Ülemnõukogu — Apartheidikuriteo tõkestamise ning selle eest karistamise rahvusvaheline konventsioon — RT II, 1995, 5, 29

Eesti Vabariik ühines konventsiooniga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 26. septembri otsuse alusel Välisministeeriumi teadaanne välislepingu Eesti Vabariigi suhtes jõustumise kohta Mitteametlik tõlge Käesolevast konventsioonist osavõtvad riigid, tuletades meelde Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja seisukohti, mille järgi kõik liikmesriigid on kohustunud koostöös selle organisatsiooniga kasutama individuaalseid ja kollektiivseid meetmeid, et saavutada kõigi inimeste jaoks, olenemata nende rassist, soost, keelest ja religioonist üldine inimõiguste austamine ja nendest kinnipidamine; võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, milles on öeldud, et kõik inimesed sünnivad oma väärikuselt ja õigustelt vabade ja võrdsetena, ning et igal inimesel peavad olema kõik deklaratsiooniga väljakuulutatud õigused ja vabadused ilma mingi vahetegemiseta rassi, nahavärvuse või rahvusliku päritolu alusel; võttes arvesse koloniaalmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmise deklaratsiooni, milles Peaassamblee on kinnitanud, et vabanemise protsessi ei saa peatada ega tagasi pöörata, ning et inimväärikuse, progressi ja õigluse huvides tuleb teha lõpp kolonialismile ja sellega seotud segregatsiooni- ja diskrimineerimispraktikale; märkides, et vastavalt rassilise diskrimineerimise mis tahes vormide likvideerimise rahvusvahelisele konventsioonile mõistavad riigid rassilise segregatsiooni ja apartheidi täielikult hukka ning kohustuvad nende jurisdiktsiooni all olevatel territooriumitel sellist praktikat igati vältima, keelama ja välja juurima; märkides, et genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioonis loetakse rahvusvahelise õiguse järgi kuritegudeks teatud tegusid, mida saab kvalifitseerida ka apartheiditegudena; märkides, et konventsioonis aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes on «ebainimlikud teod, mis on apartheidipoliitika tagajärg» kvalifitseeritud inimsusevastaste kuritegudena; märkides, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee on vastu võtnud terve rea resolutsioone, milles apartheidipoliitika ja -praktika mõistetakse hukka kui inimsusevastane kuritegu; arvestades Julgeolekunõukogu hoiatust, et apartheid ja selle jätkuv tugevnemine ja laienemine kujutavad endast tõsist takistust ja ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule; olles veendunud, et apartheidikuriteo tõkestamise ning selle eest karistamise rahvusvaheline konventsioon võimaldab rahvusvahelisel ja siseriiklikul tasemel kasutada uusi efektiivsemaid meetmeid apartheidikuriteo tõkestamiseks ja selle eest karistamiseks, on kokku leppinud alljärgnevas: I artikkel 1. Käesolevast konventsioonist osavõtvad riigid kinnitavad, et apartheid on inimsusevastane kuritegu; samuti et apatheidipoliitikast ja -praktikast ning sellega sarnanevast rassilise eraldamise ja diskrimineerimise poliitikast ning praktikast tulenevad ebainimlikud teod, mis on defineeritud käesoleva konventsiooni II artiklis, on kuriteod, mis rikuvad rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, sealhulgas ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja printsiipe, ning ohustavad rahvusvahelist rahu ja julgeolekut. 2. Käesolevast konventsioonist osavõtvad riigid kuulutavad kuritegelikuks need organisatsioonid, asutused ja üksikisikud, kes apartheidikuriteo toime panevad. II artikkel Käesolevas konventsioonis tähendab mõiste «apartheidikuritegu» sellist rassieralduspoliitikat ja rassilist diskrimineerimist, mida viiakse läbi Aafrika lõunaosas, hõlmates järgmisi ebainimlikke tegusid, kehtestamaks ja säilitamaks ühe rassirühma üleolekut mõne teise rassirühma üle ning võimaldamaks üht rassirühma süstemaatiliselt teise poolt rõhuda: (a) rassirühma või -rühmade liikmete ilmajätmine õigusest elule ja isikupuutumatusele: (i) rassirühma või -rühmade liikmete tapmise teel; (ii) rassirühma või -rühmade liikmetele raskete füüsiliste või vaimsete vigastuste tekitamise või nende vabaduse või väärikuse ründamise teel, piinates neid või koheldes ja karistades neid julmalt, ebainimlikult või inimväärikust alandaval viisil; (iii) rassirühma või -rühmade liikmete meelevaldse arreteerimise ja ebaseadusliku vangistamise teel; (b) rassirühmale või -rühmadele selliste elutingimuste loomine, mis on suunatud nende osalisele või täielikule füüsilisele hävitamisele; (c) kõik seadusandlikud ja muud meetmed, mis on suunatud sellele, et takistada rassirühma või -rühmade osalemist riigi poliitilises, ühiskondlikus, majandus- ja kultuurielus, ning teadlikult niisuguste tingimuste loomine, mis takistavad sellise rühma või rühmade täielikku arengut; sealhulgas rassirühma liikme või liikmete ilmajätmisega inimese põhiõigustest ja -vabadustest, kaasa arvatud õigusest tööle, õigusest ametiühingute loomisele, õigusest haridusele, õigusest kodumaalt lahkuda ja sinna tagasi pöörduda, õigusest kodakondsusele, õigusest vabalt liikuda ja elukohta valida, õigusest veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele, õigusest rahulike koosolekute pidamise ja assotsiatsioonide vabadusele. (d) kõik meetmed, sealhulgas seadusandlikud meetmed, mis on suunatud elanikkonna jaotamisele rassitunnuste järgi, rassirühma või -rühmade liikmete jaoks eraldi reservatsioonide või getode loomise teel, segaabielude keelamise teel erinevate rassirühmade liikmete vahel, rassirühmale või -rühmadele või nende liikmetele kuuluva maaomandi eksproprieerimise teel; (e) rassirühma või -rühmade liikmete töö ekspluateerimine, eriti nende sunniviisiline töölerakendamine, (f) isikute ja organisatsioonide jälitamine nende põhiõigustest ja -vabadustest ilmajätmisega sel põhjusel, et nad astuvad välja apartheidi vastu. III artikkel Teo motiivist sõltumatult kuuluvad rahvusvahelisele kriminaalvastutusele isikud, asutuste ja organisatsioonide liikmed ja riikide esindajad, kes elavad nende riikide territooriumil, kus selliseid tegusid toime pannakse, kui ka need, kes elavad teistes riikides ja (a) panevad toime käesoleva konventsiooni II artiklis nimetatud tegusid või osalevad nendes vahetult, õhutavad teisi neid toime panema või kavandavad neid; (b) aitavad vahetult kaasa apartheidikuriteo toimepanemisele, soodustavad seda või teevad selle kuriteo toimepanijatega koostööd. IV artikkel Käesolevast konventsioonist osavõtvad riigid kohustuvad: (a) rakendama igasuguseid seadusandlikke ja teisi vajalikke meetmeid selleks, et tõkestada apartheidikuritegu ja sellega sarnanevat rassieralduspoliitikat või selle avaldusi ja vältida selle mis tahes soodustamist ning karistada selles kuriteos süüdi olevaid isikuid; (b) rakendama seadusandlikke, kohtu- ja administratiivmeetmeid, et vastavalt oma jurisdiktsioonile kohtu alla anda ja karistada isikuid, kes kannavad vastutust käesoleva konventsiooni II artiklis defineeritud tegude eest või keda selles süüdistatakse, sõltumatult sellest, kas need isikud asuvad selle riigi territooriumil, kus neid tegusid toime pannakse, või nad on selle või mõne teise riigi kodanikud või kodakondsuseta isikud. V artikkel Isikuid, kellele on esitatud süüdistus käesoleva konventsiooni II artiklis loetletud tegude toimepanemises, võib kaevata mis tahes käesolevas konventsioonis osaleva riigi kompetentsesse kohtusse, millel on jurisdiktsioon kaebealuste isikute üle, või rahvusvahelisse kriminaalkohtusse, millel on jurisdiktsioon nende konventsioonis osalevate riikide suhtes, kes nõustuvad selle jurisdiktsiooniga. VI artikkel Käesolevast konventsioonist osavõtvad riigid kohustuvad vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjale tunnistama ja täitma Julgeolekunõukogu otsuseid, mis on suunatud apartheidikuriteo ärahoidmisele ja tõkestamisele, ja kaasa aitama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni teiste kompetentsete organite otsuste täitmisele, mis võetakse vastu käesoleva konventsiooni eesmärkide saavutamiseks. VII artikkel 1. Käesolevast konventsioonist osavõtvad riigid kohustuvad perioodiliselt esitama käesoleva konventsiooni seisukohtade elluviimiseks rakendatud seadusandlikest, kohtu-, administratiiv- ja teistest meetmetest aruandeid rühmale, mis luuakse vastavalt IX artiklile. 2. Nende aruannete koopiad saadetakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kaudu apartheidi erikomiteele. VIII artikkel Iga käesolevast konventsioonist osavõttev riik võib pöörduda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni iga kompetentse organi poole nõudmisega rakendada vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjale kõiki tema arvates vajalikke meetmeid apartheidikuriteo ärahoidmiseks ja tõkestamiseks. IX artikkel 1. Inimõiguste Komisjoni esimees moodustab rühma kolmest Inimõiguste Komisjoni liikmest, kes on ka käesolevas konventsioonis osalevate riikide esindajad, et läbi vaadata aruanded, mida osalevad riigid esitavad vastavalt VII artiklile. 2. Kui Inimõiguste Komisjoni liikmete seas pole käesolevast konventsioonist osavõtvate riikide esindajaid või neid on vähem kui kolm, siis määrab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär pärast kõigi käesolevast konventsioonist osavõtvate riikidega konsulteerimist Inimõiguste Komisjoni mittekuuluva konventsioonist osavõtva riigi esindaja või osalevate riikide esindajad, kes hakkavad vastavalt käesoleva artikli 1. lõikele loodud rühmas töötama seni, kuni konventsioonist osavõtvate riikide esindajaid pole Inimõiguste Komisjoni valitud. 3. Rühm võib vastavalt VII artiklile esitatavate aruannete läbivaatamiseks tulla kokku mitte enam kui viieks päevaks enne Inimõiguste Komisjoni istungjärgu algust või pärast selle lõppu. X artikkel 1. Käesolevast konventsioonist osavõtvad riigid volitavad Inimõiguste Komisjoni: (a) paluma Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni organeid, kui nad on läkitanud petitsioonide koopiad vastavalt rassilise diskrimineerimise mis tahes vormide likvideerimise rahvusvahelise konventsiooni XV artiklile, pöörama tähelepanu kaebustele, mis käsitlevad käesoleva konventsiooni II artiklis loetletud tegusid; (b) koostama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kompetentsetelt organitelt saadavate ettekannete ja antud konventsioonis osalevate riikide perioodiliste aruannete põhjal nimestiku iskutest, asutustest ja riikide esindajatest, kes kannavad väidetavasti vastutust käesoleva konventsiooni II artiklis loetletud kuritegude eest, samuti ka nendest, kelle vastu käesolevast konventsioonist osavõtvad riigid on algatanud kohtuasja; (c) nõudma Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kompetentsetelt organitelt informatsiooni meetmetest, mida on rakendanud võimud, kes vastutavad hoolealuste ja omavalitsuseta territooriumide valitsemise eest ja kõikide teiste territooriumide eest, mille kohta käib Peaassamblee 14. detsembri 1960. a. resolutsioon nr. 1514 (XV), nende isikute suhtes, kes väidetavasti vastutavad kuritegude eest vastavalt käesoleva konventsiooni II artiklile ja kes eeldatavasti asuvad nende territoriaalse ja administratiivse jurisdiktsiooni piires. 2. Kuni pole saavutatud eesmärke, mida püstitab Peaassamblee resolutsioonis nr. 1514 (XV) sisalduv koloniaalmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmise deklaratsioon, ei piira käesoleva konventsiooni seisukohad mingil määral petitsioonide esitamise õigust, mille on nendele rahvastele andnud teised rahvusvahelised dokumendid või Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja selle spetsialiseeritud asutused. XI artikkel 1. Käesoleva konventsiooni II artiklis loetletud tegusid ei loeta poliitilisteks kuritegudeks, mille alusel võiks toimuda väljaandmine. 2. Käesolevas konventsioonis osalevad riigid kohustuvad sellistel juhtudel teostama väljasaatmist vastavalt nende seadusandlusele ja kehtivatele lepingutele. XII artikkel Osavõtvate riikide vahel tekkivad vaidlused käesoleva konventsiooni tõlgendamise, rakendamise või täitmise kohta, mida pole lahendatud läbirääkimiste teel, esitatakse vaidluses osalevate poolte poolt läbivaatamiseks Rahvusvahelisele Kohtule, kui pooled pole kokku leppinud vaidluse lahendamises mõnel muul viisil. XIII artikkel Käesolev konventsioon on avatud allakirjutamiseks kõigile riikidele. Iga riik, kes pole konventioonile enne selle jõustumist alla kirjutanud, võib sellega ühineda. XIV artikkel 1. Käesolev konventsioon kuulub ratifitseerimisele. Ratifitseerimiskijad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. 2. Konventsiooniga ühinemine toimub ühinemisdokumendi hoiuleandmisega Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. XV artikkel 1. Käesolev konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast kahekümnenda ratifitseerimiskirja või ühinemisdokumendi hoiuleandmist ÜRO peasekretäri juures. 2. Igale konventsioonist osavõtvale riigile, kes ratifitseerib või ühineb konventsiooniga pärast kahekümnenda dokumendi üleandmist, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval pärast ratifitseerimiskirja või ühinemisdokumendi hoiuleandmist. XVI artikkel Iga osavõttev riik võib käesoleva konventsiooni denonsseerida, teatades sellest kirjalikult Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Denonseerimine jõustub ühe aasta möödumisel vastava teate saamisest. XVII artikkel 1. Iga osavõttev riik võib igal ajal teha ettepanekuid käesoleva konventsiooni revideerimiseks, teatades sellest kirjalikult Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. 2. Vastuseks sellisele ettepanekule rakendab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee vajaduse korral vastavaid meetmeid. XVIII artikkel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär informeerib kõiki riike alljärgnevast: a) konventsiooni allakirjutamisest, ratifitseerimisest ja sellega ühinemisest vastavalt XIII ja XIV artiklile; b) päevast, mil XV artikli kohaselt konventsioon jõustub; c) denonsseerimistest vastavalt XVI artiklile; d) teadetest vastavalt XVII artiklile. XIX artikkel 1. Käesolev konventsioon, mille hiina-, hispaania-, inglis-, prantsuse- ja venekeelsed tekstid on võrdselt autentsed ja antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni arhiivi. 2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär saadab käesoleva konventsiooni kinnitatud koopiad kõikidele riikidele. International Convention on the Suppression and Punishment of the Crime of Apartheid The States Parties to the present Convention, Recalling the provisions of the Charter of the United Nations, in which all Members pledged themselves to take joint and separate action in co-operation with the Organization for the achievement of universal respect for, and observance of, human rights and fundamental freedoms for all without distinction as to race, sex, language or religion, Considering the Universal Declaration of Human Rights, which states that all human beings are born free and equal in dignity and rights and that everyone is entitled to all the rights and freedoms set forth in the Declaration, without distinction of any kind, such as race, colour or national origin, Considering the Declaration on the Granting of Independence to Colonial Countries and Peoples, in which the General Assembly stated that the process of liberation is irresistible and irreversible and that, in the interests of human dignity, progress and justice, an end must be put to colonialism and all practices of segregation and discrimination associated therewith, Observing that, in accordance with the International Convention on the Elimination of All Forms of Racial Discrimination, States particularly condemn racial segregation and apartheid and undertake to prevent, prohibit and eradicate all practices of this nature in territories under their jurisdiction. Observing that, in the Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide, certain acts which may also be qualified as acts of apartheid constitute a crime under international law, Observing that, in the Convention on the Non-Applicability of Statutory Limitations to War Crimes and Crimes against Humanity, « inhuman acts resulting from the policy of apartheid» are qualified as crimes against humanity, Observing that the General Assembly of the United Nations has adopted a number of resolutions in which the policies and practices of apartheid are condemned as a crime against humanity, Observing that the Security Council has emphasized that apartheid and its continued intensification and expansion seriously disturb and threaten international peace and security, Convinced that an International Convention on the Suppression and Punishment of the Crime of Apartheid would make it possible to take more effective measures at the international and national levels with a view to the suppression and punishment of the crime of apartheid, Have agreed as follows: Article I 1. The States Parties to the present Convention declare that apartheid is a crime against humanity and that inhuman acts resulting from the policies and practices of apartheid and similar policies and practices of racial segregation and discrimination, as defined in article II of the Convention, are crimes violating the principles of international law, in particular the purposes and principles of the Charter of the United Nations, and constituting a serious threat to international peace and security. 2. The States Parties to the present Convention declare criminal those organizations, institutions and individuals committing the crime of apartheid. Article II For the purpose of the present Convention, the term « the crime of apartheid», which shall include similar policies and practices of racial segregation and discrimination as practised in southern Africa, shall apply to the following inhuman acts committed for the purpose of establishing and maintaining domination by one racial group of persons over any other racial group of persons and systematically oppressing them: (a) Denial to a member or members of a racial group or groups of the right to life and liberty of person: (i) By murder of members of a racial group or groups; (ii) By the infliction upon the members of a racial group or groups of serious bodily or mental harm, by the infringement of their freedom or dignity, or by subjecting them to torture or to cruel, inhuman or degrading treatment or punishment; (iii) By arbitrary arrest and illegal imprisonment of the members of a racial group or groups; (b) Deliberate imposition on a racial group or groups of living conditions calculated to cause its or their physical destruction in whole or in part; (c) Any legislative measures and other measures calculated to prevent a racial group or groups from participation in the political, social, economic and cultural life of the country and the deliberate creation of conditions preventing the full development of such a group or groups, in particular by denying to members of a racial group or groups basic human rights and freedoms, including the right to work, the right to form recognized trade unions, the right to education, the right to leave and to return to their country, the right to a nationality, the right to freedom of movement and residence, the right to freedom of opinion and expression, and the right to freedom of peaceful assembly and association; (d) Any measures, including legislative measures, designed to divide the population along racial lines by the creation of separate reserves and ghettos for the members of a racial group or groups, the prohibition of mixed marriages among members of various racial groups, the expropriation of landed property belonging to a racial group or groups or to members thereof; (e) Exploitation of the labour of the members of a racial group or groups, in particular by submitting them to forced labour; (f) Persecution of organizations and persons, by depriving them of fundamental rights and freedoms, because they oppose apartheid. Article III International criminal responsibility shall apply, irrespective of the motive involved, to individuals, members of organizations and institutions and representatives of the State, whether residing in the territory of the State in which the acts are perpetrated or in some other State, whenever they: (a) Commit, participate in, directly incite or conspire in the commission of the acts mentioned in article II of the present Convention; (b) Directly abet, encourage or co-operate in the commission of the crime of apartheid. Article IV The States Parties to the present Convention undertake: (a) To adopt any legislative or other measures necessary to suppress as well as to prevent any encouragement of the crime of apartheid and similar segregationist policies or their manifestations and to punish persons guilty of that crime; (b) To adopt legislative, judicial and administrative measures to prosecute, bring to trial and punish in accordance with their jurisdiction persons responsible for, or accused of, the acts defined in article II of the present Convention, whether or not such persons reside in the territory of the State in which the acts are committed or are nationals of that State or of some other State or are stateless persons. Article V Persons charged with the acts enumerated in article II of the present Convention may be tried by a competent tribunal of any State Party to the Convention which may acquire jurisdiction over the person of the accused or by an international penal tribunal having jurisdiction with respect to those States Parties which shall have accepted its jurisdiction. Article VI The States Parties to the present Convention undertake to accept and carry out in accordance with the Charter of the United Nations the decisions taken by the Security Council aimed at the prevention, suppression and punishment of the crime of apartheid, and to co-operate in the implementation of decisions adopted by other competent organs of the United Nations with a view to achieving the purposes of the Convention. Article VII 1. The States Parties to the present Convention undertake to submit periodic reports to the group established under article IX on the legislative, judicial, administrative or other measures that they have adopted and that give effect to the provisions of the Convention. 2. Copies of the reports shall be transmitted through the Secretary-General of the United Nations to the Special Committee on Apartheid. Article VIII Any State Party to the present Convention may call upon any competent organ of the United Nations to take such action under the Charter of the United Nations as it considers appropriate for the prevention and suppression of the crime of apartheid. Article IX 1. The Chairman of the Commission on Human Rights shall appoint a group consisting of three members of the Commission on Human Rights, who are also representatives of States Parties to the present Convention, to consider reports submitted by States Parties in accordance with article VII. 2. If, among the members of the Commission on Human Rights, there are no representatives of States Parties to the present Convention or if there are fewer than three such representatives, the Secretary-General of the United Nations shall, after consulting all States Parties to the Convention, designate a representative of the State Party or representatives of the States Parties which are not members of the Commission on Human Rights to take part in the work of the group established in accordance with paragraph 1 of this article, until such time as representatives of the States Parties to the Convention are elected to the Commission on Human Rights. 3. The group may meet for a period of not more than five days, either before the opening or after the closing of the session of the Commission on Human Rights, to consider the reports submitted in accordance with article VII. Article X 1. The States Parties to the present Convention empower the Commission on Human Rights: (a) To request United Nations organs, when transmitting copies of petitions under article 15 of the International Convention on the Elimination of All Forms of Racial Discrimination, to draw its attention to complaints concerning acts which are enumerated in article II of the present Convention; (b) To prepare, on the basis of reports from competent organs of the United Nations and periodic reports from States Parties to the present Convention, a list of individuals, organizations, institutions and representatives of States which are alleged to be responsible for the crimes enumerated in article II of the Convention, as well as those against whom legal proceedings have been undertaken by States Parties to the Convention; (c) To request information from the competent United Nations organs concerning measures taken by the authorities responsible for the administration of Trust and Non-Self-Governing Territories, and all other Territories to which General Assembly resolution 1514 (XV) of 14 December 1960 applies, with regard to such individuals alleged to be responsible for crimes under article II of the Convention who are believed to be under their territorial and administrative jurisdiction. 2. Pending the achievement of the objectives of the Declaration on the Granting of Independence to Colonial Countries and Peoples, contained in General Assembly resolution 1514 (XV), the provisions of the present Convention shall in no way limit the right of petition granted to those peoples by other international instruments or by the United Nations and its specialized agencies. Article XI 1. Acts enumerated in article II of the present Convention shall not be considered political crimes for the purpose of extradition. 2. The States Parties to the present Convention undertake in such cases to grant extradition in accordance with their legislation and with the treaties in force. Article XII Disputes between States Parties arising out of the interpretation, application or implementation of the present Convention which have not been settled by negotiation shall, at the request of the States parties to the dispute, be brought before the International Court of Justice, save where the parties to the dispute have agreed on some other form of settlement. Article XIII The present Convention is open for signature by all States. Any State which does not sign the Convention before its entry into force may accede to it. Article XIV 1. The present Convention is subject to ratification. Instruments of ratification shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. 2. Accession shall be effected by the deposit of an instrument of accession with the Secretary-General of the United Nations. Article XV 1. The present Convention shall enter into force on the thirtieth day after the date of the deposit with the Secretary-General of the United Nations of the twentieth instrument of ratification or accession. 2. For each State ratifying the present Convention or acceding to it after the deposit of the twentieth instrument of ratification or instrument of accession, the Convention shall enter into force on the thirtieth day after the date of the deposit of its own instrument of ratification or instrument of accession. Article XVI A State Party may denounce the present Convention by written notification to the Secretary-General of the United Nations. Denunciation shall take effect one year after the date of receipt of the notification by the Secretary-General. Article XVII 1. A request for the revision of the present Convention may be made at any time by any State Party by means of a notification in writing addressed to the Secretary-General of the United Nations. 2. The General Assembly of the United Nations shall decide upon the steps, if any, to be taken in respect of such request. Article XVIII The Secretary-General of the United Nations shall inform all States of the following particulars: (a) Signatures, ratifications and accessions under articles XIII and XIV; (b) The date of entry into force of the present Convention under article XV; (c) Denunciations under article XVI; (d) Notifications under article XVII. Article XIX 1. The present Convention, of which the Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited in the archives of the United Nations. 2. The Secretary-General of the United Nations shall transmit certified copies of the present Convention to all States.