Ekspordi riikliku garanteerimise seadus

(1) Käesoleva seaduse eesmärk on ekspordi riikliku garanteerimise kaudu kaitsta Eesti ettevõtjaid eksporditehingutest tuleneva võimaliku kahju eest.

(2) Käesolev seadus sätestab ekspordi riikliku garanteerimise alused ja põhimõtted Eestis.

(3) Ekspordi riiklikule garanteerimisele ei kohaldata kindlustustegevuse seadust (RT I 2000, 53, 343; 2001, 43, 238; 48, 268; 59, 359; 87, 529; 93, 565; 2002, 35, 215; 63, 387; 102, 600).

(4) Ekspordi riikliku garanteerimisega seonduvatele lepingutele kohaldatakse võlaõigusseadust (RT I 2001, 81, 487; 2002, 60, 374), arvestades käesoleva seaduse erisusi.

(1) Ekspordigarantii (edaspidi garantii) käesoleva seaduse tähenduses on riiklik tagatis garantiivõtjale eksporditehingust tekkinud kahju hüvitamiseks. Garantii antakse garantiilepingus ettenähtud tingimustel.

(2) Eksporditehing käesoleva seaduse tähenduses on kaupade müük ja teenuste osutamine välisriiki ning nende toimingutega seotud investeeringud. Eksporditehinguks loetakse ka kaupade müügiks pakkumist.

(3) Garantiist tulenev vastutus laieneb üksnes võlgniku põhikohustusele ja kohustusele tasuda intressi ning on täiendav võlgniku vastutusele.

(1) Garantiivõtja käesoleva seaduse tähenduses on ettevõtja, kellega garantiileping on sõlmitud. Garantiid võivad taotleda ettevõtjad, kes otseselt või kaudselt võtavad riske, mis on seotud garanteeritavate eksporditehingutega.

(2) Kui tarnija ja ostja vahelise kaupade või teenuste eksporti käsitleva lepingu alusel on ostja kohustatud tarnijale nende kaupade või teenuste eest maksma lepingus nimetatud maksetingimustel, on tegemist tarnijakrediidiga.

(3) Kui laenuandja ja ostja on kaupade või teenuste eksporti käsitleva lepingu rahastamiseks sõlminud laenulepingu, millega laenuandja kohustub ostja nimel maksma tarnijale nende kaupade või teenuste eest vastavas lepingus nimetatud maksetingimustel ning ostja maksab laenuandjale laenulepingu alusel, on tegemist ostjakrediidiga.

(1) Võlgnik käesoleva seaduse tähenduses on isik, kelle kohustuste täitmist on garanteeritud. Võlgnikuna on käsitatav ka isik, kes käendab või muul viisil tagab võlgniku kohustusi garanteeritavas tehingus. Võlgnik võib olla avalik-õiguslik või eraõiguslik.

(2) Avalik-õiguslik võlgnik käesoleva seaduse tähenduses on avaliku võimu ülesandeid täitev asutus või juriidiline isik, keda ei saa kohtu- või halduskorras maksejõuetuks tunnistada.

(3) Võlgnik, kes ei ole avalik-õiguslik võlgnik, on eraõiguslik võlgnik.

(4) Kui avaliku võimu ülesandeid täitev asutus või juriidiline isik tagab täielikult ja tingimusteta eraõigusliku võlgniku garantiiga kaetud kohustused, käsitatakse viimast avalik-õigusliku võlgnikuna.

(1) Ekspordi riiklikku garanteerimist korraldab riigi poolt ekspordi garanteerimiseks asutatud sihtasutus (edaspidi sihtasutus).

(2) Käesoleva seaduse alusel sihtasutuse poolt antud garantiidest tulenevate kohustuste täitmise tagab riik 300 miljoni krooni ulatuses.

(3) Garantiidest tulenevaid nõudeid saab esitada vaid sihtasutuse vastu. Riigi vastu saab nõudeid esitada üksnes juhul, kui on välja kuulutatud sihtasutuse pankrot.

(4) Kui sihtasutus on väljastanud garantii, mis ei ole kooskõlas käesoleva seaduse § 6 lõigetega 1, 3 ja 4, § 7 lõikega 2, § 9 lõigetega 1 ja 2, § 10 lõigetega 1 ja 4 ning § 13 lõikega 2, siis sellise garantii eest riik ei vastuta.

(1) Garantii antakse garantiivõtjale taotluse ning sellele lisatud dokumentide alusel.

(2) Enne garantii andmise otsustamist hindab sihtasutus garantiivõtja, eksporditehingu poolte ja ostja riigiga seotud garanteeritavaid riske ning arvestab neid garantii andmisel.

(3) Garantii andmise kohta sõlmib sihtasutus garantiivõtjaga garantiilepingu.

(4) Vabariigi Valitsus võib nimetada välisriigid, millega seotud eksporditehinguid eriti suure poliitilise või kommertsriski tõttu ei garanteerita.

(5) Taotlusele esitatavad nõuded, garantii andmise ning garantiivõtjale eksporditehingust tekkinud kahjude hüvitamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

(1) Sihtasutus võib eksporditehingule garantii andmisest alati keelduda.

(2) Sihtasutus peab garantii andmisest keelduma, kui

1) garantiivõtja ei ole esitanud nõuetekohast taotlust, nõutavaid dokumente või asjassepuutuvat teavet;

2) on ilmnenud, et garantiivõtja on taotluses või sellele lisatud dokumentides esitanud valeandmeid.

Sihtasutuse poolt käesoleva seaduse alusel antud ja samaaegselt kehtivate riiklike garantiide piirsumma ei tohi ühelgi hetkel ületada käesoleva seaduse § 5 lõikes 2 nimetatud summat.

(1) Ühe võlgniku kohta antavate garantiide kogusumma ei tohi ületada 10 protsenti käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud garantiide piirsummast.

(2) Ühe garantiivõtja või ühte konsolideerimisgruppi kuuluvate garantiivõtjate kohta antavate garantiide kogusumma ei tohi ületada 20 protsenti käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud garantiide piirsummast.

(3) Vabariigi Valitsus võib lubada sihtasutusel anda garantii, mis ületab käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud piirsummat, kui see on vajalik käesoleva seaduse eesmärgi saavutamiseks ning kui garantiiga seotud riskid on piisavalt maandatud.

(1) Garantiilepingus võib ette näha kahju täieliku või osalise hüvitamise, kui kahju on tekkinud ühel või mitmel järgnevalt nimetatud põhjusel

1) eraõigusliku võlgniku ja tema kohustusi tagava isiku maksejõuetus;

2) võlgniku ja tema kohustusi tagava isiku lepinguliste kohustuste täitmata jätmine;

3) kaupade või teenuste ostja otsus tarnijakrediidi korral katkestada või tühistada garantiiga seotud leping või keelduda kaupade või teenuste vastuvõtmisest, ilma et tal oleks õigus seda teha;

4) välisriigi, mis ei ole garantiivõtja asukohariik, valitsuse meede või otsus, mis takistab garantiiga seotud lepingu täitmist;

5) üldine moratoorium, mille kuulutab välja võlgniku asukohariigi valitsus või sellise kolmanda riigi valitsus, mille kaudu tehakse garantiiga seotud lepingus ettenähtud makseid;

6) poliitilised sündmused, majandusraskused ning õigusaktidest tulenevad või halduskorralduslikud meetmed välisriigis, mis takistavad garantiiga seotud lepingu alusel makstavate summade ülekandmist või põhjustavad sellega viivitamist;

7) võlgniku asukohariigis vastuvõetud õigusaktid, mille kohaselt võlgniku poolt kohalikus vääringus tehtud makseid käsitatakse võla kustutamisena, olenemata sellest, kas need maksed katavad vahetuskursside muutumise tõttu garantiiga seotud lepingu võlasummat selle ülekandmise päeval või ei kata;

8) Eesti või garantiivõtja asukohariigi valitsuse meede või otsus, samuti Euroopa Liidu meetmed ja otsused, mis on seotud Eesti ja teiste riikide vaheliste kaubandussuhetega, kui asjaomane valitsus ei kompenseeri vastava otsuse või meetme tõttu garantiivõtjale tekkinud kahjulikke tagajärgi muul viisil;

9) välisriigis esinev vääramatu jõud, kui selle mõju ei ole kaetud mõne muu garantiiliigiga.

(2) Eraõiguslike võlgnike kommertsrisk on määratletud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–3.

(3) Eraõiguslike võlgnike poliitiline risk on määratletud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 4–9 ning avalik-õiguslike võlgnike poliitiline risk lõike 1 punktides 2–9.

(4) Garantiivõtjale eksporditehingust tekkiv kahju hüvitatakse poliitilise riski realiseerumisel kuni 100 protsendi ja kommertsriski realiseerumisel kuni 90 protsendi ulatuses.

(5) Garantiiga ei kaeta riske, mida saab kindlustada Eestis tegutsevates eraõiguslikes kindlustusseltsides.

(1) Garantiilepingus võib ette näha käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 nimetatud asjaoludest tuleneva sellise kahju hüvitamise, mis

1) on tekkinud garantiivõtja lepinguliste kohustuste täitmise või tellitud kaupade tootmise peatumisest vähemalt ühe käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 loetletud asjaolu tõttu (tootmisrisk);

2) on tekkinud garantiiga seotud lepingu alusel garantiivõtjale täitmisele kuuluva rahalise kohustuse täitmata jätmisest vähemalt ühe käesoleva seaduse § 10 lõikes 1 loetletud asjaolu tõttu (krediidirisk);

3) on tekkinud garantiivõtja võimetusest realiseerida oma investeeringuga seotud õigusi vähemalt ühe käesoleva seaduse § 10 lõike 1 punktides 4–9 loetletud asjaolu tõttu (investeeringurisk).

(2) Käesoleva seaduse § 2 lõikes 3 sätestatut ei kohaldata käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 ettenähtud kahju hüvitamisel.

(1) Sihtasutusel on õigus keelduda kahju hüvitamisest, kui kahju tekkimise on otseselt või kaudselt põhjustanud järgmised asjaolud

1) garantiivõtja või tema nimel tegutseva isiku tegevus või tegevusetus;

2) garantiiga seotud lepingutes või lepingutega seotud dokumentides sisalduvad garantiivõtja õigusi piiravad sätted;

3) garantiivõtja ja võlgniku vahel pärast garantiiga seotud lepingu sõlmimist tehtud kokkulepe, mis takistab võla maksmist või põhjustab sellega viivitamist;

4) tarnijakrediidi puhul kohustuste täitmata jätmine alltöövõtjate, lepinguosaliste või muude tarnijate poolt, kui seda ei ole põhjustanud käesoleva seaduse § 10 lõike 1 punktides 4--9 kirjeldatud poliitilise riskiga seonduv.

(2) Garantiilepingus võib ette näha ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata asjaolusid, mille puhul sihtasutusel on õigus keelduda kahju hüvitamisest.

(1) Garantiilepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses käenduslepingu kohta sätestatut, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

(2) Garantiilepingus peavad sisalduma vähemalt

1) tingimus, mille kohaselt sihtasutus vastutab üksnes siis, kui garantiivõtja ei saa käesoleva seaduse §-s 10 loetletud asjaolude tõttu rahuldada oma nõuet võlgniku vastu;

2) garantiivõtja omavastutuse ulatus;

3) garantiisumma;

4) garantiipreemia suurus ja selle maksmise tingimused;

5) garanteeritavad riskid;

6) garantiivõtja kohustus tasuda garantiipreemia;

7) garantii jõustumise aeg;

8) viide, et tegemist on käesoleva seaduse alusel antud riikliku garantiiga.

(3) Garantiisumma võib olla väljendatud Eesti kroonides või Eestis konverteeritavas valuutas, mida Eesti Pank noteerib.

(4) Vabariigi Valitsus kehtestab täiendavad kohustuslikud tingimused garantiilepingule, mis käsitleb eksporditehingute garanteerimist ühiselt teiste Euroopa Liidu liikmesriikide riiklike garanteerimisasutustega.

(1) Garantiipreemia käesoleva seaduse tähenduses on rahasumma, mis määratakse eksporditehingu riskitasemest ja garantiivõtja omavastutusest lähtuvalt ning mille garantiivõtja tasub sihtasutusele garantiilepingus määratud suuruses ja tähtajal.

(2) Garantiipreemiad peavad katma sihtasutuse garanteerimisega seotud kulud ja võimaliku kahju pikema perioodi vältel, vastama garanteeritavatele riskidele, garantiilepingust tulenevale garantiisummale ja garantiivõtja omavastutuse ulatusele.

(3) Sihtasutuse asutajaõiguste teostaja kehtestab garantiipreemia määramise üldise eeskirja ja arvutuspõhimõtted.

Sihtasutus teavitab antud garantiidest Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu liikmesriikide garantiiandjaid vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud teavitamise korrale.

(1) Sihtasutuse omavahendid on sihtasutuse tegevusalade järgi jaotatud ja eraldatud sihtfondideks.

(2) Sihtasutus korraldab oma raamatupidamisarvestust selliselt, et oleks tagatud eksporditehingute garanteerimisega seotud varade ja kohustuste eraldatus sihtasutuse muudest varadest ja kohustustest.

(3) Ekspordi garanteerimise sihtfondi kuuluvad ekspordi garanteerimise omavahendid, mida ei saa kasutada sihtasutuse muust tegevusest tulenevate kohustuste täitmiseks.

(1) Sihtasutuse ekspordi garanteerimise omavahendite (edaspidi omavahendid) hulka kuuluvad

1) riigi poolt ekspordi garanteerimiseks üleantud vara;

2) ekspordi garanteerimisega seotud eelmiste perioodide jaotamata kasum või kahjum vastavalt auditeeritud aastaaruannetele;

3) sihtotstarbelised annetused.

(2) Omavahenditest arvatakse maha immateriaalne põhivara ja jooksva aruandeperioodi kahjum.

(3) Omavahendite hulka võib sihtasutuse asutajaõiguste teostaja loal täiendavalt arvata allutatud laenud ja muud selletaolised kohustused (edaspidi allutatud laen), mille puhul on täidetud järgmised tingimused

1) laenulepinguga võetud laenu tagastamise tähtaeg või tagastamise periood on vähemalt viis aastat ning laenu puhul, mille tagastamise tähtaega ei ole kokku lepitud, peab lepingus olema sätestatud kohustus teatada laenu tagasinõudmisest mitte vähem kui viis aastat ette;

2) laenulepingus ei ole ette nähtud laenu ennetähtaegse tagasimaksmise tingimust, välja arvatud sihtasutuse lõpetamise korral;

3) sihtasutus võib laenu enne tähtaega tagasi maksta ainult asutajaõiguste teostaja loal;

4) sihtasutuse pankroti korral makstakse laen tagasi pärast tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuete rahuldamist.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud omavahenditena võetakse arvesse ainult reaalselt laekunud laenusumma, kuid mitte rohkem kui 50 protsenti käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 alusel arvestatud omavahendite summast.

(5) Allutatud laenu lepingu lõppemise päevale eelneva viie aasta jooksul tuleb igal järgneval aastal täiendavate omavahendite hulka arvatud laenusummat vähendada 20 protsenti laenu algsummast.

(6) Allutatud laenu, mille maksetähtpäevani on jäänud vähem kui üks aasta, ei saa arvata omavahendite hulka.

(7) Eelisaktsiaid ja teisi käesolevas paragrahvis nimetamata finantsinstrumente võib sihtasutus omavahendite hulka arvata ainult asutajaõiguste teostaja igakordsel eelneval loal.

(1) Omavahendite investeerimisel tuleb tagada suurim võimalik turvalisus ja likviidsus, investeeringute mitmekesisus ja hajutatus.

(2) Omavahendeid on lubatud investeerida ainult järgmistesse varadesse

1) Eesti Vabariigi või Eesti Panga võlakiri või nende poolt täielikult tagatud võlakiri;

2) võlakiri, mille emitendiks on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) A-tsooni riik või keskpank või nende poolt täielikult tagatud võlakiri või võlakiri, mis on noteeritud Eesti väärtpaberibörsil või Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalvete Organisatsiooni (IOSCO) liikmesriigi väärtpaberibörsil;

3) võlakiri, millele viimase 30 päeva jooksul on avaldatud ostunoteering vähemalt kahe Eestis registreeritud krediidiasutuse poolt ja mille emitent on registreeritud Eestis või Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni A-tsooni riigis;

4) laen kinnistusraamatu esimesele järjekohale kantud hüpoteegi või Eestis või Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni A-tsooni riigis registreeritud krediidiasutuse garantii tagatisel;

5) tagatiseta laen, mis on antud krediidiasutusele või kindlustusandjale eeldusel, et krediidiasutus või kindlustusandja on registreeritud Eestis või Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni A-tsooni riigis;

6) äriühingu aktsia või osa, mis on noteeritud Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalvete Organisatsiooni liikmesriigi väärtpaberibörsil või Eesti väärtpaberibörsil ning mis ei ole soetatud pikaajaliseks hoidmiseks;

7) Eestis investeerimisfondide seaduse (RT I 1997, 34, 535; 1998, 61, 979; 2000, 10, 55; 57, 373; 2001, 48, 268; 79, 480; 89, 532; 93, 565; 2002, 23, 131; 53, 336; 63, 387; 102, 600) alusel registreeritud investeerimisfondi ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni A-tsooni riigis registreeritud investeerimisfondi osak või aktsia;

8) kinnisasi või ehitis, välja arvatud see osa kinnisasjast või ehitisest, mis on sihtasutuse enda kasutuses;

9) nõudmiseni hoius ja tähtajaline hoius krediidiasutuses, mis on registreeritud Eestis või Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni A-tsooni riigis.

(1) Ühte kinnisasja või ehitisse või mitmesse ehitisse, mida nende vahetu läheduse tõttu saab käsitada ühe ehitisena, võib investeerida kuni 10 protsenti omavahenditest, kuid kinnisasjadesse ja ehitistesse kokku mitte üle 15 protsendi.

(2) Ühe emitendi väärtpaberitesse ja ühe laenuvõtja tagatud laenudesse võib investeerida kuni 5 protsenti omavahenditest ja kuni 10 protsenti omavahenditest tingimusel, et väärtpaberite ega tagatud laenude osa omavahendites ei ole üle 40 protsendi.

(3) Ühte tagatiseta laenu võib investeerida kuni 1 protsendi omavahenditest ja tagatiseta laenudesse kokku kuni 5 protsenti omavahenditest.

(4) Nõudmiseni hoiustesse võib investeerida kuni 5 protsenti omavahenditest.

(1) Sihtasutus võib teha tehinguid ostu- või müügiõigust või -kohustust tõendava väärtpaberiga (edaspidi tuletisväärtpaber ) üksnes omavahendite väärtuse kõikumistest tuleneva riski maandamiseks ning järgmiste tingimuste täitmise korral

1) isik, kellega tehing tehakse, on krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, kindlustusandja või väärtpaberivahendaja;

2) tagatud on tuletisväärtpaberi väärtuse objektiivne hindamine.

(2) Sihtasutus ei või tuletisväärtpaberitega teha järgmisi tehinguid

1) välja anda müügiõigust tõendavat väärtpaberit (müügioptsioon);

2) omandada või välja anda tuletisväärtpaberit, mille täitmine toob kaasa või võib kaasa tuua käesolevas seaduses omavahenditele kehtestatud nõuete rikkumise;

3) omandada või välja anda tuletisväärtpaberit, mille täitmine ei ole kaetud omavahendite hulka kuuluvate väärtpaberite või rahaga.

Sihtasutus peab ekspordi garanteerimise korraldamisel tagama

1) garanteerimisega seotud tulude ja kulude tasakaalu pikema perioodi vältel;

2) garantiilepingutest tulenevate kohustuste kaetuse omavahenditega igal hetkel.

Käesoleva seaduse alusel võetavate riskide kontsentreerumise vähendamiseks võib sihtasutus asutajaõiguste teostaja kehtestatud korras garantiidest tulenevaid riske kindlustada või muul viisil edasi anda.

(1) Sihtasutusel peab olema igal hetkel piisavalt vahendeid, et katta kehtivate garantiilepingute alusel tehtavaid väljamakseid. Sihtasutuse vahendite piisavuse näitajaks on tehnilised eraldised.

(2) Tehnilised eraldised käesoleva seaduse tähenduses on sihtasutuse kehtivatest garantiilepingutest tulenevate kohustuste arvestuslik summa.

(3) Tehniliste eraldiste arvutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

(1) Garantiide andmisel võetud võimalike kahjude katmiseks peab sihtasutuse omavahendite minimaalne suurus (edaspidi omavahendite normatiiv) olema 12 protsenti kehtivate garantiide puhasväärtusest, kuid mitte väiksem kui 30 miljonit krooni.

(2) Garantiide puhasväärtuse arvestamiseks liidetakse kõikide kehtivate garantiide summale sihtasutuse vastu esitatud kahjunõuete summa ning lahutatakse arvestatud tehniliste eraldiste summa. Kehtivate garantiide summasse ei arvestata garantiisid, mille alusel on sihtasutuse vastu esitatud kahjunõue.

(3) Kui omavahendeid on vähem käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel sätestatud omavahendite normatiivist, ei tohi sihtasutus uusi garantiisid anda.

(4) Kui omavahendeid on vähem käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel sätestatud omavahendite normatiivist, otsustab Vabariigi Valitsus sihtasutuse ekspordi garanteerimise omavahendite taastamise.

(5) Omavahendite suurendamiseks käesoleva paragrahvi lõike 4 kohaselt esitab sihtasutuse asutajaõiguste teostaja taotluse Rahandusministeeriumile.

(6) Kui omavahendeid on suurendatud allutatud laenuna, tagastab sihtasutus allutatud laenu vastavalt selle tingimustele, kuid mitte varem, kui omavahendite summa on ületanud suurema alljärgnevatest näitajatest

1) 15 protsenti üheaegselt kehtivate garantiide puhasväärtusest;

2) 35 miljonit krooni.

(1) Sihtasutuse tegevust kontrollib asutajaõiguste teostaja.

(2) Sihtasutus esitab Rahandusministeeriumile igal aastal rahandusministri määratud tähtajaks auditeeritud aruande käesoleva seaduse alusel antud garantiide, garantiilepingute alusel väljamakstud summade ja arvestatud tehniliste eraldiste kohta. Rahandusministril on õigus sihtasutuselt saada täiendavalt informatsiooni nii arvestatud tehniliste eraldiste kui tõenäoliselt väljamaksmisele kuuluvate summade katteks olemasolevate varade kohta.

Ekspordi riikliku garanteerimise seadus (RT I 1999, 18, 304) tunnistatakse kehtetuks.

Käesoleva seaduse §-s 26 nimetatud seaduse alusel antud garantiid loetakse käesoleva seaduse alusel antud garantiideks.

(1) Käesolev seadus jõustub 2003. aasta 1. mail.

(2) Käesoleva seaduse § 13 lõige 4 ja § 15 jõustuvad Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga.

Riigikogu esimees Toomas SAVI