Vabariigi Valitsus — Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislepingutele riigigarantiide andmise korra kinnitamine — RT I, 1996, 57, 1045

Lähtudes Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise seaduse (RT I 1995, 31, 387) paragrahvi 1 lõikest 1, Vabariigi Valitsus määrab: 1. Kinnitada «Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise kord» (juurde lisatud). 2. Tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 6. augusti 1992. a määrus nr 234 «Vabariigi Valitsuse välislaenude ja riigigarantiide kohta» (RT 1992, 35, 468; I 1994, 48, 794). Peaminister Tiit VÄHI Teede- ja sideminister rahandusministri ülesannetes Kalev KUKK Riigisekretär Uno VEERING Kinnitatud Vabariigi Valitsuse 23. juuli 1996. a määrusega nr 198 Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise kord I. ÜLDSÄTTED 1. Käesolev kord reguleerib Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja riigigarantiide algatamist ning laenude ja garantiidega saadud vahendite kasutamist. 2. Välislaenu võib võtta pikaajalisteks investeeringuteks, mis peavad vastama Vabariigi Valitsuse määratud prioriteetidele ning mille finantseerimiseks puuduvad riigil ajutiselt rahalised vahendid. 3. Riigigarantiid võib taotleda riigi- või munitsipaalomandis oleva ettevõtte või äriühingu laenule, kui garanteeritav on piisavalt krediidivõimeline, et saada ise laenu välispangalt, mõnelt muult mitteresidendist juriidiliselt isikult või rahvusvaheliselt organisatsioonilt, kui laenu keeldutakse andmast Eesti Vabariigi garantiita. 4. Eesti Vabariigis registreeritud juriidiliste isikute välislaenudel ei ole riigigarantiid, kui see ei ole vormistatud käesoleva korra kohaselt. II. VÄLISLAENU TAOTLEMINE 5. Välislaenu kasutamisest huvitatud, Eesti Vabariigis registreeritud juriidilised isikud esitavad taotluse laenu võtmiseks Rahandusministeeriumile. Taotluses peab olema täpselt määratletud, milleks laenu kavatsetakse kasutada, millised on laenukasutaja sellega kaasnevad varalised ja mittevaralised kohustused ja kuidas kavatsetakse leida vahendeid laenu ja intresside tasumiseks ning laenule nõutavaks kaasfinantseerimiseks. 6. Enne käesoleva korra punktis 5 nimetatud taotluse esitamist võivad laenust huvitatud juriidilised isikud pidada eelläbirääkimisi võimalike laenuandjatega, mis ei ole aga siduvad enne Vabariigi Valitsuse nõustumist selle laenu võtmisega. 7. Rahandusministeerium hindab taotletava laenu tingimusi, lähtudes muudel rahvusvahelistel rahaturgudel Eestile pakutavate välislaenude tingimustest, ning laenu ja intresside tasumise võimalikkust, lähtudes laenuprojekti tasuvusuuringust ja laenutaotleja finantsvõimalustest. Rahandusministeerium võib nõuda laenutaotlejalt otsustamiseks vajalike lisaandmete esitamist ning vajadusel kaaluda alternatiive taotleja poolt esitatud laenuallikale. 8. Kui Rahandusministeerium leiab, et laenutingimused on ebasoodsad või projekt ei ole tasuv või et laenutaotlejal ei ole piisavalt ressursse laenust tulenevate kohustuste täitmiseks, teatab ta sellest laenutaotlejale kirjalikult. Sellisel juhul on taotlejal õigus taotlust täiendada ja muuta, et seda uuesti esitada. 9. Rahandusministeerium jälgib iga laenutaotluse läbivaatamisel, et kavandatava laenu võtmisel järgitaks Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise seaduse paragrahvis 3 kehtestatud piiranguid. III. VÄLISLAENU VORMISTAMINE 10. Välislaenu võtmise vaatab Rahandusministeeriumi ettepanekul läbi Vabariigi Valitsus, kes tutvub Rahandusministeeriumi poolt selles küsimuses esitatud materjalidega ning lubab Rahandusministeeriumil ja vajadusel muudel projektist huvitatud ametkondadel alustada läbirääkimisi laenu vormistamise üle. 11. Ettevalmistatud laenulepingu esitab Rahandusministeerium Vabariigi Valitsusele, kes sellega nõustumise korral vastavalt Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise seaduse paragrahvi 4 lõike 3 nõuetele esitab selle otsustamiseks ja volituste saamiseks Riigikogule. 12. Riigikogu poolt tehtud välislaenu võtmise otsuse alusel volitab Vabariigi Valitsus rahandusministrit või vajadusel mõnda teist valitsuse liiget või Eesti Vabariigi suursaadikut vastavas välisriigis laenulepingule alla kirjutama ja annab selleks vormikohase volituse. 13. Sõlmitud välislaenuleping esitatakse Riigikogule selle ratifitseerimiseks kooskõlas Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise seaduse paragrahvi 5 lõike 1 nõuetega. 14. Riigikogult eelnevat nõusolekut taotlemata on Vabariigi Valitsusel vastavalt Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise seaduse paragrahvi 3 lõikele 4 õigus sõlmida lepinguid väikelaenude võtmiseks 5 protsendi ulatuses aastaks ettenähtud piirsummast, mis vastavalt sama paragrahvi lõikele 1 ei tohi ületada 15 protsenti Riigikogu poolt kinnitatud riigieelarve tuludest. Sellised laenulepingud tuleb ratifitseerida hiljemalt koos vastava aasta riigieelarve täitmise aruande kinnitamisega. 15. Ratifitseeritud välislaenulepingu vormistamise protseduuride ja lepingu sisu seadusliku siduvuse kohta vormistab justiitsminister laenusaaja nõudel laenuandjale vastava juriidilise arvamuse. IV. VÄLISLAENU KASUTAMINE 16. Laenukasutaja on kohustatud välislaenust saadud rahalisi ja materiaalseid vahendeid kasutama ainult laenu võtmisel laenulepingus ja projektdokumentatsioonis määratud otstarbel. Rahandusministeerium teostab järelevalvet ja kontrolli välislaenude kasutamise üle. 17. Laenukasutajaga, kellel on kohustus välislaen tagasi maksta, sõlmib rahandusminister edasilaenamise lepingu. Eelarvelise laenukasutajaga, kellel puuduvad tulud laenu tagasimaksmiseks, võidakse sõlmida laenu rakendusleping, milles sätestatakse tema kohustused laenu ellurakendamisel. 18. Käesoleva korra punktis 17 nimetatud edasilaenamislepingus võib Rahandusministeerium lisada laenu algintressile marginaali laenuriski ja teeninduskulude katteks, lühendada laenu tagasimaksmise graafikut ning kehtestada muid välislaenulepingust erinevaid lisatingimusi. Laenukasutajat tuleb sellistest tingimustest informeerida enne laenu lõplikku vormistamist. 19. Vastavalt edasilaenamislepingule kannab laenukasutaja kõik välislaenu teenindamisega seotud kulud (administratiiv-, kohustis- ja laenutasu, intressid, viivised ja ülekandetasud) ning selle esinemisel ka valuutariski. Eelarvelised laenukasutajad kannavad kulud, mis on tekkinud seoses nende poolt laenu ebaõige või kavandatust aeglasema ellurakendamisega, tehes seda neile projektis eraldatud vahendite või nende ärakasutamisel muude neile eraldatud eelarveliste vahendite arvel. 20. Rahandusministeeriumil on õigus nõuda laenukasutajalt informatsiooni viimase majandusliku olukorra ja tema poolt välislaenu kasutamise kohta. Vajadusel võib Rahandusministeerium nõuda selleks välja ka dokumente, mis sisaldavad äri-, ameti- või riigisaladust. Selliste dokumentide puhul peab Rahandusministeerium tagama nendes sisalduva informatsiooni kaitse, riigisaladuse puhul järgima selle kaitseks kehtivat erikorda. 21. Rahandusministeerium teostab järelevalvet selle üle, et kõik Eesti Vabariigi välislaenudest tulenevad põhisumma ja intresside maksed teostataks tähtaegselt ning laenu- ja edasilaenamise lepinguga sätestatud korras. Kui laenukasutaja ei ole teostanud makseid tähtaegselt, mille tõttu Rahandusministeerium on olnud sunnitud täitma tema finantskohustusi laenuandja ees, on Rahandusministeeriumil õigus nõuda laenukasutajalt välja tema eest tasutud summad, nende intressid, viivised ja muud laenu tasumisega seotud kulud. 22. Kui laenukasutaja ei kasuta võetud välislaenu sihipäraselt või teeb seda ebamajanduslikult, on Rahandusministeeriumil õigus nõuda temalt laenuga saadud summade viivitamatut tasumist ja teha Vabariigi Valitsusele ettepanek nende summade kasutamiseks muul Eesti riigile vajalikul otstarbel. Kui laenu suunitluse muutmine on vastuolus Riigikogu poolt välislaenu võtmisel määratletud eesmärkidega, otsustab laenu muul viisil kasutamise Riigikogu. V. VÄLISLAENUDEST TAGASILAEKUNUD SUMMADE KASUTAMINE 23. Välislaenudest tagasilaekuvad summad, mida ei tule laenulepingu põhjal veel tagasi maksta, kuuluvad ühtsesse välislaenude teenindamise reservi. Selle reservi vahendeid võib Rahandusministeerium kasutada kõikide Eesti Vabariigi välislaenude graafikujärgseteks makseteks või nende kaasfinantseerimiseks hädavajalikeks investeeringuteks. 24. Välislaenude kasutajatelt ennetähtaegselt tagasilaekunud summade kasutamise mõnel muul viisil, kui on nimetatud käesoleva korra punktis 23, otsustab Vabariigi Valitsus igal üksikjuhul vastava korraldusega. 25. Välislaenude kasutajatelt ennetähtaegselt tagasilaekunud summasid käsitatakse riigikassa osana, millele kehtestatakse erireþiim. Neid vahendeid ei tohi kasutada eelarvedefitsiidi katteks. VI. RIIGIGARANTIID 26. Riigigarantii taotlemine toimub käesoleva korra II osa punktides 5–9 sätestatud viisil. 27. Riigigarantii vormistamine toimub käesoleva korra III osas sätestatud viisil garantiilepingu vormistamise või garantiikirja väljaandmise teel, kui Vabariigi Valitsus ei soovi taotletavale riigigarantiile kohaldada Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise seaduse paragrahvi 3 lõikes 4 kehtestatud erandkorda. 28. Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise seaduse paragrahvi 3 lõike 4 kohaldamisel väikelaenudele riigigarantiide andmise otsustab Vabariigi Valitsus garantiilepingu sõlmimise või garantiikirja väljaandmise teel. Riigikogu eelnevat nõusolekut taotlemata on Vabariigi Valitsusel vastavalt nimetatud sättele õigus sõlmida lepinguid väikelaenude võtmiseks 5 protsendi ulatuses aastaks ettenähtud piirsummast, mis vastavalt sama paragrahvi lõikele 1 ei tohi ületada 15 protsenti Riigikogu poolt kinnitatud riigieelarve tuludest. Sellised riigigarantiid esitatakse Riigikogule ratifitseerimiseks koos vastava aasta riigieelarve täitmise aruande kinnitamisega. 29. Riigigarantiiga saadud laenu kasutamisele laienevad käesoleva korra IV osa punktide 16, 19, 20 ja 21 nõuded. Rahandusministeeriumil on õigus sõlmida garanteeritavaga garanteerimisleping ning kehtestada garanteeritavale tasu garantiiriski ja teeninduskulude katteks. 30. Kui garantiilepingu või garantiikirjaga ei ole sätestatud teisiti, on Vabariigi Valitsusel, kui ta põhjendatult leiab, et riigigarantii saanud garanteeritav ei suuda täita endale laenulepinguga võetud kohustusi, õigus esitada Riigikogule taotlus lugeda riigi garantiikohustus veel väljamaksmata summade osas lõpetatuks.