantiinitalitus edastab Maailma Tervishoiuorganisatsioonilt saadavat teavet katku haigestumise kohta välisriikides tervisekaitsetalitustele ja asjaomastele asutustele Eestis üks kord kvartalis. Tervisekaitsetalitused informeerivad sellest maakonnaarste.

2.2.5. Katkupuhangu piirkonda reisida kavatsevale inimesele soovitavad arstid reisi edasi lükata kuni puhangu vaibumiseni. Edasilükkamatutel asjaoludel ohupiirkonda siirdujatele soovitatakse kasutada haiguse ennetamiseks tetratsükliini või gentamütsiini. Katkuvastane vaktsineerimine ei ole Rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjadega nõutav ohupiirkonda lubamise tingimusena (IHR punkt 51). Kui kaitsepookimist aga soovitakse, siis tuleb selleks pöörduda arsti poole ohualale jõudes. Kaitsepookimine ei vabasta antibiootikumide kasutamisest kogu ohupiirkonnas viibimise aja vältel. Ohualale siirdujale soovitatakse kasutada kirbutõrjevahendeid.

2.3. Epideemiatõrje

2.3.1. Sanitaarkarantiinitalitus jälgib olukorda maailmas kasutades selleks Maailma Tervishoiuorganisatsioonilt saadavat teavet. Vastavalt sellele käsitatakse katku ohualana mitte riiki tervikuna, vaid selle piirkondi, kus katkuhaigeid on registreeritud. Sanitaarkarantiinitalitus korraldab koostööd piirivalvega saamaks vajadusel passikontrolli kaudu teavet katku ohualadelt Eestisse saabunud reisijatest.

2.3.2. Sanitaarkarantiinitalitus korraldab nende inimeste meditsiinilise järelevalve, kes on katku ohualalt Eestisse saabunud, kuid kellel puuduvad kaebused tervisehäirete kohta. Meditsiiniline jälgimine kestab kuus päeva arvates ohualalt lahkumise päevast. Nakatumisohus olnu asukoht (aadress) Eestis selgitatakse ja sellest informeeritakse kohalikku tervisekaitsetalitust (IHR punktid 59a ja 57).

2.3.3. Kui katku ohualalt Eestisse saabunul esinevad tervisehäired ja teda võib selle põhjal pidada haiguskahtlaseks, siis isoleeritakse ta nakkushaiglasse (-osakonda) tervise seisundi määratlemiseks.

2.3.4. Teadaolevalt kopsukatku levikualalt Eestisse saabunud inimene isoleeritakse tervise seisundist sõltumata nakkushaiglasse (-osakonda) meditsiiniliseks jälgimiseks. Jälgimine vältab kuus päeva alates katku levikualalt lahkumise päevast. Seda rakendatakse juhul, kui saabunu ei ole observatsiooni läbinud kodumaal. Observatsiooni ajal Eestis rakendatakse ennetavat ravi antibiootikumidega (IHR punkt 55 ja punkti 56 alapunkt 2c).

2.3.5. Teate saamisel haige või haiguskahtlase inimese saabumise kohta Eestisse rakendab sanitaarkarantiinitalitus või kohalik tervisekaitsetalitus koos erakorralist meditsiinilist abi osutava üksuse ja nakkushaiglaga (-osakonnaga) meetmeid tagamaks haige või haiguskahtlase inimese hospitaliseerimise, tema pagasi ja transpordivahendi desinfektsiooni ja desinsektsiooni ning haigega suhelnud inimeste observatsiooni (IHR punkt 56, punkti 57 alapunkt 2 ja punkt 60).

2.3.6. Keelatud on katkuhaige (haiguskahtlase) transportimine väljapoole teeninduspiirkonna territooriumi. Kui haiglas ravil oleval haigel diagnoositakse katk (katkukahtlus), siis jäetakse haige (haiguskahtlane) samasse osakonda ravi lõpuni ja rakendatakse ranget isolatsioonirežiimi. Kui kodus (peatumiskohas) diagnoositakse katk (katkukahtlus), siis hospitaliseeritakse haige nakkushaiglasse (-osakonda). Nakkushaigla (-osakonna) puudumisel isoleeritakse haige kohalikus haiglas ja rakendatakse ranget isolatsioonirežiimi.

2.3.7. Sanitaarkarantiinitalitus, tervisekaitsetalitused, erakorralist meditsiinilist abi osutavad üksused ja nakkushaiglad (-osakonnad) soetavad pidevalt uuendatava insektitsiidide varu, mida vajadusel kasutatakse kirbutõrjeks haige või haiguskahtlase inimese avastamisel.

2.3.8. Haigega või haiguskahtlase inimesega suhelnud isikute ohutuse tagamiseks rakendatakse infektsionisti juhendamisel ennetavat ravi. Selleks manustatakse tetratsükliini 15-30 mg ühe kg kehakaalu kohta päevas. Haiget põetanud meditsiinipersonal jätkab tetratsükliini võtmist ühe nädala jooksul pärast haigega tegelemise lõpetamist.

2.3.9. Nakkushaiglas (haiglas), kus katkuhaiget põetatakse, peab režiim tagama nakkuse leviku vältimise kirpude (insektitsiidid), instrumentide ja sidematerjalide (desinfektsioon) ja piisklevi (kaitseriietus) kaudu.

2.3.10. Laipade matmisega seotud ohutusmeetmed määrab kohalik tervisekaitsetalitus.

2.3.11. Materjali bakterioloogiliseks ja seroloogiliseks uuringuks võetakse haiglas Riigi Tervisekaitseameti spetsialisti juhendamisel ja transporditakse tema osalusel Riigi Tervisekaitseameti mikrobioloogialaborisse. Materjali võtmisel, pakkimisel ja transportimisel peetakse silmas kehtivaid ohutusnõudeid.

2.3.12. Epideemiatõrjet korraldab Riigi Tervisekaitseameti loodud spetsialistide komisjon.

3. KOLLAPALAVIK

3.1. Ohu hinnang

Haigus esineb endeemiliselt mõnes Lõuna-Ameerika ja Aafrika riigis. Ohualade püsielanike, samuti ohualadele siirdujate kohustuslik kaitsepookimine on osutunud efektiivseks tõrjeabinõuks ja tõkestanud haiguse levikut. Haige saabumine Eestisse on vähe tõenäoline. Eestis ei ole eeldusi kollapalaviku levikuks taudina, sest puudub viiruse looduslik siirutaja.

3.2. Üldised ennetusabinõud

3.2.1. Ohupiirkondadesse siirdujad kaitsepoogitakse kohustuslikult vastavalt rahvusvahelistele meditsiinilistele sanitaareeskirjadele. Kaitsepookimine piirdub ühekordse vaktsiinimanustamisega, mis peab olema sooritatud vähemalt kümme päeva enne ohualale saabumist. Vaktsinatsioonijärgne immuunsus on püsiv. Revaktsinatsioon on analoogilistes tingimustes vajalik iga kümne aasta järel. Kaitsepookimise sooritanud tervishoiuasutus väljastab kaitsepoogitule Maailma Tervishoiuorganisatsiooni kehtestatud vormi kohase tõendi esitamiseks ohuala sanitaarvõimudele. Ohualale siirdujail soovitatakse kasutada sääsetõrjevahendeid.

3.2.2. Sanitaarkarantiinitalitus teavitab tervisekaitsetalitusi ja kaitsepookimist sooritavaid raviasutusi ohupiirkondadest, kuhu siirduvate inimeste eelnev kaitsepookimine on kohustuslik.

3.2.3. Sanitaarkarantiinitalitus juhindub profülaktika korraldamisel oma töölõigus rahvusvaheliste meditsiiniliste sanitaareeskirjade nõudeist.

3.3. Tõrjeüritused

3.3.1. Haige või haiguskahtlane inimene hospitaliseeritakse uuringuks ja raviks nakkushaiglasse (-osakonda). Haiglarežiimi korraldamisel välditakse nakkuse levikut haige vere kaudu.

3.3.2. Materjali viroloogiliseks ja seroloogiliseks uuringuks võetakse ja transporditakse Riigi Tervisekaitseameti spetsialisti juhendamisel. Materjal suunatakse ohutusnõudeid rakendades uuringuks välisriigi laborisse vastavalt kokkuleppele.

3.3.3. Sanitaarkarantiinitalitus või kohalik tervisekaitsetalitus selgitab haigega suhelnud inimeste küsitluse teel nende nakatumisvõimaluse. Reaalse nakatumisvõimaluse korral (näiteks ühised süstlad narkomaania taustal) eeldatavalt nakatunud inimene hospitaliseeritakse nakkushaiglasse (-osakonda) meditsiiniliseks jälgimiseks.

Lisa 2

Kinnitatud

sotsiaalministri

6. veebruari 1997. a.

määrusega nr. 4

Teavitamise kord koolera-, katku- ja kollapalavikuhaigest (haiguskahtlasest)

1. Katku, koolera või kollapalaviku diagnoosimisel, samuti nende haiguste kahtluse korral teavitab meditsiinitöötaja koheselt lähimat erakorralise meditsiinilise abi üksuse dispetšerit.

2. Dispetšer (korrapidaja, valvetöötaja) teavitab haigest

2.1. piirkondlikku nakkushaiglat (-osakonda), kuhu haiget kavatsetakse hospitaliseerida;

2.2. kohalikku tervisekaitsetalitust selle asutuse tööajal (kella 9-17);

2.3. väljaspool kohaliku tervisekaitsetalituse tööaega edastab dispetšer teate Sanitaarkarantiinitalituse valvetelefonil (2) 631 8520.

3. Töö ajal teate saanud kohalik tervisekaitsetalitus edastab selle Riigi Tervisekaitseametile ühel järgmistest telefonidest

(22) 476 051 - peadirektori asetäitja,

(22) 491 752 - peadirektor,

(22) 476 046 - peadirektori asetäitja.

Teave haige kohta edastatakse maakonnaarstile maakonnas kehtestatud teatamisskeemi järgi.

4. Väljaspool tervisekaitsetalituste tööaega teate saanud Sanitaarkarantiinitalituse valve edastab selle ühel alljärgnevatest kodutelefonidest

(2) 657 8866 - peadirektori asetäitja,

(22) 590 619 - peadirektor (mobiiltelefon 8 25 234 994),

(22) 479 687 - peadirektori asetäitja,

(22) 539 806 - Sanitaarkarantiinitalituse direktor.

5. Riigi Tervisekaitseamet teavitab Sotsiaalministeeriumi kaudu Vabariigi Valitsust (kriisikomisjoni).

6. Infektsionisti-konsultandi väljakutsumiseks pöördub haige hospitaliseerinud raviasutus ühel alljärgnevatest telefonidest, sõltuvalt haigla teeninduspiirkonnast

(22) 494 492 - Tallinna Merimetsa Haigla,

(27) 474 250 - Tartu Nakkushaiguste Kliinik,

(27) 494 582 - Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastehaigla.

7. Epidemioloogilist uuringut teostav tervisekaitsetalitus edastab Riigi Tervisekaitseametile võimalikult kiiresti andmed haige, tema nakatumise asjaolude ja nakkuse leviku kohalike riskitegurite kohta.

Teate saamise daatum, kellaaeg

Haige nimi, vanus

Elu-(peatumis-)koht

Haigestumise daatum, põhilised haigussümptomid

Kust, millal ja millise transpordivahendiga haige Eestisse saabus

Haige hospitaliseerimise koht, daatum, kellaaeg

Haige surma korral surnukambri aadress

Haigega suhelnud isikud

Nakkuse leviku oht kohapeal

Millist abi vajatakse

Teabe edastaja, daatum, kellaaeg