Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-121-02 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2002. a kohtuotsus I. K. süüdistuses KrK § 107 lg 1 järgi — RT III, 2002, 35, 383

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-121-02 Otsuse kuupäev 29. november 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi I. K. süüdistus KrK § 107 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-195/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Alar Kirs, kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev 19. november 2002. a Istungil osalenud isikud Riigiprokurör Marge Püss ja I. K. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas Resolutsioon 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2002. a otsus I. K. süüasjas tervikuna ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. 2. Kassatsioonprotest rahuldada. 3. Välja mõista I. K-lt 1227 krooni ja 20 senti (üks tuhat kakssada kakskümmend seitse krooni ja kakskümmend senti) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub 29. novembril 2002. a ega ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 29. aprilli 2002. a otsusega tunnistati I. K. süüdi KrK § 107 lg 2 p 5 järgi ja teda karistati viie aasta vabadusekaotusega. I. K-lt mõisteti välja ka 3700 krooni sundraha. I. K. tunnistati süüdi Prokofi Lovjaginile 8. juulil 2001. a üliraskete kehavigastuste tahtlikus tekitamises eriti julmal viisil. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Mare Laur, kes palus otsuse tühistada, teha uus otsus ja mõista I. K-le karistuseks viis aastat vabadusekaotust tingimisi. 3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus I. K. KrK § 107 lg 2 p 5 järgi süüditunnistamise ja karistamise, samuti temalt sundraha väljamõistmise osas. Ringkonnakohus tunnistas I. K. süüdi KrK § 107 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks kaks aastat vangistust. KrK § 47 alusel jäeti mõistetud karistus täitmisele pööramata tingimusel, et I. K. ei pane kolmeaastase katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab KrK § 471 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. I. K-lt mõisteti välja sundraha 1850 krooni. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märkis, et KarSRS § 3 lg 2 kohaselt kvalifitseeritakse enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Kriminaalkolleegium leidis, et karistusseadustiku kohaselt on I. K. tegu kuriteona karistatav KarS § 118 p 1 järgi. Samas asus kolleegium seisukohale, et see kuriteokoosseis vastab omakorda KrK § 107 lg-le 1, sest karistusseadustik ei näe raske tervisekahjustuse tekitamisel raskendava asjaoluna ette kahjustuse tekitamist eriti julmal viisil. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs, kes taotleb otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Prokurör ei nõustu I. K. teo ümberkvalifitseerimise ja mõistetud karistuse olulise vähendamisega. 4.1. Prokurör märgib, et lähtudes KarSRS § 3 lg-st 2, tuleb enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse, s.o kriminaalkoodeksi järgi täies ulatuses. Vastasel juhul ei oleks vastavuses kuriteo tehiolud ja neile kvalifikatsiooni näol antav hinnang. Silmas tuleb pidada vaid seda, et kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal toime pandud tegu oleks kuriteona karistatav ka karistusseadustiku järgi. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda süüdlase jaoks kergemast sanktsioonist. Protestis osutatakse asjaolule, et Tartu Ringkonnakohus on hilisemas praktikas asunud samale seisukohale. 4.2. Protestis leitakse, et KarS § 118 näeb karistusena ette vangistuse alates neljast aastast, mistõttu ringkonnakohus oleks võinud I. K-le mõistetud karistust vähendada ühe aasta võrra. Samas eeldanuks karistuse vähendamine rohkem kui ühe aasta võrra motiveerimist, mida ringkonnakohus pole teinud. Veel leiab prokurör, et I. K-lt tuleb välja mõista sundraha kahe palga alammäära ulatuses, s.o 3700 krooni, sest nii KrK § 107 lg-s 2 kui KarS §-s 118 sätestatud kuriteokoosseisude näol on tegemist esimese astme kuritegudega. 5. Riigikohtu istungil toetas prokurör esitatud taotlust. Kaitsja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud nii kohtualuse teole antud kvalifikatsiooni kui ka talle mõistetud karistuse osas ning kassatsioonprotest tuleb jätta rahuldamata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et I. K. süüditunnistamisel ja karistamisel KrK § 107 lg 1 järgi on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. 7.1. I. K. süüdistati P. Lovjaginile eluohtlike kehavigastuste tekitamises eriti julmal viisil ja tema tegevus kvalifitseeriti KrK § 107 lg 2 p 5 järgi. 1. septembril 2002. a jõustunud karistusseadustiku (KarS) järgi on eluohtlike kehavigastuste tekitamine, sõltumata toimepanemise viisist, karistatav kuriteona KarS § 118 p 1 järgi. Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 3 lg 2 kohaselt kvalifitseeritakse enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Selline regulatsioon on formaalne tagatis põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 7 lg-st 1 tulenevale põhimõttele, et kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab omakorda, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole. Seetõttu tuleb enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi kohaselt isegi siis, kui mõnda kriminaalkoodeksis sätestatud kuriteokoosseisu tunnustest ei ole karistusseadustiku vastavas kuriteokoosseisus ette nähtud. Seega tuli I. K. teod KarSRS § 3 lg 2 kohaselt kvalifitseerida KrK § 107 lg 2 p 5 järgi ning nende kvalifitseerimine KrK § 107 lg 1 järgi olnuks võimalik, kui ringkonnakohus tuvastanuks uusi faktilisi asjaolusid. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusest selliste asjaolude tuvastamist aga ei nähtu. 7.2. KarSRS § 3 lg 3 kohaselt lähtutakse karistuse mõistmisel pärast karistusseadustiku jõustumist enne selle jõustumist toimepandud kuriteo eest teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. Seega tuleb karistuse mõistmisel lähtuda kas kriminaalkoodeksi või karistusseadustiku sanktsioonist sõltuvalt sellest, kumb näeb ette kergema karistuse. KrK § 107 lg 2 sanktsioon nägi eluohtliku kehavigastuse tekitamise eest võimaliku karistusena ette vabadusekaotuse viiest kuni kümne aastani, KarS § 118 järgi on sama tegu karistatav nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega. Kõnealusel juhul on karistusseadustikus ettenähtud karistus kergem karistuse alammäära, kriminaalkoodeksis ettenähtud karistus aga ülemmäära osas. Seega pidi ringkonnakohus I. K-le karistust mõistes lähtuma sanktsioonist – vangistus neljast kuni kümne aastani. Alla nelja-aastase vangistuse mõistmine võinuks kõne alla tulla üksnes siis, kui ringkonnakohus tuvastanuks mõne KarS §-s 60 või 61 sätestatud karistuse kergendamise või alla alammäära kohaldamise aluse olemasolu. Selliseid asjaolusid ringkonnakohus aga tuvastanud ei ole. 8. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2002. a otsus I. K. süüasjas tuleb tühistada tervikuna ja kriminaalasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Hannes KIRIS Ott JÄRVESAAR Lea KIVI