Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-125-02 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2002. a kohtuotsus E. O. süüdistuses KrK § 142 lg 3 p 2 järgi — RT III, 2003, 1, 6

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-125-02 Otsuse kuupäev 11. detsember 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Hannes Kiris ja Peeter Vaher Kohtuasi E. O. süüdistus KrK § 142 lg 3 p 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/549/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu E. O., kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 26. november 2002. a Istungil osalenud isikud E. O. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2002. a ja Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2002. a otsused E. O-lt, R. E-lt ja H. K-lt O. V. kasuks solidaarselt 7000 kr väljamõistmise osas. 2. Välja mõista solidaarselt R. E-lt ja H. K-lt O. V. kasuks 7000 kr (seitse tuhat krooni) kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks. 3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2002. a otsus muutmata. 4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 5. Välja mõista E. O-lt 920,40 kr (üheksasada kakskümmend krooni ja nelikümmend senti) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub 11. detsembril 2002. a ega ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2002. a otsusega tunnistati E. O. süüdi ja teda karistati KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kuue aasta vabadusekaotusega ja KrK § 142 lg 3 p 2 järgi viie aasta vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti kohtualusele kuus aastat vabadusekaotust. Sama otsusega tunnistati KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 ning § 142 lg 3 p 2 järgi süüdi R. E. ja H. K.. Kohtualustelt mõisteti solidaarselt välja 7000 krooni O. V. kasuks. Kohus tuvastas, et ajendatuna soovist O. V. hirmutada sõitsid kohtualused 2. jaanuaril 2002. a kannatanuga Pärnust välja, ähvardasid tappa teda ja tema ema ning hävitada vara. Kohtualused nõudsid O. V-lt sama päeva õhtuks 20 000 krooni ja 2002. a märtsiks 300 000 krooni, lubades raha mittesaamisel oma ähvardused täide viia. Kohus leidis, et ajal, mil R. E. ja H. K. ähvardasid kannatanut autos noa ja relvataolise esemega ning esitasid nõudmisi, hoidis E. O. kurjategijate grupi aktiivse liikmena, kannatanu võimaliku vastupanu vältimiseks, enda kõrval auto tagaistmel istuvat O. V. oma füüsilise kohalolekuga kontrolli all, ning süvendas viimases tunnet, et esitatud ähvardustel on reaalne sisu. Kohus leidis samuti, et E. O. pani toime ka röövimise, sest jälgis kurjategijate grupi liikmena O. V. ajal, mil R. E. ja H. K. noa ja relvataolise esemega ähvardades rebisid kannatanu kaelast keti väärtusega 5000 krooni, sõrmest sõrmuse väärtusega 2000 krooni ja nõudsid kannatanult mobiiltelefoni, mille viimane neile ka andis. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse E. O. ja tema kaitsja Mart Sikut, kes palusid süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja E. O. õigeksmõistmist. Kaebuse esitasid ka teised süüdimõistetud ja nende kaitsjad. 3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus E. O. KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüditunnistamise ja karistamise ning temale KrK § 40 lg 1 alusel lõpliku karistuse mõistmise osas. KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõisteti E. O. õigeks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Kriminaalkolleegium leidis, et kohtualustel ei olnud ühtset eesmärki röövimise toimepanekuks – röövimise plaan tekkis H. K-l ja sellega ühines R. E. E. O. ei osalenud ei vägivalla tarvitamises ega ka vara hõivamises, seega ei täitnud ta kannatanu vara hõivamiseks mingit rolli. Seetõttu mõistis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium E. O. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeks. Kriminaalkolleegium nõustus E. O. süüditunnistamise ja karistamisega KrK § 142 lg 3 p 2 järgi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul analüüsis maakohus uuritud tõendeid piisavalt ja luges põhjendatult E. O. tegevuse väljapressimise kaastäideviimiseks. Kriminaalkolleegium märkis, et E. O. oli teadlik KrK §-s 142 kirjeldatud kuriteokoosseisu realiseerimiseks esitatud nõudmise ja ähvarduse sisust, ja kuigi ta ise kannatanut ei ähvardanud ega esitanud nõudmisi, võimendas ta oma kohalolekuga kaaskohtualuste sõnade paikapidavust ja aktiviseeris kannatanu hirmu, s.o tegutses viisil, mis süvendas kannatanu hirmutunnet. Ringkonnakohus osutas Riigikohtu 6. märtsi 2001. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-23-01, kus on käsitletud teovalitsemise teooriat, ning leidis, et kõnealusel juhul toimus teovalitsemine kõigi sündmuskohal viibinud kohtualuste ühise, vaikides kooskõlastatud käitumisega. Menetlusosaliste seisukohad Riigikohtus 4. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas süüdimõistetu E. O. kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ja mõista teda ka KrK § 142 lg 3 p 2 järgi õigeks. Kaebuses väidetakse, et kohtud on rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust, jättes otsused motiveerimata. Kaebuse kohaselt on maakohus kirjutanud ümber üksnes süüdistuskokkuvõttes loetletud tõendid ja uurimisorgani seisukohad, ringkonnakohus aga omakorda maakohtu otsuse ning kohtud ei ole arvestanud isegi kannatanu ütlusi. Samuti väidetakse kaebuses, et kohtud on valesti kohaldanud kriminaalseadust, sest ähvardus rikkuda isiku vara on arvestatav konkreetse ähvardusena ainult siis, kui kannatanu tajus selle taga süüdistavate võimalikku käitumist tulevikus kas otseselt või vahetult. Ka leitakse kaebuses, et koos KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi õigeksmõistmisega tulnuks ringkonnakohtul üle vaadata küsimus kohtualustelt solidaarselt väljamõistetud tsiviilhagist. 5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud taotlust. Prokurör leidis, et kaebus kuulub rahuldamisele tsiviilhagi puudutavas osas, sest kahju, mille hüvitamiseks E. O-lt solidaarselt H. K. ja R. E-ga mõisteti välja 7000 krooni, tekitati röövimisega, s.o kuriteoga, mille toimepanemises E. O. on õigeks mõistetud. Muus osas luges prokurör kaebust alusetuks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Tulenevalt AKKS § 65 lg-st 4 ei tuvasta Riigikohus faktilisi asjaolusid. Pärnu Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on tuvastanud, et E. O. tegutses väljapressimise toime pannud grupi aktiivse liikmena ning kuigi ta ise kannatanut ei ähvardanud ega esitanud nõudmisi, võimendas ta oma kohalolekuga grupi teiste liikmete ähvarduste paikapidavust ja aktiviseeris kannatanu hirmu. Seega tegutses ta viisil, mis süvendas kannatanu hirmutunnet. Neid järeldusi on kohtud ka põhjendanud. Kohtud on nõuetekohaselt uurinud ja kogumis hinnanud kõiki tõendeid, sealhulgas kannatanu ütlusi nii kohtus kui ka eeluurimisel. Kannatanu ütluste kohaselt kartis ta oma elu pärast ja uskus ähvarduste täideviimist. Ajal, mil R. E. ja H. K. ähvardasid teda noa ja relvaga, vaatas E. O., et ta ei teeks üleliigseid liigutusi. R. E., H. K. ja E. O. tegutsesid kolmekesi ühisel jõul ja eesmärgiga teda «maksu alla panna», s.o sundida teda maksma (tl 10, 13, 183, 184). Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on väljapressimise osas esimese astme kohtu järelduste vastavust faktilistele asjaoludele täiendavalt motiveerinud ning Riigikohus nõustub ringkonnakohtu järeldustega. Jättes muutmata esimese astme kohtu otsuse E. O. KrK § 142 lg 3 p 2 järgi süüditunnistamise ja karistamise osas, on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium õigesti kohaldanud kriminaalseadust ega ole rikkunud kriminaalmenetluse seadust. Kassatsioonkaebuse väited kohtuotsuste motiveerimatusest on alusetud ja eksitavad ega saa olla aluseks E. O. õigeksmõistmisele KrK § 142 lg 3 p 2 järgi. 7. Maakohus mõistis E. O-lt ja teistelt kohtualustelt solidaarselt välja 7000 krooni kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis selles osas maakohtu otsuse muutmata. Varaline kahju tekitati O. V-le röövimisega, mille käigus kannatanult võeti kett väärtusega 5000 krooni, sõrmus väärtusega 2000 krooni ja mobiiltelefon väärtusega 6990 krooni. Mobiiltelefon tagastati kannatanule eeluurimise käigus, mistõttu kuriteoga tekitatud varalise kahju suuruseks kujunes 7000 krooni. Teisele isikule õigusvastaselt tekitanud kahju peab hüvitama kahju tekitanud isik, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Ringkonnakohus tuvastas, et röövimise panid toime R. E. ja H. K. E. O. mõisteti selle kuriteo toimepanemises õigeks. Väljapressimisega, milles on süüdi tunnistatud E. O., kannatanule varalist kahju ei tekitatud. Seega peavad kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamise solidaarkohustuse täitma R. E. ja H. K., mitte aga E. O. Viimane ei ole kannatanule kuriteoga varalist kahju tekitanud. Seetõttu tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsused tühistada solidaarselt kõigilt kohtualustelt kannatanu kasuks 7000 krooni väljamõistmise osas. Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb selles osas uue otsuse, sest asjas ei ole vaja koguda täiendavalt tõendeid ega muuta neile antud hinnangut ning see ei raskenda süüdimõistetu olukorda. 8. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2002. a ja Pärnu Maakohtu 8. aprilli 2002. a otsused E. O-lt, R. E-lt ja H. K-lt O. V. kasuks solidaarselt 7000 krooni väljamõistmise osas ning teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab solidaarselt R. E-lt ja H. K-lt kannatanu kasuks välja 7000 krooni kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks. Muus osas jääb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 16. septembri 2002. a otsus muutmata. Lea KIVI Hannes KIRIS Peeter VAHER