Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-116-02 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2002. a määrus I. D. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 järgi — RT III, 2002, 35, 379

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-116-02 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 26. november 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi I. D. süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 7. oktoobri 2002. a määrus kriminaalasjas 1/2/1203/01 I. D. karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lg 3 järgi karistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tallinna Prokuratuuri prokuröri Kairit Alvela eriprotest Asja läbivaatamise kuupäev 29. oktoober 2002 (kirjalik menetlus) Resolutsioon 1. Jätta muutmata Tallinna Linnakohtu 7. oktoobri 2002. a määrus I. D. karistuse kandmisest vabastamata jätmise kohta. 2. Prokuröri eriprotest jätta rahuldamata. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tallinna Linnakohtu 5. veebruari 2002. a otsusega tunnistati I. D. süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 2 p 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks neli kuud vabadusekaotust tingimisi üheaastase katseajaga. I. D. püüdis 7. aprillil 2001. a kella 13.30 ajal Tallinnas X tn 45 asuvas AS H kaubasaalis salaja varastada erinevaid toiduaineid 688.60 krooni väärtuses. 5. mail 2001. a kella 13.00 ajal püüdis ta Tallinnas Y mnt 238 asuvas Z müügisaalis salaja varastada erinevaid toiduaineid 976.45 krooni väärtuses. Mõlemad teod jäid kuriteokatseteks, sest müügikeskuse turvatöötajad pidasid I. D. kinni ja takistasid varguste lõpuleviimist. 2. 23. septembril 2002. a esitas Tallinna Prokuratuuri prokurör Kairit Alvela Tallinna Linnakohtule taotluse I. D. karistusest täielikuks vabastamiseks KarSRakS § 1 lg 3 alusel. Taotluses leiti, et kuna I. D. on tunnistatud süüdi kahes vargusekatses, mille puhul varastatu väärtus oli alla KarS § 218 lg-s 1 sätestatud määra, ja et puuduvad muud süüteokoosseisus sätestatud raskendavad asjaolud, tuleb I. D. tegusid käsitada väärtegudena väheväärtusliku asja vastu (KarS § 218 lg 1) ning ta tuleb seetõttu vabastada kriminaalkaristuse kandmisest. 3. Tallinna Linnakohtu 7. oktoobri 2002. a määrusega jäeti prokuröri taotlus rahuldamata ja I. D. karistuse kandmisest vabastamata. Linnakohus asus seisukohale, et kuna I. D. mõisteti süüdi võõra vara salajase varguse kahe katse eest, on olemas süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu – korduvus –, mistõttu I. D. ei tule karistuse kandmisest vabastada. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 4. Tallinna Linnakohtu 7. oktoobri 2002. a määruse peale esitas eriprotesti prokurör K. Alvela, kes palub linnakohtu määruse tühistada ja I. D. vabastada KarSRakS § lg 3 alusel karistuse kandmisest. Protestis märgitakse, et I. D. oli süüdi tunnistatud kahe vargusekatse eest. Esimeses episoodis puudusid süüteokoosseisus sätestatud raskendavad asjaolud ja varastatu väärtus oli 688.60 krooni. Seega oli vastavalt KarS § 218 lg-le 1 tegemist väärteoga. Teises episoodis oli varastatu väärtus 976.45 krooni. Tulenevalt sellest, et esimene varguseepisood langes ära ja muud KarS §-s 199 ettenähtud raskendavad asjaolud puuduvad, tuleb prokuröri arvates ka teist episoodi käsitleda väärteona KarS § 218 järgi. Protestis osundatakse, et seaduse tekstist tulenevalt on sellise asja varguse puhul, mille väärtus on alla kahekümne miinimumpäevamäära, tegemist varavastase süüteoga väheväärtusliku asja vastu. Prokurör leiab, et puudub ühtne seisukoht, kas väärtegu saab olla KarS § 199 lg 2 p-s 4 sätestatud raskendavaks asjaoluks, kuna seaduse tekstile tuginedes peab isik olema varem toime pannud varguse, mis on kuritegu. Veel märgitakse protestis, et erinevalt teistest eriosa koosseisudest (nt KarS §-d 258, 264, 386 jt), kus seadusandja on sõnaselgelt väljendanud oma tahet karistada isikut teistkordselt toimepandud teo eest, kui süüdlasele on varem kohaldatud väärteokaristust, KarS § 199 lg 2 p 4 seda ei sätesta. Juhul kui lugeda väärteo eelnev toimepanemine KarS § 199 lg 2 p-s 4 ette nähtud kuriteo koosseisuliseks tunnuseks, ei saa sellist lahendust kohaldada enne 1. septembrit 2002. a toime pandud tegude suhtes. See raskendaks süüdimõistetu olukorda, kuna I. D. poolt tegude toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud kahe pisivarguse (haldusõiguserikkumise) toimepanemine karistatav vargusena (kuriteona). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 5. Kriminaalkolleegium leiab, et eriprotest on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Karistusseadustiku § 218 lg 1 sätestab kriminaalvastutuse varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või varalise õiguse vastu, välja arvatud röövimine või väljapressimine, kui puuduvad süüteokoosseisus märgitud raskendavad asjaolud. Seega on KarS § 218 lg 1 viitelise iseloomuga ja käsitatav karistusseadustiku 13. peatüki suhtes üldosalise sättena. Isiku käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi üksnes siis, kui see tegu vastab karistusseadustiku 13. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule (v.a röövimine või väljapressimine); see tegu on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, ja selles teos puuduvad vastavas süüteokoosseisus sätestatud vastutust raskendavad asjaolud. Eeltoodust järeldub, et KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse nt varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine ja väljapressimine) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu. 6. I. D. poolt toimepandud esimene süütegu vastab karistusseadustiku järgi varguse katsele, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (KarS § 218 lg 1). Teine vargusekatse tuleks aga kvalifitseerida korduva kuriteo katsena KarS § 199 lg 2 p 4 järgi. 7. Ekslik on prokuröri arvamus, et I. D. olukorda on raskendatud. Karistusseadustiku rakendamise seadustiku § 1 kohaldamisel peab lähtuma sellest, kas isiku poolt toimepandud tegu, mis oli kuritegu kriminaalkoodeksi järgi, on kuritegu ka karistusseadustiku järgi. I. D. poolt toimepandud tegude ajal kehtinud kriminaalseaduse alusel käsitati neid tegusid mitte haldusõiguserikkumistena vaid kuritegudena, sest varastatu väärtus oli suurem kui kümme päevapalka. Seega pole põhjendatud I. D. kriminaalkaristuse kandmisest vabastamine. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KarSRakS § 10 lg-test 5–7, jätab Riigikohus Tallinna Linnakohtu 7. oktoobri 2002. a määruse I. D. kriminaalasjas muutmata. Ott JÄRVESAAR Lea KIVI Eerik KERGANDBERG