Vabariigi Valitsus — Konventsioon aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes — RT II, 16, 50

(õ) 25.12.2008 Välisministeeriumi teadaanne välislepingu jõustumise kohta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26. septembri 1991. a otsus konventsiooniga ühinemise kohta Mitteametlik tõlge PREAMBULA Käesolevaga konventsiooniga ühinenud riigid, viidates Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsioonidele 3(I) 13. veebruarist 1946. a. ja 170(II) 31. oktoobrist 1947. a. sõjakurjategijate väljaandmise ja karistamise kohta, resolutsioonile 95(I) 11. detsembrist 1946. a., milles kinnitatakse neid rahvusvahelise õiguse printsiipe, mida on tunnustatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirjas ja selle tribunali otsuses, ning resolutsioonidele 2184(XXI) 12. detsembrist 1966. a. ja 2202(XXI) 16. detsembrist 1966. a., milles inimsusevastaste kuritegudena mõistetakse selgelt hukka ühelt poolt põliselanikkonna majanduslike ja poliitiliste õiguste rikkumine ja teiselt poolt apartheidipoliitika, viidates Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Majandus- ja Sotsiaalnõukogu resolutsioonidele 1074D(XXXIX) 28. juulist 1965. a. ja 1158(XLI) 5. augustist 1966. a. sõjakurjategijate ja inimsusevastaseid kuritegusid toimepannud isikute karistamise kohta, märkides, et sätet aegumistähtaja kohta ei leidu üheski pidulikus deklaratsioonis, aktis või konventsioonis, mis puudutab kohtulikku jälitamist või karistamist sõjaroimade või inimsusevastaste kuritegude eest, võttes arvesse, et sõjakuriteod ja inimsusevastased kuriteod kuuluvad vastavalt rahvusvahelisele õigusele kõige raskemate kuritegude hulka, olles veendunud, et efektiivne karistus sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude eest on tähtis tegur, mis aitab niisuguseid kuritegusid ära hoida, kaitsta inimõigusi ja põhivabadusi, tugevdada rahvastevahelist usaldust ja ergutada koostööd ning tagada rahvusvahelist rahu ja julgeolekut, märkides, et kui sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes kohaldatakse siseriiklikke õigusnorme, mis puudutavad tavaliste kuritegude aegumistähtaegu, siis on see probleem, mis tekitab maailma üldsuses tõsist muret, sest see takistab niisuguste kuritegude eest vastutust kandvate isikute kohtulikku vastutuselevõtmist ja karistamist, pidades vajalikuks ja õigeaegseks seda, et käesoleva konventsiooni abil kinnitatakse rahvusvahelise õiguse printsiipi, mille järgi sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes aegumistähtaega ei eksisteeri, ja et tagatakse selle printsiibi kohaldamine kõikjal, on kokku leppinud alljärgnevas: I artikkel Mitte mingisuguseid aegumistähtaegu ei kohaldata järgmiste kuritegude suhtes, olenemata nende toimepanemise ajast: a) sõjakuritegude suhtes, nii nagu need on määratletud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirjas 8. augustist 1945. a. ja kinnitatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsioonidega 3(I) 13. veebruarist 1946. a. ja 95(I) 11. detsembrist 1946. a., sealhulgas ka tõsiste õiguserikkumiste suhtes, mis on loetletud Genfi konventsioonides sõjaohvrite kaitse kohta 12. augustist 1949. a.; b) inimkonnavastaste kuritegude suhtes, nii nagu nad on määratletud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirjas 8. augustist 1945. a. ja kinnitatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee resolutsioonidega 3(I) 13. veebruarist 1946. a. ja 95(I) 11. detsembrist 1946. a., olenemata sellest, kas need kuriteod on toime pandud sõja või rahu ajal; pagendamise suhtes, kui see pandi toime relvastatud kallaletungi või okupatsiooni tagajärjel; ebainimlike tegude suhtes, mis on apartheidipoliitika tagajärjeks, samuti genotsiidikuriteo suhtes, mis on määratletud 1948. aasta genotsiidikuriteo tõkestamise ja karistamise konventsioonis, isegi kui need teod ei rikkunud siseriiklikku seadusandlust selles riigis, kus need toime pandi. II artikkel Juhul kui pannakse toime mõni I artiklis nimetatud kuritegu, kohaldatakse käesoleva konventsiooni sätteid neile riigivõimu esindajatele ja eraisikutele, kes on selle kuriteo toime pannud või sellest osa võtnud või vahetult õhutanud teisi niisugust kuritegu toime panema või võtnud osa vandenõust selle toimepanemiseks, olenemata selle kuriteo lõpuleviimise astmest. Samu sätteid kohaldatakse ka riigivõimu esindajate suhtes, kelle teadmisel on selline kuritegu toime pandud. III artikkel Käesoleva konventsiooniga ühinenud riigid kohustuvad rakendama kõiki riigisiseseid seadusandlikke või muid meetmeid selleks, et tagada käesoleva konventsiooni II artiklis mainitud isikute väljaandmine vastavalt rahvusvahelisele õigusele. IV artikkel Käesoleva konventsiooniga ühinenud riigid kohustuvad vastavalt oma põhiseaduslikule protseduurile rakendama mistahes seadusandlikke või muid meetmeid, mis on vajalikud selleks, et aegumistähtaegu, mis on kehtestatud seadusega või muul teel, ei kohaldataks käesoleva konventsiooni I ja II artiklis mainitud kuritegude eest kohtuliku jälitamise ega karistamise suhtes, ning et aegumistähtaeg tühistatakse seal, kus seda nende kuritegude suhtes on kohaldatud. V artikkel Käesolev konventsioon on avatud allakirjutamiseks kuni 31. detsembrini 1969. a. igale Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigile ja igale tema spetsialiseeritud asutuse liikmele, igale Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri liikmele, igale Rahvusvahelise Kohtu Statuudiga ühinenud riigile ja igale teisele riigile, keda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee on kutsunud käesoleva konventsiooniga ühinema. VI artikkel Käesolev konventsioon kuulub ratifitseerimisele. Ratifitseerimiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. VII artikkel Käesolev konventsioon on avatud ühinemiseks igale V artiklis nimetatud riigile. Ühinemisdokumendid antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. VIII artikkel 1. Käesolev konventsioon jõustub üheksakümnendal päeval pärast kümnenda ratifitseerimiskirja või ühinemisdokumendi hoiuleandmist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri juures. 2. Iga riigi suhtes, kes ratifitseerib käesoleva konventsiooni või ühineb sellega pärast kümnenda ratifitseerimiskirja või ühinemisdokumendi hoiuleandmist, jõustub käesolev konventsioon üheksakümnendal päeval pärast tema enese ratifitseerimiskirja või ühinemisdokumendi hoiuleandmise päeva. IX artikkel 1. Kümne aasta möödumisel käesoleva konventsiooni jõustumise päevast võib iga konventsioonist osavõttev riik igal ajal esitada palve käesoleva konventsiooni revideerimiseks, teatades sellest kirjalikult Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. 2. Otsuse selle kohta, missugused meetmed, kui need on vajalikud, tuleb seoses niisuguse palvega kasutusele võtta, teeb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee. X artikkel 1. Käesolev konventsioon kuulub hoiuleandmisele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri juures. 2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär saadab käesoleva konventsiooni kinnitatud koopiad kõigile V artiklis nimetatud riikidele. 3. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär teatab kõigile V artiklis nimetatud riikidele alljärgnevast: a) käesoleva konventsiooni allakirjutamisest ning ratifitseerimiskirjade või ühinemisdokumentide hoiuleandmisest vastavalt artiklitele V, VI ja VII; b) käesoleva konventsiooni jõustumise päevast vastavalt VII artiklile; c) teadetest, mis on saadud vastavalt IX artiklile. XI artikkel Käesoleva konventsiooni hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelsed tekstid on võrdselt autentsed ja on dateeritud 26. novembril 1968. a. Selle tõendamiseks on allakirjutanud isikud, olles selleks vastavalt volitatud, käesolevale konventsioonile alla kirjutanud. ______________________________ * Eesti Vabariik ühines konventsiooniga aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude suhtes Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26. septembri 1991. a otsusega (RT 1991, 35, 428). Välisministeeriumi teadaandel anti ühinemiskirjad Eesti ühinemise kohta nimetatud konventsiooniga depositaarile üle 21. oktoobril 1991. a ning konventsioon jõustus Eesti suhtes 21. jaanuaril 1992. a. Convention on the Non-Applicability of Statutory Limitations to War Crimes and Crimes Against Humanity PREAMBLE The Parties to the present Convention, Recalling resolutions of the General Assembly of the United Nations 3 (I) of 13 February 1946 and 170 (II) of 31 October 1947 on the extradition and punishment of war criminals, resolution 95 (I) of 11 December 1946 affirming the principles of international law recognized by the Charter of the International Military Tribunal, Nürnberg, and the judgement of the Tribunal, and resolutions 2184 (XXI) of 12 December 1966 and 2202 (XXI) of 16 December 1966 which expressly condemned as crimes against humanity the violation of the economic and political rights of the indigenous population on the one hand and the policies of apartheid on the other, Recalling resolutions of the Economic and Social Council of the United Nations 1074 D (XXXIX) of 28 July 1965 and 1158 (XLI) of 5 August 1966 on the punishment of war criminals and of the persons who have committed crimes against humanity, Noting that none of the solemn declarations, instruments or conventions relating to the prosecution and punishment of war crimes and against humanity made provision for a period of limitation, Considering that war crimes and crimes against humanity are among the gravest crimes in international law, Convinced that the effective punishment of war crimes and crimes against humanity is an important element in the prevention of such crimes, the protection of human rights and fundamental freedoms, the encouragement of confidence, the furtherance of co-operation among peoples and the promotion of international peace and security, Noting that the application to war crimes and crimes against humanity of the rules of municipal law relating to the period of limitation for ordinary crimes is a matter of serious concern to world public opinion, since it prevents the prosecution and punishment of persons responsible for those crimes, Recognizing that it is necessary and timely to affirm in international law, through this Convention, the principle that there is no period of limitation for war crimes and crimes against humanity, and to secure its universal application, Have agreed as follows: Article I No statutory limitation shall apply to the following crimes, irrespective of the date of their commission: a) War crimes as they are defined in the Charter of the International Military Tribunal, Nürnberg, of 9 August 1945 and confirmed by resolution 3 (I) of 13 February 1946 and 95 (I) of 11 December 1946 of the General Assembly of the United Nations, particularly the “grave breaches” enumerated in the Geneva Conventions of 12 August 1949 for the protection of war victims; b) Crimes against humanity whether committed in time of war or in time of peace as they are defined in the Charter of the International Military Tribunal, Nürnberg, of 8 August 1945 and confirmed by resolutions 3 (I) of 13 February 1946 and 95 (I) of 11 December 1946 of the General Assembly of the United States, eviction by armed attack or occupation and inhuman acts resulting from the policy of apartheid, and the crime of genocide as defined in the 1948 Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide, even if such acts do not constitute a violation of the domestic law of the country in which they were committed. Article II If any of the crimes mentioned in Article I is committed, the provisions of this Convention shall apply to representatives of the State authority and private individuals who, as principals or accomplices, participate in or who directly incite others to the commission of any of those crimes, or who conspire to commit them, irrespective of the degree of completion, and to representatives of the State authority who tolerate their commission. Article III The States Parties to the present Convention undertake to adopt all necessary domestic measures, legislative or otherwise, with a view to making possible the extradition in accordance with international law, of the persons referred to in Article II of this Convention. Article IV The States Parties to the present Convention undertake to adopt, in accordance with their respective constitutional processes, any legislative or other measures necessary to ensure that statutory or other limitations shall not apply to the prosecution and punishment of the crimes referred to in Articles I and II of this Convention and that, where they exist, such limitations shall be abolished. Article V This Convention shall, until 31 December 1969, be open for signature by any State Member of the United Nations or member of any of its specialized agencies or of the International Atomic Energy Agency, by any State Party to the Statute of the International Court of Justice, and by any other State which has been invited by the General Assembly of the United Nations to become a Party to this Convention. Article VI This Convention is subject to ratification. Instruments of ratification shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. Article VII This Convention shall be open to accession by any State referred to in Article V. Instruments of accession shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. Article VIII 1. This Convention shall enter into force on the ninetieth day after the deposit with the Secretary-General of the United Nations of the tenth instrument of ratification. 2. For each State ratifying this Convention or acceding to it after the deposit of the tenth instrument of ratification or accession, the Convention shall enter into force on the ninetieth day after the date of the deposit of its own instrument of ratification or accession. Article IX 1. After the expiry of a period of ten years from the date on which this Convention enters into force, a request for the revision of the Convention may be made at any time by any Contacting Party by means of notification in writing addressed to the Secretary-General of the United Nations. 2. The General Assembly of the United Nations shall decide upon the steps, if any, to be taken in respect of such a request. Article X 1. This Convention shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations. 2. The Secretary-General of the United Nations shall transmit certified copies of this Convention to all States referred to in Article V. 3. The Secretary-General of the United Nations shall inform all States referred to in Article V of the following particulars: a) Signatures of this Convention, and instruments of ratification and accession deposited under Articles V, VI and VII; b) The date of entry into force of this Convention in accordance with Article VIII; c) Communications received under Article IX. Article XI This Convention, of which the Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall bear the date of 26 November 1968. In witness whereof the undersigned, being duly authorized for that purpose, have signed this Convention. Õiend Akti metaandmed parandatud ja täiendatud; lisatud ingliskeelne tekst.