Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-3-03 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. jaanuari 2003. a kohtuotsus V. S. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 järgi — RT III, 2003, 4, 38

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-3-03 Otsuse kuupäev 27. jaanuar 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi V. S. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/955/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Alar Kirs, kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev 14. jaanuar 2003. a Istungil osalenud isikud Riigiprokurör Marge Püss ja V. S. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 10. septembri 2002. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2002. a otsus V. S. süüdistusasjas KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 järgi. 2. Saata süüdistusasi Tallinna Linnakohtule uueks kohtulikuks arutamiseks. 3. Välja mõista V. S. 920 krooni ja 40 senti (üheksasada kakskümmend krooni ja nelikümmend senti) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub 27. jaanuaril 2003. a ega ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. V. S. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud KrK §-s 139 ettenähtud kuriteo, püüdis 16. detsembril 2001. a salaja varastada 662 krooni ja 9 sendi väärtuses võõrast vara, kuid ei viinud kuritegu lõpule tema tahtest mitteolenenud põhjustel. 2. Tallinna Linnakohtu 10. septembri 2002. a määrusega lõpetati kriminaalmenetlus V. S. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 järgi, sest tema käitumises puudus kuriteokoosseis. 2.1. Linnakohus leidis, et teo toimepanemise ajal kehtis haldusõiguserikkumiste seadustik, mille § 1441 lg 2 kohaselt oli tegu kvalifitseeritav pisivargusena, sest varastatu väärtus ei ületanud 10 trahviühikut ehk 600 krooni. 1. septembrist 2002. a tunnistati HÕS kehtetuks ja samal ajal jõustunud karistusseadustiku kohaselt on varavastane süütegu väärtegu, kui asja rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära, s.o 1000 krooni. Lähtuvalt KarS § 5 lg-st 2 on seadusel, mis leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Kehtiva KarS § 218 sätete kohaselt ei sisalda V. S. toime pandud tegu kuriteo tunnuseid. Seega saab teda käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks oleva teo toimepanemise eest vastutusele võtta üksnes KarS § 218 lg-s 1 ettenähtud väärteo eest. Väärteomenetluse seadustiku § 52 lg 1 kohaselt on sellise teo kohtuväliseks menetlejaks politseiprefektuur. 3. Tallinna Linnakohtu 10. septembri 2002. a määruse peale esitas prokurör eriprotesti. Prokurör taotles määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2002. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu 10. septembri 2002. a määrus muutmata ja apellatsioonprotest rahuldamata. 4.1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et prokuröri eriprotesti peab läbi vaatama ringkonnakohus, ehkki vastavalt AKKS § 68 lg 1 p-le 3 ei ole KrMK § 5 lg 1 p 2 alusel tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus erikaebe korras vaidlustatav. Ringkonnakohus juhindus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 1996. a kohtumääruses nr 3-1-1-114-96 (RT III 1996, 27, 367) toodud seisukohast, et kõiki kohtumäärusi, mida erikaebe korras vaidlustada ei saa, saab vaidlustada kriminaalasja kui terviku suhtes tehtud lahendi – kohtuotsuse või kriminaalasja lõpetamise määruse – vaidlustamisel apellatsiooni korras. Sellest lähtuvalt menetles kohtukolleegium esitatud protesti apellatsioonimenetluse eeskirju järgides. 4.2. Seoses karistusseadustiku jõustumisega tuleb V. S. toime pandud teole hinnangu andmisel lähtuda uuest kriminaliseerivast tunnusest – varasemast varguse toimepanemisest. Kuid KarS § 5 lg-st 3 lähtudes pole tagasiulatuvat jõudu seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või halvendab muul viisil isiku olukorda. Seetõttu ei nõustunud kohtukolleegium apellatsioonprotesti väidetega, et V. S. peaks vastutusele võtma KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. oktoobri 2002. a otsuse peale esitas prokurör kassatsioonprotesti, milles taotles Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. 5.1. Protesti kohaselt on V. S. näol tegu isikuga, keda on Lääne Maakohtu 5. veebruari 1999. a otsusega karistatud KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi, st isikuga, kes on varem toime pannud salajase varguse. Juriidiline retsidiiv tähendab seda, et iga järgmise salajase varguse toimepanemise korral karistatakse teda raskema, kvalifitseeritud ehk raskendavatel asjaoludel toime pandud salajase varguse eest, seega KrK § 139 lg 2 p 2, mitte aga KrK § 139 lg 1 järgi. 5.2. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lg-tes 1–3 sätestatakse kriminaalkaristuse kandmisest vabastamise alused – isik vabastatakse, kui ta on süüdi mõistetud kriminaalkoodeksi järgi kuriteo eest, mis karistusseadustiku kohaselt ei ole enam kuriteona karistatav või kui karistusseadustiku järgi vastab kuriteokoosseisule väärteokoosseis. 5.3. V. S. 16. detsembril 2001. a toime pandud salajase varguse katse on karistatav ka karistusseadustiku järgi. Väärteoga oleks tegu juhul, kui puuduksid süüteokoosseisus sätestatud raskendavad asjaolud. V. S. puhul väljenduvad süüteokoosseisus raskendavad asjaolud selles, et ta on isik, kes on varem toime pannud varguse, ning seetõttu tuleks ta kriminaalvastutusele võtta KarS § 199 lg 2 p 4 alusel, mitte aga väärteo eest. 5.4. Prokurör leiab, et V. S. pani kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal toime KrK § 15 lg 2 ja KrK § 139 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, sama tegu on karistatav ka KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ning KarSRS § 3 lg-d 1 ja 3 kohaldamisele ei kuulu. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 2 kohaselt kvalifitseeritakse enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. 5.5. Karistusseadustiku § 218 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 koos vaadatuna ei dekriminaliseeri ega halvenda muul viisil isiku olukorda võrreldes KrK § 139 lg 2 p-ga 2, sest karistus sellesama teo eest on ette nähtud nii kriminaalkoodeksis kui ka karistusseadustikus. 6. Riigikohtu istungil taotles prokurör kassatsioonprotesti rahuldamist ning palus tühistada nii ringkonna- kui ka linnakohtu lahendid ja saata kriminaalasi uueks sisuliseks arutamiseks esimese astme kohtule. Kaitsja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonprotest on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks muuta senist praktikat ja on jätkuvalt seisukohal, et isiku käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi üksnes siis, kui see tegu vastab karistusseadustiku 13. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule (v.a röövimine või väljapressimine), see tegu on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu ja selles teos puuduvad vastavas süüteokoosseisus sätestatud vastutust raskendavad asjaolud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2002. a määrust nr 3-1-1-116-02 – RT III 2002, 35, 376). Käsitletavas kriminaalasjas on vastutust raskendavaks asjaoluks varasem varguse toimepanemine V. S. poolt ning seetõttu oleks tema käitumine kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse ja Tallinna Linnakohtu määruse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Lea KIVI Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER