Majandusminister — Põhivarade ümberhindamise kohta — RT, 1991, 40, 498

Lähtudes vajadusest suurendada põhivarade amortisatsiooni osatähtsust tootmispõhivarade taastootmise finantseerimisel inflatsiooni tingimustes ning omandireformi jätkamise paremaks kindlustamiseks Eesti Vabariigi Majandusministeerium ja Eesti Vabariigi Rahandusministeerium määravad: 1. Kinnitada "Põhivarade ümberhindamise juhend" (juurde lisatud). 2. Kehtestada, et põhivarade ümberhindamine toimub põhivarade inventeerimise käigus 1991.aasta novembris-detsembris kõikides ettevõtetes, asutustes ja muudes organisatsioonides sõltumata nende omandivormist, välja arvatud rahvusvahelised ühisettevõtted. Ümberhindamisele kuuluvad kõik tootmis- ja mittetootmispõhivarad (põhivahendid), mis on nimetatud varade valdajate arvel ja on kajastatud raamatupidamisbilanssides. Rahvusvahelistes ühisettevõtetes määravad põhivarade ümberhindamise vajaduse kindlaks nende juhatused. Nimetatud ettevõtetele on käesoleva määruse punktide 1-5 täitmine soovituslik, mitte kohustuslik. 3. Ümberhindamise käigus kindlaks määratud põhivarade uus soetamismaksumus (1992. a. taastamismaksumus) ja korrigeeritud kulum kajastatakse ettevõtete raamatupidamisbilansis seisuga 1. jaanuar 1992. a. 4. Ettevõtetel ja kõikidel teistel juriidilistel isikutel, kelle raamatupidamisbilansis asuvad põhivarad, on kohustuslik moodustada põhivarade inventeerimise ja ümberhindamise komisjon. Nimetatud komisjoni esimehel lasub kogu vastutus põhivarade inventeerimise ja ümberhindamise alase töö vastavuse eest ettevõttes kehtivale varade inventeerimise korrale ja käesolevale määrusele. Rendile antud põhivarade ümberhindamist korraldab rendileandja. 5. Alates 1. jaanuarist 1992. a. toimub tootmispõhivarade amortisatsiooni ja kulumi ning mittetootmispõhivarade kulumi arvestamine lähtudes põhivarade ümberhinnatud soetamismaksumusest (1992. a. taastamismaksumusest) ja põhivarade amortisatsiooninormidest, mille ettevõtted ja organisatsioonid on välja töötanud ja kinnitanud Eesti Vabariigi Majandusministeeriumi ja Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumi 30. novembri 1990. a. määruse nr. 78 "Põhivahendite amortisatsiooninormide piirmäärade kohta" alusel. 6. Omandireformi käigus põhivarade müügi alghinna kindlaksmääramise aluseks on nende jääktaastamismaksumus, s.o. ümberhinnatud soetamismaksumus, millest on maha arvatud ümberhinnatud kulumi summa. 7. Kehtestada, et alates 1. novembrist 1991. a. kõik põhivaradega tehtavad tehingud (müük, rentimine, tasuta üleandmine) peavad toimuma aluseks võttes põhivarade ümberhinnatud soetamismaksumust, mis on kindlaks määratud käesoleva määrusega sätestatud juhendi kohaselt. 8. Kehtestada, et kuni 1. novembrini 1991. a. Eesti Vabariigi seaduse "Riikliku teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtetele erastamise kohta" järgi erastatud põhivara, mille uus omanik on kajastanud raamatupidamisbilansis müügihinnaga, ei kuulu ümberhindamisele, kui erastatud põhivara alghinna kindlaksmääramisel ekspertide poolt kasutatud vara maksumuse korrigeerimiskoefitsiendid on käesoleva määrusega sätestatud ümberhindamiskoefitsientide intervallis ning erastatud vara müügihind on liigendatud inventariobjektide lõikes. Eesti Vabariigi majandusminister Eesti Vabariigi rahandusminister J. Leimann R. Miller Tallinn, 1. novembril 1991. Nr. 63/124. Kinnitatud Eesti Vabariigi Majandusministeeriumi määrusega nr. 63 ja Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumi määrusega nr. 124 1. novembrist 1991. a. Põhivarade ümberhindamise juhend I. Üldeeskirjad 1. Põhivarad hinnatakse ümber eesmärgiga korrigeerida nende 1972. a. taastamismaksumust või soetamismaksumust sõltuvalt põhivarade taastootmise materiaalsete ressursside hindade ja töökulutuste kallinemisest. 2. Põhivarade ümberhindamise objektiks on kõik ettevõtete põhivarad, mis on käiku antud või ladudes reservis. 3. Põhivarade ümberhindamine toimub põhivarade inventeerimise käigus. Seotuna põhivarade ümberhindamisega tuleb inventeerimisnimestikesse iga inventariobjekti kohta kanda lisaks inventeerimise põhimäärustiku nõuetele põhivara käikuandmise aasta, kulum seisuga 1. jaanuar 1992. a., aga ka ümberhindamise käigus kindlaksmääratud põhivara ümberhindamise koefitsient, ümberhinnatud kulum ja soetamismaksumus või põhivara uus taastamismaksumus seisuga 1. jaanuar 1992. a. Põhivara inventeerimise ja ümberhindamise andmiku näidisvorm on esitatud lisas 11. II. Põhivara uue taastamismaksumuse arvutamine 4. Põhivara uus taastamismaksumus määratakse kindlaks, korrutades tema soetamismaksumuse (või 1972. a. taastamismaksumuse) põhivara ümberhindamise koefitsiendiga, mis võtab arvesse antud põhivara grupi taastootmise materiaalsete ja töökulutuste kallinemist alates põhivara käikuandmisest kuni 1. jaanuarini 1992. a. Põhivara uue jääkmaksumuse arvutamiseks ka põhivara kulum seisuga 1. jaanuar 1992. a. hinnatakse ümber sama ümberhindamise koefitsiendiga. Põhivara uus taastamismaksumus ja kulum määratakse kindlaks iga inventariobjekti kohta põhivarade analüütilise arvestuse esmasdokumentide (inventarikaardid või inventariraamatud) ning käesoleva juhendi lisades 1-8 esitatud ümberhindamise koefitsientide, nende intervallide ja lubatud piirsuuruste alusel. 5. Põhivarade gruppi "rajatised" kuuluvate põhivarade ümberhindamise koefitsiendid määrab ettevõte kindlaks iseseisvalt lähtudes lisades 1 ja 2 esitatud ümberhindamise koefitsientidest ehitiste ning masinate ja seadmete kohta, samuti ehitus-montaažitööde (välja arvatud erimontaažitööde mahud) ja seadmete maksumuse (kaasa arvatud erimontaažitööde mahud) osatähtsusest vastava rajatise soetamismaksumuses. Rajatiste ümberhindamise koefitsiendi kindlaksmääramise arvnäide on esitatud lisas 9. 6. Juhul kui põhivarade inventeerimise käigus ei võeta vastu otsust täielikult amortiseerunud põhivarade (põhivarade kulum seisuga 1. jaanuar 1992. a. või enne seda võrdub soetamismaksumusega) ekspluatatsioonist väljaarvamise kohta, määrab ettevõtte põhivarade inventeerimise ja ümberhindamise komisjon kindlaks nende põhivarade uue taastamismaksumuse, lähtudes nimetatud põhivarade soetamismaksumusest, tehnilisest seisukorrast, edasise ekspluateerimise ökonoomsusest, hilisema asendamise võimalustest ning vastava põhivaragrupi kohta kindlaksmääratud ümberhindamise koefitsientidest. Märkus punkti 6 kohta. Kui inventarikaardil (inventariraamatus) puuduvad andmed objekti summaarse kulumi kohta, tuleb see kindlaks määrata arvestuslikult, lähtudes põhivara kasutuseast ning enne ja pärast 1. jaanuari 1991. a. rakendatud amortisatsiooninormidest. III. Põhivarade ümberhindamise kajastamine raamatupidamisarvestuses 7. Põhivara inventeerimisnimestike andmetel koostatakse põhivarade ümberhindamise koondtabel, mille näidisvorm on esitatud lisas 10. Nende põhivarade liikide kohta, mille ümberhindamisel lähtuti ümberhindamise koefitsiendi intervallist, teostatakse vahetustulemuste kontroll eesmärgiga tuvastada ja kõrvaldada ümberhindamise koefitsiendi keskmise piirsuuruse ületamise juhud. 8. Põhivara ümberhindluse tabeli kokkuvõtterea andmetel koostatakse raamatupidamises järgmised lausendid (lausendid kirjendatakse kontodele enne 1991. a. bilansi koostamist): a) soetamismaksumuse suurendamise üldsumma kohta (veerg 4 kokku) D 01 "Põhivara" K 85-5 "Põhivara hinnatõus inflatsiooni toimel" b) kulumi suurenemise üldsumma kohta (veerg 8 kokku) D 85-5 "Põhivara hinnatõus inflatsiooni toimel" K 02 "Põhivara kulum" Konto 85-5 saldo 1. jaanuar 1992. a. näidatakse 1991. a. bilansis real 11.1.3. (vaba rida, kuhu märgitakse konto 85-5 nimetus). IV. Põhivarade inventeerimise ja ümberhindamise organiseerimine 9. Ettevõtetes ja kõikides teistes organisatsioonides (välja arvatud rahvusvahelised ühisettevõtted), kelle raamatupidamisbilansis asuvad põhivarad, on kohustuslik moodustada põhivarade inventeerimise ja ümberhindamise komisjon, kelle liikmeteks on tehnika-, ökonoomika-, finants- ja raamatupidamistalituse juhid ja spetsialistid. Komisjoni esimehe määrab kindlaks ettevõtte juht (tegevdirektor, direktor), aktsiaseltsi juhatuse või riigiettevõtte haldusnõukogu esimees või omanik vastava kirjaliku korraldusega (käskkiri, kirjalik otsus).