Riigikogu — Isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsev rahvusvaheline konventsioon — RT II, 2025, 2

Isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seadus Välisministeeriumi teadaanne välislepingu Eesti Vabariigi suhtes jõustumise kohta Tõlge inglise keelest Tõlge on informatiivne Preambul Konventsiooni osalisriigid, arvestades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjast tulenevat riikide kohustust edendada inimõiguste ning põhivabaduste üldist austamist ja järgimist; võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni; meenutades majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning muid inimõiguste, humanitaarõiguse ja rahvusvahelise kriminaalõiguse valdkonna asjakohaseid rahvusvahelisi dokumente; meenutades samuti isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsvat deklaratsiooni, mille Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee võttis vastu oma 18. detsembri 1992. aasta resolutsioonis 47/133; olles teadlikud, et sunniviisiline kadumine kujutab endast äärmiselt rasket kuritegu ja teatavatel rahvusvahelises õiguses määratletud asjaoludel inimsusvastast kuritegu; olles otsustanud tõkestada sunniviisilise kadumise juhtumeid ja võidelda karistamatuse vastu sunniviisilise kadumise kuriteo eest; arvestades isiku õigust olla kaitstud sunniviisilise kadumise eest ning ohvrite õigust õiguskaitsele ja hüvitisele; kinnitades ohvri õigust teada tõde sunniviisilise kadumise asjaolude ja kadunuks jäänud isiku käekäigu kohta ning õigust kõnealusel eesmärgil vabalt otsida, saada ja jagada teavet, on kokku leppinud järgmises. I osa Artikkel 1 1. Kedagi ei tohi kaduma sundida. 2. Ükski erakorraline asjaolu – ei sõjaseisukord ega sõjaoht, sisepoliitiline ebastabiilsus ega muu erakorraline seisukord – ei õigusta kaduma sundimist. Artikkel 2 Konventsioonis tähendavad „sunniviisiline kadumine“ ja „kaduma sundimine“ vahistamist, kinnipidamist, inimröövi või muul viisil vabaduse võtmist, mille toimepanijaks on riigi esindajad või riigi loal, toetusel või vaikival nõusolekul tegutsevad isikud või isikute rühmad, mille järel keeldutakse vabaduse võtmist tunnistamast või varjatakse teavet kadunud isiku käekäigu või asukoha kohta, mille tagajärjel kaotab kõnealune isik seaduse kaitse. Artikkel 3 Osalisriik võtab asjakohased meetmed, et uurida artiklis 2 määratletud tegusid, mille on pannud toime riigi loa, toetuse või vaikiva nõusolekuta tegutsev isik või isikute rühm, et nad vastutusele võtta. Artikkel 4 Osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et kaduma sundimist käsitletakse riigi kriminaalõiguses kuriteona. Artikkel 5 Laialdane või süstemaatiline kaduma sundimine on rahvusvahelise õiguse kohaselt inimsusvastane kuritegu ning see toob kaasa rahvusvahelise õigusega ette nähtud tagajärjed. Artikkel 6 1. Osalisriik võtab vajalikud meetmed, et võtta kriminaalvastutusele: a) isiku, kes paneb toime või käsib toime panna kaduma sundimise, õhutab sellele, mõjutab seda tegema või paneb toime kaduma sundimise katse, aitab sellele kaasa või osaleb selle toimepanemises; b) kõrgemalseisva isiku: i) kes teadis, et tema tegelikul volitusel ja tegeliku järelevalve all tegutsevad alluvad panid toime kaduma sundimise või üritasid seda toime panna, või jättis teadlikult tähelepanuta teabe, mis selgesti viitas sellisele kuriteole; ii) kelle tegelikus vastutusalas ja tegeliku järelevalve all toimus kaduma sundimise kuriteoga seotud tegevus; iii) kes ei võtnud kõiki tema käsutuses olevaid vajalikke ja mõistlikke meetmeid kaduma sundimise toimepanemise ennetamiseks või tõkestamiseks või ei edastanud teavet pädevatele ametiasutustele, et alustataks uurimist ja toimepanija võetaks vastutusele; c) punkt b ei piira kõrgemalseisva ametiisiku vastutuse kohaldamist, mida rahvusvahelise õiguse alusel rakendatakse sõjaväelise ülema või sõjaväelise ülema ülesandeid tegelikult täitva isiku suhtes. 2. Kaduma sundimise kuritegu ei saa õigustada ühegi tsiviil-, sõjaväelise ega muu ametiasutuse korralduse ega juhisega. Artikkel 7 1. Osalisriik näeb kaduma sundimise kuriteo eest ette asjakohase karistuse, mis võtab arvesse kuriteo erakordset raskust. 2. Osalisriik võib sätestada: a) kergendavad asjaolud isikute puhul, kes on seotud sunniviisilise kadumisega, kui nad aitavad kaasa kadunuks jäänud isiku leidmisele elusalt või sunniviisilise kadumise juhtumi lahendamisele või aitavad tuvastada kaduma sundimise toime pannud isikuid; b) raskendavad asjaolud, ilma et see piiraks muude kriminaalmenetluste kohaldamist, eelkõige kadunuks jäänud isiku surma korral või juhul, kui sunniviisiliselt kadunud isik oli rase, alaealine, puudega või muu eriti haavatav isik. Artikkel 8 Ilma et see piiraks artikli 5 kohaldamist, 1. võtab osalisriik, kes kohaldab aegumistähtaegu seoses kaduma sundimisega, vajalikud meetmed tagamaks, et kriminaalmenetluse aegumistähtaeg: a) on pikk ja proportsionaalne arvestades kõnealuse kuriteo erakordset raskust; b) algab kaduma sundimise kuriteo lõppemise hetkel, võttes arvesse selle kestvat iseloomu. 2. Osalisriik tagab sunniviisilise kadumise ohvri õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile aegumistähtaja kestel. Artikkel 9 1. Osalisriik võtab vajalikud meetmed, et kehtestada oma jurisdiktsioon kaduma sundimise kuriteo suhtes: a) kui kuritegu pannakse toime tema jurisdiktsiooni all oleval territooriumil või kõnealuses riigis registreeritud laeval või õhusõidukis; b) kui kuriteo väidetav toimepanija on osalisriigi kodanik; c) kui kadunuks jäänud isik on osalisriigi kodanik ja osalisriik peab seda asjakohaseks. 2. Osalisriik võtab samuti meetmed, et kehtestada kaduma sundimise kuriteo suhtes jurisdiktsioon juhul, kui kuriteo väidetav toimepanija viibib kõnealuse riigi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil, välja arvatud juhul, kui osalisriik annab kuriteo väidetava toimepanija oma rahvusvaheliste kohustuste kohaselt välja või üle muule riigile või rahvusvahelisele kriminaalkohtule, kelle jurisdiktsiooni ta on tunnustanud. 3. Konventsioon ei välista täiendava kriminaaljurisdiktsiooni teostamist riigisisese õiguse alusel. Artikkel 10 1. Osalisriik, kelle territooriumil viibib isik, keda kahtlustatakse kaduma sundimise kuriteo toimepanemises, võtab pärast seda, kui ta on talle kättesaadava teabe uurimise põhjal veendunud, et olukord seda nõuab, isiku vahi alla või võtab muud vajalikud õiguslikud meetmed kõnealuse isiku kohaloleku tagamiseks. Vahistamine ja muud õiguslikud meetmed nähakse ette osalisriigi õigusega, kuid neid kohaldatakse üksnes seni, kui on vaja selleks, et tagada isiku kohalolek kriminaal-, üleandmis- või väljaandmismenetluses. 2. Osalisriik, kes on võtnud artikli lõikes 1 nimetatud meetmed, korraldab asjaolude kindlakstegemiseks kohe eeluurimise või kohtueelse menetluse. Osalisriik teavitab artikli 9 lõikes 1 nimetatud osalisriike artikli lõike 1 kohaselt võetud meetmetest, sealhulgas kinnipidamisest ja kinnipidamise tinginud asjaoludest, ning oma eeluurimise või kohtueelse menetluse tulemustest, märkides, kas ta kavatseb teostada oma jurisdiktsiooni. 3. Artikli lõike 1 alusel vahistatud isik võib kohe võtta ühendust selle riigi lähima asjaomase esindajaga, mille kodanik isik on, või kodakondsuseta isiku puhul selle riigi esindajaga, kus kõnealune isik alaliselt elab. Artikkel 11 1. Osalisriik, kelle jurisdiktsiooni all olevalt territooriumilt leitakse kaduma sundimise kuriteo väidetavalt toime pannud isik, kuid kes ei anna kõnealust isikut oma rahvusvaheliste kohustuste kohaselt välja või üle teisele riigile ega rahvusvahelisele kriminaalkohtule, kelle jurisdiktsiooni ta on tunnustanud, edastab juhtumi oma pädevatele ametiasutustele isiku kohtu alla andmiseks. 2. Nimetatud ametiasutused teevad oma otsuse samal viisil nagu iga muu raske kuriteo puhul kooskõlas selle osalisriigi õigusega. Artikli 9 lõikes 2 nimetatud juhtumite korral ei tohi süüdistuse esitamiseks ja süüdimõistmiseks vajalike tõenditega seotud nõuded olla mingil juhul leebemad kui need, mis kehtivad artikli 9 lõikes 1 nimetatud juhtumite kohta. 3. Isikule, kelle suhtes on algatatud menetlus seoses kaduma sundimise kuriteoga, tagatakse õiglane menetluse igas etapis. Isikul, kes on antud kohtu alla seoses kaduma sundimise kuriteoga, on õigus õiglasele kohtumenetlusele pädevas, sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus. Artikkel 12 1. Osalisriik tagab, et isikul, kes väidab, et teatav isik on jäänud sunniviisiliselt kadunuks, on õigus esitada vastav teave pädevatele ametiasutustele, kes kontrollivad väidet viivitamata ja erapooletult ning alustavad vajaduse korral viivitamata põhjalikku ja erapooletut uurimist. Vajadusel võetakse asjakohased meetmed tagamaks, et kaebuse esitaja, tunnistajad, kadunuks jäänud isiku sugulased ja nende kaitsja ning uurimises osalevad isikud oleksid kaitstud väärkohtlemise või hirmutamise eest seoses kaebuse või esitatud tõenditega. 2. Kui on põhjust arvata, et isik on sunniviisiliselt kadunud, alustavad selle artikli lõikes 1 nimetatud ametiasutused uurimist ka juhul, kui ametlikku kaebust ei ole esitatud. 3. Osalisriik tagab, et selle artikli lõikes 1 nimetatud ametiasutustel: a) on vajalikud volitused ja vahendid uurimise tõhusaks korraldamiseks, sealhulgas juurdepääs uurimise jaoks olulistele dokumentidele ja muule teabele; b) on juurdepääs (vajadusel õigusasutuse eelneval loal, mis on väljastatud viivitamata) igale kinnipidamiskohale või muule kohale, kui on põhjust arvata, et kadunuks jäänud isik võib seal viibida. 4. Osalisriik võtab vajalikud meetmed, et tõkestada uurimist takistavad tegevused ja selle eest karistada. Osalisriik tagab, et kaduma sundimise kuriteo toimepanemises kahtlustatavad isikud ei saaks mõjutada uurimise kulgu avaldades survet, hirmutades või makstes kätte kaebuse esitajale, tunnistajatele, kadunuks jäänud isiku sugulastele või nende kaitsjale või uurimises osalevatele isikutele. Artikkel 13 1. Osalisriikide vahelisel väljaandmisel ei käsitata kaduma sundimise kuritegu poliitilise kuriteona, sellega seotud kuriteona ega poliitiliste motiividega kuriteona. Seega ei või sellisest kuriteost tingitud väljaandmistaotlust tagasi lükata üksnes kõnealustel põhjustel. 2. Kaduma sundimise kuritegu tuleb enne konventsiooni jõustumist lisada osalisriikide vahel sõlmitud kehtivatesse väljaandmislepingutesse kuriteona, mille puhul kohaldatakse väljaandmist. 3. Osalisriigid kohustuvad lisama kaduma sundimise kuriteo nende vahel tulevikus sõlmitavatesse väljaandmislepingutesse kuriteona, mille puhul kohaldatakse väljaandmist. 4. Kui osalisriik, kes on väljaandmise sidunud sellekohase lepingu olemasoluga, saab väljaandmistaotluse teiselt osalisriigilt, kellega ta ei ole sõlminud väljaandmislepingut, võib ta kaduma sundimise kuriteo puhul käsitada väljaandmise õigusliku alusena konventsiooni. 5. Osalisriigid, kes ei ole väljaandmist sidunud sellekohase lepingu olemasoluga, tunnistavad kaduma sundimise kuriteoks, mille puhul kohaldatakse vastastikust väljaandmist. 6. Väljaandmise suhtes rakendatakse kõigil juhtumitel taotluse saanud osalisriigi õiguse või kohaldatavate väljaandmislepingute tingimusi, sealhulgas eelkõige väljaandmiseks nõutava minimaalse karistusega seotud tingimusi ja põhjusi, mille tõttu taotluse saanud osalisriik võib väljaandmisest keelduda või esitada selle suhtes teatavaid tingimusi. 7. Konventsiooni ei tõlgendata väljaandmiskohustust kehtestavana, kui taotluse saanud osalisriigil on põhjendatud alust arvata, et taotlus on esitatud isiku vastutusele võtmiseks või karistamiseks kõnealuse isiku soo, rassi, usu, kodakondsuse, etnilise päritolu, poliitiliste vaadete või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise alusel või et taotluse rahuldamine kahjustaks seda isikut mis tahes eelnimetatud põhjusel. Artikkel 14 1. Osalisriigid osutavad üksteisele kõige tõhusamat vastastikust õigusabi kaduma sundimise kuriteo puhul algatatud kriminaalmenetlustega, esitades sealhulgas kõik nende käsutuses olevad tõendid, mis on menetluse jaoks vajalikud. 2. Sellise vastastikuse õigusabi suhtes kohaldatakse taotluse saanud osalisriigi õigusega või kohaldatavate vastastikuse õigusabi lepingutega ettenähtud tingimusi, sealhulgas eelkõige tingimusi seoses põhjustega, mille tõttu taotluse saanud osalisriik võib vastastikuse õigusabi andmisest keelduda või seada sellele tingimusi. Artikkel 15 Osalisriigid teevad omavahel koostööd ning abistavad üksteist kõige tõhusamal viisil, et anda abi sunniviisilise kadumise ohvritele, otsida kadunuks jäänud isikuid, teha kindlaks nende asukoht ja nad vabastada, ning nende surma korral nad matmispaigast välja kaevata, nende isikud kindlaks teha ja säilmed tagastada. Artikkel 16 1. Osalisriik ei tohi ühtki isikut teise riiki välja või tagasi saata ega teda teisele riigile välja anda, kui on põhjendatud alus arvata, et seal võib teda ähvardada sunniviisiline kadumine. 2. Sellise võimaluse kindlakstegemisel arvestab pädev asutus kõiki asjaolusid, kaasa arvatud sellised juhud, kui nimetatud teises riigis rikutakse pidevalt jõhkralt, jämedalt ja massiliselt inimõigusi või rikutakse rängalt rahvusvahelist humanitaarõigust. Artikkel 17 1. Kedagi ei tohi hoida salavangistuses. 2. Ilma et see piiraks osalisriigi muude rahvusvaheliste kohustuste täitmist seoses kinnipidamisega, tagab osalisriik, et tema õigusaktides: a) kehtestatakse tingimused, mille alusel saab anda kinnipidamise korralduse; b) esitatakse ametiasutused, kellel on lubatud anda kinnipidamise korraldus; c) tagatakse, et kõiki kinnipeetud isikuid hoitakse üksnes ametlikult tunnustatud ja ametliku järelevalvega kinnipidamiskohas; d) tagatakse, et kinnipeetud isikul lubatakse üksnes õigusaktidega sätestatud tingimustel pidada sidet ja kohtuda oma perekonna, oma kaitsja või muu tema valitud isikuga või kui kinnipeetud isik on välismaalane, lubatakse tal sidet pidada oma konsulaarasutusega kooskõlas kohaldatava rahvusvahelise õigusega; e) tagatakse, et pädevatel ning õiguslikult volitatud ametiasutustel ja institutsioonidel on juurdepääs kinnipidamiskohtadele, vajaduse korral kohtu eelneval loal; f) tagatakse, et kinnipeetud isikul või kui sunniviisilise kadumise kahtluse korral ei saa kinnipeetud isik ise seda õigust kasutada, siis on õigustatud isikul, näiteks kinnipeetud isiku sugulastel või nende esindajal või kaitsjal, alati õigus pöörduda kohtusse, et kohus saaks viivitamata otsustada tema kinnipidamise õiguspärasuse ning korraldada tema vabastamise, kui kinnipidamine on õigusvastane. 3. Osalisriik tagab, et kinnipeetud isikute kohta koostatakse üks või mitu ametlikku ajakohastatud registrit ja/või dokumenti, mis tehakse taotluse korral viivitamata kättesaadavaks igale õigusasutusele või muule pädevale ametiasutusele või institutsioonile, kes on selleks volitatud asjaomase osalisriigi õiguse või vastava rahvusvahelise dokumendi alusel, mille osaline riik on. Registris või registrites sisaldub järgmine teave: a) kinnipeetud isiku andmed; b) isiku kinnipidamise kuupäev, kellaaeg ja koht ning kinnipidamiskoha andmed; c) kinnipidamiskorralduse andnud ametiasutus ja vabaduse võtmise põhjused; d) kinnipidamise üle järelevalvet tegev ametiasutus; e) kinnipidamiskoht, vastuvõtmise kuupäev ja kellaaeg ning kinnipidamiskoha eest vastutav ametiasutus; f) andmed kinnipeetud isiku terviseseisundi kohta; g) kinnipeetud isiku surma korral surma asjaolud ja põhjus ning koht, kuhu tuleb saata säilmed; h) vabastamise või teise kinnipidamiskohta üleviimise kuupäev ja kellaaeg, sihtkoht ning üleviimise eest vastutav ametiasutus. Artikkel 18 1. Kui artiklitest 19 ja 20 ei tulene teisiti, tagab osalisriik selle teabe suhtes õigustatud isikule, näiteks kinnipeetud isiku sugulastele või nende esindajale või kaitsjale, juurdepääsu järgmisele teabele: a) kinnipidamise korralduse andnud ametiasutus; b) kinnipeetud isiku kinnipidamise kuupäev, kellaaeg ja koht; c) kinnipidamise üle järelevalvet tegev ametiasutus; d) kinnipeetud isiku asukoht, sealhulgas teise kinnipidamiskohta kohta üleviimise korral sihtkoht ja üleviimise eest vastutav ametiasutus; e) vabastamise kuupäev, kellaaeg ja koht; f) andmed kinnipeetud isiku terviseseisundi kohta; g) vabaduse kaotanud isiku surma korral surma asjaolud ja põhjus ning koht, kuhu tuleb saata säilmed; 2. Vajaduse korral võetakse asjakohased meetmed, et kaitsta selle artikli lõikes 1 nimetatud isikuid ja uurimisega seotud isikuid väärkohtlemise, hirmutamise või karistamise eest, mis on seotud teabe otsimisega kinnipeetud isiku kohta. Artikkel 19 1. Isikuandmeid, sealhulgas meditsiinilisi ja geneetilisi andmeid, mis kogutakse ja/või edastatakse seoses kadunuks jäänud isiku otsimisega, kasutatakse või need tehakse kättesaadavaks üksnes kadunuks jäänud isiku otsimise eesmärgil. See ei piira sellise teabe kasutamist kaduma sundimise kuriteo kohta algatatud kriminaalmenetluses ega õigust saada hüvitist. 2. Isikuandmete, sealhulgas meditsiiniliste ja geneetiliste andmete kogumisel, töötlemisel, kasutamisel ja säilitamisel ei tohi rikkuda inimõigusi, põhivabadusi ega üksikisiku inimväärikust ega põhjustada sellist rikkumist. Artikkel 20 1. Artiklis 18 nimetatud teabe saamise õigust võib piirata üksnes juhul, kui isikule on tagatud seaduse kaitse ja kui kinnipidamine allub kohtu kontrollile, ja üksnes erandkorras, kui see on tingimata vajalik ja õigusaktidega ette nähtud ning kui teabe edastamine võiks kahjustada isiku eraelu puutumatust või turvalisust või takistada kriminaaluurimist, või muudel samaväärsetel põhjustel õigusaktidega ettenähtud korras ning kooskõlas kohaldatava rahvusvahelise õigusega ja konventsiooni eesmärkidega. Ühelgi juhul ei tohi piirata artiklis 18 nimetatud teabe saamise õigust nii, et seda võiks pidada artiklis 2 määratletud teguviisiks või artikli 17 lõike 1 rikkumiseks. 2. Ilma et see piiraks isiku kinnipidamise seaduslikkust, tagavad osalisriigid artikli 18 lõikes 1 nimetatud isikutele õiguse kiirele ja tõhusale õiguskaitsevahendile, mis võimaldab saada viivitamata artikli 18 lõikes 1 nimetatud teavet. Seda õigust õiguskaitsevahendile ei tohi mitte ühelgi juhul peatada ega piirata. Artikkel 21 Osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et kinnipeetud isikud vabastatakse viisil, mis võimaldab nende tegelikku vabastamist usaldusväärselt kontrollida. Osalisriik võtab samuti vajalikud meetmed, mis tagavad nende isikute kehalise puutumatuse ja nende võimaluse kasutada vabastamise ajal täielikult oma õigusi, ilma et see piiraks ühtegi kohustust, mis nendel isikutel võib riigisisese õiguse alusel olla. Artikkel 22 Ilma et see piiraks artikli 6 kohaldamist, võtab osalisriik vajalikud meetmed, et hoida ära järgmine tegevus ja rakendada selle suhtes karistusi: a) artikli 17 lõike 2 punktis f ja artikli 20 lõikes 2 nimetatud õiguskaitsevahendite kasutamise edasilükkamine või takistamine; b) isiku kinnipidamise registreerimata jätmine või sellise teabe registrisse kandmine, mille kohta ametliku registri eest vastutav ametnik teadis või oleks pidanud teadma, et see ei ole õige; c) keeldumine esitada teavet isiku kinnipidamise kohta või ebaõige teabe esitamine, kuigi õiguslikud nõuded kõnealuse teabe esitamiseks on täidetud. Artikkel 23 1. Osalisriik tagab, et koolitus, mis on ette nähtud nii tsiviilisikuna kui ka sõjaväelasena töötavatele õiguskaitsetöötajatele, aga ka meditsiinitöötajatele, riigiametnikele ja muudele isikutele, kes võivad olla seotud isiku kinnipidamise või kohtlemisega, sisaldab õpet ja teavet konventsiooni asjakohaste sätete kohta, et: a) tõkestada kõnealuste ametnike osalemine sunniviisilises kadumises; b) rõhutada sunniviisilise kadumise juhtumite tõkestamise ja uurimise olulisust; c) tagada, et tunnistataks vajadust lahendada sunniviisilise kadumise juhtumid kiiresti. 2. Osalisriik tagab, et sunniviisilist kadumist ettenägevate, lubavate või julgustavate korralduste või juhtnööride andmine on keelatud. Osalisriik tagab, et isikut, kes keeldub sellist korraldust täitmast, ei karistata. 3. Osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et selle artikli lõikes 1 nimetatud isikud, kellel on alust arvata, et toimunud on sunniviisiline kadumine või et seda kavandatakse, teatavad sellest kõrgemalseisvale isikule ning vajaduse korral järelevalve või õiguskaitsevahendite kohaldamise volitustega ametiasutustele või organitele. Artikkel 24 1. Konventsioonis tähendab „ohver“ kadunuks jäänud isikut ja üksikisikut, kellele on sunniviisiline kadumine põhjustanud otsest kahju. 2. Ohvril on õigus teada tõde sunniviisilise kadumise asjaolude, uurimise kulgemise ja tulemuste ning kadunuks jäänud isiku käekäigu kohta. Osalisriik võtab sellega seoses asjakohased meetmed. 3. Osalisriik võtab asjakohased meetmed kadunuks jäänud isikute otsimiseks, nende asukoha kindlakstegemiseks ja nende vabastamiseks ning nende surma korral nende säilmete asukoha kindlakstegemiseks, säilmete lugupidavaks kohtlemiseks ja tagastamiseks. 4. Osalisriik tagab, et tema õigussüsteem sisaldab sunniviisiliselt kadunud ohvrite õigust heastamisele ning kiirele, õiglasele ja nõuetekohasele hüvitisele. 5. Selle artikli lõikes 4 nimetatud õigus hüvitisele hõlmab varalist ja moraalset kahju ning vajaduse korral muid hüvitamisviise, näiteks: a) vara tagastamine; b) rehabiliteerimine; c) moraalse kahju heastamine, sealhulgas väärikuse ja maine taastamine; d) olukorra kordumist ärahoidvad tagatised. 6. Ilma et see piiraks kohustust jätkata uurimist, kuni kadunuks jäänud isiku käekäik on välja selgitatud, võtab osalisriik asjakohased meetmed seoses sellise kadunuks jäänud isiku õigusliku olukorraga, kelle käekäik ei ole välja selgitatud, ning tema sugulaste õigusliku olukorraga sellistes valdkondades nagu sotsiaalhoolekanne, finantsküsimused, perekonnaõigus ja omandiõigused. 7. Osalisriik tagab õiguse asutada organisatsioone ja ühendusi, kelle eesmärk on aidata välja selgitada sunniviisilise kadumise juhtumite asjaolusid ja kadunuks jäänud isikute käekäiku ning abistada sunniviisiliselt kadunuks jäämise ohvreid, ning õiguse kõnealuste organisatsioonide ja ühenduste tegevuses vabalt osaleda. Artikkel 25 1. Osalisriik võtab vajalikud meetmed, et hoida ära järgmised kuriteod ja kehtestada nende eest karistus oma kriminaalõiguse alusel: a) sunniviisiliselt kadunud laste ebaseaduslik äraviimine; laste, kelle isa, ema või seaduslik eestkostja on sunniviisiliselt kadunud, või sunniviisiliselt kadunud ema kinnipidamise ajal sündinud laste ebaseaduslik äraviimine; b) punktis a nimetatud laste tegelikku isikusamasust tõendavate dokumentide võltsimine, varjamine või hävitamine. 2. Osalisriik võtab vajalikud meetmed, et selle artikli lõike 1 punktis a nimetatud lapsed üles leida, tuvastada ning viia nad tagasi nende perekonna juurde kooskõlas õiguslike menetluste ja kohaldatavate rahvusvaheliste kokkulepetega. 3. Osalisriigid abistavad üksteist selle artikli lõike 1 punktis a nimetatud laste otsimisel, tuvastamisel ja asukoha kindlakstegemisel. 4. Võttes arvesse vajadust kaitsta selle artikli lõike 1 punktis a nimetatud laste huve ning nende seadusega tunnustatud õigust säilitada või lasta taastada oma identiteet, sealhulgas kodakondsus, nimi ja perekondlikud suhted, peavad lapsendamissüsteemi või muud lapse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise vormi tunnustavates osalisriikides olema kehtestatud õiguslikud menetlused, et läbi vaadata lapsendamise või lapse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise kord ning vajaduse korral tühistada lapsendamine või lapse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamine, kui see on seotud sunniviisilise kadumisega. 5. Kõikidel juhtumitel, eriti kõikides selle artikliga seotud küsimustes, tuleb eeskätt arvestada lapse huve ning lapsel, kellel on juba oma seisukohad, on õigus neid vabalt väljendada, kusjuures sellise lapse seisukohad võetakse tema vanust ja küpsust silmas pidades nõuetekohaselt arvesse. II osa Artikkel 26 1. Konventsiooni alusel sätestatud ülesannete täitmiseks asutatakse sunniviisilise kadumise komitee (edaspidi komitee). Komitee koosneb kümnest eksperdist, kellel on laitmatu moraal ja tunnustatud pädevus inimõiguste valdkonnas ning kes tegutsevad enda nimel ning on sõltumatud ja erapooletud. Osalisriigid valivad komitee liikmed tasakaalustatud geograafilise jaotuse põhimõttel. Arvesse võetakse asjakohase õigusliku kogemusega isikute komitee töös osalemise otstarbekust ning tasakaalustatud soolist esindatust. 2. Komitee liikmed valitakse salajasel hääletusel nimekirja alusel, mis koosneb isikutest, kelle osalisriigid on oma kodanike hulgast nimetanud, osalisriikide iga kahe aasta järel toimuval kohtumisel, mille Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär sel eesmärgil kokku kutsub. Nendel kohtumistel, kus kaks kolmandikku osalisriikidest moodustavad kvoorumi, valitakse komiteesse isikud, kes saavad suurima arvu hääli ning kohal olnud ja hääletanud osalisriikide esindajate absoluutse häälteenamuse. 3. Esialgsed valimised korraldatakse hiljemalt kuus kuud pärast konventsiooni jõustumise kuupäeva. Neli kuud enne valimiste kuupäeva saadab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär osalisriikidele kirja, milles palub esitada kandidaadid kolme kuu jooksul. Peasekretär koostab tähestikulises järjekorras nimekirja kõigist sel viisil nimetatud isikutest, märkides ära iga kandidaadi nimetanud osalisriigi, ja esitab kõnealuse nimekirja kõigile osalisriikidele. 4. Komitee liikmed valitakse neljaks aastaks. Neid saab üheks ametiajaks tagasi valida. Viie esimestel valimistel valitud liikme ametiaeg lõpeb teise aasta lõppedes. Selle artikli lõikes 2 nimetatud kohtumise juhataja valib vahetult pärast esimesi valimisi kõnealuse viie liikme nimed loosi teel. 5. Kui komitee liige sureb või astub tagasi või ei saa muul põhjusel oma kohustusi komitees täita, nimetab tema nimetanud osalisriik selle artikli lõikes 1 sätestatud kriteeriumide kohaselt oma kodanike hulgast teise kandidaadi, kes jääb ametisse lahkunud liikme ametiaja lõpuni, kui osalisriikide enamus selle heaks kiidab. Heakskiit loetakse antuks, kui pool või enam osalisriikidest ei ole kuue nädala jooksul vastanud eitavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri teatele ametisse nimetamise ettepaneku kohta. 6. Komitee kehtestab oma kodukorra. 7. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär tagab komitee ülesannete tõhusaks täitmiseks vajalikud vahendid, töötajad ja seadmed. Komitee esimese kohtumise kutsub kokku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär. 8. Komitee liikmetel on õigus kasutada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tööülesandeid täitvatele ekspertidele antavaid võimalusi, eesõigusi ja puutumatust, nagu on sätestatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni privileegide ja immuniteetide konventsiooni asjakohastes osades. 9. Osalisriigid teevad komiteega koostööd ning abistavad komitee liikmeid nende volituste täitmisel ulatuses, milles osalisriik on komitee ülesanded heaks kiitnud. Artikkel 27 Osalisriikide konverents toimub kõige varem nelja ja kõige hiljem kuue aasta möödumisel konventsiooni jõustumisest ning sellel hinnatakse komitee tegevust ja otsustatakse artikli 44 lõikes 2 kirjeldatud korra kohaselt, kas järelevalve konventsiooni kohaldamise üle on artiklites 28–36 nimetatud ülesannetest lähtudes vaja anda üle muule organile, välistamata ühtegi võimalust. Artikkel 28 1. Komitee teeb konventsiooniga antud pädevuse raames koostööd kõigi asjakohaste organite, ametite ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni spetsialiseeritud asutuste ja fondidega, rahvusvaheliste aktidega asutatud lepingu järelevalveorganitega, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni erimenetluste ning asjaomaste piirkondlike valitsustevaheliste organisatsioonide või organitega, aga ka kõigi asjaomaste riiklike institutsioonide, asutuste või ametitega, kes tegelevad kõigi isikute kaitsmisega sunniviisilise kadumise eest. 2. Oma volitusi täites konsulteerib komitee asjakohaste inimõigustealaste rahvusvaheliste aktidega asutatud muude lepingu järelevalveorganitega, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti alusel asutatud inimõiguste komiteega, et tagada kooskõla nende sellekohaste tähelepanekute ja soovitustega. Artikkel 29 1. Osalisriik esitab komiteele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu aruande meetmete kohta, mis on võetud konventsioonist tulenevate osalisriigi kohustuste täitmiseks, kahe aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist asjaomase osalisriigi suhtes. 2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär teeb kõnealuse aruande kättesaadavaks kõigile osalisriikidele. 3. Komitee arutab kõiki aruandeid ning esitab märkused, tähelepanekud või soovitused, mida peab vajalikuks. Märkused, tähelepanekud või soovitused edastatakse asjaomasele osalisriigile, kes võib nendele vastata omal algatusel või komitee taotlusel. 4. Komitee võib taotleda osalisriikidelt lisateavet konventsiooni rakendamise kohta. Artikkel 30 1. Taotluse, et tegutsetaks kiiresti kadunuks jäänud isiku otsimiseks ja leidmiseks, võivad komiteele esitada kadunuks jäänud isiku sugulased või nende seadusjärgsed esindajad, nende kaitsja või nende volitatud isik, aga ka muu õigustatud huvi omav isik. 2. Kui komitee leiab, et selle artikli lõike 1 alusel esitatud kiire tegutsemise taotlus: a) ei ole ilmselgelt põhjendamatu; b) ei kujuta endast selliste taotluste esitamise õiguse kuritarvitamist; c) on juba nõuetekohaselt esitatud asjaomase osalisriigi pädevatele organitele, näiteks uurimisasutustele, kui selline võimalus on olemas; d) ei ole vastuolus konventsiooni sätetega; e) ei ole uurimisel samalaadse rahvusvahelise uurimismenetluse või muu menetluse alusel, esitab ta taotluse, et asjaomane osalisriik annaks teavet asjaomase isiku olukorra kohta komitee määratud tähtaja jooksul. 3. Asjaomase osalisriigi selle artikli lõike 2 kohaselt esitatud teabe põhjal võib komitee edastada osalisriigile soovitusi ning ühtlasi taotleda, et osalisriik võtaks kõik vajalikud, sealhulgas ajutised meetmed isiku asukoha väljaselgitamiseks ja tema kaitsmiseks konventsiooni kohaselt ning teataks komiteele kindlaksmääratud aja jooksul võetud meetmetest, võttes arvesse olukorra kiireloomulisust. Komitee teavitab kiire tegutsemise taotluse esitanud isikut oma soovitustest ning teabest, mis ta osalisriigilt on saanud, niipea kui see on kättesaadav. 4. Komitee jätkab jõupingutusi koostöös asjaomase osalisriigiga, kuni otsitava isiku käekäik on selgunud. Taotluse esitanud isikut teavitatakse pidevalt. Artikkel 31 1. Osalisriik võib konventsiooni ratifitseerimisel või igal ajal pärast seda teha avalduse, et ta tunnustab komitee pädevust saada ja arutada tema jurisdiktsiooni all olevate üksikisikute poolt või nimel esitatud kaebusi, milles väidetakse, et kõnealune osalisriik on nende suhtes rikkunud konventsiooni sätteid. Komitee ei võta vastu kaebust, mis on seotud osalisriigiga, kes ei ole sellist avaldust teinud. 2. Komitee ei loe kaebust vastuvõetavaks, kui: a) kaebus on anonüümne; b) kaebus kujutab endast selliste kaebuste esitamise õiguse kuritarvitamist või on vastuolus konventsiooni sätetega; c) sama küsimust uuritakse samalaadse rahvusvahelise uurimismenetluse või muu menetluse alusel või d) kõik olemasolevad tõhusad riigisisesed õiguskaitsevahendid ei ole ammendatud. Seda põhimõtet ei kohaldata juhul, kui õiguskaitsevahendite kohaldamist on põhjendamatult edasi lükatud. 3. Kui komitee on seisukohal, et kaebus vastab selle artikli lõikes 2 sätestatud nõuetele, edastab ta kaebuse asjaomasele osalisriigile ning taotleb, et osalisriik esitaks tähelepanekud ja märkused komitee määratud tähtaja jooksul. 4. Komitee võib alati pärast kaebuse saamist ja enne asja sisulist otsustamist edastada asjaomasele osalisriigile kiireloomulise taotluse, et osalisriik võtaks ajutised meetmed, mis võivad olla vajalikud, et vältida võimaliku korvamatu kahju tekkimist väidetava rikkumise ohvritele. Kui komitee kasutab oma kaalutlusõigust, ei mõjuta see otsust kaebuse vastuvõetavuse ega sisu kohta. 5. Komitee kohtumised on kinnised, kui tutvutakse selle artikli alusel esitatud kaebustega. Komitee teavitab kaebuse esitajat asjaomase osalisriigi vastusest. Kui komitee otsustab menetluse lõpetada, teeb ta oma seisukohad teatavaks osalisriigile ja kaebuse esitajale. Artikkel 32 Konventsiooni osalisriik võib igal ajal teha avalduse, et ta tunnustab komitee pädevust saada ja arutada kaebuseid, milles üks osalisriik väidab, et teine osalisriik ei täida konventsiooni alusel sätestatud kohustusi. Komitee ei võta vastu kaebuseid osalisriigi kohta, kes ei ole sellist avaldust teinud, ega kaebuseid osalisriigilt, kes ei ole sellist avaldust teinud. Artikkel 33 1. Kui komitee saab usaldusväärset teavet, mille kohaselt osalisriik rikub raskelt konventsiooni sätteid, võib ta pärast nõupidamist asjaomase osalisriigiga taotleda, et üks või mitu komitee liiget külastaksid osalisriiki ja annaksid komiteele külastusest viivitamata aru. 2. Komitee teatab asjaomasele osalisriigile kirjalikult oma kavatsusest korraldada külastus, tehes teatavaks delegatsiooni koosseisu ja külastuse eesmärgi. Osalisriik vastab komiteele mõistliku aja jooksul. 3. Osalisriigi põhjendatud taotluse korral võib komitee otsustada külastuse edasi lükata või ära jätta. 4. Kui osalisriik nõustub külastusega, määravad komitee ja asjaomane osalisriik koos kindlaks külastuse korra ning osalisriik loob komiteele kõik külastuse edukaks toimumiseks vajalikud tingimused. 5. Pärast külastust edastab komitee asjaomasele osalisriigile oma tähelepanekud ja soovitused. Artikkel 34 Kui komitee saab teavet, milles ta arvab sisalduvat põhjendatud viiteid osalisriigi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil laialdaselt ja süstemaatiliselt kaduma sundimise kohta, võib ta pärast seda, kui on küsinud asjaomaselt osalisriigilt kogu asjakohase teabe olukorra kohta, saata küsimuse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu kiiresti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleele. Artikkel 35 1. Komitee pädevusse kuuluvad üksnes need sunniviisilise kadumise juhtumid, mis on toime pandud pärast konventsiooni jõustumist. 2. Kui riik saab konventsiooni osaliseks pärast konventsiooni jõustumist, on sellel riigil kohustused komitee ees ainult seoses nende sunniviisilise kadumise juhtumitega, mis on toime pandud pärast konventsiooni jõustumist asjaomase osalisriigi suhtes. Artikkel 36 1. Konventsiooni alusel esitab komitee osalisriikidele ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleele oma tegevuse kohta aastaaruande. 2. Enne aastaaruandes osalisriigi kohta tähelepaneku avaldamist teatatakse sellest asjaomasele osalisriigile ning antakse talle piisavalt aega vastamiseks. Kõnealune osalisriik võib taotleda oma märkuste või tähelepanekute avaldamist aruandes. III osa Artikkel 37 Konventsioon ei mõjuta selliste sätete kohaldamist, mis aitavad isikuid sunniviisilise kadumise eest paremini kaitsta ning võivad sisalduda: a) osalisriigi õiguses; b) kõnealuses riigis kehtivas rahvusvahelises õiguses. Artikkel 38 1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud kõigile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriikidele. 2. Konventsiooni peavad ratifitseerima kõik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigid. Ratifitseerimiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. 3. Konventsioon on ühinemiseks avatud kõigile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriikidele. Ühinemine toimub ühinemiskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile hoiuleandmise teel. Artikkel 39 1. Konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast kahekümnenda ratifitseerimis- või ühinemiskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile hoiuleandmise kuupäeva. 2. Riigi suhtes, kes ratifitseerib konventsiooni või ühineb sellega pärast kahekümnenda ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmist, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval pärast selle riigi ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmise kuupäeva. Artikkel 40 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär teatab kõigile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriikidele ja kõigile konventsioonile alla kirjutanud või sellega ühinenud riikidele: a) allakirjutamisest, ratifitseerimisest ja ühinemisest artikli 38 alusel; b) konventsiooni jõustumise kuupäeva artikli 39 alusel. Artikkel 41 Konventsiooni sätted laienevad liitriikide kõikidele osadele piirangute ja eranditeta. Artikkel 42 1. Kahe või enama osalisriigi vaheline konventsiooni tõlgendamise või kohaldamisega seotud vaidlus, mida ei ole võimalik lahendada läbirääkimiste teel ega konventsioonis sõnaselgelt sätestatud menetluse teel, esitatakse ühe osalisriigi taotlusel lahendamiseks vahekohtule. Kui kuue kuu jooksul vahekohtule taotluse esitamise kuupäevast ei ole osalised suutnud kokku leppida vahekohtu moodustamises, võib osaline edastada vaidluse Rahvusvahelisele Kohtule, esitades selle kohtu statuudile vastava taotluse. 2. Riik võib konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides või sellega ühinedes teha avalduse, et ei loe selle artikli lõiget 1 enda jaoks siduvaks. Teiste osalisriikide jaoks ei ole selle artikli lõige 1 siduv sellise avalduse teinud osalisriigi suhtes. 3. Selle artikli lõike 2 kohaselt avalduse teinud osalisriik võib selle avalduse igal ajal tagasi võtta, teatades sellest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Artikkel 43 Konventsioon ei piira rahvusvahelise humanitaarõiguse sätete kohaldamist, sealhulgas 12. augusti 1949. aasta nelja Genfi konventsiooni ja nende 8. juuni 1977. aasta kahe lisaprotokolli lepinguosaliste kohustusi, ega osalisriigi võimalust volitada Rahvusvahelist Punase Risti Komiteed külastama kinnipidamiskohti olukordades, mis ei ole reguleeritud rahvusvahelise humanitaarõigusega. Artikkel 44 1. Konventsiooni osalisriik võib teha muudatusettepaneku ja esitada selle Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. Peasekretär edastab seejärel muudatusettepaneku konventsiooni osalisriikidele koos taotlusega, et osalisriigid teataksid, kas nad soovivad ettepaneku arutamiseks ja hääletamiseks kokku kutsuda osalisriikide konverentsi. Kui nelja kuu jooksul muudatusettepaneku edastamise kuupäevast on vähemalt üks kolmandik osalisriikidest konverentsi kokkukutsumise poolt, kutsub peasekretär konverentsi kokku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni egiidi all. 2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär esitab konverentsil kohal olnud ja hääletanud osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamusega vastuvõetud muudatuse kõigile osalisriikidele heakskiitmiseks. 3. Selle artikli lõike 2 kohaselt vastuvõetud muudatus jõustub, kui kaks kolmandikku konventsiooni osalisriikidest on selle oma põhiseadusest tuleneva menetluse kohaselt heaks kiitnud. 4. Kui muudatused jõustuvad, on need siduvad nendele osalisriikidele, kes on need heaks kiitnud, ning muudele osalisriikidele jäävad siduvaks konventsiooni sätted ja varasemad muudatused, mille nad on heaks kiitnud. Artikkel 45 1. Konventsioon, mille araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt autentsed, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile. 2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab konventsiooni tõestatud koopiad kõigile artiklis 38 nimetatud riikidele.