Põllumajandusminister — Transmissiivsete spongiformsete entsefalopaatiate tõrje eeskiri'1 — RTL, 4, 44

Määrus kehtestatakse «Loomatauditõrje seaduse» (RT I 1999, 57, 598; 2002, 13, 80; 61, 375; 63, 387; 96, 566) § 43 lõike 2 alusel. 1. peatükk ÜLDSSÄTTED § 1. Eeskirja reguleerimisala (1) Määruses sätestatakse tegutsemisjuhised transmissiivsete spongiformsete entsefalopaatiate ennetamiseks ja tõrjeks ning taudikahtlastelt ja taudistunud loomadelt pärinevate saaduste käitlemiseks. (2) Määrus on kohustuslik täitmiseks kõikidele loomapidajatele, loomsete saaduste käitlejatele, järelevalveametnikele, volitatud veterinaararstidele, tegevusluba omavatele veterinaararstidele ja veterinaarlaboratooriumidele ning teistele oma tööülesannete tõttu loomatauditõrjega seotud isikutele. § 2. Transmissiivsete spongiformsete entsefalopaatiate määratlus (1) Transmissiivsed spongiformsed entsefalopaatiad (edaspidi TSE) on kõik loomadel esinevad infektsioosse proteiini ehk priooni tekitatud spongiformsete ajukahjustustega kulgevad haigused. (2) Veistel esinevat TSE-d nimetatakse veiste spongiformseks entsefalopaatiaks (bovine spongiform encephalopathy) (edaspidi BSE). BSE esineb täiskasvanud veistel. (3) Lammastel ja kitsedel esinevat TSE-d nimetatakse skreipiks. Skreipi esineb üldjuhul 2–5-aastastel loomadel. (4) BSE ja skreipi suhtes kohaldatakse TSE kohta sätestatut niivõrd, kuivõrd käesolevast määrusest ei tulene teisiti. (5) Kliiniliselt iseloomustavad TSE-d järgmised progresseeruvast ajukahjustusest tingitud käitumismuutused ja närvinähud: kartlikkus, ülitundlikkus helisignaalide ja muude välisärritajate suhtes, liikumise koordineerimatus, lihaste tõmblused, sage komistamine ja kukkumine. TSE on progresseeruva iseloomuga haigus, mille peiteperiood võib kesta aastaid ja mis lõpeb pärast kliiniliste tunnuste ilmnemisest mõne kuu möödumist haige looma surmaga. § 3. Kasutatud terminid Määruses kasutatakse termineid alljärgnevas tähenduses: 1) TSE-kahtlane loom – elus, tapetud või surnud loom, kellel esineb või on esinenud neuroloogilisi või käitumishäireid või kelle üldine seisund on kesknärvisüsteemi kahjustuse tõttu pidevalt halvenenud ja kellele ei ole kliinilise läbivaatuse, ravi, tapajärgse kontrolli või tapaeelse ja tapajärgse laboratoorse analüüsi tulemuse alusel võimalik panna muud diagnoosi; BSE-kahtlaseks loetakse ka veis, kelle kohta kiirtestiga tehtud uurimise tulemus on positiivne; 2) kiirtest – analüüsimeetod TSE määramiseks, mille tulemus selgub 24 tunni jooksul. 2. peatükk ENNETAMINE § 4. Ennetamine (1) TSE leviku ennetamine seisneb eri riskiastmega loomsete saaduste käitlemise ja söödas loomse proteiini kasutamise reguleerimises, samuti seirekavas ettenähtud loomade regulaarses uurimises TSE haigustekitajate avastamiseks ja vajalike tõrjemeetmete rakendamiseks. (2) TSE aastase seirekava koostab ja seiret korraldab Veterinaar- ja Toiduamet. TSE aastase seirekava raames tuleb lisas 1 loetletud loomi uurida vähemalt samas toodud ulatuses ja mahtudes. § 5. TSE seire läbiviimise korral rakendatavad abinõud ja kitsendused TSE seire (edaspidi seire) läbiviimise korral tuleb rakendada järgmisi abinõusid ja kitsendusi: 1) kui toiduks tapetud looma uuritakse TSE suhtes, siis kantakse tervisemärk looma rümbale pärast kiirtesti negatiivse tulemuse saamist. Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht võib lubada kanda tervisemärgi looma rümbale ka enne kiirtesti negatiivse tulemuse saamist juhul, kui tapamajas on süsteem, mis tagab, et uuritava tervisemärki kandva looma rümpa ja ühtki muud kehaosa ei väljastata tapamajast enne kiirtesti negatiivse tulemuse saamist; 2) kõik TSE suhtes uuritavate loomade kehaosad, sealhulgas nahk ja veri, peavad jääma kuni kiirtesti negatiivse tulemuse saamiseni veterinaarjärelevalve alla, välja arvatud juhul, kui need hävitatakse «Loomatauditõrje seaduse» § 19 lõike 4 alusel kehtestatud eri riskiastmega loomsete jäätmete käitlemise nõuete kohaselt; 3) kui toiduks tapetud looma kiirtesti tulemus on positiivne, tuleb kõik looma kehaosad, sealhulgas nahk ja veri hävitada punktis 2 nimetatud korras. Nõue ei laiene parafiinblokkides proovimaterjalile, mida säilitatakse Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis või veterinaarlaboratooriumi tegevusloaga laboratooriumis, kellel on tunnustatud analüüsimetoodika TSE diagnoosimiseks; 4) kui tapmisliiniga tapamajas toiduks tapetud looma kiirtesti tulemus on positiivne, hävitatakse selle looma rümbale lisaks üks sellele tapmisliinil vahetult eelnenud ja kaks vahetult järgnenud rümpa. Kui tapamajas on süsteem rümpadevahelise saastumise vältimiseks, võib Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht lubada nimetatud nõuet mitte täita. § 6. TSE Seire käigus proovide võtmine ja nende laboratoorne uurimine (1) Seire käigus uuritavatelt loomadelt võtab proovimaterjali järelevalveametnik või järelevalveametniku abiline, kellel on vastav pädevus, või volitatud veterinaararst. Proovile märgitakse selle looma identifitseerimise tunnused, kellelt proov on võetud. (2) Proovide võtmise ja laboratoorse uurimise korral järgitakse lisaks õigusaktide nõuetele ka Rahvusvahelise Episootiate Büroo ( Office International des Epizooties, OIE) poolt väljatöötatud põhimõtteid, meetodeid, soovitusi ja juhendeid2 (edaspidi diagnoosimise käsiraamat). (3) Proovide laboratooriumisse transportimisel võib lõikes 1 nimetatud isik kasutada loomapidaja, loomsete saaduste käitleja või mõne teise isiku abi, olles teda eelnevalt tutvustanud proovi käsitlemise nõuetega. (4) Uuringuid tehakse Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis või veterinaarlaboratooriumi tegevusloaga laboratooriumis, kellel on tunnustatud analüüsimetoodika TSE diagnoosimiseks. (5) Proovi uurimiseks võib kasutada järgmisi kiirteste: 1) western blott meetodil põhinev immunoblotanalüüs, millega määratakse PrP Res proteaasresistentne fragment (Prionics-test); 2) denatureerimis- ja kontsentreerimietapile järgnev kihttehnikal põhinev immunoloogiline analüüs PrPRes määramiseks (Bio-Rad Platelia test); 3) kemiluminestsentsil põhinev ensüümne immunosorptsioonianalüüs (enzyme-linked immunosorbent assay, ELISA) (ekstraktsioon + ELISA) tugevdatud kemilimunestsentsreaktiivi abil (Enfer test). (6) Kui BSE kiirtesti tulemus on kahtlane või positiivne, uuritakse prooviks võetud kude histoloogiliselt, välja arvatud juhul, kui proovimaterjal on autolüüsunud. Kui histoloogilise uuringu tulemus on kahtlane või negatiivne või kui materjal on autolüüsunud, uuritakse kudesid immunohistokeemiliselt või kasutades mõnda teist diagnoosimise käsiraamatus ettenähtud meetodit. Kahtlase või positiivse skreipi kiirtesti tulemuse puhul tuleb kasutada immunohistokeemilist uurimist või immunoblotanalüüsi. (7) Seire käigus uuritud loomal loetakse TSE diagnoosituks, kui kiirtesti tulemus on positiivne või kahtlane ja kui sellele järgnenud histoloogiline või mõni muu diagnoosimise käsiraamatus lubatud diagnoosimismeetodi rakendamise tulemus on positiivne. § 7. Seire käigus saadud andmete säilitamine (1) Paragrahvi 6 lõikes 4 nimetatud laboratoorium peab registreerima ja säilitama seitse aastat kõiki uurimisega seotud andmeid, sealhulgas laboratooriumi uuringuprotokolle ja proovikaaskirju, positiivse tulemuse andnud materjalist tehtud parafiinblokke ja Western blot’i fotosid. (2) Veterinaar- ja Toiduamet peab registreerima ja säilitama seitse aastat loomaliigiti seire raames uuritud loomade andmeid, sealhulgas nende arvu, päritolu ja identifitseerimist võimaldavaid märkeid. Võimaluse korral tuleb registreerida ka looma vanus, sugu ja anamneesi andmed. 3. peatükk TÕRJE 1. jagu Tegutsemisjuhised TSE kahtluse ja diagnoosimise korral § 8. Teavitamine (1) TSE-le viitavate haigustunnuste ilmnemisest loomal peab loomapidaja teavitama teda teenindavat veterinaararsti. (2) Veterinaararstid ja järelevalveametnikud on kohustatud TSE kahtluse tekkest viivitamata teavitama Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhti, kes korraldab diagnostiliste ja episotoloogiliste uuringute tegemist ning proovide võtmist. (3) Paragrahvi 6 lõikes 4 nimetatud laboratoorium on kohustatud TSE kahtlusest ja TSE laboratoorsest diagnoosimisest viivitamata teavitama asjakohast Veterinaar- ja Toiduameti kohalikku asutust. (4) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht on kohustatud TSE kahtluse otsustamisest viivitamata teavitama Veterinaar- ja Toiduameti peadirektorit ning Tervisekaitseinspektsiooni kohalikku asutust. (5) Veterinaar- ja Toiduamet teatab TSE diagnoosimisest rahvusvahelistele veterinaarorganisatsioonidele, Euroopa Liidu Komisjonile ning Euroopa Liidu liikmesriikide ja naaberriikide veterinaarteenistustele 24 tunni jooksul pärast ametlikku TSE diagnoosi panemist. § 9. TSE kahtluse korral rakendatavad abinõud ja kitsendused (1) Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht kehtestab TSE-kahtlasele loomale kuni kliiniliste ja episotoloogiliste uuringute tulemuste selgumiseni liikumise piirangu. Kui Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht otsustab, et looma TSE-sse nakatumine ei ole välistatud, siis tuleb proovide võtmise eesmärgil teha loomale kontrolltapmine, pärast mida looma aju eemaldatakse ja saadetakse § 6 lõikes 4 nimetatud laboratooriumisse, kus korraldatakse diagnoosimiseks vajalikud uuringud. (2) Kõik taudikahtlusega looma kehaosad, sealhulgas nahk ja veri, tuleb kuni negatiivse diagnoosi saamiseni säilitada veterinaarjärelevalve all või hävitada § 5 punktis 2 nimetatud korras. (3) BSE kahtluse korral tuleb kehtestada liikumise piirang kuni kliiniliste ja episotoloogiliste uuringute tulemuste selgumiseni kõikidele samas loomakasvatushoones või -rajatises peetavatele veistele. Kui BSE kahtlus tekib tapamajas oleva looma suhtes, kehtestatakse liikumise piirang taudikahtlase veise päritolukarjale. (4) Kui BSE kahtlus on tekkinud laboratoorsete uuringute tulemuste alusel, mis võimaldavad eristada TSE-sid lambal või kitsel, tuleb kehtestada liikumise piirang kuni kliiniliste ja episotoloogiliste uuringute tulemuste selgumiseni kõikidele selles loomakasvatushoones või -rajatises peetavatele lammastele ja kitsedele. (5) Kui on tõendeid selle kohta, et loom ei nakatunud BSE-sse selles loomakasvatushoones või -rajatises, kus ta BSE kahtluse tekkimise ajal viibis, võib Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht kehtestada liikumise piirangu ainult BSE-kahtlasele loomale. Vajadusel võib Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht olemasolevate episotoloogiliste andmete alusel kehtestada liikumise piirangu lisaks sellele karjale, kus avastati BSE-kahtlane loom, ka teistele karjadele. (6) Lisaks käesolevas peatükis sätestatud abinõude ja kitsenduste rakendamisele võib Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor vastavalt vajadusele anda «Loomatauditõrje seaduse» §-s 45 nimetatud korraldusi ja rakendada seal toodud meetmeid. (7) Kõik uuringud arvates TSE kahtluse otsustamisest tuleb registreerida Veterinaar- ja Toiduametis, kes peab selle kohta säilitama vähemalt seitse aastat järgmisi andmeid: 1) loomaliigiti nende loomade arv, kellele on kehtestatud liikumise piirang seoses TSE kahtlusega; 2) TSE kahtluse tõttu teostatud kliiniliste ja episotoloogiliste uuringute arv ja tulemus; 3) TSE kahtluse tõttu teostatud laboratoorsete uuringute arv ja tulemus; 4) lammaste positiivsete TSE juhtude prioon proteiini genotüübid. § 10. Proovi võtmine ja laboratoorne uuring TSE diagnoosimise korral (1) Proovi võtmisel ja laboratoorsel uurimisel juhindutakse diagnoosimise käsiraamatust. Proovile märgitakse nõuetekohaselt selle looma identifitseerimise tunnused, kellelt proov on võetud. (2) TSE-kahtlase veise kude tuleb BSE suhtes uurida histoloogiliselt, välja arvatud juhul, kui proovimaterjal on autolüüsunud. Kui proovimaterjal on autolüüsunud või kui histoloogilise uuringu tulemus on kahtlane või negatiivne, uuritakse kudesid immunohistokeemiliselt või kasutades mõnda teist diagnoosimise käsiraamatus ettenähtud meetodit. BSE loetakse diagnoosituks, kui ühe selleks ettenähtud meetodil läbiviidud uuringu tulemus on positiivne. Kiirtesti diagnoosimiseks ei kasutata. (3) TSE-kahtlase lamba või kitse kude tuleb skreipi suhtes uurida histoloogiliselt, välja arvatud juhul, kui proovimaterjal on autolüüsunud. Kui materjal on autolüüsunud või kui histoloogilise uuringu tulemus on kahtlane või negatiivne, uuritakse kudesid immunohistokeemiliselt või kasutades mõnda teist diagnoosimise käsiraamatus ettenähtud meetodit. Skreipi loetakse diagnoosituks, kui ühe ettenähtud meetodil läbiviidud uuringu tulemus on positiivne. Kiirtesti diagnoosimiseks ei kasutata. (4) Teiste TSE-de kindlakstegemiseks tuleb kude uurida histoloogiliselt. Vajadusel võib Veterinaar- ja Toiduamet nõuda iseloomulike fibrillide tuvastamist elektronmikroskoopia abil ja immunohistokeemilise analüüsi, immunoblotanalüüsi või mõne muu analüüsi läbiviimist, millega on võimalik kindlaks teha prioonvalk. Kui esialgne histoloogilise uuringu tulemus on negatiivne, tehakse veel vähemalt üks eespool toodud muudest laboratoorsetest uuringutest. TSE esmakordsel diagnoosimisel Eestis tuleb looma uurida vähemalt kolmel erineval uurimismeetodil. (5) Kui TSE on diagnoositud, tuleb diagnoosi kinnitamiseks ja lammaste puhul genotüübi määramiseks saata proov TSE uurimiseks volitatud referentlaboratooriumi. 2. jagu Tegutsemisjuhised pärast ametlikku TSE diagnoosi § 11. TSE diagnoosimise korral rakendatavad abinõud ja kitsendused (1) Kohe pärast ametliku diagnoosi panekut peab Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht või tema poolt volitatud järelevalveametnik rakendama järgmisi abinõusid ja kitsendusi: 1) looma, kellel diagnoositi TSE, kõik kehaosad, sealhulgas nahk ja veri, hävitatakse § 5 punktis 2 nimetatud korras. Nõue ei laiene parafiinblokkides proovimaterjalile, mida säilitatakse § 6 lõikes 4 nimetatud laboratooriumis; 2) viiakse läbi uurimine riskirühma kuuluvate loomade väljaselgitamiseks, milleks vajalike toimingute loetelu on toodud lisas 2; 3) nende riskirühma kuuluvate loomade loetelu, kes tuleb tappa ja hävitada, on toodud lisas 3. Tapetud loomad ja nendelt pärinevad loomsed saadused hävitatakse § 5 punktis 2 nimetatud korras. (2) Kuni lõikes 1 toodud abinõude ja kitsenduste rakendamiseni tuleb loomakasvatushoone või -rajatise suhtes, kus loom asus kuni tal TSE diagnoosimiseni, rakendada järgmisi abinõusid ja kehtestada kitsendusi: 1) loomakasvatushoone või -rajatis peab jääma kõrgendatud veterinaarjärelevalve alla; 2) TSE kahtlusega loomi ja nendelt pärinevaid loomseid saadusi tohib loomakasvatushoonest või -rajatisest välja viia ainult Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juhi loal. Samas tuleb tagada loomade ja loomsete saaduste liikumise jälgitavus ning vajaduse korral nende kohene tuvastamine. (3) Kui episotoloogilise uurimise käigus on tuvastatud, et loom tõenäoliselt nakatus teises loomakasvatushoones või -rajatises kui selles, kus ta asus TSE diagnoosimise hetkel, võib Veterinaar- ja Toiduameti kohaliku asutuse juht võtta kõrgendatud veterinaarjärelevalve alla kas mõlemad loomakasvatushooned või -rajatised või ainult selle, kus loom nakatus. (4) Lisaks käesolevas peatükis sätestatud abinõude ja kitsenduste rakendamisele võib Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor vastavalt vajadusele anda «Loomatauditõrje seaduse» §-s 45 nimetatud korraldusi ja rakendada seal toodud meetmeid. 4. peatükk RAKENDUSSÄTTED § 12. Määruse jõustumine Paragrahvi 4 lõige 2 jõustub 1. märtsil 2003. a. 1 Euroopa Ühenduse määrused 999/2001 (EÜT L 147, 31.05.2001, lk 1), 1248/2001 (EÜT L 173, 27.06.2001, lk 12), 1326/2001 (EÜT L 177, 30.06.2001, lk 60), 270/2002 (EÜT L 45, 15.02.2002, lk 4) ja 1494/2002 (EÜT L 225, 22.08.2002, lk 3) 2 Rahvusvahelise Episootiate Büroo ( Office International des Epizooties, OIE) poolt väljatöötatud diagnostiliste testide ja vaktsiinide standardite käsiraamat («Manual of standards for diagnostic tests and vaccines.») . Käsiraamatu viimases trükis sätestatud põhimõtted, meetodid, soovitused ja juhendid TSE diagnoosimisel avalikustatakse Veterinaar- ja Toiduameti veebilehel ning selle kohta saab selgitusi küsida Veterinaar- ja Toiduameti loomatervishoiu büroost. Minister Jaanus MARRANDI Kantsler Ants NOOT Põllumajandusministri 18. detsembri 2002. a määruse nr 89 «Transmissiivsete spongiformsete entsefalopaatiate tõrje eeskiri» lisa 1 TSE AASTASE SEIREKAVA RAAMES UURITAVATE LOOMADE LOETELU JA NENDELE TEHTAVATE UURINGUTE ULATUS JA MAHT Uuritavad loomad Uuringute ulatus ja maht 1. Toiduks tapetud veised 1.1. BSE suhtes tuleb uurida kõiki üle 24 kuu vanuseid hädatapetud või haigusnähtudega tapetud veiseid, välja arvatud veised, kes on tapetud loomatauditõrje programmi raames, kuid kellel ei esinenud loomataudile viitavaid kliinilisi tunnuseid. Hädatapetud veis on loom, kes on tapetud veterinaararsti otsuse alusel õnnetusjuhtumi või tõsiste füsioloogiliste ja funktsionaalsete probleemide tõttu. Haigusnähtudega tapetud veis on loom, kelle suhtes tapaeelse kontrolli käigus on tekkinud kahtlus, et ta võib olla nakatunud mõnda loomalt inimesele ülekanduvasse haigusse või kui nakatumise kahtluse aluseks on looma üldine seisund, ja loom, kellel on haigustunnused või sellised kõrvalekalded üldisest seisundist, mis tõenäoliselt muudavad looma liha toidukõlbmatuks. 1.2. BSE suhtes tuleb uurida kõiki üle 30 kuu vanuseid tervena ja loomatauditõrje programmi raames ilma kliiniliste loomataudile viitavate tunnusteta tapetud veiseid. 2. Surnud veised ja veised, keda ei tapetud toiduks BSE suhtes tuleb uurida kõiki üle 24 kuu vanuseid surnud veiseid või veiseid, keda ei tapetud toiduks. Sellesse gruppi ei arvata ega uurita veiseid, kes tapeti mõne episootia, näiteks suu- ja sõrataudi tõrje käigus. 3. Toiduks tapetud lambad ja kitsed TSE suhtes uuritakse loomi, kes on üle 18 kuu vanad või kellel on lõikunud rohkem kui kaks jäävhammast. Uuritavate loomade arv peab olema vähemalt 25% aastas toiduks tapetavate uttede arvust. 4. Lambad ja kitsed, keda ei tapetud toiduks TSE suhtes uuritavate loomade arv peab olema vähemalt 50% aastas surevate lammaste arvust. Aastaseks suremuseks loetakse 1% populatsiooni koguarvust. Sellesse gruppi ei arvata ega uurita loomi, kes tapeti mõne episootia, näiteks suu- ja sõrataudi tõrje käigus. Kantsler Ants NOOT Põllumajandusministri 18. detsembri 2002. a määruse nr 89 «Transmissiivsete spongiformsete entsefalopaatiate tõrje eeskiri» lisa 2 RISKIRÜHMA KUULUVATE LOOMADE VÄLJASELGITAMISEKS VAJALIKE TOIMINGUTE LOETELU Loomade riskirühm Toimingud 1. Veiste riskirühma kuuluvate loomade väljaselgitamiseks tuleb kindlaks teha: 1.1. Kõik mäletsejalised, kes asusid samas loomapidamishoones või -rajatises koos loomaga, kellel haigus diagnoositi. 1.2. Kõik kuni kaks aastat enne haiguse kliinilist ilmnemist või pärast seda võetud embrüod ja munarakud ning sündinud järglased emasloomalt, kellel haigus diagnoositi. 1.3. Kõik haige looma kohorti kuuluvad loomad. Haige looma kohort on veiste rühm, kuhu kuuluvad loomad, kes on sündinud samas karjas 12 kuud enne või 12 kuud pärast nakatunud looma sündi, ning loomad, kes on esimese eluaasta jooksul koos nakatunud loomaga kasvanud ja saanud sama sööta. 1.4. Haigustekitajate võimalik päritolu ning loomakasvatushooned ja -rajatised, kus võivad asuda nakatunud loomad, embrüod või munarakud või kus loomi on söödetud punktis 1.3 nimetatud söödaga või mis on võinud mingil muul võimalikul viisil TSE tekitajatega saastuda. 1.5. Muud loomad, embrüod või munarakud, mis asuvad loomakasvatushoones või -rajatises, kus haigus on diagnoositud, ja loomad, embrüod või munarakud, mis asuvad muudes loomakasvatushoonetes või -rajatistes, mis võivad olla TSE tekitajatega saastunud või mis on puutunud kokku nakkusallika või punktis 1.3 nimetatud söödaga. 1.6. Võimaliku haigustekitajatega saastunud sööda või muu materjali liikumine või muud nakkuse levimisviisid, mis võivad arvesse tulla TSE nakkuse sissetoomisel karja, kus asus loom, kellel diagnoositi TSE, või nakkuse levimisel sealt edasi. 2. Lammaste ja kitsede riskirühma kuuluvate loomade väljaselgitamiseks tuleb kindlaks teha: 2.1. Kõik mäletsejalised peale lammaste ja kitsede, kes asusid samas loomapidamishoones või -rajatises koos loomaga, kellel haigus diagnoositi. 2.2. TSE diagnoosiga looma vanemad, kõik embrüod, munarakud ja järglaskond nii kaugele, kui on võimalik välja selgitada. 2.3. Kõik TSE-sse nakatunud looma kohorti kuuluvad loomad. Lammaste või kitsede kohort määratletakse sarnaselt veiste kohordiga punkti 1.3 kohaselt, kui Veterinaar- ja Toiduameti peadirektor ei määra teisiti. 2.4. Punktides 2.2 ja 2.3 nimetamata lambad ja kitsed, kes asuvad samas loomapidamishoones või -rajatises, kus haigus on diagnoositud. 2.5. Haigustekitajate võimalik päritolu ning loomakasvatushooned ja -rajatised, kus võivad asuda nakatunud loomad, embrüod või munarakud, või kus loomi on söödetud punktis 1.3 nimetatud söödaga või mis on võinud mingil muul võimalikul viisil saastuda haigustekitajatega. 2.6. Võimaliku haigustekitajatega saastunud sööda või muu materjali liikumine või muud nakkuse levimisviisid, mis võivad arvesse tulla TSE nakkuse sissetoomisel karja, kus asus loom, kellel diagnoositi TSE või nakkuse edasi levimisel. Kantsler Ants NOOT Põllumajandusministri 18. detsembri 2002. a määruse nr 89 «Transmissiivsete spongiformsete entsefalopaatiate tõrje eeskiri» lisa 3 RISKIRÜHMA KUULUVATE LOOMADE LOETELU, KES TULEB TAPPA JA HÄVITADA 1. Veisel BSE ametliku diagnoosi puhul kuuluvad tapmisele ja hävitamisele järgmised loomad: 1.1. kõik veised, kes asusid samas loomapidamishoones või -rajatises koos loomaga, kellel BSE diagnoositi. Veterinaar- ja Toiduameti peadirektoril on õigus tulenevalt episotoloogilisest olukorrast ning loomakasvatushoones või -rajatises peetavate loomade päritolu andmete jälgitavusest õigus otsustada mitte tappa kõiki veiseid; 1.2. kui BSE esinemine on kinnitatud emasloomal, siis kõik kaks aastat enne haiguse kliinilist ilmnemist või pärast seda võetud embrüod, munarakud ja sündinud järglased; 1.3. kõik BSE diagnoosiga veise kohorti kuuluvad loomad. 2. Lambal või kitsel BSE ametliku diagnoosi puhul kuuluvad tapmisele ja hävitamisele järgmised loomad: 2.1. BSE diagnoosiga looma vanemad, kõik embrüod, munarakud ja järglaskond nii kaugele, kui on võimalik välja selgitada; 2.2. kõik BSE diagnoosiga lamba või kitse kohorti kuuluvad loomad; 2.3. punktides 2.1 ja 2.2 nimetamata lambad ja kitsed, kes asusid samas loomapidamishoones või -rajatises koos loomaga, kellel haigus diagnoositi. Kantsler Ants NOOT