Vabariigi Valitsus — Rahvusvaheliselt kaitstud isikute, kaasa arvatud diplomaatiliste agentide vastu suunatud kuritegude tõkestamise ja karistamise konventsioon — RT II, 3, 9

(õ) 9.12.2008 Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26. septembri 1991. a otsus konventsiooniga ühinemise kohta Mitteametlik tõlge Käesoleva konventsiooniga ühinenud riigid, pidades meeles Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja eesmärke ja põhimõtteid, mis puudutavad rahvusvahelise rahu säilitamist ning riikidevaheliste sõbralike suhete ja koostöö edendamist, arvestades, et diplomaatiliste agentide ja teiste rahvusvaheliselt kaitstud isikute vastu suunatud kuriteod, mis ohustavad nende isikute julgeolekut, moodustavad tõsise ohu riikidevaheliseks koostööks vajalike normaalsete rahvusvaheliste suhete säilitamisele, uskudes, et selliste kuritegude sooritamine on tõsiseks mureks rahvusvahelisele ühtsusele, veendununa, et on tungiv vajadus võtta kohaseid ning tõhusaid meetmeid selliste kuritegude tõkestamiseks ja karistamiseks, on kokku leppinud järgnevas: Artikkel 1 Käesolevas konventsioonis tähendab: 1. «Rahvusvaheliselt kaitstud isik»: (a) riigipead, kaasa arvatud vastava riigi põhiseaduse järgi riigipea ülesandeid täitva kollegiaalse kogu liikmeid, valitsusjuhti või välisministrit, kui selline isik viibib välisriigis, ka tema perekonnaliikmeid, kes teda saadavad; (b) riigi esindajat või ametnikku või valitsustevahelise iseloomuga rahvusvahelise organisatsiooni ametnikku; samuti muud agenti, kellel tema enese, talle kuuluva ametliku esindushoone, eraelamu või transpordivahendi vastu suunatud kuriteo toimepanemise ajal on rahvusvahelise õiguse järgi õigus erikaitsele tema isiku, vabaduse või väärikuse ründamise eest, nagu ka tema majapidamisse kuuluvaid perekonnaliikmeid; 2. «Oletatav süüdlane» isikut, kelle osas on piisavalt tõendmaterjali, et määrata kindlaks prima facie, et ta on sooritanud või võtnud osa ühest või mitmest 2. artiklis nimetatud kuriteost. Artikkel 2 1. Iga riik käsitab oma sisemise seadusandluse alusel kuriteona tahtlikku (a) mõrva, inimese röövimist või muud rünnakut rahvusvaheliselt kaitstud isiku vabaduse või tema isiku vastu; (b) rahvusvaheliselt kaitstud isiku ametliku esindushoone, eraelamu või transpordivahendi vägivaldset ründamist, mis tõenäoliselt ohustab tema isikut või vabadust; (c) ähvardust teostada selline rünnak; (d) katset teostada selline rünnak; (e) tegu, mis sellises rünnakus on sooritatud kaassüüdlasena. 2. Iga konventsiooniga ühinenud riik näeb nende kuritegude puhul ette kohased karistused, mille juures võetakse arvesse nende kuritegude tõsist iseloomu. 3. Käesoleva artikli 1. ja 2. lõige ei piira mingil viisil konventsiooniga ühinenud riikide rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kõigi sobivate meetmete rakendamise kohustusi, et tõkestada teisi rünnakuid rahvusvaheliselt kaitstud isiku, tema vabaduse ning väärikuse vastu. Artikkel 3 1. Iga konventsiooniga ühinenud riik rakendab vajalikke meetmeid, et kehtestada oma jurisdiktsioon 2. artiklis nimetatud kuritegude osas järgnevatel juhtudel: (a) kui kuritegu on pandud toime selle riigi territooriumil või selles riigis registreeritud laeva või lennuki pardal; (b) kui oletatavaks süüdlaseks on selle riigi kodanik; (c) kui kuritegu on sooritatud 1. artiklis määratletud rahvusvaheliselt kaitstud isiku vastu, kes omab nimetatud staatust tänu oma ülesannetele, mida ta täidab selle riigi nimel. 2. Iga konventsiooniga ühinenud riik rakendab vajalikke meetmeid ka selleks, et kehtestada oma jurisdiktsioon nende kuritegude üle juhtudel, kui oletatav süüdlane viibib tema territooriumil ja ta ei anna teda 8. artikli sätete kohaselt välja ühelegi käesoleva artikli 1. lõikes nimetatud riigile. 3. Käesolev konventsioon ei välista kriminaalkohtumõistmist vastavalt siseriiklikule seadusandlusele. Artikkel 4 Konventsiooniga ühinenud riigid teevad koostööd 2. artiklis nimetatud kuritegude tõkestamiseks eelkõige sellega, et: (a) rakendavad kõiki sobivaid meetmeid, et hoida ära selliste kuritegude sooritamiseks tehtavaid ettevalmistusi nende territooriumil või väljaspool seda; (b) vahetavad informatsiooni ja koordineeritavad muude administratiivmeetmete rakendamist, mis on vajalikud nende kuritegude tõkestamiseks. Artikkel 5 1. Konventsiooniga ühinenud riik, mille territooriumil on sooritatud 2. artiklis esitatud kuritegu, peab – juhul, kui tal on põhjust uskuda, et oletatav süüdlane on põgenenud tema territooriumilt – teatama kõigile teistele küsimusega seotud riikidele otse või ÜRO peasekretäri kaudu kõik asjakohased faktid, mis on seotud sooritatud kuriteoga; samuti kõik kättesaadavad andmed, mis puudutavad oletatava süüdlase isikut. 2. Alati, kui rahvusvaheliselt kaitstud isiku vastu on pandud toime mõni 2. artiklis nimetatud kuritegudest, peab iga konventsiooniga ühinenud riik, kellel on andmeid kuriteo ohvri ning kuriteo asjaolude kohta, püüdma edastada neid oma siseriikliku seadusandlusega ettenähtud tingimustel täielikult ning kiiresti sellele konventsiooniga ühinenud riigile, kelle nimel ohver oma ülesandeid täitis. Artikkel 6 1. Olles veendunud, et asjaolud seda nõuavad, peab konventsiooniga ühinenud riik, kelle territooriumil oletatav süüdlane viibib, rakendama oma siseriikliku seadusandluse alusel sobivaid meetmeid, et kindlustada tema kohalviibimine vastutuselevõtmiseks või väljasaatmiseks. Sellistest meetmetest teatatakse viivitamatult otse või ÜRO peasekretäri kaudu: (a) riigile, kus kuritegu toime pandi; (b) riigile või riikidele, mille kodanik oletatav süüdlane on; või kui ta on kodakondsuseta isik, siis riigile, mille territooriumil ta alaliselt elab; (c) riigile või riikidele, mille kodanik rahvusvaheliselt kaitstud isik on või mille nimel ta oma ülesandeid täitis; (d) kõigile teistele asjaomastele riikidele; ning (e) rahvusvahelisele organisatsioonile, mille ametnik või agent rahvusvaheliselt kaitstud isik on. 2. Igal isikul, kelle osas rakendatakse käesoleva artikli 1. lõikes mainitud meetmeid, peab olema õigus: (a) võtta viivituseta ühendust lähima sobiva esindajaga sellest riigist, mille kodanik ta on või millel on muidu õigus kaitsta tema õigusi; või kui ta on kodakondsuseta isik, siis esindajaga sellest riigist, mille poole ta pöördub ja mis on nõus kaitsma tema õigusi; ning (b) võtta vastu selle riigi esindaja. Artikkel 7 Konventsiooniga ühinenud riik, kelle territooriumil oletatav süüdlane viibib, peab – juhul, kui ta teda välja ei saada – ilma igasuguste eranditeta ning põhjendamata viivituseta esitama asja oma vastavatele ametivõimudele läbivaatamiseks selle riigi seaduste alusel kehtestatud kriminaalmenetluse korras. Artikkel 8 1. Kui üheski konventsiooniga ühinenud riikide vahel eksisteerivas väljaandmist puudutavas lepingus ei ole kuriteod väljaandmist põhjustavate tegudena kirjas selles ulatuses, kui 2. artiklis esitatud kuriteod, peetakse neid siiski selle alla kuuluvateks. Konventsiooniga ühinenud riigid kohustuvad neid kuritegusid pidama väljaandmist põhjustavateks tegudeks kõigis väljaandmist puudutavates lepingutes, mida nad tulevikus omavahel sõlmivad. 2. Juhul, kui konventsiooniga ühinenud riik, mis peab väljaandmise tingimuseks lepingu olemasolu, saab väljaandmispalve teiselt konventsiooniga ühinenud riigilt, millega tal ei ole sõlmitud mingit väljaandmist puudutavat lepingut, võib ta väljaandmise kasuks otsustamisel pidada käesolevat konventsiooni nende kuritegude osas väljaandmise legaalseks põhjenduseks. Väljasaatmine toimub nimetatud riigi protsessuaalsetele sätetele ning muudele seaduse tingimustele. 3. Konventsiooniga ühinenud riigid, kes ei pea lepingu olemasolu väljaandmise tingimuseks, allutavad nende vahel väljaandmist põhjustavateks tegudeks peetavad kuriteod selle riigi protsessuaalsetele sätetele ning muudele seaduse tingimustele, kellele väljaandmispalve esitatakse. 4. Kõiki neid kuritegusid peetakse konventsiooniga ühinenud riikide vahelise väljaandmise seisukohalt toimunuks mitte ainult selles kohas, kus kuritegu teostati, vaid ka nende riikide territooriumil, kes peavad 3. artikli 1. lõike järgi kehtestama oma jurisdiktsiooni. Artikkel 9 Kõigile isikutele, kelle suhtes on algatatud menetlus seoses mõne 2. artiklis nimetatud kuriteoga, tagatakse õiglane kohtlemine menetluse kõigis etappides. Artikkel 10 1. Konventsiooniga ühinenud riigid pakuvad üksteisele võimalikult laiaulatuslikku abi seoses 2. artiklis esitatud kuritegude suhtes rakendatava kriminaalmenetlusega, kaasa arvatud üksteise varustamine igasuguse nende kasutuses oleva menetluseks vajaliku tõendusmaterjaliga. 2. Käesoleva artikli 1. lõike sätted ei mõjuta kohustusi, mis puudutavad mõnes teises lepingus ettenähtud vastastikust kohtulikku abi. Artikkel 11 Konventsiooniga ühinenud riik, kus oletatav süüdlane võetakse vastutusele, teatab menetluste lõpptulemusest ÜRO peasekretärile, kes edastab informatsiooni teistele konventsiooniga ühinenud riikidele. Artikkel 12 Käesoleva konventsiooni sätted ei puuduta asüülilepingute rakendamist, mis on jõus käesoleva konventsiooni vastuvõtmise päeval nende lepingutega ühinenud riikide vahel; kuid käesoleva konventsiooniga ühinenud riik ei tohi apelleerida nendele lepingutele, suheldes teiste käesoleva konventsiooniga ühinenud riikidega, mis ei ole nende lepingutega ühinenud. Artikkel 13 1. Kõik käesoleva konventsiooni tõlgendamist ja rakendamist puudutavad vaidlused kahe või enama konventsiooniga ühinenud riigi vahel allutatakse nendest ühe nõudel arbitraažile. Juhul, kui pooltel ei ole kuue kuu jooksul alates arbitraaži taotlemisest õnnestunud leppida kokku arbitraaži organiseerimises, võib ükskõik milline nendest pooltest edastada vaidluse Rahvusvahelisele Kohtule selle statuudi kohase taotlusega. 2. Iga konventsiooniga ühinenud riik võib käesoleva konventsioonile allakirjutamise, selle ratifitseerimise või sellega ühinemise ajal teatada, et ta ei pea ennast seotuks käesoleva artikli 1. lõikega. Teistel konventsiooniga ühinenud riikidel ei ole käesoleva artikli 1. lõike kohaseid kohustusi ühegi konventsiooniga ühinenud riigi suhtes, kes on sellise reservatsiooni teinud. 3. Iga konventsiooniga ühinenud riik, kes on teinud reservatsiooni vastavalt käesoleva artikli 2. lõikele, võib selle reservatsiooni igal ajal tagasi võtta, teatades sellest ÜRO peasekretärile. Artikkel 14 Käesolev konventsioon on allakirjutamiseks avatud kõigile riikidele kuni 31. detsembrini 1974. a. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis. Artikkel 15 Käesolev konventsioon kuulub ratifitseerimisele. Ratifitseerimisdokumendid deponeeritakse ÜRO peasekretäri juures. Artikkel 16 Käesolev konventsioon jääb ühinemiseks avatuks kõigile riikidele. Ühinemisdokumendid deponeeritakse ÜRO peasekretäri juures.** Artikkel 17 1. Käesolev konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast kahekümne teise ratifitseerimis- või ühinemisdokumendi deponeerimist ÜRO peasekretäri juures. 2. Iga riigi jaoks, kes käesoleva konventsiooni ratifitseerib või sellega ühineb peale kahekümne teise ratifitseerimis- või ühinemisdokumendi deponeerimist, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval pärast selle riigi ratifitseerimis- või ühinemisdokumendi deponeerimist. Artikkel 18 1. Iga konventsiooniga ühinenud riik võib käesoleva konventsiooni tühistada, teatades sellest kirjalikult ÜRO peasekretärile. 2. Tühistamine jõustub kuus kuud pärast seda päeva, kui ÜRO peasekretär on teate vastu võtnud. Artikkel 19 ÜRO peasekretär informeerib muuhulgas kõiki riike: (a) käesolevale konventsioonile antud allkirjadest, ratifitseerimis- ja ühinemisdokumentide deponeerimisest kooskõlas artiklitega 14, 15 ja 16, samuti 18. artikli kohaselt esitatud teadetest; (b) kuupäevast, millal käesolev konventsioon kooskõlas 17. artikliga jõustub. Artikkel 20 Käesoleva konventsiooni originaal, mille hiina-, hispaania-, inglise-, prantsuse- ja venekeelsed tekstid, mis on võrdselt autentsed, deponeeritakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri juures, kes saadab sellest ametlikult kinnitatud koopiad kõigile riikidele. Selle tõenduseks on isikud, kes on vastavate valitsuste poolt vormikohaselt selleks volitatud, kirjutanud alla käesolevale konventsioonile, mis avati allakirjutamiseks New Yorgis 14. detsembril 1973. a. ______________________________ * Eesti Vabariik ühines rahvusvaheliselt kaitstud isikute, kaasa arvatud diplomaatiliste agentide vastu suunatud kuritegude tõkestamise ja karistamise konventsiooniga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26. septembri 1991. a. otsusega (RT 1991, 35, 428). Välisministeeriumi teadaandel anti ühinemiskirjad Eesti ühinemise kohta nimetatud konventsiooniga depositaaridele üle 21. oktoobril 1991. a. ning konventsioon jõustus Eesti suhtes 20. novembril 1991. a. ** Peaassamblee võttis oma 2202-sel täiskogul 14. detsembril 1973. a. vastu järgneva tingimuse: «Kooskõlas oma tingimustega on rahvusvaheliselt kaitstud isikute, kaasa arvatud diplomaatiliste agentide vastu suunatud kuritegude tõkestamise ja karistamise konventsioon avatud osavõtuks kõigile riikidele ja peasekretär tegutseb depositaarina. Peaassamblee arusaamise kohaselt järgib peasekretär, täites oma ülesandeid «kõikide riikide» klauslit sisaldava konventsiooni depositaarina, sellise klausli täideviimisel peaassamblee praktikat ning küsib alati, kui see on soovitav, peaassamblee arvamust enne allkirja või ratifitseerimis- või ühinemisdokumendi vastuvõtmist.» Convention on the Prevention and Punishment of Crimes against Internationally Protected Persons, including Diplomatic Agents The States Parties to this Convention, Having in mind the purposes and principles of the Charter of the United Nations concerning the maintenance of international peace and the promotion of friendly relations and co-operation among States, Considering that crimes against diplomatic agents and other internationally protected persons jeopardizing the safety of these persons create a serious threat to the maintenance of normal international relations which are necessary for co-operation among States, Believing that the commission of such crimes is a matter of grave concern to the international community, Convinced that there is an urgent need to adopt appropriate and effective measures for the prevention and punishment of such crimes, Have agreed as follows: Article 1 For the purposes of this Convention: 1. “Internationally protected person” means: (a) a Head of State, including any member of a collegial body performing the functions of a Head of State under the constitution of the State concerned, a Head of Government or a Minister for Foreign Affairs, whenever any such person is in a foreign State, as well as members of his family who accompany him; (b) any representative or official of a State or any official or other agent of an international organization of an intergovernmental character who, at the time when and in the place where a crime against him, his official premises, his private accommodation or his means of transport is committed, is entitled pursuant to international law to special protection from any attack on his person, freedom or dignity, as well as members of his family forming part of his household; 2. “Alleged offender” means a person as to whom there is sufficient evidence to determine prima facie that he has committed or participated in one or more of the crimes set forth in Article 2. Article 2 1. The intentional commission of: (a) a murder, kidnapping or other attack upon the person or liberty of an internationally protected person; (b) a violent attack upon the official premises, the private accommodation or the means of transport of an internationally protected person likely to endanger his person or liberty; (c) a threat to commit any such attack; (d) an attempt to commit any such attack; and (e) an act constituting participation as an accomplice in any such attack shall be made by each State Party a crime under its internal law. 2. Each State Party shall make these crimes punishable by appropriate penalties which take into account their grave nature. 3. Paragraphs 1 and 2 of this Article in no way derogate from the obligations of States Parties under international law to take all appropriate measures to prevent other attacks on the person, freedom or dignity of an internationally protected person. Article 3 1. Each State Party shall take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over the crimes set forth in Article 2 in the following cases: (a) when the crime is committed in the territory of that State or on board a ship or aircraft registered in that State; (b) when the alleged offender is a national of that State; (c) when the crime is committed against an internationally protected person as defined in Article 1 who enjoys his status as such by virtue of functions which he exercises on behalf of that State. 2. Each State Party shall likewise take such measures as may be necessary to establish its jurisdiction over these crimes in cases where the alleged offender is present in its territory and it does not extradite him pursuant to Article 8 to any of the States mentioned in paragraph 1 of this Article. 3. This Convention does not exclude any criminal jurisdiction exercised in accordance with internal law. Article 4 States Parties shall co-operate in the prevention of the crimes set forth in Article 2, particularly by: (a) taking all practicable measures to prevent preparations in their respective territories for the commission of those crimes within or outside their territories; (b) exchanging information and co-ordinating the taking of administrative other measures as appropriate to prevent the commission of those crimes. Article 5 1. The State Party in which any of the crimes set forth in Article 2 has been committed shall, if it has reason to believe that an alleged offender has fled from its territory, communicate to all other States concerned, directly or through the Secretary-General of the United Nations, all the pertinent facts regarding; the crime committed and all available information regarding the identity of the alleged offender. 2. Whenever any of the crimes set forth in Article 2 has been committed against an internationally protected person, any State Party which has information concerning the victim and the circumstances of the crime shall endeavour to transmit it, under the conditions provided for in its internal law, fully and promptly to the State Party on whose behalf he was exercising his functions. Article 6 1. Upon being satisfied that the circumstances so warrant, the State Party in whose territory the alleged offender is present shall take the appropriate measures under its internal law so as to ensure his presence for the purpose of prosecution or extradition. Such measures shall be notified without delay directly or through the Secretary-General of the United Nations to: (a) the State where the crime was committed; (b) the State or States of which the alleged offender is a national or, if he is a stateless person, in whose territory he permanently resides; (c) the State or States of which the internationally protected person concerned is a national or on whose behalf he was exercising his functions; (d) all other States concerned; and (e) the international organization of which the internationally protected person concerned is an official or an agent. 2. Any person regarding whom the measures referred to in paragraph 1 of this Article are being taken shall be entitled: (a) to communicate without delay with the nearest appropriate representative of the State of which he is a national or which is otherwise entitled to protect his rights or, if he is a stateless person, which he requests and which is willing to protect his rights; and (b) to be visited by a representative of that State. Article 7 The State Party in whose territory the alleged offender is present shall, if it does not extradite him, submit, without exception whatsoever and without undue delay, the case to its competent authorities for the purpose of prosecution, though proceedings in accordance with the laws of that State. Article 8 1. To the extent that the crimes set forth in Article 2 are not listed as extraditable offences in any extradition treaty existing between States Parties, they shall be deemed to be included as such therein. States Parties undertake to include those crimes as extraditable offences in every future extradition treaty to be concluded between them. 2. If a State Party which makes extradition conditional on the existence of a treaty receives a request for extradition from another State Party with which it has no extradition treaty, it may, if it decides to extradite, consider this Convention as the legal basis for extradition in respect of those crimes. Extradition shall be subject to the procedural provisions and the other conditions of the law of the requested State. 3. States Parties which do not make extradition conditional on the existence of a treaty shall recognize those crimes as extraditable offences between themselves subject to the procedural provisions and the other conditions of the Law of the requested State. 4. Each of the crimes shall be treated, for the purpose of extradition between States Parties, as if it had been committed not only in the place in which it occurred but also in the territories of the States required to establish their jurisdiction in accordance with paragraph 1 of Article 3. Article 9 Any person regarding whom proceedings are being carried out in connection with any of the crimes set forth in Article 2 shall be guaranteed fair treatment at all stages of the proceedings. Article 10 1. States Parties shall afford one another the greatest measure of assistance in connection with criminal proceedings brought in respect of the crimes set forth in Article 2, including the supply of all evidence at their disposal necessary for the proceedings. 2. The provisions of paragraph 1 of this Article shall not affect obligations concerning mutual judicial assistance embodied in any other treaty. Article 11 The State Party where an alleged offender is prosecuted shall communicate the final outcome of the proceedings to the Secretary-General of the United Nations, who shall transmit the information to the other States Parties. Article 12 The provisions of this Convention shall not affect the application of the Treaties on Asylum, in force at the date of the adoption of this Convention as between the States which are parties to those Treaties; but a State Party to this Convention may not invoke those Treaties with respect to another State Party to this Convention which is not a party to those Treaties. Article 13 1. Any dispute between two or more States Parties concerning the interpretation or application of this Convention which is not settled by negotiation shall, at the request of one of them, be submitted to arbitration. If within six months from the date of the request for arbitration the parties are unable to agree on the organization of the arbitration, any one of those parties may refer the dispute to the International Court of Justice by request in conformity with the Statute of the Court. 2. Each State Party may at the time of signature or ratification of this Convention or accession thereto declare that it does not consider itself bound by paragraph 1 of this Article. The other States Parties shall not be bound by paragraph 1 of this Article with respect to any State Party which has made such a reservation. 3. Any State Party which has made a reservation in accordance with paragraph 2 of this Article may at any time withdraw that reservation by notification to the Secretary-General of the United Nations. Article 14 This Convention shall be open for signature by all States, until 31 December 1974 at United Nations headquarters in New York. Article 15 This Convention is subject to ratification. The instruments of ratification shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. Article 16 This Convention shall remain open for accession by any State. The instruments of accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.* Article 17 1. This Convention shall enter into force on the thirtieth day following the date of deposit of the twenty-second instrument of ratification or accession with the Secretary-General of the United Nations. 2. For each State ratifying or acceding to the Convention after the deposit of the twenty-second instrument of ratification or accession, the Convention shall enter into force on the thirtieth day after deposit by such State of its instrument of ratification or accession. Article 18 1. Any State Party may denounce this Convention by written notification to the Secretary-General of the United Nations. 2. Denunciation shall take effect six months following the date on which notification is received by the Secretary-General of the United Nations. Article 19 The Secretary-General of the United Nations shall inform all States, inter alia: (a) of signatures to this Convention, of the deposit of instruments of ratification or accession in accordance with Articles 14, 15 and 16 and of notifications made under Article 18; (b) of the date on which this Convention will enter into force in accordance with Article 17. Article 20 The original of this Convention, of which the Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations, who shall send certified copies thereof to all States. In witness whereof the undersigned, being duly authorized thereto by their respective Governments, have signed this Convention, opened for signature at New York on 14 December 1973. ______________________________ * The General Assembly adopted at the 2202nd plenary meeting on December 14, 1973 the following understanding: “In accordance with its terms, the Convention on the Prevention and Punishment of Crimes Against Internationally Protected Persons, Including Diplomatic Agents, will be open to participation by all States and the Secretary-General will act as depositary. It is the understanding of the General Assembly that the Secretary-General, in discharging his function as depositary of a convention with an “all States” clause, will follow the practice of the General Assembly in implementing such a clause and, whenever advisable, will request the opinion of the General Assembly before receiving a signature or an instrument of ratification or accession.” Õiend Akti metaandmed parandatud ja täiendatud; lisatud ingliskeelne tekst.