Keskkonnaminister — Maapõue kasutamist käsitlevate normatiivaktide kinnitamine Maavara geoloogilise uuringu läbiviimise ja maavaravarude kinnitamise kord Lisa 1. Maavarade uuringu korra rakendamise juhend põlevkivile Lisa 2. Maavarade uuringu rakendamise juhend fosforiidile Lisa 3. Maavara uuringu korra rakendamise juhend karbonaatkivimitele Lisa 4. Maavara uuringu korra rakendamise juhend kristalliinsele ehituskivile Lisa 5. Maavara uuringu korra rakendamise juhend liivale ja kruusale Lisa 6. Maavara uuringu korra rakendamise juhend savile Lisa 7. Maavara uuringu rakendamise juhend turbale Lisa 8. Maavara uuringu korra rakendamise juhend järve- ja meremudale Lisa 9. Välitöödeks kasutatud maa-ala korrastamine

Maapõue kasutamist käsitlevate normatiivaktide kinnitamine Muudetud järgmiste määrustega (kuupäev, number, avaldamine Riigi Teatajas, jõustumise aeg): 02.07.1997/53 (RTL 1997, 107, 640) 17.07.1997 17.03.1998/26 (RTL 1998, 143/144, 542) 25.04.1998 20.03.2000 /21 (RTL 2000, 37, 516) 01.04.2000 Vastavalt maapõueseaduse (RT I 1994, 86/87, 1488) paragrahvile 19 määran: Kinnitada juurdelisatud "Maavara geoloogilise uuringu läbiviimise ja maavaravarude kinnitamise kord" koos lisadega 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8 ja 9. Kinnitatud keskkonnaministri 22. juuni 1995. a. määrusega nr. 29 Maavara geoloogilise uuringu läbiviimise ja maavaravarude kinnitamise kord I. ÜLDSÄTTED 1. Maavara geoloogilise uuringu läbiviimise ja maavaravarude kinnitamise korra (edaspidi maavara uuringu kord) kehtestamise aluseks on maapõueseaduse paragrahv 19. Kord sätestab maavara geoloogilise uuringu (edaspidi uuring) läbiviimise, maavaravarude arvutamise ja kinnitamise ühtsed alused ning maardlate kasutuselevõtuks ettevalmistatuse nõuded. Maa-ainese uuringule rakendatakse käesolevat korda maapõueseaduse paragrahvi 61 2. lõikes nimetatud juhtudel. 2. Käesoleva korra rakendamine konkreetsete maavaraliikide uuringuks toimub vastavalt lisades 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7 ja 8 toodud juhenditele. 3. Uuringu läbiviimise aluseks on geoloogilise uuringu luba (edaspidi uuringuluba). 4. Uuringu läbiviijaks võib olla Riigi Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni poolt väljaantud kehtivat geoloogiliste tööde litsentsi omav füüsiline või juriidiline isik. Uuringuga kaasnevaid geodeetilisi ja kartograafilisi töid võib teha Riigi Maa-ameti poolt väljaantud kehtivat litsentsi omav isik. [RTL 1997, 107, 640 - jõust.17.07.1997] II. MAAVARA, MAAVARAVARU JA MAARDLA 5. Maavarana võetakse arvele maapõueseaduse paragrahvi 4 2. lõikes loetletud kivimite ja setendite lasundid, mis vastavad järgmistele põhinõuetele: 5.1. Dolomiit - karbonaatkivim MgO sisaldusega vähemalt 14%, lisandite (SiO2 + R2O3) sisaldusega kuni 17% ning kivimi survetugevusega vähemalt 200 kg/cm2. 5.2. Fosforiit - kivim kihipaksusega vähemalt 1,0 m ja keskmise P2O5 sisaldusega vähemalt 6%. 5.3. Järvelubi (järvekriit) - karbonaatne pude setend kihipaksusega vähemalt 0,5 m ja CaO sisaldusega vähemalt 40% kuivainest. 5.4. Järvemuda - orgaanilist ainest vähemalt 35% kuivainest sisaldav setend kihipaksusega vähemalt 0,5 m. 5.5. Kristalliinne ehituskivi - aluskorra kivim survetugevusega vähemalt 1200 kg/cm2. 5.6. Kruus - tsementeerumata purdsetend, mis sisaldab osakesi diameetriga üle 5 mm vähemalt 35% ning savi- ja tolmuosakesi (diameetriga alla 0,05 mm) kuni 20%. 5.7. Liiv - purdsetend peensusmooduliga vähemalt 1,3, mis sisaldab savi- ja tolmuosakesi kuni 10% ning osakesi diameetriga üle 5 mm alla 35%. 5.8. Lubjakivi - valdavalt kaltsiidist koosnev karbonaatkivim kivimi survetugevusega vähemalt 200 kg/cm2, külmakindlusega vähemalt 15 tsüklit, mille MgO sisaldus on alla 14% ja lisandite (SiO2 + R2O3) sisaldus kuni 17%. 5.9. Meremuda - raviomadustega üle 0,3 m kihipaksusega merelise tekkega setend, mis vastab Vabariigi Valitsuse 21. veebruari 1995. a. määrusega nr. 78 (RT I 1995, 20, 303) kehtestatud nõuetele. 5.10. Põlevkivi - orgaanilist ainest sisaldav kivim mäemassi kütteväärtusega vähemalt 6,1 MJ/kg (1450 kcal/kg) ning kihipaksusega vähemalt 0,5 m katendi paksusel kuni 10 m ja vähemalt 1,4 m katendi paksusel üle 10 m. 5.11. Savi - valdavalt savimineraalidest koosnev setend, mille plastsusarv on vähemalt 7 ja kihipaksus vähemalt 1,0 m. 5.12. Turvas - kõrgemate taimede jäänustest koosnev orgaaniline setend kihipaksusega vähemalt 0,9 m, kus mineraalainete sisaldus ei ületa 35% kuivainest. 6. Tellijaga kooskõlastatult ja Eesti Maavarade Komisjoni nõusolekul võivad maavaradele esitatavad põhinõuded olla madalamad käesoleva korra punktis 5 toodutest. 7. Kasutusalade järgi jaotatakse maavarad: - dolomiit tehnoloogiliseks dolomiidiks, viimistlusdolomiidiks ja ehitusdolomiidiks; - järvemuda väetisena, lisasöödana ja raviotstarbeks kasutatavaks; - liiv tehnoloogiliseks liivaks, keraamikatööstuse liivaks ja ehitusliivaks; - lubjakivi tsemendilubjakiviks, tehnoloogiliseks lubjakiviks ja ehituslubjakiviks; - savi tsemendisaviks, raskeltsulavaks saviks, keraamiliseks saviks ja keramsiidisaviks; - turvas hästilagunenud turbaks ja vähelagunenud turbaks. Fosforiidi, järvelubja (järvekriidi), kristalliinse ehituskivi, kruusa, meremuda ja põlevkivi varusid kasutusalade järgi ei jaotata. 8. Maavaravarud, olenevalt nende uurituse detailsusest, jagunevad tarbevarudeks (T), reservvarudeks (R) ja prognoosvarudeks (P). 9. Tarbevaru määratakse uuringuga. Uuring peab olema tehtud mahus, mis võimaldab saada vajalikud andmed maavara kaevandamiseks ja kasutamiseks. 10. Reservvaru määratakse geoloogiliste otsingute või uuringutega. Reservvaru on maavara kasutamise perspektiivide hindamise ja uuringute suunamise aluseks. Tarbevaruga piirnev või vahetult tarbevaru all paiknev reservvaru võib olla kaevandamiskõlblik varu, kui maavaravaru kinnitav Keskkonnaministeeriumi otsus annab selleks nõusoleku. 11. Prognoosvaru määratakse geoloogilise kaardistamisega või maavara otsinguga. Prognoosvaru eraldatakse maardlaga piirneval alal väljaspool tarbe- ja reservvaru kontuuri või piirkonnas, kus maavarailmingute esinemise põhjal võib eeldada uue maardla olemasolu. Prognoosvaru võimaldab hinnata maardla varu suurendamise või uue maardla kindlakstegemise võimalust ning on aluseks maavarade otsingute ja uuringute suunamisel. 12. Maavara tarbevaru ja reservvaru nende kasutamisvõimalikkuse ja majandusliku tähtsuse alusel jaotatakse kahte gruppi: - aktiivseks tarbevaruks (Ta) ja aktiivseks reservvaruks (Ra); - passiivseks tarbevaruks (Tp) ja passiivseks reservvaruks (Rp). 13. Maavaravaru on aktiivne, kui: - selle kaevandamisel, rikastamisel ja esmasel töötlemisel kasutatav või kasutuselevõetav tehnoloogia ja tehnika tagavad maapõue ratsionaalse kasutamise, keskkonnakaitse nõuete täitmise ning varu kasutamine on majanduslikult otstarbekas ja kasulik; - kui maavara kaevandaja taotleb maapõue ratsionaalset kasutamist ning keskkonnakaitse nõudeid tagades majanduslikult ebarentaabli maardla kasutuselevõttu. 14. Maavaravaru on passiivne, kui selle kasutamine ei ole käesoleval hetkel keskkonnakaitseliselt võimalik või puudub vastav kasutustehnoloogia, kuid mis tulevikus võib osutuda kasutuskõlblikuks varuks. 15. Prognoosvaru gruppideks ei jaotata. 16. Maardla moodustatakse geoloogiliste töödega (maavarade otsingud ja uuringud) uuritud ja piiritletud maavara tarbevaru ja reservvaru plokkide kogumina. Prognoosvaruga maavaralasund maardla hulka ei kuulu. 17. Maardla koosneb ühest ühtse kontuuriga maavaralasundist. Erandjuhtudel võivad maardla moodustada kaks või rohkem üksteise läheduses asuvat eraldi kontuuritud maavaralasundit. 18. Geoloogilises läbilõikes vahetult üksteise peal või läheduses asuvad erinevate maavaraliikide lasundid loetakse kompleksmaardlaks, kus suurema majandusliku tähtsusega või suurema levikuga maavara on põhimaavaraks, teised väiksema levikuga või vähemtähtsad maavarad kaasnevateks maavaradeks. Kaasnevateks maavaradeks loetakse ka maavarad, mis põhimaavara kaevandamisel võivad muutuda kasutamiskõlbmatuks. Põhimaavara uuringul kaasnevad maavarad uuritakse sama detailselt kui põhimaavara. III. UURINGU LÄBIVIIMINE 19. Uuring on lubatud uuringu teostaja (edaspidi uurija) poolt koostatud ja uuringu tellijaga (uuringuloa valdajaga) kooskõlastatud projekti olemasolul. Uuringu projekt peab vastama uuringuloaga kehtestatud nõuetele ja tingimustele ning käesolevas korras sätestatule. 20. Uuringuloa valdaja on kohustatud enne uuringu välitööde algust nende läbiviimise aja ja koha kooskõlastama kohaliku omavalitsuse, kinnisasja omaniku (valdaja), samuti side- ja elektri-, õhu- ja kaabelliinide ning maa-aluste torustike (soojuse, gaasi, vee, kanalisatsiooni ja kütuse) omaniku või haldajaga. Vastavalt uuringuloa valdaja ja uurija vahelisele kokkuleppele võib nimetatud kooskõlastused teha viimane. 21. Uuringu läbiviimine peab vastama maapõueseaduses ja maapõueseaduse alusel kehtestatud õigusaktides sätestatule, uuringu projektile ning käesoleva korra punktis 20 loetletud kooskõlastuste nõuetele. 22. Uuringut takistavate puude maharaiumine on lubatud ainult kehtivas korras vormistatud raieloa alusel. 23. Uuringul on lubatud kasutada ainult kontrollitud ja metroloogilistele nõuetele vastavalt taadeldud mõõtevahendeid. 24. Uuringu hulka kuuluvad järgmised välitööd: - uuringupiirkonna rekognostseerimine; - geoloogilised marsruudid; - paljandite ja karjääride geoloogiliste läbilõigete kirjeldamine ning proovimine; - geodeetilised ja kartograafilised tööd; - puurtööd, puursüdamike kirjeldamine ja proovimine; - kaevetööd, kaeveõõnte kirjeldamine ja proovimine; - geofüüsikalised tööd; - hüdrogeoloogilised katsetööd; - hüdroloogilised tööd; - muud uuringu tarbeks tehtavad mõõtmised ja vaatlused. Vajalik välitööde nomenklatuur ning mahud määratakse uuringu projektiga vastavalt lisadega 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7 ja 8 sätestatud nõuetele. 25. Uuringu puuraukude ja kaeveõõnte õigeaegse ja kvaliteetse likvideerimise ning uuringuks kasutatud maa-ala korrastamise eest vastutab uuringuloa valdaja. 26. Uuringu puuraukude ja kaeveõõnte likvideerimine ning välitöödeks kasutatud maa-ala korrastamine toimub vastavalt käesoleva korra lisale 9. IV. GEODEETILISED JA KARTOGRAAFILISED TÖÖD 27. Käesoleva korra nõudeid geodeetilistele ja kartograafilistele töödele (edaspidi topotööd) rakendatakse uuringu läbiviimisel ja uuringuaruande vormistamisel. 28. Uuringu läbiviimisel tuleb sõltuvalt maardla suurusest kasutada topoplaani mõõtkavas 1:500 - 1:10 000. Põlevkivi, fosforiidi ja üle 1000 ha pindalaga turbamaardla uuringul võib kasutada topoplaani mõõtkavas mitte väiksemana kui 1:25 000. 29. Alusplaanidena uuringute läbiviimisel ja maavaravarude arvutamisel võib kasutada: 1) mõõdistamise alusel valmistatud topoplaani, mis vastab Eestis kehtivale topograafiliste plaanide koostamise juhendile (Tallinn, REI, GKINP-79, 1982. a.) ja Vabariigi Valitsuse 14. aprilli 1994. a. määrusega nr. 138 (RT I 1994, 30, 471) kehtestatud korrale; 2) vastavamõõdulist olemasolevat topoplaani või maksimaalselt 2,5-kordset topoplaani (kaardi) suurendust. 30. Puuraukude ja kaeveõõnte ning turba ja järvemuda uuringusihtide pikettide asukohad ja kõrgused tuleb määrata instrumentaalselt. Mereakvatooriumi puhul on koordinaatide määramisel lubatud kasutada satelliitnavigatsiooni seadmeid. 31. Kui topoplaan on koostatud suvalises koordinaatide süsteemis, siis tuleb rajada vähemalt 3 mõõdistamisaluse kindlustatud punkti (soovitav ringpiiripunkti), mis võimaldavad plaani siduda kohaliku või riikliku geodeetilise võrguga. 32. Kui uuritaval alal puuduvad riikliku kõrgusvõrgu punktid (reeperid või märgid) ja lähima riikliku kõrgusvõrgu punkt asub kaugemal kui 5 km, võib kasutada suhtelist kõrgussüsteemi. Sellisel juhul tuleb tehnilise nivelleerimisega paigaldada uuritava ala piires vähemalt kaks tehnilist reeperit või kasutada selleks mõõdistamisaluse kindlustatud (ringpiiri) punkte. 33. Uurija paigaldatud kindlustatud punktid ja tehnilised reeperid tuleb uuringu tellijale üle anda. Üleandmise akt lisatakse uuringu aruandele. 34. Uuringuala ja selle lähiümbruse (mäetööde ohutsoon, kuid mitte vähem kui 40 m) topoplaanile kantakse: 1) puuraukude ja uuringukaeveõõnte asukohad (suudme kõrgus, katendi ja kihi paksus); 2) maavara lamami samakõrgusjooned lõikepindade vahega kuni 1 m; 3) varu plokkide kontuurid; 4) maavalduste piirid; 5) mäeeraldiste piirid; 6) mäeeraldiste teenindusmaa piirid; 7) kaitstavad objektid ja nende kaitsetsoonide piirid; 8) olemasolevad ehitised; 9) kohaliku ja riikliku geodeetilise võrgu punktid; 10) koordinaatide võrk; 11) veekogude (jõgi, järv, tiik, karjäär) veepinna kõrgus koos määramise kuupäevaga. Plaani pealkirjas märgitakse maardla ja uuringuala nimetus, mõõtkava ja plaani otstarve. Plaani vabale osale kantakse: 1) põhja-lõuna suund; 2) maardla asukoha skeem Eesti baaskaardi mõõtkavas 1:50000 nomenklatuuri äramärkimisega; 3) mäeeraldise piiripunktide koordinaatide tabel (juhul kui mäeeraldis on vormistatud); 4) viide kasutatud koordinaatide ja kõrguste süsteemile; 5) lähtereeperite kirjeldus ja mõõdistamisaluse kindlustatud punktide koordinaadid; 6) plaani valmistamise alus (mõõdistamine, topokaart, topokaardi vähendus või suurendus); 7) plaani valmistamise aeg; 8) plaani koostanud ettevõtte nimetus ja töö tegija nimi, kvalifikatsioon, geodeetiliste tööde litsentsi number, allkiri. 35. Varu arvutamise plaani aluseks on topoplaan. Võib kasutada nn. hõrendatud topoplaani, millele varu arvutamiseks mittevajalikku topograafilist infot ei kanta. Varu arvutamise plaani mõõtkava peab olema sama kui uuringuala topoplaanil. 36. Topotööde seletuskirjas esitatakse: 1) mõõdistamise aluspunktide koordinaatide kataloog; 2) puuraukude ja uuringukaeveõõnte (kaevandite) koordinaatide ja kõrguste kataloog; 3) reeperite kirjeldus (asukoht) ja kõrgused; 4) alusvõrgu rajamise viis ja täpsuse analüüs; 5) kasutatud lähteandmete ja materjalide loetelu; 6) arhiivi antud materjalide loetelu. Näidata arhiivi nimetus ja asukoht. V. MAAVARAVARUDE ARVUTAMINE 37. Varu arvutatakse eraldi iga maavara kohta ning vajaduse korral ka eraldi maavara erimite või kasutussuundade järgi. 38. Maavarade kompleksmaardlates arvutatakse nii põhimaavara varu kui ka kaasnevate maavarade varud. Maavara koostises esinevate kaasnevate komponentide (keemilised elemendid või nende ühendid) varud arvutatakse juhul, kui nende eraldamise ja kasutamise võimalikkus ning otstarbekus on tõestatud. 39. Maavarade varude arvutamine toimub nende maapõues esinevates kogustes. 40. Maavarade varud arvutatakse ning nende riiklikku arvestust peetakse ühikutes, mis on toodud käesoleva korra rakendamise juhendites. 41. Maavarade varud maardlate või nende osade (väljade) piirides arvutatakse plokkidena. Varude plokkideks jaotamise aluseks võib olla: - tarbe- ja reservvaru eraldamise vajadus; - varude jaotamine nende kvaliteedi, kasutussuundade või maavara-erimite järgi; - varude kaevandamis- või kasutustehnoloogia erinevus; - kaitsetervikute eraldamine kasutuskõlblikest varudest; - varude mäenduslike tingimuste erinevus; - uuringu tellija nõuete arvestamine. VI. UURINGUARUANDE KOOSTAMINE 42. Maavara uuringu tulemused fikseeritakse uuringuaruandes. Aruandes esitatud järeldused ja üldistused peavad olema kontrollitavad, varude arvutamiseks vajalik materjal peab sisaldama andmestikku mahus, mis võimaldab kontrollida arvutuse õigsust. 43. Uuringuaruanne koosneb tekstist, tekstilisadest ja graafilistest lisadest. 44. Aruande tekstis peavad olema järgmised osad: 1) sissejuhatus; 2) uuringupiirkonna ja -ala (maardla) üldiseloomustus ning viimase uuritus; 3) uuringuala ja selle ümbruskonna geoloogilise ehituse iseloomustus; 4) tehtud tööde metoodika ja mahud ning saadud tulemuste (andmestiku) usaldusväärsuse analüüs; 5) põhimaavara ja kaasnevate maavarade kvaliteet ning tehnoloogilised omadused; 6) uuringuala ja selle ümbruskonna hüdrogeoloogilised ning hüdroloogilised tingimused; 7) uuringuala mäenduslikud tingimused; 8) maavara(de) kaevandamisel tekkivate keskkonnamuutuste iseloom ja ulatuse prognoos, negatiivsete muutuste minimiseerimise ja maakasutuse taastamise võimalused; 9) põhimaavara ja kaasnevate maavarade varude arvutus; 10) kokkuvõte koos soovituste ja ettepanekutega; 11) kasutatud trükiste ja käsikirjaliste materjalide loetelu. 45. Tekstilisades antakse järgmised materjalid: 1) puuraukude ja kaeveõõnte kataloog (nende asukoha koordinaadid, puuraukude sügavused, lademete või kihtide paksused, võetud proovide numeratsioon); 2) läbilõigete (puuraukude suure arvu puhul - tugiläbilõigete) kirjeldused; 3) prooviþurnaalid; 4) põhimaavara ja kaasnevate maavarade kvaliteeti ning tehnoloogilisi omadusi iseloomustavate analüüside ja katsetuste tulemused; 5) laboratoorsete määrangute sise- ja väliskontrolli tulemused; 6) põhimaavara ja kaasnevate maavarade lasundite keskmiste paksuste, neis esinevate komponentide keskmiste sisalduste ja tehnoloogiliste omaduste keskmiste näitajate arvutuse tabelid; 7) plokkide pindala ja maavara(de) koguse arvutuse tabelid; 8) koondtabelid maavarade varude kohta; 9) hüdrogeoloogiliste, hüdroloogiliste ja insenergeoloogiliste uurimistööde tulemused; 10) topotööde seletuskiri; 11) geoloogilise uuringu loa koopia; 12) maardla registrikaardi projekt; 13) õiend (akt) originaalmaterjali hoiustamisele andmise kohta; 14) uuringupuuraukude ja -kaeveõõnte likvideerimise koondakti koopia ning õiend uuringuala korrastamise kohta. Uuringuaruandele võib vastavalt vajadusele lisada teisi tekstilisi lisasid. 46. Graafiliste lisadena antakse järgmised materjalid: 1) uuringupiirkonna ülevaatekaart mõõtkavas 1:100 000 - 1:50 000; 2) uuringuala topograafiline ja selle lähiümbruse kaart või plaan, mis peab vastama käesoleva korra IV peatüki nõuetele; 3) uuringuala geoloogiline kaart (aluspõhja või kvaternaari geoloogiline kaart); 4) geoloogilised läbilõiked, vajaduse korral antakse täiendavalt keerulise siseehitusega maavara (põlevkivi ja fosforiidi) tootsa kihindi struktuurtulbad vertikaalses mõõtkavas 1:50 - 1:100; 5) faktilise materjali plaan hõrendatud topoalusel, kuhu on kantud kõik uuringu- ja hüdrogeoloogilised puuraugud, kaeveõõned, geofüüsikaliste tööde profiilid ning proovimise punktid; 6) tootsa kihindi paksuse ja põhiliste kvaliteedinäitajate jaotuse plaanid; 7) tootsa kihindi katendi samapaksuste plaan; 8) varu arvutuse plaan koos tootsa kihindi lamami samakõrgusjoonte, kihindi üldpaksuse ja kvaliteedinäitajate äratoomisega ning varuplokkide piiridega; 9) plaanid ja läbilõiked hüdrogeoloogiliste ja geofüüsikaliste tööde tulemustega. Vajaduse korral lisatakse geoloogiliste läbilõigete tulbad, joonised paljandite või kaeveõõnte läbilõigete kirjelduste juurde, karotaaþi diagrammid jms. 47. Aruande vormistamisel tuleb täita käsikirjade vormistamise nõudeid, kusjuures: 1) aruande tiitellehel peab olema näidatud uuringu tegija juriidilise või füüsilise isiku nimi, aruande ja uuringuala (maardla) täielik nimetus ning varude arvutuse (seisu) kuupäev ning uuringu tegija allkiri koos pitsatijäljendiga; 2) tiitellehele järgneb annotatsioon ja sisukord, milles on peale põhiteksti alajaotuste toodud ka kõikide lisade loetelu; 3) aruande põhitekst ja varu(de) arvutuse tabelid peavad olema koostaja(te) poolt alla kirjutatud; 4) igal tekstilisal peab olema järjekorranumber ja nimetus; 5) igal graafilisel lisal peab olema järjekorranumber, nimetus, arv- ja joonmõõtkava, orienteeritus ilmakaarte järgi, uuringut teostava organisatsiooni nimetus, koostaja ja joonestaja (kopeerija) nimi ning allkiri; topoplaan vormistatakse käesoleva korra IV peatüki nõuetele vastavalt; 6) aruande põhitekst ja tekstilisad peavad olema köidetud, graafilised lisad mapis või vastavas taskus; 7) igale aruande köitele ja mapile lisatakse selle sisukord või materjalide loend. 48. Uuringuaruanne koostatakse vähemalt kolmes identses eksemplaris. VII. MAAVARAVARUDE KINNITAMINE 49. Eesti Maavarade Komisjonile esitab uuringuloa valdaja läbivaatamiseks kaks uuringuaruande eksemplari koos kirjaliku arvamusega tehtud tööde täielikkuse ning saadud andmestiku kasutatavuse kohta. 50. Eesti Maavarade Komisjon võtab vastu materjale, mis on koostatud eesti keeles või vastavalt kokkuleppele uuringuloa valdajaga ka mõnes muus keeles koos eestikeelse tõlkega. 51. Aruande vastuvõtmisel sõlmib Keskkonnaministeerium uuringuloa valdajaga lepingu, milles määratakse kindlaks materjalide läbivaatamise tähtaeg ja tasumine komisjoni tööga seotud kulude eest. 52. Eesti Maavarade Komisjoni ettepanekul kinnitab maavaravarud Keskkonnaministeerium. Eesti Maavarade Komisjoni ettepanek vormistatake protokollina, erialaspetsialistide eksperthinnangud lisatakse protokollile. 53. Eesti Maavarade Komisjon tagastab uuringuaruande ühe eksemplari uuringuloa valdajale esitamiseks Eesti Geoloogiakeskuse fondi, teise eksemplari saadab uuringuala asukohajärgsele maakonna keskkonnateenistusele. Mõlemale eksemplarile lisatakse maavaravarusid kinnitav otsus. Uuringuloa valdajale väljastatakse maavaravarude kinnitamise otsus pärast uuringuaruande üleandmise registreerimist Eesti Geoloogiakeskuse fondis. [RTL 2000, 37, 516 - jõust.01.04.2000] 54. Juhul kui Eesti Maavarade Komisjon keeldub materjalide kinnitamisele esitamisest või Keskkonnaministeerium nende kinnitamisest, tagastatakse materjalid koos Eesti Maavarade Komisjoni protokolli ja eksperthinnanguga. 55. Kinnitatud maavaravaru kuulub ümberhindamisele ja uuesti kinnitamisele, kui: 1) on saadud geoloogilist informatsiooni, mis oluliselt muudab maavara kasutamisvõimalusi ja maardla või selle osa aktiivse varu hulka; 2) muutub maavara rikastamise või kasutamise tehnoloogia, mis kutsub esile maavara kvaliteedile või tehnoloogilistele omadustele esitatavate nõuete muutuse; 3) on tekkinud vajadus aktiivse varu üleviimiseks passiivseks või vastupidi; 4) maardla kasutamine kutsub piirkonnas esile lubamatuid ökoloogilisi muutusi, mida mäetööstusettevõte ei ole nüüdistehnoloogia ja -tehnika kasutamisel suuteline ära hoidma. VIII. UURITUD MAARDLATE ETTEVALMISTATUS KASUTAMISEKS 56. Uuritud maardlad või nende osad (väljad) loetakse mäetööstuse rajamiseks ja maavara kaevandamiseks ettevalmistatuks järgmistel tingimustel: 1) Eesti Maavarade Komisjoni ettepanekul on Keskkonnaministeerium kinnitanud maardla või selle osa põhimaavara aktiivse tarbevaru ja kaasnevate maavarade varu; 2) maavara koostis ja tehnoloogilised omadused on selgitatud detailsusega, mis võimaldab saada piisavalt lähteandmeid maavara kaevandamiseks, rikastamiseks ja kasutamiseks; 3) maardla või selle osa hüdrogeoloogilised, geotehnilised ja muud tingimused on selgitatud detailsusega, mis võimaldab maavara keskkonnakaitseliselt vastuvõetava kaevandamise ja kasutamise; 4) on selgitatud ja antud soovitused maavara kaevandamisel, rikastamisel ja kasutamisel tekkivate jäätmete maksimaalseks kasutamiseks või keskkonnaohutuks ladustamiseks; 5) on selgitatud võimalused rajatava ettevõtte joogivee ja tehnilise veega varustamiseks; 6) juhul kui maavara kaevandamine kutsub esile piirkonna veevarustuse halvenemise, peavad olema selgitatud võimalused ümbritseva piirkonna veetarbe rahuldamiseks. IX. TÄITMISE KONTROLL JA VAIDLUSTE LAHENDAMINE 57. [Kehtetu] 58. Käesoleva korra rakendamisel tekkinud vaidlused ning eriarvamused lahendab Keskkonnaministeerium. [RTL 2000, 37, 516 - jõust.01.04.2000] Lisa 1 keskkonnaministri 22. juuni 1995. a. määruse nr. 29 juurde Maavarade uuringu korra rakendamise juhend põlevkivile I. ÜLDANDMED 1. Põlevkivi on peeneteraline orgaanilise ja mineraalainerikas kivim, mille lähtematerjal on settinud veekogudes. Orgaanilise aine moodustumise lähtematerjaliks loetakse algelisi vetikaid, füto- ja zooplanktoni esindajaid ning baktereid. Põlevkivis võib orgaanilise aine (kerogeeni) sisaldus kõikuda 10 kuni 60%-ni, harva ka enam. 2. Põlevkivi mineraalaine koosneb põhiosas karbonaatidest ja savimineraalidest. Lisaks neile esineb püriiti, kvartsi, kipsi ja teisi aineid. 3. Eesti territooriumil asub Balti põlevkivibasseini läänepoolne osa, kus välja on eraldatud kaks põlevkivimaardlat - Eesti ja Tapa. Eesti maardlast kaevandatakse põlevkivi alates 1916. aastast. 4. Arvestades maailma tööstuslikku kogemust on põlevkivi kasutamissuunad järgmised: 1) otsene põletamine katelseadmetes soojusenergia saamiseks; 2) poolkoksistamine põlevkiviõli tootmiseks; 3) kõrgtemperatuuriline töötlemine, mille tulemuseks on põlevkivigaas ja lisandina vedelad põlevkiviõlisaadused; 4) põletamine elektrienergia tootmiseks; 5) kerogeenikontsentraadi ning sellest saadavate ainete tootmine; 6) põlevkivi rikastamise, põletamise ja ümbertöötlemise jääkainete kasutamine tsemendi jt. ehitusmaterjalide tootmiseks, põllumajanduses, teedeehitusel. Eesti põlevkivi kasutatakse põhiliselt kütusena energeetikatööstuses, vähemal määral utmiseks keemiatööstuses. Põlevkivi põletamisel tekkivat lendtuhka kasutatakse põllumajanduses põldude lupjamiseks ning ehitusmaterjalitööstuses portlandtsemendi tootmiseks ja tuhkbetoonplokkide valmistamiseks. 5. Põlevkivi kasutamisvõimaluste hindamisel on tähtsamateks kvaliteedinäitajateks kütteväärtus, õli koostis ja saagis, väävli sisaldus, niiskus ja tuha koostis. Käesolevas juhendis käsitletakse põlevkivi maavarana, kui ta mäemassi kütteväärtus on vähemalt 6,1 MJ/kg (1450 kcal/kg) ning kihindi paksus vähemalt 0,5 m katendi paksusel kuni 10 m ja vähemalt 1,4 m katendi paksusel üle 10 m. II. PÕLEVKIVI UURINGU METOODIKA 6. Geoloogiline uuring võib toimuda ühe- või mitmeetapilisena. Võimalik on eelnevalt uurida kogu uuringuvälja ning seejärel teha täiendav (detailsem) uuring konkreetses väljaosas. Täiendav või järeluuring võib toimuda mäetööstusettevõtte projekteerimise eel või käigus ja ka kaevandamise käigus kaevanduse või karjääri mäeeralduse piires. 7. Uuringu ülesandeks on ala geoloogilise ehituse, maavarade hulga, kvaliteedi, hüdrogeoloogiliste, mäenduslike ja ökoloogiliste tingimuste selgitamine detailsusega, mis võimaldaks kaevandamiseks ja maavara kasutamiseks saada piisavalt lähteandmeid. Uuring peab olema optimaalne, kompleksne ning keskkonda säästev. 8. Uuring sisaldab puurtöid, geofüüsikalisi, hüdrogeoloogilisi, insener-geoloogilisi ja topograafilisi töid ning laboratoorseid määranguid. Kirjeldatakse ja dokumenteeritakse uuritaval alal ning selle vahetus läheduses olevate looduslike paljandite, karjääride või kaevanduste läbilõikeid. 9. Maardla geoloogiline ehitus ja põlevkivi monoklinaalne lasuvus eeldavad vertikaalsete puuraukude rajamist. Arvestades leiukoha lääne-idasuunalist väljavenitatust ning kihindi paksuse, kvaliteedi ja sügavuse suuremat põhja-lõunasuunalist muutlikkust, on otstarbekas uuringuprofiilid rajada samuti põhja-lõunasuunalistena. Profiilide maksimaalne vahekaugus oleks 2-4 km, puuraukude vahekaugus profiilil 1-2 km. Uuringuvõrgu tihendamine ja täisnurkse võrgu rajamine on vajalik kihi(ndi) väljakiildumisjoone, tektooniliste rikete, lokaalsete struktuuride ja mattunud ürgorgude piiride täpsustamiseks. Kasutatakse südamikpuurimist. Põlevkivikihindi läbimine peab toimuma geoloogi juuresolekul, kes jälgib puursüdamiku paigutamist kasti, kontrollib kihindi sügavuse mõõtmist ning koostab puuraugu detailkirjelduse. 10. Proovimise peamiseks eesmärgiks uuringu käigus on saada teavet põlevkivi kvaliteedi kohta. Proove võetakse kõikide puuraukude puursüdamikest, välja arvatud eriülesannet täitvad puuraugud. 10.1. Puursüdamike proovimismeetodiks on kihtdiferentsiaalne proovimine, mille järgi proove võetakse kõikidest põlevkivi- ja lubjakivikihtidest. Proovitava kihi minimaalseks paksuseks on 5 cm. Õhemaid lubjakivi vahekihte vaadeldakse kui põlevkivikihi koostisosi ning iseseisvalt neid ei proovita. Puursüdamiku proovimisel võetakse prooviks kogu materjal. Lihtsa ehitusega (ilma lubjakivisuletisteta) põlevkivikihist puursüdamiku väljatulek puurimisel peab olema vähemalt 80%, keerulise ehituse korral vähemalt 90%. Mitteesinduslik puursüdamik jäetakse proovimata. Puurimisel toimub puursüdamiku valikuline kadu põlevkivi kui pehmema materjali arvel, mistõttu põlevkivikihi paksus ja kvaliteet saadakse süstemaatiliselt väiksem faktilisest. Seega vajavad lähteandmed selekteerimist - arvutuses tuleb maksimaalselt kasutada ekspluatatsiooni käigus ja karotaaþil saadud andmeid, jättes välja ebatõepärased andmed. 10.2. Peamiseks põlevkivikihi proovivõtumeetodiks kaeveõõntes on vaoline proovimine. See seisneb kihtdiferentsiaalsete proovide võtmises raiutud vaost, igast põlev- ja lubjakivikihist kogu tootsa kihindi ulatuses. Vao mõõtmed peavad olema vähemalt 20*3 cm. Kõik proovivõtukohad dokumenteeritakse. 10.3. Tellija soovil võib kasutada tehnoloogilist koguproovimist põlevkivi rikastatavuse ja tehnoloogiliste omaduste selgitamiseks tingimustes, mis on lähedased tööstuslikele. Tehnoloogilisi proove võib võtta kaevanditest, suure läbimõõduga puuraukudest või puuraukude grupist. Proovid võivad olla kihtidest, kihikompleksidest või kogu kihindist. Proovide mass ja proovimismetoodika kooskõlastatakse katseid läbi viiva laboriga. Töötlemisel saadava proovi koostis peab vastama lähteproovi omale. Proovi töötlemine toimub kindla skeemi järgi. Proovi peenendamise ja vähendamise üldjuhu annab valem Q = kd2 kus Q - proovi algmass, kg; k - kordaja, põlevkivi puhul 0,1; d - suurimate terade läbimõõt purustatud proovis, mm. Esialgse kihtdiferentsiaalse proovi mass sõltub proovitava kihi paksusest, puursüdamiku diameetsist või raiutava vao suurusest ning varieerub tavaliselt 0,5-15,0 kg piires. Laboratoorsed proovid peenestatakse kuni 3 mm-ni, analüütilised - kuni 0,2 mm-ni. Viimase mass on 100-200 g. Analüütilise proovi dublikaadid säilitatakse. 11. Geofüüsikalisi töid kasutatakse puurtööde mahu vähendamiseks ning puuraukudest saadud andmete usaldusväärsuse suurendamiseks. Maapealseteks geofüüsikalisteks töödeks on elektro- ja gravimeetrilised uuringud, puuraukudes karotaaz ja vooluhulga mõõtmine. 11.1. Elektromeetrilisi uurimistöid kasutatakse kivimite kõrgenenud lõhelisuse, karstivööndite ning mattunud ürgorgude avastamiseks. Kõige ökonoomsemaks ning efektiivsemaks meetodiks peetakse dipoolset profileerimist. Geofüüsikaliste profiilide soovitatav vahekaugus on 250-500 m, punktide vaheline kaugus profiilil 10-25 meetrit. Profiilid peavad olema orienteeritud risti põhiliste karstitsoonide levikuga. Anomaalsete vööndite geoelektrilise läbilõike uurimiseks ja mattunud ürgorgude kaardistamiseks kasutatakse vertikaalset elektrilist sondeerimist. Gravimeetrilist uuringut koos elektromeetrilise uuringu ja puurtöödega kasutatakse mattunud ürgorgude ehituse uurimiseks: kvaternaarisetete paksuse määramiseks ja aluspõhja kivimite reljeefi selgitamiseks. Uuringuid tehakse instrumentaalselt rajatud profiilidel, mis on risti ürgorgude levikuga. Sõltuvalt oru laiusest ja läbilõike kujust on vaatluspunktide vaheliseks kauguseks 10-50 meetrit. Geofüüsikaliste andmete õigeks interpreteerimiseks kasutatakse kogu olemasolevat geoloogilist materjali. Geofüüsikaliste anomaaliate usaldusväärsuse kontrolliks tehakse täiendavaid kontrollpuurimisi. Maapealsed geofüüsikalised tööd peavad eelnema puurimisele, et põhjendada uuringupuuraukude paigutust. 11.2. Karotaaþi abil korrastatakse ning täpsustatakse puurimisel saadud geoloogilisi andmeid puuraukudes, mille puursüdamiku väljatulek on väike. Karotaaþi andmed võimaldavad läbilõiget litoloogiliselt liigestada, eraldada markeerivaid tasemeid ja korreleerida läbilõikeid. Tööde kompleksi kuulub tiheduse gamma-gamma- ja gammakarotaaþ, libisevate kontaktide meetod ning kavernomeetria. Mõõtmised toimuvad mõõtkavas 1:20. Diagrammid joonistatakse mõõtkavas 1:200. 12. Hüdrogeoloogiliste tööde eesmärgiks on põlevkivimaardla hüdrogeoloogiliste tingimuste prognoos kaevandamise tarbeks. Tööde ülesandeks on põhja- ja pinnavee hüdrodünaamilise ja -keemilise reþiimi uurimine ja prognoos ning selle eeldatavate muutuste ulatuse hindamine mäetööde mõjul, veekaitseabinõude valik, võimalike joogi- ja tehnilise veevarustuse allikate hindamine. Uurimisobjektideks on põhjaveekihid, pinnavesi ja veekogud, sh. tehisveekogud, soomassiivid, vettandvate kivimite looduslikud ja tehispaljandid, puuraugud ja kaeveõõned, veehaarded, drenaaþ- ja hüdrotehnilised süsteemid; töötavad põlevkivikaevandused ja -karjäärid, mis võiksid olla analoogideks projekteeritavale kaevandusele või karjäärile; pinna- ja põhjavee reostusallikad. 12.1. Väli- ja kameraaltööd: - olemasoleva hüdrogeoloogilise, meteoroloogilise, hüdroloogilise, orohüdrograafilise, piirkonna veevarustust ja veebilanssi käsitleva fondi- ja kirjandusliku materjali analüüs; - olemasolevate puuraukude ja kaeveõõnte andmestiku analüüs; - hüdrogeoloogilised vaatlused geoloogiliste puuraukude puurimise käigus; - hüdrogeoloogiliste katse- ja vaatluspuuraukude puurimine; - hüdrogeoloogiliste puuraukude katse- ja proovipumpamised; - hüdrogeoloogiliste puuraukude vooluhulga karotaaþ; - detailsed hüdrogeoloogilised marsruudid; - veemõõtepunktide sisseseadmine vooluvees ja veekogudes; - hüdromeetrilised tööd; - põhja- ja pinnavee hüdrokeemiliste ja bakterioloogiliste proovide võtmine; - regulaarsed veetaseme, keemilise koostise ja kvaliteedi reþiimivaatlused katse- ja vaatluspuuraukudes; - laboratoorsed tööd; - saadud tulemuste töötlemine, hüdrogeoloogiliste tingimuste hindamine ja prognoos põlevkivi kaevandamisel. Põhjaveereþiimi prognoosiks on soovitav kasutada kõige universaalsemat hüdrodünaamilist meetodit. Selle kasutamine on võimalik kahes variandis: lõplike analüütiliste sõltuvuste baasil ja filtratsiooni diferentsiaalvõrrandite lahendamisel arvulistel meetoditel. Teisel juhul kasutatakse arvuteid või elektrilisi mudeleid. Analoogmeetodite kasutamine on võimalik vastava statistilise andmestiku olemasolul ja bilansimeetodi kasutamine siis, kui on küllaldaselt andmeid põhja- ja pinnavee vooluhulga ja põhjavee toiteallikate kohta. Töö käigus saadud info peab täielikult iseloomustama uuritava territooriumi veerohkust; määrama võimaliku vooluhulga kaeveõõntesse lasundi avamisel ja 3-5 aasta jooksul; välja tooma eriti veerohked piirkonnad; andma hinnangu veeressurssidele ja nende muutumisele põlevkivikaevandamise käigus; määrama majandusjoogivee ja tehnilise veevarustuse allikad. 12.2. Laboratoorsed tööd kätkevad endas vee füüsikaliste omaduste määramist, keemilist täisanalüüsi; naftasaaduste, fenoolide jt. kahjulike ainete määramist; süsihappelise agressiivsuse ja lahustunud hapniku (agressiivse hapniku) määramist; sanitaar-bakterioloogiliste näitajate - koli-indeksi (koli-tiitri) ja mikroobide arvu määramist. 13. Peamiseks laboratoorse uuringu liigiks põlevkivi puhul on nn. tehniline analüüs, mis koosneb niiskuse (W), tuhasuse (A), karbonaatide süsinikdioksiidi (CO2) sisalduse, erikütteväärtuse (Q), poolkoksistamisel saadava õlisaagise (T) ning väävli (S) sisalduse määramisest analüütilisel teel. Põlevkivi tehnilise analüüsi ja orgaanilise aine keemilise analüüsi tulemusi väljendatakse analüütilise (a), kuivaine (d), tarbekütuse (r) või põlevaine (daf) kohta, mida tähistatakse sümboli ülemise indeksina (Wa, Ad,Qr,Sdaf). Lisaks põhinäitajatele kasutatakse veel täiendavaid näitajaid, mida tähistatakse sümboli alumise indeksina (näiteks Qt,s,I; t - üldkütteväärtus; s - ülemine, i - alumine kütteväärtus). Uuringu käigus on kasutusel ühikud kcal/kg ja MJ/kg. Üleminekukoefitsiendid ühelt ühikult teisele on: 1 kcal = 0,004187 MJ; 1 MJ = 238,8 kcal. Uuringu käigus hinnatakse põlevkivi energeetilist potentsiaali kuivaine kütteväärtuse järgi: 100 Qd =Qa x --------- 100 - Wa Praktilisel eesmärgil on oluline sellise niiskuse ja tuhasusega põlevkivi kütteväärtus, millisena teda kasutatakse, nn. alumine põlemissoojus (Qir). Seda on võimalik määrata järgmise valemi järgi: 0,941 ( 100 - W rt) Qd 0,188 ( 100 - W tr) Qr = ------------------------- - ---------------------- - 0,025 Wrt, MJ/kg 100 100 või 0,941 ( 100 - W rt ) Qd 45 ( 100 - Wrt ) Qr = -------------------------- - -------------------- - 6 Wr t , kcal/kg 100 100 Põlevkivi keemilis-tehnoloogilist potentsiaali hinnatakse poolkoksistamise saaduste koostise ja hulga järgi. Meetod seisneb põlevkivi kuumutamises Fischeri retordis õhu juurdepääsuta temperatuuril 520 oC ning järgnevas õli, poolkoksi ja gaasi koguse mõõtmises. Peamine näitaja - õlisaagis (Td) on selges korrelatiivses sõltuvuses põlevkivi orgaanilise aine hulgast ja kütteväärtusest. Otstarbekas on õlisaagist hinnata arvutuslikult kütteväärtuse alusel (tabel 1). Tabel 1 Põlevkiviõli saagise määramine kütteväärtuse järgi Qd, kcal/kg 0 100 200 300 400 500 600 700 800 900 0 0 0,8 1,5 2,2 3,0 3,7 4,5 5,2 6,0 6,7 1000 7,5 8,2 8,9 9,7 10,4 11,2 11,9 12,7 13,4 14,2 2000 14,9 15,6 16,4 17,1 17,9 18,6 19,4 20,1 20,9 21,6 3000 22,4 23,1 23,8 24,6 25,3 26,1 26,8 27,6 28,3 29,1 4000 29,8 30,6 31,3 32,0 32,8 33,5 34,3 35,0 35,8 36,5 5000 37,3 38,0 38,8 39,5 40,2 41,0 41,7 42,5 43,2 44,0 Tabel 2 Kuiva põlevkivi mahukaalu määramine kütteväärtuse järgi Q, kcal/kg 0 100 200 300 400 500 600 700 800 900 0 2,41 2,36 2,32 2,27 2,23 2,18 2,14 2,11 2,07 2,04 1000 2,00 1,97 1,94 1,92 1,89 1,86 1,84 1,81 1,79 1,76 2000 1,74 1,72 1,70 1,67 1,65 1,63 1,61 1,59 1,58 1,56 3000 1,54 1,52 1,51 1,49 1,48 1,46 1,45 1,44 1,42 1,41 4000 1,40 1,39 1,38 1,37 1,36 1,35 1,34 1,33 1,32 1,31 5000 1,30 1,29 1,28 1,28 1,27 1,26 1,25 1,24 1,24 1,23 6000 1,22 1,21 1,20 1,20 1,19 1,18 1,17 1,16 1,16 1,15 Väävel on kütuses ja keemilises toormes kahjulikuks lisandiks. Suure arvu analüütiliste proovide põhjal on kindlaks tehtud põlevkivi väävlisisaldus - 1-2%, keskmiselt 1,5%. Täiendavad uuringud viiakse läbi tellija nõudmisel. Põlevkivi mahukaal ja kütteväärtus on pöördvõrdelises sõltuvuses. See võimaldab mahukaalu määrata vastava seose järgi (tabel 2). Tellija soovil võib uurida ka pinnakatte ja kattekivimite agrokeemilisi omadusi; selgitada ümbriskivimite koostist ja omadusi nende kasutamise seisukohast, põlevkivi rikastamist jne. 14. Laboratoorsete analüüside tulemusi kontrollitakse juhuslike ja süstemaatiliste vigade avastamiseks. Selleks tehakse sise- ja väliskontrollanalüüse. Sisekontroll juhuslike vigade avastamiseks tehakse samas laboris, kus tehti põhianalüüsid. Kontrolliks analüüsitakse 5-10% proovidest (kuid mitte vähem kui statistiliseks töötluseks vajalik) ðifreeritud dublikaatproovidena. Väliskontrolli ülesandeks on süstemaatiliste vigade avastamine ja kõrvaldamine, selleks kasutatakse 3-5% proovidest (kuid mitte vähem kui statistiliseks töötluseks vajalik). Väliskontrolli proovid peavad eelnevalt läbima sisekontrolli. Põhiliselt tuleb kontrollida kütteväärtuse määranguid. Reaanalüüsi erinevus sisekontrolli proovi tulemusest võib olla +-30 kcal/kg (+-0,13 MJ/kg) ning väliskontrolli puhul +-50 kcal/kg (+-0,21 MJ/kg). Kuna põlevkivi kütteväärtus (Q) on selges võrdelises sõltuvuses põlevkivi tingliku orgaanilise massi (OM) sisaldusest (OM = 100 - Ad - CO2), siis põlevkivikihi kütteväärtuse määrangute õigsust on soovitav kontrollida tingliku orgaanilise massi sisalduse järgi, kasutades selleks valemit Q = 97,1 x OM - 204 (kcal/kg) III. NÕUDED VARU ARVUTAMISEL 15. Põlevkivi varu arvutatakse ja võetakse arvele põlevkivikihtide summana tuhandetes tonnides. Varu arvutamisel on näitajateks põlevkivi leviku pindala, kihindi põlevkivikihtide summaarne paksus, põlevkivi kvaliteet (kütteväärtus) ja mahukaal. 16. Varu arvutatakse plokkide kaupa. Ploki optimaalne pindala on 15-25 km2. Uuringuvälja plokkideks jagamisel tuleb arvestada ala geoloogilist ehitust, uuringu detailsust, kihindi paksuse ja kvaliteedi muutlikkust, piiravaid tegureid. Ploki pindala määratakse analüütiliselt ploki kontuuri nurgapunktide koordinaatide järgi. Tarbevaru arvutamisel peavad ploki piirid olema puuraukudega kontuuritud, reservvaru arvutamisel võib kasutada ka ekstrapoleerimist. Põlevkivi mahukaal määratakse kütteväärtuse ja mahukaalu vahelise sõltuvuse alusel ploki keskmisena. 17. Põlevkivikihtide väljapeetud paksus ja kvaliteet võimaldavad lihtsa ehitusega aladel, kus puuduvad tektoonilised rikked, lokaalsed struktuurid ja kihtide väljakiildumine, kasutada tarbevaru arvutamisel uuringuvõrku tihedusega 2*1 km. Reservvaru arvutusel peaks uuringuvõrk olema vähemalt 4*2 km. 18. Lineaalsete tektooniliste rikkevööndite ja lokaalsete struktuuride piires, kus geoloogilise uuringu käigus pole geofüüsikaliste ja puurtöödega võimalik selgitada piisava detailsusega mäenduslikke tingimusi ning ei ole võimalik määrata kaevandamiskõlblike varude kontuuri, antakse varu aktiivse reservvaruna. Piire täpsustatakse sel juhul ekspluatatsiooni käigus ning vastav varu viiakse üle kas aktiivseks või passiivseks tarbevaruks. Uuringu käigus avastatud üksikuid karstunud vööndeid varu arvutusel ei arvestata. Lisa 2 keskkonnaministri 22. juuni 1995. a. määruse nr. 29 juurde Maavarade uuringu korra rakendamise juhend fosforiidile I. ÜLDANDMED 1. Eestis loetakse fosfaatseks kivimiks sellist kivimit, milles on vähemalt 3% fosforaanhüdriiti (P2O5). Aluspõhjas on erinevaid fosfaatseid kivimeid, peamiseks neist on nn. oobolusliivakivi, kvartsliivakivi, mis sisaldab suurtes hulkades brahhiopoodide (perekonnad Obolus, Schmidtites jt.) kodade poolmeid ning nende tükke. Brahhiopoodide kojad koosnevad fluorapatiidist (frankoliit), mille P2O5 sisaldus on 33-37%. Peale mainitud biogeense tekkega fosfaadi on kivimites leitud kemogeenset fosfaati, see aga ei oma praktilist tähtsust. 2. Käesolevas juhendis käsitletakse maavarana - fosforiidina sellist fosfaatset kivimit, mille kihipaksus on vähemalt 1,0 m ja P2O5 sisaldus vähemalt 6%. 3. Eestis on seni uuritud Maardu, Tsitre, Toolse, Aseri ja Rakvere (osaliselt) fosforiidimaardla. Peale nende on esialgselt kontuuritud Kehra, Raasiku jt. perspektiivsed alad. Varasematel aastatel uuritud Iru ja Narva leiukoha varu on praeguseks erinevatel põhjustel bilansist maha kantud. II. KASUTUSALAD JA KVALITEET 4. Fosforiiti kasutatakse fosforhappe, vaba fosfori, fosforkompleksväetiste ning söödafosfaatide tootmiseks. Eesti fosforiidid on kasutatavad ainult rikastatult kontsentraadina. 5. Üldtunnustatud nõudeid kontsentraadis oleva kasuliku komponendi (P2O5) minimaalse ja kahjulike komponentide lubatavate maksimaalsete sisalduste kohta kehtestatud ei ole. Minimaalseks P2O5 sisalduseks kontsentraadis loetakse 28% (endises N. Liidus), eelistatumaks aga 32-33% (Läänes). 6. Kahjulikeks komponentideks on magneesiumi, raua ja alumiiniumi oksiid, rauasulfiid (püriit), samuti kaltsiumi ning magneesiumi karbonaat. Nende olemasolu kivimis raskendab rikastamist ning kontsentraadis suurendab väetiste tootmisel happe kulu ja P2O5 kadu. Kloori ja SiO2 sisaldus toormes kiirendab vastavalt seadmete korrosiooni ja kulumist. Kloori lubatavaks piirsisalduseks kontsentraadis loetakse 200-300 g/t. Kaadmium, flour, strontsium, uraan ja leelismetallid kõrgendatud kontsentratsioonides on ohtlikud elusorganismidele. Kahjulike komponentide piirsisaldused kehtestatakse uuringu käigus tehnoloogiliste katsetuste andmetega. III. UURINGU METOODIKA 7. Põhiliseks meetodiks fosforiidi ja temaga kaasnevate maavarade uurimisel on südamikpuurimine. Võimaluse korral kasutatakse ka ðurfe, paljandeid ja olemasolevate kaevanduste või karjääride andmeid. 8. Uuringul peavad puuraugud ja kaeveääred olema paigutatud võrgu järgi, milles nende omavaheline kaugus on tarbevaru uurimisel 200-800 m. 9. Uuringuvõrku võidakse vastavalt vajadusele tihendada või hõrendada. Uuringuvõrgu tihendamist võib tingida tektooniliste rikete või mattunud orgude olemasolu, toormetüüpide kontuurimise vajadus jne. 10. Südamikpuurimist teostatakse fosfaatse kihindi läbimisel ilma puurimislahust või vett kasutamata. Fosfaatses kihindis on puursüdamiku soovitatavaks diameetriks 93-108 mm. Saadava puursüdamiku väljatulek peab olema nii iga kihi kui kogu läbilõike piires vähemalt 80%. Nõuet mitterahuldavad puuraugud tuleb prakeerida ja uuesti puurida. Fosfaatne kihind läbitakse puurimisel selliselt, et puurauk ulatuks vähemalt 0,5-1,0 m ulatuses kihindi lamamisse. 11. Fosfaatse kihindi puurimine peab toimuma geoloogi (tehnik-geoloogi) juuresolekul, kes jälgib puursüdamiku õiget paigutamist kastidesse, teeb vähemalt 1-2 sügavuste kontrollmõõtmist, teostab proovimist ja dokumenteerimist. 12. Peale uuringupuuraukude puuritakse mitmesuguseid eriotstarbega puurauke: hüdrogeoloogilisteks uurimisteks, tehnoloogiliste proovide võtmiseks, kontrolliks jne. Nende pindalaline paigutus sõltub uuritava ala (leiukoha) geoloogilis-hüdrogeoloogilisest ehitusest, uuringu ja maavara kavandatava kaevandamise vajadustest. Kontrollpuuraukude diameeter fosfaatses kihindis peab olema vähemalt 152 mm. Kihindi väikse lasumissügavuse (alla 10 m) korral tuleb kontrolliks kasutada ðurfe. 13. Puursüdamike dokumenteerimine ja proovimine tehakse kohapeal. Tavalistesse, nn. reaproovidesse võetakse pool puursüdamikust, säilitades teise poole täiendavateks proovideks (täiskeemiliste, mineraloogiliste, lõimise mahukaalu jm. määrangute ning analüüside tarvis). 14. Kõik proovid võetakse kihiti (kihi minimaalseks paksuseks loetakse 10 cm); paksematest kihtidest võetakse mitu proovi, arvestusega, et proovi pikkus ei oleks üle 2 m. 15. Proovid, mida vajatakse laboratoorseteks tehnoloogilisteks katseteks, võetakse eriotstarbeliste puuraukude puursüdamikust, kusjuures proovitakse kogu materjal varem kindlaks tehtud tootsa kihi piires. 16. Kaeveõõnte ja paljandite proovimisel tuleb kasutada reaproovide võtmiseks vaoproovimist, kusjuures vao ristlõike soovitatavateks mõõtmeteks on 10*5 cm. Proovide pikkus on sama, mis puursüdamiku proovimisel. 17. Proovimise õigsust kontrollitakse teiste meetoditega, kasutades suure läbimõõduga kontrollpuuraukudest saadud südamikku, põhikomponentide sisalduse määramist gamma- või neutronkarotaaþi abil. 18. Puursüdamike lausproovimise asemel võib kasutada geofüüsikalisi meetodeid (gamma- ja neutronkarotaaþ), mille abil määratakse põhikomponentide sisaldus 90% puuraukudes. Ülejäänud 10% puuraukude (tugipuuraugud) puursüdamik proovitakse keemilise analüüsi, samuti mineraloogiliste, lõimise, mahukaalu ja muude määrangute jaoks. 19. Reaproovide töötlemine ja vähendamine peab toimuma vastavalt valemi Q= kd2 baasil koostatud skeemile. Tähistused on järgmised: Q - proovi kaal, milleni seda võib antud terasuuruse puhul vähendada; k - koefitsient, mille suurus sõltub kivimi eripärast (homogeensusest); fosforiidi puhul on see tavaliselt 0,3; d - terade diameeter, mm. Proovide töötlemise kvaliteeti kontrollitakse süstemaatiliselt. Selleks töödeldakse samasid proove erinevate skeemide järgi, võttes K väärtuseks 0,1-0,3. Tulemusi töödeldakse ja võrreldakse. 20. Mineraloogiliste ja lõimise määranguteks võetavate proovide pikkus määratakse vastavalt konkreetsele vajadusele. Neid proove ei töödelda ega vähendata. 21. Täiskeemiliseks analüüsiks kasutatakse materjali, mis on järele jäänud pärast mineraalse koostise ja lõimise määramist. Töödeldakse analoogiliselt punktis 19 kirjeldatule. 22. Fosfaatsete kivimite mahukaalu määramiseks võetakse väikesed proovid (ca 5*5*5 cm) laboratoorseteks määranguteks. Kõigis proovides määratakse vähemalt P2O5 sisaldus, mis hiljem annab võimaluse konstrueerida mahukaalu ja P2O5 sisalduse vahelise sõltuvuse diagrammi. Laboratoorsete määrangute tulemusi kontrollitakse tervikutes (igaüks mahuga 1-3 m3), mida võetakse kaeveõõntest või paljanditest. 23. Laboratooriumis tuleb määrata kõikides võetud reaproovides P2O5, lahustumatu jäägi (edaspidi l.j.), MgO, Fe2O3 (üldine), püriitse Fe2O3 (üldine), FeS2 ja CaO sisaldus. Täiskeemilisel analüüsil tuleb määrata P2O5, l.j., SiO2, MgO, Fe2O3 (üldine), püriitse Fe2O3 (üldine), FeS2, FeO, Al2O3 , MnO, CaO, CO2, SO3, Na2O, K2O, S (üldine), F, Cl, k.k. (kuumutuskadu) sisaldus. Kõigist rea- ja täiskeemilise analüüsi proovidest tehakse spektraalanalüüs (42 elementi), vajadusel määratakse mõne elemendi sisaldus (U, Cd, Sr, Pb jt.) täpsemate meetodite abil. 24. Keemilise analüüsi tulemusi kontrollitakse pidevalt. Juhuslike vigade avastamiseks antakse kuni 5% proove laborisse dubleeritult ja ðifreeritult (igas proovipartiis peab olema vähemalt 20 kontrollproovi) komponentide sisalduse määramiseks. Kontrollproovidest võetakse dublikaadid (kuni 5% koguarvust) süstemaatilise vea avastamiseks väliskontrollis. Need proovid analüüsitakse mõnes teises laboris. Proovianalüüside töötlemisel tuleb need jagada vastavalt komponentide sisaldusele gruppidesse (klassidesse), mida võrreldakse eraldi. Määrangute täpsuse kohta järelduste tegemisel võib aluseks võtta järgmised näitajad: Lubatud kõrvalekalded kontrollproovide tulemustest (abs. %) P2O5 - Sisaldus alla 15% 0,3 - Sisaldus üle 15% 0,5 Fe2O3 - Sisaldus alla 5% 0,4 - Sisaldus üle 5% 0,5 l.j. - Olenemata sisaldusest 2,0 Kui väliskontrolli tulemusel avastatakse märgatav süstemaatiline viga, antakse proovid analüüsimiseks arbitraaþilaborisse. Seejärel võib tulemustesse viia paranduskoefitsiendi. 25. Tehnoloogilistest proovidest tehakse fosforiidi rikastamiskatsed, algul laboratoorsete proovidega, vajaduse korral pooltööstuslike proovidega. Iga toorme tüüp või sort peab olema katsetatud. Rikastamiskatsetel saadud kontsentraatidest tehakse nende töötlemise katsed sobivaima ja parima lõpp-produkti saamise võimaluste selgitamiseks. 26. Fosforiidile, kontsentraatidele ja nendest saadud toodetele tuleb anda radiatsioonilis-hügieeniline hinnang. 27. Hüdrogeoloogiliste, hüdroloogiliste ja insenergeoloogiliste tööde abil tuleb välja selgitada: 1) uuringuala ja seda ümbritseva piirkonna hüdrogeoloogilised tingimused ja kivimite (tootus kiht, lamam ja lasum) veeandlus; 2) põhja- ja pinnavee kvaliteet (koostis); 3) võimalik põhjavee sissevool kavandatavatesse karjääridesse või kaevandustesse; 4) tehnilise ja majandusjoogivee vajalik kogus tulevase kaevanduse (karjääri) ning asula tarvis ja selle saamise võimalused; 5) kõigi kivimite füüsikalis-mehaanilised omadused; 6) maavara kaevandamise eeldatav mõju uuritava ala ning selle ümbruse pinna- ja põhjaveele, samuti keskkonnale. IV. VARU ARVUTAMINE 28. Fosforiidivaru arvutamiseks kasutatakse geoloogiliste plokkide meetodit ja selle aluseks on järgmised põhinäitajad: fosforiidi levikuala pindala, tootsa kihi paksus, P2O5 sisaldus kihis ja mahukaal. 29. Varu arvutatakse plokkide kaupa. Plokkide paigutus peab olema selline, et see võimaldaks iga toormetüübi või sordi varu eraldi arvutada. Plokkide pindalad määratakse nende nurgapunktide koordinaatide järgi või planimeetriga varu arvutamise plaanil. Viimasel juhul mõõdetakse iga ploki pindala vähemalt kolm korda, võttes neist keskmise. 30. Kihi keskmine paksus plokis leitakse kõigi varu arvutuseks võetavate läbilõigete kihipaksuste aritmeetilise keskmisena. Komponentide (P2O5, MgO, Fe2O3 jt.) sisaldus plokis leitakse kõigi varu arvutusse võetavate läbilõigete vastavate komponentide kaalutud või aritmeetilise keskmisena. 31. Plokis olev fosforiidivaru saadakse selle pindala, keskmise kihipaksuse ja keskmise mahukaalu korrutisena. Ploki lõplik varu antakse P2O5 varuna ja selle mõõtühikuks on tuhat tonni. Uuringuala (või maardla) P2O5 varu antakse plokkides oleva varu summana. Lisa 3 keskkonnaministri 22. juuni 1995. a. määruse nr. 29 juurde Maavara uuringu korra rakendamise juhend karbonaatkivimitele I. ÜLDANDMED 1. Karbonaatkivimiteks loetakse valdavalt karbonaatsetest mineraalidest koosnevaid kivimeid: paasi (lubjakivi, dolomiit, mergel) ja järvelupja (järvekriit). Karbonaatkivimid esinevad Eestis ordoviitsiumi, siluri, devoni ja kvaternaari kihtides, millest praktiliselt kasutatakse lubjakivi, dolomiiti ja järvelupja. 2. Käesolevas juhendis käsitletakse maavarana: 1) lubjakivi, mis koosneb valdavalt kaltsiidist ning sisaldab MgO alla 14% ja lisandeid (SiO2 + R2O3) kuni 17%; kivimi survetugevus peab olema vähemalt 200 kg/cm2 ja külmakindlus vähemalt 15 tsüklit. 2) dolomiiti, mis sisaldab MgO vähemalt 14%, lisandeid (SiO2 + R2O3) kuni 17%; kivimi survetugevus peab olema vähemalt 200 kg/cm2 ja külmakindlus vähemalt 15 tsüklit. 3) järvelupja, mille kihi paksus on vähemalt 0,5 m rohkem ja CaO sisaldus setendis on vähemalt 40% kuivainest. II. KASUTUSALAD JA KVALITEEDINÕUDED 3. Karbonaatkivimeid kasutatakse ehitusmaterjalide tööstuses, metallurgias, keemia- ja toiduainetööstuses ning mujal. 3.1. Viimistluskivi kasutatakse plokkide, dekoratiiv- ja ehitusdetailide tootmiseks või mitmesuguse pinnafaktuuriga plaatidena ehitiste sise- ja välisseinte ning põrandate katteks. Keskmise survetugevusega ja pehmetest kivimitest valmistatakse põhiliselt materjale ehitiste siseviimistluseks, samuti trepiastmete valmistamiseks ja põrandate katmiseks väiksema koormusega kohtades. Põhilised nõuded plokikividele on järgmised: - survetugevus vähemalt 200 kg/cm2; - külmakindlus vähemalt 25 tsüklit; - pehmenemistegur vähemalt 0,7. 3.2. Seinakivi kasutatakse põhiliselt seinte ja vundamentide ladumiseks, kusjuures kivi võib olla kas lõigatud või murtud. Seinakividele esitatakse järgmised nõuded: - kivimi survetugevuse mark vähemalt "400"; - veeimavus kuni 10%; - külmakindlus vähemalt 15 tsüklit; - pehmenemistegur vähemalt 0,6. Eristatakse veel täidisekivi, mida toodetakse tihedast kivimist ja kasutatakse vundamentide ladumiseks, kallakute kindlustamiseks, tee-ehitusel ja täitematerjalina vundamentide valamisel. Täidisekivi tükid peavad olema läbimõõduga üle 70 mm ja ei tohi sisaldada savi ja mergli vahekihte. Külmakindlus peab olema vähemalt 25 tsüklit, survetugevus - vähemalt 200 kg/cm2. 3.3. Killustikku toodetakse kivimitest nende purustamise teel ja kasutatakse ehitustöödel (betoonide valmistamiseks, raudtee ballastkillustikuna, autoteede ehitamiseks jne.). Killustik jaotatakse fraktsioonideks: 5-10, 10-20, 20-40 ja 40-70 mm. Kokkuleppel tellijaga võib killustikku väljastada mainitud fraktsioonide seguna, samuti üle 70 mm fraktsiooni lisandiga. Killustikule esitatakse järgmisi nõudeid: - mark vähemalt "400"; - külmakindlus vähemalt 25 tsükli; - kuluvus trumlis (kao %) kuni 60; - savi- ja tolmuosakeste sisaldus kuni 3%. 3.4. Mustas metallurgias kasutatakse lubjakivi räbustina. Kivimi keemiline koostis peab olema järgmine: CaO üle 52%, Al2O3 + Fe2O3 kuni 3%, SO3 kuni 0,25%, P kuni 0,06%, SiO2 kuni 2%; tükkide suurus peab jääma 25-120 mm piiresse. Malmi tootmisel kasutatakse lubjakivi, milles CaO on vähemalt 49%, MgO kuni 3%, lahustumatut jääki kuni 5%; tihedus vähemalt 2,6 g/cm3; survetugevus vähemalt 400 kg/cm2; tükkide suurus 25-100 mm. 3.5. Värvilises metallurgias kasutatakse lubjakivi räbustina ja tehnoloogilise toorainena: lubjakivist saadud lubjaga floteeritakse maaki. Tooraine keemiline koostis peab olema järgmine: CaO vähemalt 52%, MgO kuni 1,5%, SiO2 kuni 3%, Fe2O3 kuni 0,6%. Tükkide suurus ei tohi ületada 300 mm. 3.6. Portlandtsemendi toorainena kasutatakse lubjakivi järgmise keemilise koostisega: CaO vähemalt 45%, MgO kuni 4%, SO3 kuni 1,2%, P2O5 kuni 0,4%, Na2O + K2O kuni 1%; SiO2, Al2O3 ja Fe2O3 sisaldus peab tagama nõutava küllastusteguri ning silikaadi- ja alumiiniumimoodulite jäämise nõutavatesse piiridesse. Nõuded tooraine kohta esitab tellija, olenevalt teiste kasutatavate komponentide keemilisest koostisest. Tabel 1 Karbonaatsete kivimite klassid Sisaldus % CaCO3 vähemalt MgCO3 kuni SiO2 + Al2O3 + Fe2O3 kuni A 92 5 3 B 86 6 8 C 77 20 3 D 72 20 8 E 72 8 20 F 52 45 3 G 47 45 8 Kivimite klassidesse määramisel võib kasutada CaCO3 ja MgCO3 asemel vastavalt CaO ning MgO, kasutades ümberarvutusteks kordajaid (CaCO3 CaO-ks - 0,56; MgCO3 MgO-ks - 0,48). Vajalik kivimi survetugevus on 200-500 kg/cm2. Tükkide suurus peab olema 40-150 mm piires. 3.8. Klaasi tootmisel kasutatavas lubjakivis normeeritakse kahjulike ühendite Fe2O3, TiO2, Mn3O4, Cr2O3 ja lisandite MgO, SiO2, Al2O3 sisaldust. CaO sisaldus peab olema vähemalt 51%, Fe2O3 kuni 0,3%, MgO kuni 2,5%, SiO2 kuni 2,5%, Al2O3 kuni 1,5%. Tükkide suurus peab olema 20-300 mm piires. Klaasi tootmisel kasutatavas dolomiidis ei tohi CaO sisaldus ületada 34%, MgO sisaldus ei tohi olla alla 18%. 3.9. Põllumajanduses kasutatakse lubjakivi, järvelupja ja dolomiiti happeliste muldade neutraliseerimiseks (CaCO3 + MgCO3 peab olema üle 85%). Samuti kasutatakse lubjakivi ja järvelupja mineraallisandina loomade ja lindude söötmisel. Mineraalses lisasöödas on limiteeritud fluori (kuni 0,15%), arseeni (kuni 0,012%), plii (kuni 0,008%) ja CaCO3 (vähemalt 85%) sisaldus. Kahjutute lisandite (MgCO3, Fe2O3, Al2O3) sisalduste summa peab olema alla 5%. 3.10. Tulekindlate materjalide valmistamiseks kasutatakse dolomiiti, milles peab olema MgO vähemalt 19%, CaO kuni 33%, SiO2 kuni 1% ja R2O3 kuni 2%. 3.11. Mustas metallurgias kasutatakse dolomiiti räbustina (flüssina), mille peab olema MgO vähemalt 17%, SiO2 kuni 5%, Al2O3 + Fe2O3 + Mn3O4 kuni 4%, P2O5 kuni 2% ja SO3 kuni 2%. 3.12. Dolomiidist valmistatakse abrasiive, klaasi, nikli, vase, pärlmutri ja teiste materjalide poleerimiseks, kus dolomiidi koostises peab olema CaO kuni 32,5%, MgO vähemalt 19,5%, lahustumatut jääki kuni 2% ning tükkide suurus - 20-300 mm. 3.13. Lubjakivi kasutatakse suhkrutööstuses, tselluloosi, kaltsineeritud sooda ja kaltsiumkarbonaadi tootmisel. Uuringutel nende kasutusalade tarbeks arvestatakse uuringu tellija poolt toorainele esitatavaid nõudeid. Karbonaatseid kivimeid kasutada heitvee puhastamiseks, suitsugaaside desulfeerimiseks, mineraalvati tootmiseks, kõrge valgesusega täitematerjalide valmistamiseks; nõuded nendele kasutusaladele puuduvad. III. GEOLOOGILISE UURINGU METOODIKA 4. Kasutatav uuringuvõrk sõltub lasundi kujust, selle lasuvustingimustest, aga ka lasundi siseehituse keerukusest. Kui maavara lasund on isomeetriline, valitakse uuringupunktide (puuraukude) võrk ruudukujuline. Kui lasund on piklik, uuritakse teda pikiteljega ristuvate profiilidega. Soovitav on uuringupunktide (puuraukude) vahekauguseks tarbevaru määramisel võtta 50-400 m. Reservvaru määramiseks piisab kaks korda suurema vahekaugusega punktide võrgust. 5. Maardla geoloogiline ehitus peab olema selgitatud detailsusega, mis annab ettekujutuse maavara lasundi kujust, suurusest, siseehitusest, karsti ja kivimi muude sekundaarsete muutuste levikust, lõhelisusest ja tektoonilistest riketest. Peab olema määratud katendi (sealhulgas eraldi mullakihi) ja selles esinevate kaasnevate maavarade koostis ja paksus. Uuringusügavuse määramisel võiks ühe kriteeriumina arvestada Eesti tänapäevaste paemurdude sügavust, mis ei ületa 20 m. Karbonaatkivimite maardlate uuringul kasutatakse geofüüsikalisi meetodeid kivimi füüsikalis-mehaaniliste omaduste uurimisel. Maapealsetest meetoditest on Eestis seni kasutatud vertikaalset elektrilist sondeerimist (VES) ja dipoolset elektrilist profileerimist (DEP). Karotaa-i kasutatakse geoloogiliste läbilõigete interpreteerimisel, puuraugu sügavuse määramisel, kivimi radioaktiivsuse hindamisel jne. 6. Karbonaatkivimite maardlaid uuritakse vertikaalsete puuraukudega. Kasutatakse mehaanilist sammaspuurimist kõvasulamist lõiketeradega, mille krooni diameeter on 91, 112, 131 mm, erandjuhtudel 151 mm. Puursüdamiku väljatulek peab olema vähemalt 80% kasuliku kihi paksusest puuraugus. Viimistlus- ja seinakivi uurimisel peab see nõue olema täidetud iga reisi (tõste) kohta. Puursüdamikust peab olema tervete (pikkusega vähemalt 7 cm) tulpadena vähemalt 25% kasulikust kihist puuraugus, viimistlus- ja seinakivide uuringul - vähemalt 50%. Uuringupuuraugud peavad läbima kasuliku kihi täielikult või ettenähtud tasemeni. 7. Kõiki puursüdamikke, paemurdusid ja looduslikke paljandeid kirjeldatakse ja proovitakse. Geoloogiline kirjeldus peab andma võimaluse objektiivselt hinnata kivimi kõiki nähtavaid omadusi, võimaldama rööbistada kihte eri puuraukudes ja andma aluse maavaratüüpide eristamiseks. Tabelis 2 esitatakse põhiliste karbonaatsete maavarade analüüside ja katsete loetelu. Tabel 2 Kivimi kasutusala Mineraal. Petrogr. analüüs Füüs.-meh. katsed kivimist Füüs.-meh. Katsed killustikust Keemiline üldanalüüs Kahjulike lisandite analüüs Tehnol. Katsed Seinakivi + ++ + + - - Viimistluskivi ++ ++ + + - - Killustiku tootmine ++ ++ ++ + + [+] Lubja tootmine + + - ++ - ++ Portlandtsemendi tootmine + + - ++ + ++ Klaasitööstus + + - ++ + - Suhkrutööstus + + - ++ ++ - Mustmetallurgia + + - ++ - - Värviline metallurgia + + - ++ - - Tselluloosi- ja paberitööstus + + - ++ + [+] Kaltsineeritud sooda tootmine + + - ++ - [+] Kaltsiumkarbiidi tootmine + + - ++ + [+] Põllumajandus (söödalisand) + + - ++ ++ - Tulekindla kivi tootmine ++ + - ++ - - Abrasiivide tootmine ++ + - ++ - - Märkused: ++ põhilised analüüsid ja katsed + täiendavad analüüsid ja katsed [+] erijuhtudel vajalikud - ei tehta 8. Kivimi ja sellest valmistatava killustiku füüsikalis-mehaanilised katsed sisaldavad määranguid, mille loetelu on toodud tabelis 3. Tabel 3 Katsetused Lühendanalüüs Täisanalüüs Kivim: Mahumass + + Tihedus + - Veeimavus + + Poorsus + - Katsekehade survetugevus: Kuivalt + [+] veega küllastatult + - pärast külmutamist [+] - pehmenemise tegur + - külmakindluse tegur + - Kuluvuskindlus [+] - Killustik: Mahumass + + Veeimavus + + survetugevus silindris + + Külmakindlus + [+] kuluvuskindlus riiultrumlis + - löögikindlus rammil [+] - Puistemahumass + - fraktsioonide väljatulek + - plaatjate ja nõeljate terade sisaldus + - nõrkade (alla 200 kg/cm2) terade sisaldus + - savi- ja tolmuosakeste sisaldus + - Märkused: + põhilised analüüsid [+] täiendavad analüüsid - ei tehta 9. Proovide võtmise metoodika määratakse maardla ehituse ja maavara kvaliteedi püsivuse või muutlikkuse alusel, samuti maavara kasutamise suundasid ja vajadusi arvestades. Proove võetakse kihiti kogu puuraugu südamikust (paemurru, kaevandi või paljandi seinast) katkestusteta. Proovitakse kihiti. Kui läbilõikes on suure paksusega ühtlasi kihte, võetakse kihist kaks või enam proovi. Proovi pikkus võib üldjuhul küündida 4 m-ni. Kui uuringu käigus selgub uuritava kihi suur püsivus, võib prooviintervalli suurendada, kuid mitte üle poole projekteeritava paemurru astme kõrguse. Maavara lasundi sees olevad "tühja" kivimi kihid, mille eraldi väljamine ei ole otstarbekas, tuleb võtta proovide koosseisu. Proovid tuleb võtta kõigist puuraukudest, paemurdudest ja looduslikest paljanditest. 10. Kivimi täielikuks füüsikalis-mehaaniliseks analüüsiks (vt. tabel 3) võetakse puursüdamikust minimaalselt 15 tulpa pikkusega vähemalt 7 cm, millest saetud survekatseteks kuubikud või silindrid lihvitakse. Tulpade numbrid ja asend fikseeritakse kirjelduses. Viimistluskivi uuringul on kohustuslik koostada proovitulpade paigutuse joonis mõõtkavas 1:50 või foto. 11. Killustiku katsetamiseks täieliku programmi järgi on soovitav võtta proove samast punktist, kust on võetud proovid lähtekivimi täielikuks füüsikalis-mehaaniliseks katsetuseks. Kuna killustiku valmistamiseks ja katsetamiseks on vaja suuri proove (90-160 kg), puuritakse duubelpuuraugud. Uue maardla tarbevaru uuringul betooni täitekillustikuks võetakse täiendavalt 2-3 killustikuproovi massiga 100-150 kg, millest valmistatakse betoonist katsekehad. 12. Plokikivi (seina- ja viimistluskivi) füüsikalis-mehaanilisi katseid tehakse lisaks puursüdamikust valmistatud katsekehadele ka murru seinast võetud monoliitidel. Survekatseiks murrust võetud proovidest saetakse kuubikud küljepikkusega 20 cm (või sama kõrged silindrid). Kui katsed on tehtud väiksematel kuubikutel ja silindritel, kasutatakse vähendavaid kordajaid. 13. Viimistlus- ja seinakivi uuringul määratakse plokkide väljatulek olemasoleva murru andmetel. Kui see puudub, rajatakse katsemurd. Plokkide väljatulek määratakse erinevate mõõdugruppide kaupa. Katsemurru rajamise kohas peab kivim olema esinduslik kogu maardla kohta. Uute viimistluskivimaardlate uuringul tuleb hinnata kivimi dekoratiivsust ja poleeritavust ning kahjulike mineraalide sisaldust. 14. Betoonikillustiku puhul on kahjulikeks järgmised komponendid: amorfsed ränierimid (kaltsedon, opaal jt.), sulfiidid (püriit, markasiit jt.), sulfaadid (kips, anhüdriit jt.), kihtsilikaadid (vilgud, hüdrovilk, kloriit jt.), rauaoksiidid, fosfaadid, põlevkivi. Kahjulike lisanditega kivimitest valmistatud killustikku võib betoonis kasutada pärast spetsiaalsete katsete tegemist. Spetsiaalseid betoonikatseid ei ole vaja, kui: - lahustuva SiO2 sisaldus ei ületa 50 mmol/l; - väävli, sulfiidide ja sulfaatide summaarne sisaldus ümberarvutatult SO3-le ei ületa 0,5%; - kihtsilikaatide ja rauaoksiidide sisaldus ei ületa mahuliselt 15% ja nad paiknevad kivimis ühtlaselt. 15. Ehitus- ja viimistluskivi uurimisel koostatakse proov keemiliseks analüüsiks survekatseteks tehtud kuupide või silindrite väljasaagimise jääkidest. Kui juba olemasolevad andmed lubavad järeldada, et maardlal ei ole perspektiivi muuks kui ehituskiviks, piirdutakse lühendatud keemilise analüüsiga, mille puhul määratakse CaO, MgO, CO2 ja 10% soolhappes lahustumatu jääk. Kui uuritava maardla kivimi kvaliteedi oluliseks näitajaks on keemiline koostis, proovitakse keemiliseks analüüsiks kõigi puuraukude südamik. Proovimiseks puursüdamik poolitatakse, kusjuures üks pool südamikust läheb proovi, teine säilitatakse dublikaadina. Kuna puurimisel võib esineda pehmemate vahekihtide ärauhtumist või kulutamist, kontrollitakse tulemusi kaevandite seintest võetavate proovidega. Viimased võetakse vaomeetodil (vao ristlõige tavaliselt 5*3 või 10*5 cm). Keemilisteks analüüsideks määratud proovide ümbertöötamiseks ja vähendamiseks koostatakse igal maardlal konkreetne skeem eksperimentaalselt või kasutatakse varem uuritud analoogse maardla proovitöötlemise skeemi. Proovi peenendamise ja vähendamise üldjuhu annab valem Q = kd2 kus Q - proovi algmass, kg; k - kordaja, mis sõltub kivimi ühtlusest ja muutub vahemikus 0,05 (ühtlane kivim) - 0,1 (ebaühtlane kivim); d - suurimate terade läbimõõt purustatud proovis, mm. Proovid vähendatakse ca 10 grammini, sama palju materjali võetakse duubelprooviks, mida kasutatakse koondproovi moodustamiseks. Kõigis reaproovides määratakse CaO, MgO ja lahustumatu jääk. Hõrendatud võrguga, kuid mitte vähem kui kolmest punktist (puurauk, karjääri sein vms.), võetakse proovid täisanalüüsiks, millega määratakse CaO, MgO, SiO2, Al2O3, Fe2O3 + FeO, S üldine SO3-na, P2O5, CO2. Koondproovid koostatakse pärast reaproovide tulemuste saamist. Koondproovid peavad iseloomustama kivimitüüpe või -sorte. Reaproovid, millest koostatakse koondproov, peavad olema ühtmoodi töödeldud, kusjuures nende koondproovi võetav mass peab olema proportsionaalne reaproovi pikkusega. Analüüsiandmete õigsust kontrollitakse sise- ja väliskontrolli abil. Sisekontrolliks võetakse 5-10% reaproovidest ja väliskontrolliks 5%. Arbitraaþkontroll tehakse süstemaatiliste erinevuste puhul põhi- ja kontroll-labori tulemuste vahel. Arbitraaþi saadetakse proovide dublikaadid, mille kohta on olemas väliskontrolli andmed. 16. Uuritaval karbonaatkivimi maardlal tuleb välja eraldada looduslikud erimid ja tööstuslikud tüübid (sordid). Selle eraldamise aluseks on mineraloogilis-petrograafilised, füüsikalised, keemilised ja muud uuringud. Kivimierimite väljaselgitamisel pööratakse erilist tähelepanu kahjulike komponentide leviku ja koondumise seaduspärasustele. Maavara tehnoloogilised tüübid eraldatakse välja tavaliselt laboratoorsete, harvem pooltööstuslike katsete alusel. 17. Laboratoorseid tehnoloogilisi proove võetakse vähemalt 1-2 igast maavara erimist. Proovi mass laboratoorseks tehnoloogiliseks katseks sõltub maavara liigist ja on keskmiselt 100-300 kg. 18. Karbonaatkivimitele tuleb anda kiirgus-hügieeniline hinnang. 19. Mahumass määratakse igal kivierimil. Seda tehakse laboratoorsel teel parafineeritud puursüdamikust või kivimitükkide järgi tervikute (0,25-1,0 m3) väljavõtmise teel. Mahumassi andmetele peab olema lisatud, millise niiskuse juures need on määratud. 20. Hüdrogeoloogiliste töödega tuleb uurida kõiki veekihte, mis mõjutavad maardla veereþiimi, ning välja selgitada alad ja kihid, millega on seotud suuremad vee sissevoolud karjääri. Iga veekihi puhul tuleb määrata selle paksus, kivimi iseloom, kollektori tüüp, toitumistingimused, reþiim, seos teiste kihtide ja pinnaveega, põhjavee taseme kõrgused ning teised parameetrid, mis on tarvilikud karjääri voolava põhjavee hulga arvutamiseks, samuti vee hüdrokeemilised omadused. Tarvilik on prognoosida karjäärivee keemilist koostist, bakterioloogilist seisundit, agressiivsust betooni suhtes, kahjulike lisandite sisaldust ning vee majanduses kasutamise võimalusi. Hüdrogeoloogiliste uuringute alusel tuleb selgitada karjääri tööst tulenev mõju ümbruskonnale, eeskätt veeressurssidele: prognoosida depressioonilehtri levik ajas ja ruumis, põhjavee kvaliteedi võimalikke muutusi, madalate kaevude kuivaksjäämist ja nende asendamise vajadust. Tuleb selgitada projekteeritava ettevõtte tehnilise ja joogiveega varustamise allikad. 21. Kui karbonaatkivimi maardla uuringu käigus selgub, et kivim on parema kvaliteediga kui tellija püstitatud eesmärk nõuab ning kõlbab mõne väärtuslikuma toote valmistamiseks (näiteks tavalise ehituskivi uuringul selgub kivi kõlblikkus klaasi-, toiduaine-, metallurgia vm. tööstusele), on uuringut tegev organisatsioon kohustatud sellest teatama uuringuloa väljaandjale, kes otsustab, kas uuringut jätkata samal eesmärgil ja sama metoodikaga, nõuab uuringu metoodika täiendamist või peatab tööd ja korraldab materjalide üleandmise selleks volitatud riiklikule organisatsioonile otsustamiseks, mida on kõige otstarbekam maardlaga ette võtta. IV. VARU ARVUTAMISE NÕUDED 22. Varu arvutatakse geoloogiliste plokkide meetodil. Karbonaatkivimi varu massiivis arvutatakse täpsusega 1000 m3. 23. Geoloogilise uuringuga määratakse alljärgnevad varu arvutuse parameetrid: - maavara lasundi leviku pindala geoloogilistes plokkides; - maavara ja kattekihi (sh. eraldi mulla) keskmised paksused plokkides arvutatakse kõigi plokke iseloomustavate kaeviste ja puuraukude paksuste keskmisena; - maavara kvaliteedinäitajad keskmistena varu arvutuses osalevate erimite kaupa igas puuraugus, plokis ja kogu maardlal. 24. Maardla kontuur määratakse tugipunktide (kaeveõõned, puuraugud, paljandid) alusel. Vajaduse korral võib kasutada graafiliste (läbilõigetelt võetud) või arvutuslike (interpoleerimise) punktide andmeid, mis asuvad tugipunktide vahel. Tugipunktidena kasutatavad kaeveõõned, puuraugud ja paljandid peavad olema lausproovitud kogu kasuliku kihi ulatuses ning looduses instrumentaalselt seotud. Tarbevaru peab paiknema tugipunktidele rajatud kontuuri sees; reservvaru võib arvutada ka kontuuris, mis ühelt poolt piirneb tugipunktidele toetuva varuga ja teiselt poolt geoloogiliselt põhjendatud ekstrapoleerimispunktidega. 25. Karbonaatkivi varu arvutatakse eraldi litoloogiliste erimite ja tehnoloogiliste tüüpide kaupa. Lisa 4 keskkonnaministri 22. juuni 1995. a. määruse nr. 29 juurde Maavara uuringu korra rakendamise juhend kristalliinsele ehituskivile I. ÜLDANDMED 1. Kristalse aluskorra tardkivimid on ehitusmaterjaliks teedeehituses, betoonitäitena, ehitus- ja viimistluskivina. 2. Enamlevinud kivimitüübiks on graniitse koostisega kivimid - graniidid ja granodioriidid, mille erimiteks on nii rabakivi kui ka apliiditaolised soonkivimid. Käesolevas juhendis käsitletakse neid kristalliinse ehituskivina, millel maavarana peab olema survetugevus vähemalt 1200 kg/cm2. Ehituskivina kasutamiseks on sobivamad peeneteralised erimid, mis ilmastikutingimustele on vastupidavamad. II. UURINGU METOODIKA 3. Uuringu metoodiliseks aluseks on uuringuvõrgu väljatöötamine, kuna maavaravaru sõltub lasundikujust, selle lasumistingimustest ja siseehituse keerukusest ning hüdrogeoloogilistest tingimustest. Kui maavara lasund on isomeetriline, valitakse uuringuvõrk ruudukujuline, pikliku või tektooniliste riketega tükeldatud lasundi korral rajatakse uuringupunktid lasundi pikiteljega ristuvate profiilidena. 4. Tarbevaru määramisel on soovitav uuringupunktide (puuraukude) vahekauguseks võtta 200-600 m; reservvaru määramisel piisab kaks korda suurema vahekaugusega punktide võrgust. Puuraugud peavad läbima lasundi töö tellija poolt soovitud tasemeni. Kasutatakse mehaanilist sammaspuurimist kõvasulamist või teemantist lõiketeradega; krooni diameeter oleneb nõutavast puursüdamiku läbimõõdust. 5. Puursüdamiku väljatulek peab olema vähemalt 90% lasundi paksusest puuraugus. 25% lasundist väljatud puursüdamikust peab olema vähemalt 7 cm pikkuste tulpadena. Tarbekivi (sokli-, viimistluskivi jm.) korral peab see näitaja olema vähemalt 50%. Kristalliinse ehituskivi uuringul tuleb kasutada geofüüsikalisi meetodeid (puuraugu karotaaþ). 6. Hüdrogeoloogiliste töödega tuleb uurida kõiki veekihte, millega võib olla seotud vee sissevool tulevasse kaevandusse. Iga veekihi puhul tuleb määrata selle paksus, kivimi iseloom, kollektori tüüp, toitumistingimused, reþiim, seosed teiste kihtidega, põhjavee taseme kõrgused ning muud parameetrid, mis on tarvilikud kaevandusse voolava põhjavee hulga arvutamiseks ja vee hüdrokeemiliste omaduste selgitamiseks. Uuringute alusel tuleb selgitada kaevanduse mõju veeressurssidele, samuti ümbruskonnale. Tuleb selgitada projekteeritava ettevõtte tehnilise ja joogiveega varustamise allikad. 7. Proovide võtmise metoodika määratakse maardla ehituse ja maavara kvaliteedi püsivuse või muutlikkuse alusel, samuti maavara kasutamise suundasid ja vajadusi arvestades. Proovitakse kivimi erimite kaupa. Kui läbilõikes on suure paksusega ühtlast kivimit, jaotatakse see mitmeks prooviks, proovi pikkus võib küündida 4 m-ni. Proovid tuleb võtta kõigist puuraukudest. 8. Kivimi täielikuks füüsikalis-mehaaniliseks katsetuseks võetakse puursüdamikust minimaalselt 15 tulpa, igaüks pikkusega vähemalt 7 cm, millest võetakse kuubikud või silindrid survekatseteks. Tulpade numbrid ja asend fikseeritakse kirjelduses. 9. Killustiku katsetamiseks on soovitav võtta proove samast punktist, kust on võetud lähtekivimi proovid täielikuks füüsikalis-mehaanilisteks katsetuseks. 10. Viimistluskivi uuringul hinnatakse ka kivimi dekoratiivsust ja poleeritavust. 11. Mahumass määratakse igal kivimierimil. Seda tehakse laboratoorsel teel. 12. Kivimile tuleb anda ka kiirgus-hügieeniline hinnang. III. VARU ARVUTAMINE 13. Varu arvutatakse geoloogiliste plokkide meetodil. Varu massiivis (maardlal) arvutatakse täpsusega 1000 m3. 14. Geoloogilise uuringuga määratakse alljärgnevad varu arvutuse parameetrid: - maavara lasundi leviku pindala geoloogilistes plokkides; - maavara ja kattekihi keskmised paksused plokkides; - maavara kvaliteedinäitajad keskmistena varu arvutustes osalevate erimite kaupa igas puuraugus, plokis ja maardlal. 15. Maardla kontuur määratakse tugipunktide (puuraugud) alusel, mis peavad olema lausproovitud kogu kasuliku kihi ulatuses. Tarbevaru peab paiknema tugipunktidele rajatud kontuuri sees, reservvaru võib arvutada ka kontuuris, mis üheltpoolt piirneb tugipunktidele toetuva varuga ja teiselt interpoleerimise punktide andmetel. Lisa 5 keskkonnaministri 22. juuni 1995. a. määruse nr. 29 juurde Maavara uuringu korra rakendamise juhend liivale ja kruusale I. ÜLDANDMED 1. Käesolev juhend annab liiva- ja kruusamaardlate geneetilise klassifikatsiooni, liiva ja kruusa kvaliteedile esitatavad nõuded, uuringu ja varu arvutamise metoodika. 2. Liiv koosneb valdavalt mineraalide, harvem kivimite teradest. Käesolevas juhendis käsitletakse liiva maavarana, kui see vastab järgmistele põhinõuetele: peensusmoodul vähemalt 1,3, savi- ja tolmusisaldus kuni 10% ja üle 5 mm läbimõõduga osakeste sisaldus alla 35%. Liiva ühe erimina käsitletakse tehnoloogilist liiva, mis peab vastama järgmistele põhinõuetele: SiO2 sisaldus vähemalt 95%, Fe2O3 kuni 0,5% ja Al2O3 kuni 2,5%. Tabel 1 Liiva terasuuruse klassifikatsioon Liiva grupp Peensusmoodul M Täisjääk sõelal nr. 063 massi % Ülijäme üle 3,0 üle 65 Jäme 2,5-3,0 45-65 Keskmine 2,0-2,5 30-45 Peen 1,5-2,0 10-30 Väga peen 1,0-1,5 kuni 10 Ülipeen kuni 1,0 Märkused.1. (A2,5 + A1,25 + A063 + A0315 + A016) M = -------------------------------------------------- 100 kus An on täisjäägid vastavate avadega sõeltel. 2. Peensusmooduli määramisel ei arvestata kruusaosakeste (d > 5 mm) sisaldust, ülejäänud osa võrdsustatakse 100%. 3. Kui peensusmooduli ja täisjäägi järgi saadakse erinevad tulemused, on liivagrupi määramisel otsustav peensusmoodul. Mineraalselt koostiselt eristatakse monomiktilist (koosnevad ühe mineraali teradest), oligomiktilist (2-3 mineraali ja (või) kivimi terad, millest üks on valdav) ja polümiktilist (mitmest mineraalist ja kivimist terad) liiva. Eestis on enam levinud kvartsi ja kvarts-päevakivi koostisega liivad. 3. Kruus koosneb valdavalt kivimite, harvem mineraalide osakestest, mis on enam või vähem ümardunud. Käesolevas juhendis käsitletakse kruusa maavarana kui tsementeerimata purdsetendit, mis sisaldab osakesi läbimõõduga üle 5 mm vähemalt 35% ning savi- ja tolmuosakesi kuni 20%. Kruusa hulka on loetud tinglikult ka veerised, munakad ja rahnud. Kruus koosneb mitmesuguste kivimite purdosakestest nagu graniidid, dolomiidid, lubjakivid, liivakivid jt. Eestis valdab karbonaatse koostisega kruus. 4. Looduslik liiv ja kruus on ühel või teisel määral mitmekomponendilised süsteemid. Tavalise lisandina esinevad savi- ja tolmuosakesed. Peale terasuuruse iseloomustatakse liiva ja kruusa ka terakuju (ümmargused, nurgelised), terade kulumisastme (kulunud, poolkulunud ja teravanurgelised või kulumata) ja terapinna iseloomu (siledad, ebatasased ja krobelised) järgi. 5. Eesti liiva- ja kruusamaardlad on seotud kvaternaarisetetega, s.t. on levinud pinnakattes. Tekke järgi eristatakse liustikujõetekkelisi (fluvioglatsiaalseid), liustikujärvetekkelisi (limnoglatsiaalseid), jõesettelisi (alluviaalseid), tuuletekkelisi (eoolseid) jt. (eluviaalseid, proluviaalseid, deluviaalseid), meretekkelisi, järvetekkelisi liiva- ja kruusamaardlaid. Valdavaks on liustikujõetekkelised (fluvioglatsiaalsed) maardlad, mis moodustavad 70-80% teadaolevatest maardlatest. Nad paiknevad peamiselt kõrgustikel või nende nõlvadel ja on seotud spetsiifiliste liustikujõetekkeliste (fluvioglatsiaalsete) kuhjevormidega: vallseljakud e. oosid, mõhnad, sandurid, fluvioglatsiaalsed deltad (tasandikud). Need maardlad on tavaliselt kihilise siseehitusega ning iseloomustavad purdmaterjali vähese sorteerituse ning ka väikese kulumisastmega. 6. Liiva- ja kruusamaardlad jagunevad oma geoloogilise ehituse keerukuse ning materjali kvaliteedi muutlikkuse astmelt kolmeks tüübiks: 1) maardlad, kus maavara moodustab püsiva paksuse ning kvaliteediga kihikujulise lasundi. Sellesse tüüpi kuuluvad maardlad, mis on seotud fluvioglatsiaalsete deltade ja sanduritega; 2) läätsjad maardlad, kus maavara moodustab suhteliselt piiratud, ovaalse kujuga lasundi ning materjali kvaliteet on sageli muutlik. Sellesse tüüpi kuuluvad maardlad, mis on seotud vanade voolusängidega ning vanade ja kaasaegsete rannamoodustistega; 3) maardlad, mis on seotud positiivsete pinnavormidega ja kus maavara lasund on vallseljandike ning küngasseljandike kujuline. Sellesse tüüpi kuuluvad liustikusetenditega seotud liiva- ja kruusalasundid oosides, fluviomõhnades ning otsamoreenides. Samuti kuuluvad sellesse tüüpi rannavallide ja luidetega seotud liivamaardlad. II. LIIVA JA KRUUSA KASUTUSALAD 7. Liiv ja kruus on mitmesugustel eesmärkidel laialdaselt kasutatav maavara (tabel 2). Erinevatel kasutamisaladel esitatakse liiva ja kruusa kvaliteedile erinevaid nõudeid, mis on määratud vastavate standardite või muude normatiiv-tehniliste dokumentidega. Need nõuded kehtivad nii loodusliku liiva ja kruusa kui ka nendest väljasõelutud fraktsioonide suhtes. Tabel 2 Liiva ja kruusa peamised kasutusalad Liiv Kruus 1. Betooni täitematerjal + + 2. Asfaltbetooni ja bituummineraalsete segude täitematerjal + + 3. Ehitusliiv + 4. Teedeehitus + + 5. Raudtee ballastkiht + 6. Silikaatehitusmaterjalid + 7. Klaasiliiv + 8. Vormiliiv + 9. Keraamikatööstuse liiv + 8. Betooni, asfaltbetooni ja bituummineraalasete segude täitematerjalina liiva ja kruusa kvaliteedi põhinäitajad on: 1) liiva, kruusa ja munakate-rahnude sisaldus; 2) kruusaterade, veeriste ja munakate maksimaalsed mõõtmed; 3) mineraalne-kivimiline koostis, sh. kahjulike komponentide (sulfiidid, sulfaadid, rauaoksiidid, vilgud jt.) sisaldus; 4) põhikoostisosade (liiv, kruus, munakad) lõimis, sh. savi- ja tolmuosakeste sisaldus; 5) terade kuju ja pinna iseloom; 6) kruusaterade (ka kruusast valmistatud killustiku) füüsikalis-mehaanilised omadused, sh. nõrkade terade sisaldus; 7) orgaaniliste lisandite sisaldus. Sideainetega töödeldavatele materjalidele esitatavad nõuded on toodud tabelites 3, 4 ja 5. Tabel 3 Betooni liivatäitele esitatavad nõuded Kvaliteedinäitajad Betoon Asfaltbetoon GOST-id 8736-85 10268-80 Praktikas kasutatakse GOST-id 8736-85 9128-84 Praktikas kasutatakse 1 2 3 4 5 Lõimis: teri üle 5 mm, % kuni 10 kuni 10 kuni 5 kuni 10 sh. Teri üle 10 mm, % kuni 0,5 0 0 kuni 5 Täisjäägid sõeltel, % 2,5 mm 0-20 0-20 0-32 0-35 1,25 mm 5-45 5-45 0-55 0-55 0,63 mm 20-70 20-75 12-72 12-75 0,315 mm 35-95 35-90 57-82 55-85 0,16 mm 90-100 80-100 55-90 55-100 0,16 mm 0-10 10-20 10-45 kuni 45 Peensusmoodul 1,5-3,25 1,0-3,5 1,5-3,5 1,0-3,5 Savi- ja tolmuosakeste sisaldus, % =5 =7 =5 =20 Orgaanika sisaldus heledam kui etalon heledam ei normeerita SO3 sisaldus, % =1 =1 ei normeerita Ei normeerita Tabel 4 Betooni kruusatäitele esitatavad nõuded Kvaliteedinäitajad Betoon Asfaltbetoon GOST-id 8268-82 10260-82 10268-80 Praktikas kasutatakse GOST-id 8268-82 9128-84 Praktikas kasutatakse Lõimis: täisjäägid sõeltel, % dmin 90-100 80-100 oleneb segu tüübist 0,5(dmin+Dmax) 30-80 30-80 oleneb segu tüübist Dmax kuni 10 kuni 20 oleneb segu tüübist 1,25Dmax 0,5 kuni 1,0 oleneb segu tüübist Terade purunevus silindris,mark vähemalt 16 24 24 24 Terade kuluvuse mark vähemalt IV IV IV IV Nõrkade terade sisaldus, % kuni 10 kuni 10 kuni 15 Kuni 20 Lestjate, plaatjate ja nõeljate terade sisaldus, % kuni 35 kuni 25 kuni 35 Kuni 35 Külmakindlus, mark vähemalt 25 25 25 15 Savi- ja tolmuosakeste sisaldus, kuni 3% 7% 2% 7% Orgaaniliste lisandite sisaldus heledam kui etalon ei normeerita SO3 sisaldus, % kuni 0,5 kuni 1 ei normeerita Tabel 5 Asfaltbetooni kruusa- ja liivatäitele esitatavad nõuded Kvaliteedinäitaja GOST-ide 23735-79 ja 9128-84 nõuded Praktikas kasutatakse Lõimis: kruusa (üle 5 mm) sisaldus, % 10-95 5-95 Dmax 10-70 mm 5-150 mm täisjääk sõelal, %: Dmax 0-15 0-20 2 Dmax 0 0-10 Savi- ja tolmuosakeste sisaldus, % =5 =15 osakesi 0,16 (0,14), % =20 =30 9. Ehitussegudes kasutatakse liiva väga peeneteralisest kuni keskteraliseni peensusmooduliga 1,0-2,2. Limiteeritavad kvaliteedi põhinäitajad on: 1) kruusaterade (üle 5 mm) sisaldus kuni 0,5%, praktikas kasutatakse kuni 5%; 2) läbi sõela 0,16 mm tohib minna kuni 20% materjali, praktikas kuni 30%; 3) savi- ja tolmuosakeste sisaldus kuni 5%, krohviliivades kuni 7%. Praktikas kasutatakse liiva, mille savi- ja tolmuosakeste sisaldus on kuni 12-15%. 10. Autoteede ehitusel kasutatakse liiva ja kruusa muldkeha ja katendi ning tema konstruktiivsete elementide koostises. Katendis kasutatakse materjali nii loodulikul kujul kui ka sideainetega töödeldult. Liiva ja kruusa kvaliteedile esitatakse nõudeid vastavalt materjali kasutamisele konstruktiivsetes elementides. Liival, mida kasutatakse teekatete rajamiseks, peab peensusmoodul olema vähemalt 1,7, katendi aluskihtidel vähemalt 2,2. Kruusa kasutatakse ainult segude koostisosana. Kruusa ja liiva segus, mida kasutatakse teekatete rajamiseks, ei tohi savi- ja tolmuosakeste sisaldus ületada 20% fraktsioonis 0-40 mm ja 25% fraktsioonis 0-20 mm. Kruusaterade purunevusmark (surumisel terassilindris) ei tohi olla alla Dp 24. 11. Raudtee ballastkihi rajamisel esitatakse kruusale ja liivale rangemaid nõudeid: sõela 0,16 mm läbivate osakeste sisaldus ei tohi ületada 15%, sh. savi- ja tolmuosakeste sisaldus ei tohi ületada 3%. Kruusa jämefraktsiooni (terad mõõtmetega 20-200 mm) kasutatakse killustiku tootmiseks. Kruusa, veeriste ja munakate kvaliteeti hinnatakse vastavalt saadud killustiku omadustele. 12. Kvartsliiv kuulub põhikomponendina klaasitoodete toormesegude koosseisu. Liiva kõlblikkus klaasi tootmiseks sõltub tema keemilisest ja mineraalsest koostisest ning lõimisest. Kuna peamiseks klaasistuvaks komponendiks on SiO2, peab klaasiliiv sisaldama seda vähemalt 95% ja kõrgekvaliteetne 98%. Kahjulikud lisandid on nn. värvoksiidid (raua, titaani, kroomi ja vanaadiumi oksiidid). Eesti klaasiliivas on neist enam levinum Fe2O3. Vähene alumiiniumoksiidi sisaldus liivas suurendab klaasi mehaanilist tugevust ja keemilist püsivust. Alumiiniumoksiidi sisaldus suurtes kogustes (üle 4%) muudab aga klaasi raskelt sulavaks. Peale eelnimetatute on klaasiliivas limiteeritud ka CaO, MgO, K2O, Na2O, savi- ja tolmuosakeste ning raskete mineraalide sisaldus. Klaasliiva lõimisele esitatakse järgmisi nõudeid: 1) täisjääk sõelal 0,8 ei tohi olla üle 5%; 2) sõela 0,1 läbib kuni 15% materjali. Nagu looduses üldse, on puhas klaasiliiv Eestis küllaltki haruldane, seepärast kasutatakse klaasi tootmiseks rikastatud liiva. Liiva rikastamise meetodid on järgmised: - nõrutamine, läbiuhtmine ja hüdrauliline klassifitseerimine alla 0,1 mm terade eemaldamiseks; - hõõrdrikastamine ja floteerimine (värvoksiidide eemaldamiseks); - separeerimine ja magnetsepareerimine (raskete mineraalide terade eemaldamiseks). Juhul kui värvoksiidid paiknevad kvartsiterade sees, ei ole rikastamine võimalik. Klaasiliiva kvaliteedinõuded kõiguvad küllalt laiades piirides konkreetsest kasutamisalast (aknaklaas, pudeliklaas, isolaatorid jms.) olenevalt: - SiO2 sisaldus 95-99,8%; - Fe2O3 sisaldus 0,1% - normeerimata sisalduseni; - Al2O3 sisaldus 0,1-4%; - raskete mineraalide sisaldus 0,005% - normeerimata sisalduseni. 13. Vormiliivana kasutatakse liiva põhikomponendina valuvormide ja -varraste valmistamiseks. Vormiliiv peab olema küllaldaselt tulekindel ja tugev, suure gaasiläbilaskvusega ega tohi sisaldada kahjulikke lisandeid (sulfiidväävel, orgaanilised ained). Limiteeritakse leelis- ja muldmetallide oksiidide ning rauaoksiidide sisaldust. Vormiliiv koosneb peamiselt kvartsiteradest ning vastavalt savikomponendi (osakesed alla 0,02 mm) sisaldusele jaotatakse 5 gruppi: 1) kvartsliiv, kus SiO2 sisaldus on üle 90% ja savikomponenti alla 2%; 2) lahja liiv, savikomponenti 2-10%; 3) poolrasvane liiv, savikomponenti 10-20%; 4) rasvane liiv, savikomponenti 20-30%; 5) väga rasvane liiv, savikomponenti 30-50%. Vormiliiva lõimise määramisel kasutatakse järgmisi sõelu: 2,5; 1,6; 1,0; 0,63; 0,4; 0,315; 0,2; 0,16; 0,1; 0,063; 0,05 mm. Vastavalt lõimisele eristatakse koondteriseid (kolme naabersõela osajääkide summa üle 70%) ja hajuvteriseid (nelja naabersõela osajääkide summa üle 60%) liivu. Olenevalt osajäägi hulgast põhifraktsiooni äärmistel sõeltel jaotatakse vormiliiv kahte kategooriasse: A (jääk ülemisel sõelal on suurem jäägist alumisel sõelal) ja B (jääk alumisel sõelal on suurem jäägist ülemisel sõelal), mis määrab gaasi läbilaskvuse - suurem on see A-kategooria liival. Terase- ja malmivaluks kasutatakse peamiselt jämedat ja keskmist kvartsliiva, kusjuures Fe2O3 peab olema alla 1,5% ja leelismetalloksiidide sisaldus alla 2%. Vase- ja alumiiniumivalu ning värviliste metallide peenvalu jaoks kasutatakse peent liiva savikomponendi sisaldusega üle 2%. 14. Silikaatsete ehitusmaterjalide all käsitletakse põletamata tehiskive ja tooteid (silikaattellis, tihe- ja poorsilikaatbetoontooted), mis on saadud mineraalse sideaine segu ja mördi- või betoonisegu kivistumisel autoklaavides. Silikaatmaterjalide valmistamise lähteaineteks on lubi (5-10%) ja kvartsliiv (90-95%). Silikaatmaterjalide tootmisel kasutatakse looduslikku, tavaliselt eriteralist, terade teravnurgelise kuju ja krobelise pinnaga liiva, mis väikese lubjakulu juures annab toodetele suurema vastupidavuse. Silikaadiliivale esitatavad nõuded on toodud tabelites 6 ja 7. Tabel 6 Silikaadiliivale esitatavad nõuded Põhinäitajad Liiva kasutusala Silikaatbetoontooted Silikaattellis jt. Väiketooted Poorbetoon Tihebetoon Liiv-sideaine komponent Liivatäide 1.Mahumass kg/cm3, üle ei normeerita 1300 ei normeerita 2.Lõimis ei normeerita vt. tabel 7 3.Frakts. 5-10 mm sisaldus %, kuni 5 5 25 10 4.Savi-tolmuosakeste (0,05mm) sisaldus %, kuni 5 15 3 20 5.Orgaanika sisaldus heledam etalonist 6.Kvartsi (vaba SiO2) sisaldus %, üle 70 50 ei normeerita 50 7.Leeliste sisaldus (ümberarvestatult Na2O-le) %, kuni 2,7 3,6 3,6 7,2 8.Väävliühendite sisaldus (ümberarvest. SO3-le) %, kuni 2 2 2 2 9.Vilgu sisaldus %, kuni 0,5 0,5 0,5 0,5 Tabel 7 Silikaadiliiva lõimisele esitatavad nõuded Kontrollsõelad, mm Sõela avad mm Täisjäägid sõeltel massi % Liivtäide tihebetoonile Liiv silikaattellisele 5 0 0 2,5 0-20 0-15 1,25 5-45 0-20 0,63 20-70 5-60 0,315 50-80 10-80 0,16 85-100 30-100 Läbi 0,16 15-0 0-70 Peensusmoodul 1,6-3,15 Kui liiv ei vasta tabelites 6 ja 7 toodud nõuetele, otsustavad tema kasutamisvõimaluse silikaatmaterjalide tootmises tehnoloogilised katsed. 15. Peale eespool vaadeldute on liival ka teisi, vähem levinud kasutamisalasid: 1) seinaplokkide tootmine (vajalik eriteraline liiv); 2) veduri pidurdusliiv (puhas peen kvartsliiv); 3) liiv-lahjendina keraamiliste toodete valmistamiseks (kesk- ja jämeliiv vastavalt katsetustele); 4) portselani ja fajansi tootmine (puhas, ilma värvoksiidide ja karbonaatideta kvartsliiv); 5) abrasiivmaterjalide tootmine (peen, puhas teravnurgelise terakujuga kvartsliiv); 6) tulekindlate materjalide valmistamine (valukoppade vooderdamine jm. - kasutatakse puhast kvartsliiva ilma vilgu- ja päevakivi sisalduseta); 7) katusekatte rullmaterjalide valmistamine (ühtlase terakoostisega liiv); 8) vee filtreerimine (ühtlase terakoostisega keemiliselt püsiv liiv). 16. Paljudel juhtudel kaasneb maardlate kaevandamisega materjali rikastamine - sõelumine, mis võimaldab lahutada liiva ja kruusa ning eemaldada nii munakad kui ka savi- ja tolmuosakesed. Tavaliselt piisab puhta kruusa saamiseks ühekordsest sõelumisest. Halvemast toormest on puhta kruusa saamiseks vajalik täiendav rikastamine kuiv- või märgmenetlusel. III. LIIVA JA KRUUSA UURINGU METOODIKA 17. Uuringu ülesandeks on maavara hulga, kvaliteedi, lasumistingimuste ning kaevandamise mäetehniliste ja keskkonnakaitseliste tingimuste selgitamine. Maavara mahu määravad lasundi mõõtmed ja kuju, mistõttu uuringu üheks põhiülesandeks on lasundi geometriseerimine maapõues. Maavara kvaliteedi määramiseks, samuti kvaliteedinäitajate muutlikkuse väljaselgitamiseks tehakse proovimis- ja laboratoorseid töid ning tehnoloogilisi katsetusi, vajaduse korral katsekaevamisi ja tööstuslikke katseid. Liiva ja kruusa proovimise ja laboriuuringute liigid ja määrad sõltuvad toorme kasutamisvaldkonnast. 18. Uuringu detailsuse ja komplekssuse määrab uurija sõltuvalt maardla suurusest, geoloogilisest ehitusest, tarbija vajadusest, keskkonnatingimuste keerukusest jne. Uuringu tulemusel saadud andmed peavad võimaldama: 1) kaevetööde projekteerimist ja nende ohutut ning otstarbekat läbiviimist; 2) kvaliteetse liiva ja kruusa saamiseks vajalike tehnoloogiliste protsesside (sh. rikastamine) projekteerimist; 3) keskkonnakaitse ja rekultiveerimisega seotud küsimuste lahendamist. Arvutatud varu usaldusväärsus peab võimaldama selle kvalifitseerimise tarbevaruna (T). 19. Liiva uuringul peab puuraugu läbimõõt olema vähemalt 132 mm, kruusa uuringul 219 mm. Suure munakate ja veeriste sisalduse korral liivas ja kruusas, kui puuraukude läbindamine on raskendatud, langeb pearaskus kaeveõõntele (ðurfidele). ðurfide rajamine on vajalik ka kruusas fraktsioonide sisalduse ja maavara rikastamisvõimalikkuse määramiseks. Sellise liiva uuringul, kus tööstusele on oluline materjali keemiline koostis, tuleb puurimisel kasutada spetsiaalselt ettevalmistatud (messing-, emaileeritud jne.) puure, mis välistavad limiteeritud ühendite sattumise proovidesse (näit. puurinstrumendi raud klaasiliiva puhul jne.). Kõik uuringupuuraugud peavad maavara läbima kogu tema paksuses. Väga paks ja ühtlase koostisega lasund läbitakse suurema osa puuraukudega ühe kindla tasemeni ja ainult üksikute puuraukudega läbitakse lasund täielikult. Maavara lamam peab olema määratud. 20. Leiukoha hüdrogeoloogilisi tingimusi uuritakse tema kuivendamise või veealuse kaevandamise võimalikkuse selgitamiseks ja veekõrvalduse mõju hindamiseks ümbritsevale alale. Hüdrogeoloogiliste uuringute maht sõltub kaevandamistingimuste keerukusest. Kõigis puuraukudes mõõdetakse veetase nii läbindamise ajal kui ka pärast selle lõppu. Püsiva veekihi olemasolul tehakse proovipumpamisi. Kaevandatavatel maardlatel tuleb süstemaatiliselt fikseerida veekõrvaldust ja jälgida selle mõju keskkonnale. 21. Uuringu puuraukude ja ðurfide arv ja vahekaugused (s.o. uuringusüsteem) määratakse kindlaks maardla geoloogilise ehituse keerukusest, maavara lasundi kujust ja mõõtmetest ning maavara kvaliteedi muutlikkusest lähtudes. Isomeetrilise kujuga maardlatel kasutatakse tavaliselt regulaarset ruudukujulist uuringuvõrku. Pikliku kujuga maardlatel paigutatakse uuringu puuraugud ja ðurfid profiilidesse, mis on rajatud lasundi pikiteljega risti. IV. PROOVIMINE JA LABORATOORSED MÄÄRANGUD 22. Proovid maavaralasundist võetakse selle kogupaksuse ulatuses. Kõik proovid peavad olema esinduslikud. 23. Proovimise viis ja meetodid sõltuvad liiva- ja kruusalasundi morfoloogiast ja siseehitusest, kvaliteedi ja koostise muutlikkusest, samuti maavara eeldatavast kasutamisalast. Proovid võetakse kihiti; kasuliku kihi suure paksuse, ebamäärase kihilisuse või õhukeste kihtide sageda vaheldumise korral valitakse proovi pikkuseks 1-3 m. Mittekonditsioonilised vahekihid, mida ei ole võimalik kaevandamisel eemaldada, lülitatakse proovi koosseisu. Algproov kahandatakse neljastamismeetodil nõutava lõppmassini. Looduslikust kruusast sõelutakse välja liiv, mis kahandatakse nõutava lõppmassini ja analüüsitakse eraldi. Veealune ja veepealne liiv ja kruus on soovitav proovida eraldi. 24. Ðurfid, sõltuvalt külgede püsivusest, proovitakse erinevalt. Püsivate külgede korral kasutatakse vaguproovimist. Vao läbilõige sõltub jämeda materjali sisaldusest. Liiva ja peene kruusa proovimiseks on küllaldane vao läbilõige 5*10 või 10*10 cm. Kui materjal sisaldab veeriseid ning munakaid, võib vajalik läbilõige olla 40*40 cm või rohkem. Ðurfi ebapüsivate külgede korral, samuti munakate või rahnude suure sisalduse puhul lasundis võetakse proovid koguproovimise meetodil, kus proovi moodustab kogu ðurfi vastavast proovimisintervallist väljatud materjal. Ühel või teisel meetodil võetud kruusa algproovi kogu materjal jaotatakse sõeluril avadega 5, 10, 20, 40 ja 70 mm fraktsioonideks (osajääkideks), millest proportsionaalselt osajääkide massiga koostatakse nõutava lõppmassiga kruusaproov füüsikalis-mehaanilisteks katsetusteks. Munakad ja rahnud (d>70 mm) eraldatakse kaevandi läbindamise käigus, kaalutakse ja määratakse nende protsentuaalne sisaldus mäemassis valemiga 100 P = q x ------- QT Kus, P - munakate sisaldus %; q - rahnude kogumass kg, t; Q T - mäemass kg, t (arvutuslik). Tehnoloogilisteks ja pooltööstuslikeks katseteks võetakse proovid tulevasi kaevandamistasemeid arvestades koguproovimise meetodil kas ðurfidest või spetsiaalselt rajatud puuraukude grupist. 25. Uuringustaadiumis määratakse proovimise iseloom ja maht vastavalt otsingu tulemusena tuvastatud geoloogilise ehituse iseärasustele. Ühe või teise kvaliteedinäitaja iseloomustamiseks vajalik proovide arv määratakse valemiga: (V2 t2) n = ---------------- p2 kus n - vajalik proovide arv; V - näitaja variatsioonikoefitsient %; t - tõenäosuse koefitsient (tõenäosusele 0,9 vastab koefitsient 1,65); p - lubatud viga %. Lubatud vea määramiseks kasutatakse valemit: XH p = ----------- x 100 X kus p - lubatud viga %; XH - parameetri lubatud piirväärtus; X - parameetri aritmeetiline keskmine. 26. Enne laboratooriumi saatmist võetud algproovid töödeldakse. Liiva ja kruusa algproov, milles tuleb määrata lõimis, mineraalne-kivimiline koostis ja füüsikalis-mehaanilised omadused, töödeldakse järgmiselt: - sõelumisel jaotatakse materjal liiva- ja kruusaosaks; - liivaosa segatakse põhjalikult; - materjal kahandatakse lõppmassini. Keemiliseks analüüsiks võetud proovid lisaks sellele purustatakse ning kahandatakse vastavalt eelnevalt väljatöötatud skeemile, mis arvestab antud maardla toorme konkreetseid parameetreid. See skeem arvestab proovide alg- ja lõppmassi, mis on seotud terasuurusega vastavalt valemile Q = K d2 Q - proovi mass kg; K - koefitsient, mis sõltub materjali ühtlusest/, d - osakeste maksimaalne läbimõõt mm. 27. Liivale ja kruusale antakse hinnang vastavalt nende teralisele, mineraalsele ja keemilisele koostisele, füüsikalis-mehaanilistele omadustele ning tehnoloogiliste katsetuste tulemustele. Tabelis 8 on toodud analüüside ja katsetuste liigid vastavalt materjalide kasutusalade nõuetele. Tabel 8 Analüüsid ja katsetused liiva ning kruusa hinnanguteks Toorme tüüp ja kasutamisala Analüüside ja katsetuste liigid Keem. analüüs Min. – petrograaf. analüüs Lõimise org. määr. Füüs.-meh. Om-d Mahumassi määr. Tehn. uuringud Pooltööst. katsed Rikast. uuring Ehitusliiv + + ++ + ++ + - + Ehituskruus + ++ ++ ++ ++ + - + Silikaadiliiv ++ ++ ++ - ++ ++ + - Klaasiliiv ++ ++ ++ - + + + ++ Vormiliiv ++ ++ ++ + + + - + Keraamikatööstuse liiv + + ++ - + ++ + - Märkused:1. ++ - põhilised analüüsid ja katsetused 2. + - täiendavad (abistavad) analüüsid ja katsetused 3. - - ei teostata * standardne sõelte komplekt lõimise määramisel (avad mm): 70; 40; 20; 10; 5; 2,5; 1,25; 0,63; 0,315; 0,16; 0,05. 28. Liiva ja kruusa kvaliteeti uuritakse kompleksselt, määrates kõik võimalikud ja ka kõige otstarbekamad kasutamisalad. Komplekshinnangut alustatakse lihtsamatest ja odavamatest analüüsidest: lõimise ja mineraalse koostise määramisest, terade kuju ja saastavate lisandite (savi ja tolmuosakesed) sisalduse uurimisest. Kruusa fraktsioonis määratakse lisaks eeltoodule purustatavus silindris ja nõrkade terade sisaldus, samuti kruusaterade kivimiline koostis. Liivast, mille kasutamisel on tähtis keemiline koostis, tehakse täiendavaid analüüse ja katsetusi, mis võimaldavad täpsustada kasutamisala ja toorme tehnoloogilisi iseärasusi. Erijuhtudel (silikaadiliiv, vormiliiv, liivlahjendi) antakse lõplik hinnang tehnoloogiliste või pooltööstuslike katsetuste tulemusel. 29. Liiva ja kruusa tehnoloogilisi omadusi uuritakse nii laboratoorsetes kui ka pooltööstuslikes või tööstuslikes tingimustes. Tooraine tööstusliku kasutamise kogemused lubavad nende uuringute käigus laialdaselt kasutada nn. analoogiameetodit. Mõningatel juhtudel tekib vajadus teha spetsiaalseid katseid, näiteks liiva või kruusa katsetamisi betoonis. Kui loodusliku materjali kvaliteet ei vasta esitatavatele nõuetele, uuritakse rikastamise võimalikkust. Kohustuslikud on rikastamisuuringud klaasiliival, samuti ränikarbiidi tootmiseks vajalikul liival. Tehnoloogilised proovid peavad olema esinduslikud, vastama antud maavara keskmisele koostisele lõimise, keemilise koostise jt. omaduste poolest. Mittekonditsionaalsed vahekihid, mida ei saa kaevandamisel eemaldada, tuleb lülitada tehnoloogiliste proovide koosseisu. 30. Mahumass määratakse igale maardlal eraldatud maavara erimile. Mahumass määratakse tervikus. Samas määratakse ka kobestustegur valemi järgi: Vt Kp = ----- Vp Kus Vt - mäemass tervikus t; Vp - mäemass kobedas olekus t. Liival ja kruusal määratakse ka puistemahumass. Mahumass määratakse loodusliku niiskusega materjalist. 31. Kõiki laboratoorsete analüüside ja katsetuste tulemusi kontrollitakse nii juhuslike kui ka süstemaatiliste vigade avastamiseks. Sisekontroll tehakse samas laboris, kus tehti ka põhjaanalüüsid. Selleks analüüsitakse teatud arv ðifreeritud proove. Sisekontrolli ülesandeks on juhuslike vigade avastamine. Sisekontrolliks võetakse tavaliselt kuni 10% kõigist proovidest. Väliskontrolli ülesandeks on süstemaatiliste vigade avastamine ja kõrvaldamine. Selleks saadetakse mõnesse teise laborisse 5-10% proovidest. Väliskontrollile allutatud proovid peavad olema eelnevalt läbinud sisekontrolli, kusjuures põhianalüüsi ja sisekontrolli tulemused peavad olema küllaldaselt kokkulangevad. Kontrollitakse keemilisi analüüse, vähemal määral lõimise analüüse ja füüsikalis-mehaanilisi katsetusi. Tehnoloogilisi katsetusi, rikastusuuringuid ja teisi mahukaid katsetusi ei kontrollita. ArbitraaØkontrolli tehakse juhul, kui väliskontrollis on avastatud süstemaatiline viga, mis nõuab paranduskoefitsientide kasutuselevõtmist. V. VARU ARVUTAMINE JA MAARDLA TÖÖSTUSLIK HINNANG 32. Geoloogilise uuringuga saadud andmetele tuginevad varu arvestuse parameetrid: 1) maavara leviku pindala; 2) maavara ja kattekihi keskmised paksused; 3) maavara keskmine lõimis igas puuraugus või ðurfis, plokis ja kogu maardlal, võttes vajaduse korral arvesse kaevandamisastmed; 4) maavara keskmine keemiline koostis igas kaevandis, plokis ja kogu maardlal, arvestades vajaduse korral kaevandamisastmeid (klaasiliiv, vormiliiv jt.); 5) kruusa ja munakate keskmine kivimiline koostis; 6) plaatjate ja nõeljate terade keskmine sisaldus igas kruusafraktsioonis; 7) savi- ja tolmuosakeste sisaldus nii liivas kui kruusas igas puuraugus ja ðurfis, plokis ja kogu maardlal, arvestades vajaduse korral ka kaevandamisastmeid; 8) kaevandamise mäetehnilised, hüdrogeoloogilised ja hüdroloogilised tingimused. 33. Liiva ja kruusa varu arvutamiseks kasutatakse kõige sagedamini aritmeetilise keskmise (geoloogiliste plokkide) ja paralleelsete vertikaalläbilõigete meetodeid. Aritmeetilise keskmise (geoloogiliste plokkide) meetodit kasutatakse kihtjate, isomeetriliste ja enam-vähem ühtlase kvaliteediga lasundite varu arvutamisel. Paralleelsete vertikaalläbilõigete meetodit kasutatakse pikliku kuju, keerulisema siseehitusega ja keerulise reljeefiga läätsjate lasundite varu arvutamisel. Liiva ja kruusa varu arvutatakse eraldi tööstuslike (tehnoloogiliste) markide ja sortide kaupa uuringute käigus kindlaksmääratud levikupiirides, kui see aga osutub võimatuks, siis statistikameetodil. Püsivast veetasemest ülalpool ja allpool lasuvad varud arvutatakse eraldi. Kaevandatavatel maardlatel arvutatakse eraldi varud, mis asuvad mäeeralduste piires. Varu arvutatakse täpsusega 1000 m3. Lisa 6 keskkonnaministri 22. juuni 1995. a. määruse nr. 29 juurde Maavara uuringu korra rakendamise juhend savile I. ÜLDANDMED 1. Savideks nimetatakse setteid, mis koosnevad peamiselt savimineraalidest (kaoliin, hüdrovilgud, montmorilloniit jt.) ning mille osakeste läbimõõt on valdavalt alla 0,01 mm. 2. Savi on tsementeerumata sidus sete, mis moodustab teatud veesisaldusel plastse massi, mida saab vormida ja mis säilitab vormitud kuju. Põletamisel omandab plastne mass kivile vastava kõvaduse. Käesolevas juhendis käsitletakse savi maavarana, kui selle plastsusarv on 7 või rohkem ja kihi paksus 1,0 m või rohkem. 3. Savifraktsiooni - d0,01 mm - kõrval esineb savis tolmu (aleuriitse) - 0,01-0,05 mm - ja liivafraktsiooni >0,05 mm osakesi, teatud juhtudel võivad esineda ka jämedamad terad. II. SAVI KASUTUSALAD, TEHNOLOOGILISED OMADUSED JA KVALITEEDINÕUDED 4. Majandustegevuses tarbitava savi peamised kasutusalad ja nendele vastavad kvaliteedinõuded on toodud tabelis 1. Tabel 1 Savi kasutusalad Tooted Nõutav savi Raskelt sulav tellis Raskelt sulav Happekindlad tooted Tulekindel või raskelt sulav, madala kuni keskmise paakumistemperatuuriga Kanalisatsioonitorud Tulekindel või raskelt sulav, madala kuni keskmise paakumistemperatuuriga, väga plastne kuni mõõdukalt plastne Siseviimistlusmaterjalid, terrakota Põletamisel ühtlaselt värvuv Efektiivtellis, õõnesplokid Kergelt sulav, keskmiselt ja mõõdukalt plastne Katusekivi Kergelt sulav, keskmiselt ja mõõdukalt plastne, põletamisel ühtlaselt värvuv Tavaline tellis Kergelt sulav Drenaaþitorud Kergelt sulav ja keskmiselt plastne Keramsiit Kergelt sulav ja keskmiselt plastne Tsemendisavi Kergelt sulav, keemiline koostis vastab tarbija nõuetele Vormisavi Vastavalt tarbija nõuetele Adsorbendid Peendispersne Puurlahused Peendispersne, liivavaba Märkus. Kohalikuks tarbeks kasutatakse savi ka põletamata kujul - toortellisena ja tampsaviseinana. Eelistatakse keskmiselt plastset savi. 5. Kasutatava savitoorme kvaliteedi hindamise aluseks on järgmised põhinäitajad: 1) tulekindlus; 2) savi keemiline koostis; 3) vees lahustuvate soolade (katioonide Ca xx, Mg xx , Na x, K x ning anioonide Cl' ja SO'') sisaldus; 4) mineraalne koostis; 5) peendisperssete fraktsioonide sisaldus; 6) jämelisandite (üle 0,5 mm) sisaldus; 7) plastsus; 8) paakumine. 6. Tulekindlus on savi omadus taluda kõrgeid temperatuure ilma olulise pehmenemise ja deformatsioonita. Sõltuvalt tulekindlusest jaotatakse savi järgmistesse rühmadesse: Tabel 2 Rühma nimetus Sulamistemperatuur C0 Tulekindel üle 1580 Raskelt sulav 1350 kuni 1580 Kergelt sulav alla 1350 7. Peendisperssete fraktsioonide sisalduse järgi jaotatakse savi järgmistesse rühmadesse: Tabel 3 Rühma nimetus Osakeste sisaldus % 0,01 mm 0,001 mm Peendispersne üle 85 üle 60 Keskdispersne 60-85 40-60 Vähedispersne 30-60 15-40 Jämedispersne alla 30 alla 15 8. Plastsus on savi omadus veega segatult olla vormitav ja säilitada temale antud kuju kuivamisel ja põletamisel. Sõltuvalt plastsusest jaotatakse savi järgmistesse rühmadesse: Tabel 4 Rühma nimetus Plastsusarv Ip Väga plastne üle 25 Keskmiselt plastne 15-25 Mõõdukalt plastne 7-15 Väheplastne 3-7 Mitteplastne alla3 Plastsusarv Ip määratakse niiskuse erinevuse järgi savi voolavuspiiri WL ja plastsuspiiri Wp veesisalduse vahena valemiga Ip = WL - Wp. 9. Paakumine on savi omadus tulekindluse temperatuurist madalamal temperatuuril osaliselt sulada ja pärast jahtumist anda tihke kivi. Sõltuvalt paakumistemperatuurist jaotatakse savi järgmistesse rühmadesse: Tabel 5 Rühma nime Paakumistemperatuur oC Madala paakumistemperatuuriga kuni 1100 Keskmise paakumistemperatuuriga 1100-1300 Kõrge paakumistemperatuuriga üle 1300 III. SAVI UURINGU METOODIKA 10. Maardla uuring peab olema optimaalne, kompleksne, ratsionaalne ja keskkonda säästev. Uuring peab selgitama kõik reaalsed toorme kasutamise valdkonnad. 11. Uuringuga selgitatakse maardla geoloogiline ehitus, maavara lasundi iseloom, selle varu, kvaliteet, kaevandamise hüdrogeoloogilised, mäetehnilised ja keskkonna tingimused detailsusega, mis võimaldab põhi- ja kaasneva maavara varu kinnitada ja mäetööde projekti koostada. 12. Savi uuringul kasutatakse tavaliselt südamik- või vibropuurimist vähese hulga kaevetöödega. Kaeveõõned rajatakse puurimisandmete kontrolliks, maardla pinna- ja kattekihi uurimiseks, savi mahumassi määramiseks ning tehnoloogiliste ja pooltööstuslike proovide võtmiseks. Kõikides puuraukudes ja võimaluse korral kaevandites tuleb läbida savikiht kogu ulatuses või etteantud sügavuseni, kusjuures viimasel juhul tuleb üksikutes puuraukudes hõreda võrguga läbida savilasundi kogupaksus. 13. Puuraukude hulk, nende suhe, paigutus ja vahekaugus määratakse lähtudes maardla geoloogilise ehituse keerukusest. Tabelis 6 toodud uuringu võrgu soovitatav tihedus põhineb varasemate tööde üldistamisel. Tabel 6 Uuringupunktide vahekaugus, m Tarbevaru Reservvaru Kambriumi Lontova kihistu savi 200-300 500-1000 Devoni ja kvaternaari savi 50-100 150-200 14.Puursüdamiku väljatulek igas intervallis peab olema vähemalt 80 protsenti. Puurimisel lahusega või vee valamisega toimub isegi puursüdamiku hea väljatuleku puhul liiva ja liivakate vahekihtide väljauhtumine, s.t. savika materjali kunstlik rikastamine. Seetõttu on tarvilik kontroll kuivpuurimise või kaevetöödega. 15. Savimaardlate uuringul on otstarbekohane läbi viia ratsionaalne kompleks geofüüsikalisi töid savi lasundi kontuurimiseks ning selle paksuse ja lasuvustingimuste määramiseks. 16. Kõik puuraugud ja kaeveõõned maardla piires või vahetus läheduses dokumenteeritakse. 17. Kõikidest puuraukudest ja kaeveõõntest, mis läbivad maavara lasundit, tuleb võtta proovid kas kihtide või litoloogiliste erimite järgi. Kui need on liiga paksud, võetakse ühest kihist või erimist kaks või rohkem proovi. Proovida tuleb ka esialgselt kõlbmatuks tunnistatud vahekihid. Vajaduse korral võetakse proovid ka lasumi ja lamami kivimitest, et täpsustada kaevandamistingimusi. Proovide intervalli pikkuseks on tavaliselt 1-2 m, ühtlaste savide puhul 3-4 m. Oletatava üksikute kihtide selektiivse kaevandamise puhul võib proovide pikkust vähendada. Kui kõlbmatuid vahekihte ei ole võimalik eraldi kaevandada, lülitatakse nad proovide koosseisu. Puuraukudes proovitakse katkestamatult kõik läbitud savierimid. Proovimisel on juurdunud meetod, kus puursüdamik lõigatakse mööda pikitelge pooleks. Üks pool läheb proovi ja teine jääb dublikaadiks, võimaldamaks täiendavaid uuringuid. Kaeveõõntest võetakse proove vaomeetodil. Proovide töötlemine toimub skeemi järgi, mis koostatakse katseliselt või analoogsete maardlate kogemuste põhjal eraldi iga konkreetse maardla jaoks. Teguri K väärtus muutub 0,05-st (ühtlase koostisega savi) kuni 0,1-ni (ebaühtlase koostisega savi). Proovid jaotatakse reaproovideks, laboratoorseteks, tehnoloogilisteks ja pooltööstuslikeks proovideks. Praktiseeritakse ka reaproovide ühendamist ühendproovideks. Tehnoloogilised proovid peavad keemiliste omaduste ja lõimise poolest iseloomustama savierimit või maardlat tervikuna. Pooltööstuslikeks katsetusteks võetakse proov (proovid) vaid uue maardla uuringul või savi kasutustehnoloogia muutmisel. Proov (proovid) võetakse pärast puuraukudest võetud proovide määrangute saamist. Kui piirdutakse ühe prooviga, tuleb see võtta sellise puuraugu kohalt, milles savi on maardla keskmisest mõnevõrra halvema kvaliteediga; juhul kui võetakse kaks proovi, siis teine neist valitakse maardla keskmisele lähedase või mõnevõrra parema kvaliteediga kohast. 18. Proove võetakse arvestusega, et neist saaks teha kõiki vajalikke määranguid. Tabelis 7 on esitatud minimaalsed analüüside ja katsetuste liigid toodete kaupa. Tabel 7 Toote liik Analüüside ja katsetuste liigid keemiline mineraloogiline lõimis, plastsus keraamil. katsed labor. tehnoloogil. pooltööst. katsed Keraamika + + + + + + Tsement + + + - - [+] Keramsiit + + + + + + + esmatähtis; [+] teisejärguline; - mittevajalik 19. Keemiliselt uuritakse kõige üksikasjalikumalt tsemendisavi, kus kõigis proovides tuleb määrata SiO2, Al2O3, Fe2O3 ja mõnevõrra hõredama võrgu järgi täiendavalt CaO, MgO, kuumutuskadu (k.k.). Kõikide ühendatud proovide puhul määratakse SiO2, Al2O3, Fe2O3, CaO, MgO, SO3, Na2O, K2O ja k.k.; hõredama võrgu järgi veel TiO2, P2O5, Cl. Ehituskeraamikas kasutatava savi puhul määratakse keemiline koostis reeglina tehnoloogilistes proovides, mille hulk moodustab reaproovide arvust keramsiidi- ja vormisavi puhul 10-20% ja ehituskeraamika puhul 5-10%. Arvestades meie savide ebapüsivat keemilist koostist, tuleb optimaalseks lugeda keskmiselt 20% proovide keemilist analüüsi (SiO2, Al2O3 + TiO2, CaO, MgO, SO3, FeO + Fe2O3, K2O + Na2O). 20. Savi lõimist ja plastsust määratakse kõigi erimite kohta. Kui savi kasutatakse tsemendi, keraamiliste toodete või keramsiidi tootmiseks, määratakse mehaanilise analüüsiga kõikide proovide puhul purdmaterjaliga risustatuse aste ja jämeteriste lisandite sisaldus ning mõõtmed. 21. Savi mineraalset koostist uuritakse arvestusega, et oleksid iseloomustatud kõik litoloogilised erimid ja tööstuslikud tüübid. Viimaste esialgne eraldamine põhineb mineraalsetel tunnustel, mida lõplikult kinnitatakse tehnoloogiliste uuringutega. 22. Savi kõlblikkust ja tehnoloogilisi omadusi määratakse keraamiliste katsete tulemuste põhjal. Keraamilised katsed tehakse iga savierimi kohta, iga erimi kohta mitte vähem kui kolm katset eri kohtadest võetud proovidega. Keraamiliste katsete puhul määratakse täielik veesisaldus, mineraalne ja keemiline koostis, lõimis, plastsus, jämedateraliste (>0,5 mm) lisandite sisaldus ning iseloom, vormimisniiskus, kahanemine kuivatamisel, kuivatamise tundlikkustegur, kuivade ja niiskete katsekehade mahumass, katsekehade painde- ja survetugevus. Põletatud katsekehade puhul määratakse erinevatel temperatuuridel põletamisel kuumutuskadu, kahanemine põletamisel ja üldine kahanemine, veeimavus, mahumass, surve- ja paindetugevus ning antakse põletatud katsekehade kirjeldus. Vastavalt savi kasutamise eesmärgile määratakse optimaalsed põletamistemperatuurid, samuti klinkerdumise, paakumise, puhetumise ja deformatsiooni temperatuurid ning klinkerdumise ja paakumise intervallid ning tulekindlus. 23. Tehnoloogiliste katsete eesmärgiks on savi tööstuslike tüüpide ja sortide selgitamine ning savi töötlemise optimaalse skeemi koostamine. Savi jaotamine tööstuslikeks (tehnoloogilisteks) tüüpideks ja sortideks peab olema põhjendatud kõigi maardlal väljaeraldatud savierimite keemiliste, lõimise, mineraloogiliste jm. laboratoorsete uuringute tulemustega. Savi kõigi tööstuslike (tehnoloogiliste) tüüpide töötlemise tehnoloogiline skeem ja parameetrid määratakse laboratoorsete uuringute põhjal ning kontrollitakse pooltööstuslikes või tööstuslikes tingimustes. Sellise savi omadusi, mida kasutatakse koos teiste komponentidega tsemendi ja keraamiliste toodete valmistamiseks, uuritakse segus koos konkreetsete komponentidega. Samuti peab olema näidatud teiste komponentide (liivlahjendi, lubjakivi, kips, orgaanilised lisandid jt.) valik ja saamise allikad. 24. Kõigi savierimite mahumass määratakse laboratoorsel teel. 25. Looduslik niiskus määratakse kõigis savierimites nende levikuala eri kohtadest ja sügavustest võetud proovides. Üldjuhul määratakse looduslikku niiskust ja mahumassi ühes ja samas proovis. Soovitav on määrata samas proovis ka lõimis ja plastsus. 26. Savidele tuleb anda radiatsioonilis-hügieeniline hinnang. Kõrgenenud radioaktiivsuse puhul tuleb savi jaotada radionukleiidide sisalduse järgi klassideks. 27. Kaevandamistingimuste täpsustamiseks on vaja kõigist savierimitest võtta proove tiheduse ja puistemahumassi ning kobestusteguri määramiseks. Savi puistemahumass määratakse tervikus mahuga vähemalt 1 m3. 28. Hüdrogeoloogiliselt tuleb uurida kõiki veekihte, mis mõjutavad või võivad kaevandamisel mõjutama hakata maardla veereþiimi, ning välja selgitada alad ja kihid, millega on seotud vee sissevoolud karjääri. Iga veekihi puhul tuleb määrata selle paksus, litoloogiline iseloom, kollektori tüüp, toitumise tingimused, seos teiste kihtidega ja pinnaveega, põhjavee taseme kõrgused ning teised parameetrid, mis on tarvilikud karjääri voolava veehulga arvutamiseks. Tuleb arvutada kaitsetervikud surveliste põhjavee isoleerimiseks. Tarvis on määrata karjäärivee keemiline koostis, bakterioloogiline seisund, agressiivsus betooni (mõnel juhul ka metalli ja polümeeride) suhtes, kahjulike lisandite sisaldus ning vee kasutamise võimalus majanduses. Samuti tuleb välja selgitada karjäärivee või karjäärist eemaldatava vee mõju ümbruskonna kuivendussüsteemidele ja veehaaretele. Tuleb välja selgitada kaevandava ettevõtte tehnilise ja joogiveega varustamise allikad. 29. Hüdrogeoloogiliste ja hüdroloogiliste töödega selgitatakse maardla kuivendustingimused, kuivendamiseks vajalikud eelvoolud. Viimastest lähtudes tuleb välja töötada kaevandusvee puhastamise tingimused. 30. Geotehniliste uuringutega tuleb määrata savi, ümbritsevate kivimite ja kattekihi füüsikalis-mehaanilised omadused nii looduslikus kui veega küllastatud olekus, võimaldamaks määrata karjääri nõlvade püsivust, samuti võimalikke maalihkeid. 31. Uuringu käigus määratletakse alad, kuhu rajada katendi puistangud. Samuti tuleb kindlaks määrata meetmed maavara ja keskkonna kaitseks ning karjääri maa-ala rekultiveerimiseks pärast kasuliku kihi ammendamist ja kaevandamise lõpetamist. IV. VARU ARVUTAMISE NÕUDED 32. Geoloogilise uuringuga määratakse alljärgnevad varu arvutamise parameetrid: 1) maavara leviku pindala vastaval topoplaanil; 2) maavara ja kattekihi (sh. eraldi mulla) keskmised paksused, mis saadakse kõigi puuraukude ja ðurfide paksuste aritmeetilise keskmisena täpsusega kuni 5 cm; 3) maavara kvaliteedinäitajad keskmistena igas puuraugus, plokis ja kogu maardlal. 33. Maavara kontuurimise täpsus sõltub maardla geoloogilise ehituse, maavara lasundi siseehituse ja maavara kvaliteedi muutlikkuse seaduspärasuste selgitatusest. Maardla kontuur määratakse tugipunktide (puuraugud, ðurfid, paljandid) alusel. Teatud juhtudel võib kasutada graafiliste (läbilõigetelt võetud) või arvutuslike (interpoleerimise) punktide andmeid. Varu, mis paikneb tugipunktidele rajatud kontuuri sees, klassifitseeritakse tarbevaruks (T). 34. Tugipunktidena kasutatavad puuraugud, ðurfid ja paljandid peavad olema lausproovitud kogu kasuliku kihi ulatuses. Graafilised ja arvutuslikud punktid peavad asuma lausproovitud punktide vahel. Punktid, millele tugineb tarbevaru, peavad olema instrumentaalselt seotud. Savi varu, mis ühelt poolt piirneb tarbevaruga ja teiselt poolt geoloogiliselt põhjendatud ekstrapoleerimispunktidega, klassifitseeritakse sõltuvalt ala geoloogilise uurituse detailsusest reserv- (R) või prognoosvaruna (P). 35. Varu arvutamiseks kasutatakse peamiselt aritmeetilise keskmise (geoloogiliste plokkide) meetodit. Paralleelsete püstlõigete meetodit võib kasutada pikliku kuju ja keerulise siseehitusega maardlate (devoni savimaardlad) puhul. 36. Savi varu arvutatakse massiivis täpsusega 1000 m3. 37. Savi varu arvutatakse eraldi tehnoloogiliste tüüpide kaupa. ------ Lisa 7 keskkonnaministri 22. juuni 1995. a. määruse nr. 29 juurde [RTL 1998, 143/144, 542 - jõust.25.04.1998] Turba uuringu juhend I. ÜLDANDMED 1. Soo on selline osa maastikust, kus alalise veerohkuse ja hapnikuvaeguse tõttu jääb osa orgaanilist ainet lagunemata ning ladestub turbana. Käesolevas juhendis loetakse sooks ala, kus on turvast vähemalt 30-sentimeetrise kihina. 2. Turvas on orgaaniline maavara, mis sisaldab mineraalaineid mitte üle 35% kuivmassist ja mis on tekkinud sootaimede mittetäielikul lagunemisel suurenenud niiskuse ning hapnikuvaeguse tingimustes. Turvas jaguneb: 1) vähelagunenud turbaks, lagunemisastmega H1 kuni H3; 2) hästilagunenud turbaks, lagunemisastmega H4 kuni H10. 3. Soode puhul eristatakse erinevaid lasundeid: 1) madalsoo tüüpi turvaste esinemine üle poole lasundi paksusest moodustab madalsoolasundi; 2) raba ja siirdesoo tüüpi turvaste esinemine üle poole lasundi paksusest moodustab siirdesoolasundi, kusjuures lasundi pindmises osas võib olla alla 0,5 m paksune rabaturbakiht; 3) rabasegalasundi pindmise osa rabaturbakiht on 0,5 m kuni pool lasundi kogupaksusest; 4) rabalasundis moodustavad rabaturbad üle poole lasundi kogupaksusest. 4. Turbamaardla piiriks on turbakihi 0,9 m samapaksusjoon. Sugekiht on ülemine turbakiht, kus taimejäänused on veel lagunemata ning kus toimub turba moodustumine. Sugekihi paksus täpsustatakse uurimise käigus, aga üldjuhul on selleks rabas ülemised 0,25 , siirdesoos 0,2 ja madalsoos 0,1 m. II. UURINGUMETOODIKA 5. Uuring viiakse läbi turbamaardla või selle osa kasutamisest huvitatud tellija soovil. Tulenevalt konkreetse maardla keerukusest ja varasemast uuritusest võib Eesti Maavarade Komisjon põhjendatud taotluse puhul uuringu mahtu vähendada või suurendada. 6. Tarbevaru uuringuvõrk koosneb sõltuvalt maardla geoloogilise ehituse keerukusest ja pindalast ruutudest küljepikkusega 100 kuni 200 m. Turbalasundit sondeeritakse igas võrgupunktis (piketis), määrates lasundi kogupaksuse, vähelagunenud turba kihi paksuse ning turba lamami iseloomu. Lubatud on lokatsiooniseadmete kasutamine. Paksused määratakse täpsusega 0,05 m. Tuleb ära kasutada eelnenud uuringute andmestik. 7. Hüdroloogiliste uurimiste peaülesanne on loodusliku veevõrgu ja olemasoleva kuivendussüsteemi seisundi kindlakstegemine turbalasundi kuivendamise võimaluste väljaselgitamiseks. Selleks uuritakse põhilisi veevastuvõtjaid kohani, kus on kindlustatud turbamaardla isevooluliseks kuivendamiseks piisav kalle (vähemalt 0,3l). Vajadusel rajatakse veevastuvõtjale ristprofiilid, millel looditakse veepinna ja kallaste kõrgused ja mõõdetakse vee sügavus. Antakse hinnang võimalike muutuste kohta ümbruskonna pinna- ja põhjavees pärast maardla kuivendamist. Hüdrogeoloogilise uurimisega tehakse kindlaks põhjavee tase. Varasemate hüdrogeoloogiliste andmete puudumisel võetakse veeproovid sõltuvalt uuringuala pindalast: kuni 500 ha vähemalt kaks proovi, 501-1000 ha - kolm proovi, üle 1000 ha - viis proovi. 8. Uuringualal kasvava metsa puidumahu määramiseks kasutatakse Eesti Metsakorralduskeskuse takseerandmeid. Takseerandmete puudumisel teostatakse metsataksatsioon. 9. Turbaproovid üldtehniliseks analüüsiks võetakse arvestusega üks proovipunkt 40 ha kohta, kuid mitte vähem kui kolm proovipunkti uuritava ala kohta. Proovid võetakse 0,25 m intervalliga kogu turbalasundi ja selle all olevate kaasnevate maavarade (järvelubi ja -muda) lasundi ristlõike ulatuses. Proovi mass peab olema vähemalt 0,5 kg. Mineraalpõhjast võetakse igas proovipunktis vähemalt 1 proov. 10. Kütteväärtuse ja raskmetallide määramiseks võetakse analüüsiks vajaliku massiga proovid arvestusega üks proovipunkt iga 200 ha uuritava ala kohta, kuid mitte vähem kui kaks punkti uuritava ala kohta. Kütteväärtuse proovid võetakse 0,5 m intervalliga vähemalt 0,5 kg massiga. Kütteväärtus määratakse laboratoorselt eraldi vähe- ja hästilagunenud turbale, kusjuures intervalliga proovid keskendatakse. Raskmetallide proovid hästilagunenud turbast võetakse 0,5 m intervalliga. Laboratoorseks määramiseks proovid keskendatakse. Vähelagunenud turbast võetakse proov ülemisest 0,5 m kihist. Proovid võetakse raskmetallide analüüsiks vajaliku massiga. Punktides 9 ja 10 nimetatud proovid võetakse reeglina samadest kohtadest. Igas proovipunktis koostatakse taimkatte, mikroreljeefi ja hüdroloogiline kirjeldus. 11. Turbalasundi stratigraafia täpsustamiseks kirjeldatakse igal uuringuvõrgu sihil kolmes punktis turba botaanilist koostist ja lagunemisastet kogu läbilõike ulatuses. Lagunemisastme iseloomustamiseks välitingimustes soovitatakse kasutada Lennart von Posti skaalat: H1 - lagunemata turvas, kokkusurumisel eraldub selge värvusetu vesi, taimejäänused on kergesti eristatavad; H2 - peaaegu lagunemata turvas, kokkusurumisel eraldub peaaegu selge kollakaspruun vesi, taimejäänused on kergesti eristatavad; H3 - nõrgalt lagunenud turvas, pigistamisel eraldub kergelt hägune pruunikas vesi, taimeosad on nõrgalt lagunenud; H4 - kergelt lagunenud turvas, kokkusurumisel eraldub tugevalt hägune pruun vesi, taimejäänused on vähelagunenud; H5 - mõõdukalt lagunenud turvas, koos veega eraldub veidi turvast, taimejäänuste eristamine palja silmaga on raske; H6 - küllalt tugevalt lagunenud turvas, eralduv vesi on tumepruun, pigistamisel tuleb umbes 1/3 turbast sõrmede vahelt läbi; H7 - tugevalt lagunenud turvas, pigistamisel tuleb umbes pool turbast sõrmede vahelt välja, eralduv vesi on tumepruun, taimejäänused on raskesti eristatavad; H8 - hästi lagunenud turvas, pigistamisel tuleb umbes 2/3 turbast sõrmede vahelt läbi, vett reeglina ei eraldu, taimejäänuseid on raske eristada; H9 - peaaegu täielikult lagunenud turvas, pigistamisel tuleb praktiliselt kogu turvas ühtlase massina sõrmede vahelt läbi, taimejäänuseid ei ole näha; H10 - täielikult lagunenud turvas, pigistamisel tuleb kõik sõrmede vahelt läbi, vaba vett ei eraldu. 12. Kännususe uurimiseks rajatakse prooviplatsid arvestusega üks plats 200 ha kohta, kuid mitte vähem kui kaks platsi uuringuala kohta. Kännususe prooviplatsi suurus on 100H1 või 50H2 m, sellel tehakse 50 määrangut kogu turbalasundi läbilõike ulatuses. 13. Laboratoorsete tööde hulka kuulub turba üldtehniline analüüs (botaaniline koostis, tuhasus, happesus, lagunemisaste protsentides ja looduslik niiskus), kütteväärtuse ja raskmetallide (Cd, Cr, Pb, Ni, Hg, Th, U, Sr) sisalduse määramine. Veeproovidest määratakse anioonid, katioonid, vee karedus, vaba CO2 , PHT, pH, kuivjääk, värvus, läbipaistvus ja lõhn. Laboratooriumis määratava protsentuaalse lagunemisastme ja väliolukorras kasutatava von Posti skaala ligilähedane seos on järgmine: humifikatsiooniklassile H1 vastab lagunemisaste kuni 10, H2 - 11...15, H3 - 16...25, H4 - 26...30, H5 - 31...35, H6 - 36...40, H7 - 41...45, H8 - 46...50, H9 - 51...55, H10 - üle 55%. Kaasnevate maavarade proovidest määratakse nende koostis, tuhasus ja looduslik niiskus. Mineraalpõhja proovidest määratakse nende lõimis ja filtratsioonikoefitsient. III. VARU ARVUTAMINE 14. Uuringuala pindala määratakse ringpiiri nurgapunktide koordinaatide alusel. Selle piires määratakse varuplokkide, laugaste jt veekogude ning kaitsetsoonide pind täpsusega 0,01 ha. 15. Keskmised paksused määratakse sondeerimispunktides saadud paksuste aritmeetilise keskmisena täpsusega 0,05 m varuplokkide lõikes. Arvestatakse ka sondeerimisandmete alusel interpoleeritud paksustega ploki piiril. Keskmistest paksustest arvestatakse maha sugekiht. Vähe- ja hästilagunenud turba keskmised paksused arvutatakse eraldi. 16. Turbavarude arvutus toimub turba 40%-lise niiskuse juures ja arvestusühikuks on tuhat tonni. Eraldi arvutatakse varu vähe- ja hästilagunenud turbale. Maardlate turbavaru energiasisaldus väljendatakse MWh-des. Lisa 8 keskkonnaministri 22. juuni 1995. a. määruse nr. 29 juurde Maavara uuringu korra rakendamise juhend järve- ja meremudale I. ÜLDANDMED 1. Järvemuda on mageveelises veekogus kuhjunud kolloidse struktuuriga sete, mis sisaldab terrigeenset ja biokeemilise tekkega karbonaatset materjali ning mille kuivaine massist orgaaniline aine moodustab vähemalt 15 protsenti. Käesolevas juhendis käsitletakse järvemuda maavarana, kui see sisaldab orgaanilist ainet vähemalt 35 protsenti kuivainest ja lasundi paksus on vähemalt 0,5 m. 2. Meremuda on soolaseveelises keskkonnas kuhjunud sete, milles valdab terrigeenne materjal ja orgaanilist ainet on tavaliselt alla 10 protsenti kuivainest. Käesolevas juhendis käsitletakse meremuda maavarana, kui see vastab Vabariigi Valitsuse 21. veebruari 1995. a. määrusega nr. 78 (RT I 1995, 20, 303) kehtestatud tingimustele ja lasundi paksus on vähemalt 0,3 m. II. JÄRVEMUDA KASUTAMISALAD NING KVALITEEDINÕUDED 3. Balneloogias kasutatakse nii järve- kui ka meremuda, põllumajanduses aga ainult järvemuda. Sõltuvalt kasutusviisist esitatakse mudale ka vastavad nõuded. Tabel 1 Nõuded väetise tootmiseks Näitaja Väetise liik, norm Orgaaniline (organomineraalne) Väheviljakate maade parandamiseks Lupjamine Põletusjääk 900o juures, protsent kuivaines alla50 protsendi alla70 protsendi ei normeerita N sisaldus, protsent kuivaines 21,5 ei normeerita ei normeerita Ühendite sisaldus tuhas, protsent kuivaines: Fe2O3 alla 10,0 ei normeerita ei normeerita CaO ei normeerita >- 12,0 SO3 alla 3,0 ei normeerita ei normeerita pH üle 5,0 üle 5,0 ei normeerita Tabel 2 Loomade söödalisandi tootmisel järvemudale esitatavad nõuded Näitaja Mõõtühik Norm Tuhasus % kuivainest alla 55 Lämmastikusisaldus - " - 0,5-4,0 Tuha keemiline koostis:CaO - " - alla 45 SiO2 - " - alla 25 Al2O3 - " - alla 3,0 Fe2O3 - " - alla 5,0 MgO - " - alla 2,0 SO3 - " - alla 3,0 P2O5 - " - alla 2,5 Mikroelementide summaarne sisaldus mg/kg kuivaines ei normeerita Kahjulike ainete sisaldus: F % kuivaines alla 0,2 Bi - " - ei tohi sisaldada Hg - " - - " - Sn - " - - " - Pb - " - alla 0,004 Mn - " - alla 0,03 Cu - " - alla 0,003 Cr - " - alla 0,003 Cd - " - alla 0,0005 Nitraadid ja nitritid - " - alla 0,05 Kloororgaanilised ühendid - " - alla 0,05 Fosfororgaanilised ühendid - " - alla 1,0 Patogeenne mikrofloora tk 1 g mudas alla 1,0 III. MUDA UURINGU METOODIKA 4. Uuringut teostatakse mudaleiukohtadel või nende osadel, mis planeeritakse kasutusele võtta. Uuringute käigus tehakse: - topogeodeetilisi töid; - mudalasundi uurimisi; - hüdrograafilisi töid. 5. Uuringuvõrk rajatakse vastavalt lasundi geoloogilisele ehitusele tihedusega 100*100 kuni 200*100 m. Uuringuvõrgu punktid seotakse instrumentaalselt. 6. Sondeerimisel määratakse mudalasundi ning seda katva vee- või turbakihi paksus kõigis uuringuvõrgu punktides ning antakse lamami litoloogiline iseloomustus. Paksused määratakse täpsusega +-0,1 m. Mudalasundi peal olev hõljuvas olekus kiht, milles puurkann ei avane, loetakse vee hulka kuuluvaks. 7. Proovipunktide arv sõltub lasundi ehituse keerukusest: 2-5 punkti 10 ha kohta. Kui uuritava ala pindala on alla 10 ha, on eespool toodu minimaalseks nõutavaks proovipunktide üldarvuks. 8. Mudaproovid üldtehnilisteks analüüsideks võetakse kõigist proovipunktidest. Proovid võetakse kogu läbilõike ulatuses, kus proovi pikkuseks on kuni 0,5 m. Visuaalselt määratavate tunnuste osas oluliselt erinevatest kihtidest pärit materjali ühte proovi ei võeta. Iga proovi kaal peab olema vähem alt 0,4 kg. Võetud proovid tuleb 24 tunni jooksul kaaluda täpsusega ñ1 g. Vastavalt konkreetsele tellimusele võetakse mudalasundist vajaduse korral täiendavaid eriotstarbelisi proove. Kaasnevad maavarad (turvas ja järvelubi) proovitakse vastavalt selle maavara uuringu nõuetele. 9. Laboratoorselt määratakse muda ja kaasnevate maavarade üldtehnilised omadused. Kõigis võetud proovides määratakse muda mikroskoopiline koostis, orgaanika sisaldus, tuhasus, niiskus, happesus ning CaO ja Fe2O3 sisaldus tuhas. Seda kompleksi nimetatakse üldtehniliseks analüüsiks. Eriotstarbeliseks kasutamiseks (ravimuda, söödalisand jne.) tehakse täiendavaid analüüse. IV. VARU ARVUTUS 10. Kameraaltööde käigus määratakse muda ja kaasnevate maavarade varu plokkide piirid, arvutatakse keskmised paksused ja veesügavused. 11. Varu arvutamiseks vajalikud pindalad leitakse nurgapunktide koordinaatide abil või planimetreerimise teel. 12. Mudalasundi või selle osa (varude arvutuse ploki) keskmine paksus määratakse aritmeetilise keskmise leidmise teel. Arvesse võetakse mudalasundi paksus kõigis sondeerimispunktides ja interpoleeritud punktides. 13. Keskmine veesügavus leitakse aritmeetilise keskmise meetodil, võttes arvesse veesügavuse kõigis sondeerimispunktides ning interpoleeritud punktides. 14. Mudalasundi maht tuhandetes kuupmeetrites iga varu arvutuse ploki piires leitakse, korrutades antud ploki pindala lasundi keskmise paksusega selle piires. Kogu uuringuala mudavaru leitakse üksikute plokkide varude summeerimise teel. 15. Varu üleviimiseks mahult kaalule kasutatakse valemit: P = V x (100-W1 : 100-W2) x r kus P - mudavaru 60 protsendi tingniiskuse juures, tuh. t, V - mudalasu või lasundi osa maht, tuh.m3, W1 - muda looduslik niiskus, protsent W2 - muda arvestuslik tingniiskus, mis võrdub 60 protsenti, r - muda mahukaal t/m3, mis on määratud laboratoorselt või leitud vastava tabeli abil. Lisa 9 keskkonnaministri 22. juuni 1995. a. määruse nr. 29 juurde Välitöödeks kasutatud maa-ala korrastamine I. ÜLDANDMED 1. Geoloogilise uuringu käigus tehtud puuraugud ja kaeveõõned kuuluvad uuringu välitööde lõpetamisel likvideerimisele ning uuringutega rikutud või reostatud maapind korrastamisele. 2. Puuraugud likvideeritakse tampoonimisega. 2.1. Madalad, kvaternaarisetetesse rajatud puuraugud likvideeritakse kohe pärast tööde lõpetamist puurmete või pinnasega täitmise teel, reostusohu korral savi või paksu savilahusega. Ülemine osa puuraugu õõnest (kuni 0,5 m) täidetakse mullaga. 2.2. Aluspõhjalisi kivimeid avavad puuraugud likvideeritakse pärast geofüüsikaliste ja katsetööde lõpetamist ühe kuu jooksul, kui nende üleandmine mõneks muuks tarbeks (vee ammutamiseks, püsivaatlusteks jne.) pole vastavalt kehtivatele nõuetele vormistatud. 2.3. Puuraugu vee tugeva reostuse korral tuleb puuraugus enne tampoonimist teha puhastuspumpamine. 2.4. Kui puurauku on sattunud kõrvalisi esemeid, puhastatakse puuraugu õõs sellises ulatuses, et oleks võimalik isoleerida puuraugu vettandev osa. 2.5. Manteltorudega kindlustatud puuraukudest torud eemaldatakse. Kui see tehnilistel põhjustel pole võimalik, lõigatakse manteltoru ots allpool maapinda vähemalt 0,5 m sügavuselt maha. 2.6. Vettandva kihi ulatuses täidetakse puurauk puhta liiva, kruusa või killustikuga. Ülejäänud puuraugu õõs täidetakse tsemendiseguga 1:1:2 või kuivbetooniga M 100 - 150, ning ülemine osa puuraugu õõnest (0,5 m) täidetakse mullaga. Vajaduse korral lisatakse täitematerjalile kloorlubja lahust arvestusega 125 mg aktiivset kloori 1 l lahuse kohta. 2.7. Kui puurauguga on avatud kaks või enam veekihti, tuleb tampoonimisel need üksteisest eraldada. Selleks täidetakse puuraugu vettandvad osad inertse puistematerjaliga, neid eraldava veepideme kohas tehakse betoonist või savist sild. 2.8. Ülevooluga puuraukude likvideerimisel tuleb enne tampoonimist ülevool sulgeda. Kui veetase on maapinnast kuni 1,5 m kõrgemal, tuleb manteltoru samavõrra pikendada ja seejärel puurauk tavalisel viisil tampoonida. Juhul kui staatiline veetase on kõrgemal kui 1,5 m üle maapinna, pumbatakse ülevoolu sulgemiseks puuraugu vettandvasse ossa rasket savilahu (metallipulbri või barüüdi lisandiga) või lastakse sinna plastsest savist kuule kuni ülevoolu lakkamiseni. Seejärel puurauk tampoonitakse. 3. Likvideeritavad kaeveõõned täidetakse väljakaevatud materjaliga, mida tihendatakse kinnitampimise teel ja maapinnal taastatakse kuni 0,5 m paksune mullakiht. Kaeveõõned, mis avavad ülemise veelademe või aluspõhja karstunud kivimid, täidetakse õõne alumises osas vettpidava materjaliga (savi, savikas moreen, betoonisegu) ja tihendatakse, õõne ülemine osa täidetakse väljakaevatud materjaliga. Kaeveõõnte ümbrus tasandatakse ja korrastatakse. 4. Uuringualalt eemaldatakse igasugused tööde käigus tekkinud ladustused, nagu proovikastid, utiil, puurimisel tekkinud -lammi või puursüdamike kuhilad jms., ning maapind taastatakse uuringueelsesse seisundisse. 5. Puuraukude ja kaeveõõnte likvideerimise kohta koostatakse aktid vastavalt lisatud vormidele. Pärast uuringu ja kõigi likvideerimistööde lõpetamist koostab tööde teostaja vabas vormis koondakti likvideerimistööde lõpetamise ja välitöödeks kasutatud maa-ala korrastamise kohta. Koondaktile kirjutavad alla kõik uuringualal paiknevad maavaldajad. Koondakti kinnitab asukohajärgse maakonna keskkonnateenistus. [RTL 2000, 37, 516 - jõust.01.04.2000] Vorm 1 PUURAUGU LIKVIDEERIMISE A K T Objekti nimetus Puuraugu nr asukohaga Puuritud: algus ". . ." . . . . . . . . . 19 . . a., lõpp ". . ." . . . . . . . . . 19 . . a., sügavusega . . . . . . m, manteldatud diameetriga . . . . . . . mm sügavuses . . . . . . m kuni . . . . . . m, . . . . . . . mm sügavuses . . . . . . m kuni . . . . . . m, . . . . . . . mm sügavuses . . . . . . m kuni . . . . . . m. Staatiline veepind puuraugus . . . . . . m maapinnast. Likvideerimise põhjus Likvideerimise aeg ". . ." . . . . . . . . . 19 . . a. Likvideerimise moodus Puurauku jäetud torud diameetriga . . . . mm, . . . int. m . . . . mm, . . . int. m Maapinnani ulatuv toru lõigatud . . . . . . m sügavuselt. Puuraugu ümbruse olukord pärast likvideerimist Uuringuloa valdaja (nimi, allkiri) Likvideerija (nimi, allkiri, ametikoht) Maavaldaja otsus (nimi, allkiri) Vorm 1 Kaeveõõne likvideerimise A K T Objekti nimetus Kaevandi asukoht Kaevandi nr. objektil Kaevandi sügavus . . . . . . m, ristlõige . . . . . m. Kaevandi likvideerimise põhjus Likvideerimise aeg ". . ." . . . . . . . . . . . . 19. . a. Likvideerimise moodus Likvideerimisel esinenud kõrvalekalded projektist Kaevandi ümbruse olukord peale likvideerimist Märkused Uuringuloa valdaja (nimi, allkiri) Kaevandi likvideerija (nimi, allkiri, ametikoht) Maavaldaja (nimi, allkiri)