Pagulaste seadus

Käesolev seadus reguleerib Eestis varjupaigataotleja ja pagulase õiguslikku seisundit ja viibimise aluseid, lähtudes ÜRO pagulasseisundi konventsioonist (edaspidi konventsioon) ja 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokollist (edaspidi protokoll).

(1) Käesolevast seadusest tulenevaid toiminguid sooritavad Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutused.

(2) Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutuse juht võib volitada sama valitsusasutuse vanem- või kõrgemat ametnikku sooritama valitsusasutuse nimel käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud toiminguid.

Varjupaigataotleja (edaspidi taotleja) on välismaalane, kes Eestis viibides, sealhulgas piiripunktis, taotleb Eesti Vabariigilt varjupaika.

Pagulane on käesoleva seaduse tähenduses ja kooskõlas konventsiooniga välismaalane,

1) kes vastab konventsiooni artikli 1 määratlusele koos protokolli artikli 1 täiendusega;

2) kellele Eesti Vabariik on andnud varjupaiga.

(1) Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus võib varjupaiga anda taotlejale,

1) kellel on põhjust karta, et teda võidakse tema kodakondsusjärgses riigis või alalisel asukohamaal kiusata taga rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast ja kes eisuudavõi kes eespool nimetatud kartuse tõttu ei taha saada oma kodakondsusjärgselt riigilt või alaliselt asukohamaalt kaitset või kes ei suuda või nimetatud kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda;

2) kes on saabunud Eestisse vahetult oma kodakondsusjärgsest riigist või alaliselt asukohamaalt või kes on saabunud Eestisse mõne muu riigi kaudu, kus välismaalast samuti ohustab käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tagakiusamine või väljasaatmine riiki, kus välismaalast ohustab nimetatud tagakiusamine;

3) kes on esitanud Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutusele varjupaigataotluse.

(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 sätestatud tingimuse puudumisel võidakse taotlejale anda varjupaik üksnes vastavalt välislepingule.

(3) Pagulase taotluse alusel võidakse anda varjupaik ka pagulase abikaasale või alaealisele lapsele, kui ta viibib väljaspool Eestit ning vastab konventsiooni ja protokolli pagulase-mõiste määratlusele.

Kooskõlas konventsiooniga keeldub Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus varjupaiga andmisest taotlejale

1) kellel puudub alus varjupaiga saamiseks vastavalt käesoleva seaduse paragrahvile 5;

2) kes on saanud varjupaiga mõnes teises riigis;

3) kes omab ÜRO asutuste või allasutuste, välja arvatud ÜRO pagulaste ülemkomissari kaitset või abi;

4) kelle puhul on kaalukaid põhjusi arvata, et ta on toime pannud rahvusvahelistes õigusaktides määratletud rahuvastase kuriteo, sõjakuriteo või inimsusevastase kuriteo või raske mittepoliitilise kuriteo või et ta on süüdi ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega vastuolus olevate tegude toimepanemises;

5) kelle puhul on kaalukaid põhjusi arvata, et ta võib ohustada Eesti riigi julgeolekut või avalikku korda.

(1) Taotlejale ja pagulasele kindlustatakse Eesti Vabariigi põhiseadusest, seadustest ja muudest õigusaktidest ning konventsioonist ja protokollist, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest ja rahvusvahelistest tavadest tulenevad õigused ja vabadused.

(2) Taotlejal on õigus

1) saada teavet keeles, mida ta mõistab, varjupaigataotluse menetluse kohta ja sellega seotud õigustest ja kohustustest;

2) olla ühenduses ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ametiga (UNHCR) ja teiste pagulaste õigusi kaitsvate organisatsioonidega;

3) omada esindajat varjupaigataotluse menetlemisel;

4) saada kirjalik põhjendatud otsus varjupaiga andmisest keeldumise kohta.

(3) Pagulasel on õigus

1) olla ühenduses ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ametiga ja teiste pagulaste õigusi kaitsvate organisatsioonidega;

2) saada kirjalik põhjendatud otsus varjupaiga äravõtmise kohta.

(4) Taotleja on kohustatud igakülgselt kaasa aitama varjupaiga taotlemise asjaolude selgitamisele ning esitama kõik andmed ja dokumendid, mis kinnitavad tema taotluses esitatud asjaolusid.

(5) Taotleja ja pagulane on kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda ning täitma Eesti õigusakte.

(6) Pagulasele laienevad välismaalaste seaduse (RT I 1993, 44, 637; 1994, 41, 658; 1995, 57, 981) paragrahvis 15 sätestatud kohustused nagu ka samas paragrahvis sätestatud subjektide kohustused pagulase suhtes.

(7) Taotlejal ja pagulasel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.

(1) Välismaalasega, kes on teatanud oma soovist taotleda varjupaika, viiakse Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutuse poolt läbi esmane küsitlus.

(2) Esmase küsitluse läbiviimisel Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus

1) küsitleb välismaalast tema Eestisse saabumise asjaolude ja varjupaiga taotlemise põhjuste kohta;

2) teeb kindlaks välismaalase isiku olemasolevate tõendite ja dokumentide alusel;

3) korraldab välismaalase daktüloskopeerimise ja fotografeerimise ning vajaduse korral tervisekontrolli;

4) võtab vastu vormikohase taotluse varjupaiga saamiseks.

(3) Esmane küsitlus viiakse läbi Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

(4) Välismaalasel, kes on teatanud oma soovist taotleda varjupaika Eesti Vabariigi piiripunktis enne Eestisse sisenemist või ebaseadusliku piiriületuse tõkestamise ja menetlemise ajal, ei ole lubatud esmase küsitluse läbiviimise ajal lahkuda piirivalveasutuse territooriumilt või temale määratud ruumidest, välja arvatud järgmistel juhtudel

1) varjupaiga taotlemise soovist loobumise korral;

2) vältimatu arstiabi saamiseks;

3) välismaalasel on Eestis viibimiseks seaduslik alus.

(5) Pärast esmase küsitluse läbiviimist toimub taotluse läbivaatamine ja taotleja põhjalik küsitlus, välja arvatud käesoleva seaduse paragrahv 9 lõikes 1 sätestatud juhtudel.

(1) Taotluse kiirmenetlus taotleja suhtes viiakse läbi, kui

1) taotleja kodakondsusjärgset riiki või alalist asukohamaad on alust pidada turvaliseks riigiks, kus taotlejat ei ohusta käesoleva seaduse paragrahv 5 lõike 1 punktis 1 nimetatud tagakiusamine või väljasaatmine riiki, kus taotlejat ohustab nimetatud tagakiusamine;

2) taotleja on saabunud Eestisse mõne muu riigi kaudu, mida on alust pidada turvaliseks kolmandaks riigiks, kus taotlejat ei ohusta käesoleva seaduse paragrahv 5 lõike 1 punktis 1 nimetatud tagakiusamine või väljasaatmine riiki, kus taotlejat ohustab nimetatud tagakiusamine;

3) taotlus on ilmselgelt põhjendamatu.

(2) Kiirmenetluse käigus viib Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus läbi taotleja täiendava küsitluse, kontrollib esitatud dokumentide õigsust, taotleja usutavust ja vastavust käesoleva seaduse paragrahvis 5 sätestatud tingimustele ning teeb ühe järgmistest otsustest

1) lõpetada kiirmenetlus ja viia läbi taotleja põhjalik küsitlus ning vaadata taotlus läbi;

2) jätta taotlus rahuldamata.

(3) Välismaalasel, kes on teatanud oma soovist taotleda varjupaika Eesti Vabariigi piiripunktis enne Eestisse sisenemist või ebaseadusliku piiriületuse tõkestamise ja menetlemise ajal, ei ole lubatud taotluse kiirmenetluse ajal lahkuda piirivalveasutuse territooriumilt või temale määratud ruumidest, välja arvatud järgmistel juhtudel

1) varjupaiga taotlemise soovist loobumise korral;

2) vältimatu arstiabi saamiseks;

3) välismaalasel on Eestis viibimiseks seaduslik alus.

(4) Koos otsusega taotluse rahuldamata jätmise kohta teeb Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus

1) ettekirjutuse välismaalase Eestist lahkumiseks, kui taotluse esitas Eestis viibiv välismaalane;

2) välismaalase piirilt tagasisaatmise otsuse, kui taotluse esitas välismaalane piiripunktis enne Eestisse sisenemist või ebaseadusliku piiriületuse tõkestamise ja menetlemise ajal.

(5) Kaebuse kiirmenetluse käigus taotluse rahuldamata jätmise kohta ja sellega seoses tehtud Eestist lahkumise ettekirjutuse või piirilt tagasisaatmise otsuse peale võib esitada halduskohtule kümne päeva jooksul otsuse välismaalasele teatavaks tegemise päevast arvates.

(6) Kiirmenetluse läbiviimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

(7) Turvalise kolmanda riigi määratlemisel lähtub Eesti Vabariik ÜRO pagulaste Ülemkomissari Ameti põhimõtetest.

(1) Eestis viibiv taotleja on kohustatud esmase küsitluse ja kiirmenetluse läbiviimise ajal viibima esmases vastuvõtukeskuses, välja arvatud juhul, kui tal on Eestis viibimiseks seaduslik alus ja ta soovib elada mujal. Esmasest vastuvõtukeskusest võib taotleja ajutiselt lahkuda Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutuse loal järgmistel juhtudel

1) esmase küsitluse toimingute läbiviimiseks;

2) vältimatu arstiabi saamiseks.

(2) Taotluse läbivaatamise ja pagulasseisundi tuvastamise ajal on taotleja kohustatud elama vastuvõtukeskuses, välja arvatud juhul, kui tal on Eestis viibimiseks seaduslik alus ja ta soovib elada mujal. Väljaspool vastuvõtukeskust võib taotleja Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutuse loal elada, kui

1) taotleja majutamise ja ülalpidamise tagab Eestis seaduslikult elav isik;

2) taotlejal on piisavalt rahalisi vahendeid enda majutamise ja ülalpidamise tagamiseks;

3) taotleja elamine väljaspool vastuvõtukeskust on vajalik tema turvalisuse tagamiseks.

(3) Käesoleva seaduse paragrahv 10.1 lõikes 3 nimetatud juhtudel ei ole lubatud taotleja elamine väljaspool vastuvõtukeskust.

(4) Taotleja, kes taotluse läbivaatamise ajal elab väljaspool vastuvõtukeskust, on kohustatud teavitama Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutust oma elukohast ja selle muutumisest ning ilmuma Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse määratud tähtaegadel nimetatud valitsusasutusse pagulasseisundi tuvastamiseks vajalike toimingute läbiviimisele.

(5) Taotlejal ei ole õigust taotluse läbivaatamise ja pagulasseisundi tuvastamise ajal Eestis töötada, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on Eestis töötamiseks seaduslik alus.

(6) Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus annab taotlejale tunnistuse, millel on taotleja foto, nimi, elukoht taotluse läbivaatamise ajal, tunnistuse kehtivusaeg ja taotleja allkiri ning mis tõendab, et välismaalane taotleb Eestis varjupaika. Taotleja, kes viibib väljaspool vastuvõtukeskust, on kohustatud politsei nõudmisel esitama tunnistuse selle kontrollimiseks ning taotleja isiku tuvastamiseks.

(7) Tunnistuse vormi ja selle väljaandmise, väljavahetamise, äravõtmise ja kehtetuks tunnistamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

(1) Esmane vastuvõtukeskus on Sotsiaalministeeriumi hallatav riigiasutus, mille ülesandeks on korraldada välismaalasele vajalike teenuste osutamist esmase küsitluse ja kiirmenetluse läbiviimise ajal.

(2) Vastuvõtukeskus on Sotsiaalministeeriumi hallatav riigiasutus, mille ülesandeks on korraldada taotlejale vajalike teenuste osutamist taotluse läbivaatamise ja pagulasseisundi tuvastamise ajal.

(3) Esmase vastuvõtukeskuse ja vastuvõtukeskuse sisekorraeeskirjad kinnitab asutuse juht.

(4) Esmane vastuvõtukeskus korraldab välismaalasele vastavalt vajadusele toetusena

1) ajutise majutamise;

2) toitlustamise ja varustamise esmavajalike riietus- ja muude tarbeesemete ning hügieenivahenditega;

3) vältimatu abi ja tervisekontrolli;

4) hädavajalikud tõlketeenused;

5) informeerimise tema õigustest ja kohustustest;

6) muud esmavajalikud teenused.

[Lõike 5 sõnastus kuni 31.12.2002]

(5) Vastuvõtukeskus korraldab taotlejale vastavalt vajadusele toetusena

1) majutamise taotluse läbivaatamise ja pagulasseisundi tuvastamise ajal;

2) toitlustamise ja varustamise esmavajalike riietus- ja muude tarbeesemete ning hügieenivahenditega ja rahaga hädapärasteks pisikulutusteks Vabariigi Valitsuse kehtestatud määra piires;

3) esmaabi ja tervisekontrolli;

4) hädavajalikud tõlketeenused ja eesti keele õpetamise;

5) informeerimise tema õigustest ja kohustustest;

6) muud esmavajalikud teenused.

[Lõike 5 sõnastus alates 1.01.2003]

(5) Vastuvõtukeskus korraldab taotlejale vastavalt vajadusele toetusena

1) majutamise taotluse läbivaatamise ja pagulasseisundi tuvastamise ajal;

2) vastuvõtukeskuses elava taotleja ja käesoleva seaduse § 9 1 lõike 2 punkti 3 alusel väljaspool vastuvõtukeskust elava taotleja varustamise toiduainetega või toitlustamise, varustamise esmavajalike riietus- ja muude tarbeesemete ning hügieenivahenditega ja rahaga hädapärasteks pisikulutusteks § 10 2 lõikes 5 toodud määras;

3) vältimatu abi ja tervisekontrolli;

4) hädavajalikud tõlketeenused ja eesti keele õpetamise;

5) informeerimise tema õigustest ja kohustustest;

6) muude esmavajalike teenuste osutamise.

(6) Esmases vastuvõtukeskuses viibiv taotleja daktüloskopeeritakse ja fotografeeritakse, välja arvatud juhul, kui taotleja on fotografeeritud ja daktüloskopeeritud esmase küsitluse läbiviimisel.

(1) Taotleja, kes taotluse läbivaatamise ajal elab vastuvõtukeskuses, on kohustatud öisel ajal viibima vastuvõtukeskuses. Öiseks ajaks loetakse ajavahemikku kella 22-st kuni 6-ni.

(2) Vastuvõtukeskus võib taotlejal lubada vastuvõtukeskusest öisel ajal eemalviibimist järgmistel juhtudel

1) arstiabi saamiseks;

2) vältimatut arstiabi vajava perekonnaliikme juures viibimiseks;

3) Eestis seaduslikult viibiva isiku põhjendatud taotluse alusel.

(3) Vastuvõtukeskusest ei ole lubatud lahkuda taotlejal

1) kes on paigutatud nakkushaiguse või selle ohu tõttu karantiini;

2) kelle isik ei ole kindlaks tehtud;

3) kelle puhul on kaalukaid põhjusi arvata, et tema viibimine väljaspool vastuvõtukeskust võib ohustada Eesti riigi julgeolekut või avalikku korda;

4) kelle suhtes on algatatud kriminaalasi ja isikut ei ole paigutatud eelvangistusse.

(4) Taotleja on kohustatud täitma vastuvõtukeskuse eeskirju ja võtma osa vastuvõtukeskuse poolt korraldatud tegevusest.

[Paragrahv 102 jõustub 1.01.2003]

(1) Taotleja soovil võib § 10 lõike 5 punktis 2 toodud vastuvõtukeskuse poolt pakutavad teenused, välja arvatud varustamine esmavajalike riietus- ja muude tarbeesemetega, asendada rahalise toetusega käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 toodud määras.

(2) Väljaspool vastuvõtukeskust § 9 1 lõike 2 punktide 1 ja 2 alusel elavale taotlejale ei maksta rahalist toetust ega võimaldata § 10 lõike 5 punktide 1 ja 2 alusel vastuvõtukeskuse poolt pakutavaid teenuseid.

(3) Taotlejale makstav rahaline toetus on võrdne kehtiva minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuva toimetulekupiiriga.

(4) Perekonna teise ja iga järgneva liikme toetuse suurus on 80 protsenti perekonna esimese liikme toetuse suurusest. Toetust makstakse üksnes taotlejatest perekonnaliikmetele.

(5) Vastuvõtukeskuses elavale taotlejale makstav toetus hädapärasteks pisikulutusteks moodustab 10 protsenti käesoleva paragrahvi lõikes 3 toodud määrast.

(1) Vormikohane taotlus esitatakse Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutusele.

(2) Vormikohases taotluses märgib taotleja oma ees- ja perekonnanime, teised nimed, kui need kuuluvad varjupaigataotleja isikuandmete hulka, sünniaja ja -koha, kodakondsuse, alalise asukohamaa ja riigi, mille kaudu taotleja saabus Eestisse, hariduse, elukutse, emakeele ja võõrkeeled, mida taotleja valdab, üksikasjaliku põhjenduse, miks ta taotleb Eestis varjupaika, ning annab allkirja.

(3) Alaealise taotleja eest esitab taotluse tema vanem või eestkostja. Juhul kui alaealisel taotlejal ei ole vanemat või eestkostjat, määrab kohus vastuvõtukeskuse ettepanekul talle eestkostja.

(4) Taotluse vormi kehtestab Vabariigi Valitsus.

(5) Taotlusele lisab taotleja

1) isikut ja kodakondsust tõendavad dokumendid, kui need taotlejal on;

2) haridust ja töökäiku tõendavad dokumendid, kui need taotlejal on;

3) elulookirjelduse, milles taotleja näitab ära oma päritolu, tööalase, sõjaväelise ja poliitilise tegevuse, kohtuliku karistatuse, perekonnaseisu ning andmed abikaasa ja alaealiste laste kohta ning varandusliku seisu ja sissetulekud;

4) muud tõendid, mis näitavad taotleja vastavust konventsiooni ja protokolli pagulase-mõiste määratlusele, kui need taotlejal on.

(6) Kui taotleja on kirjaoskamatu või tema tervislik seisund ei võimalda oma käega dokumente täita, teeb seda taotleja ütluste järgi Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutuse poolt selleks volitatud riigiametnik.

(7) Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus viib taotlejaga läbi põhjaliku küsitluse ja vajadusel täiendavad küsitlused tema Eestisse saabumise asjaolude ja varjupaiga taotlemise põhjuste kohta. Põhjaliku küsitluse ning täiendava küsitluse tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

(8) Kui taotlejal puudub kehtiv isikut tõendav dokument, teeb Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus taotleja isiku kindlaks muude tõendite alusel.

(9) Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus, esmane vastuvõtukeskus ja vastuvõtukeskus säilitavad taotleja isikuandmed ja muud dokumendid ja tagavad nende konfidentsiaalsuse.

(1) Taotluse vaatab läbi Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus.

(2) Taotluse läbivaatamise käigus kontrollib valitsusasutus esitatud dokumentide ja andmete õigsust, taotleja usutavust ning vastavust käesoleva seaduse paragrahvis 5 sätestatud tingimustele, analüüsib taotluse põhjendatust ning teeb põhjendatud otsuse anda taotlejale varjupaik või jätta taotlus rahuldamata.

(3) Taotlejale, kelle taotlus on jäetud rahuldamata, teeb Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, selle mittetäitmisel saadab Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus ta Eestist välja.

(1) Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus peatab pagulasseisundi tuvastamise, kui taotleja ei ole ilmunud kolme kuu jooksul pagulasseisundi tuvastamiseks vajalike toimingute läbiviimisele ning Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutusel ei ole õnnestunud kindlaks teha taotleja asukohta. Pagulasseisundi tuvastamine ja taotluse menetlemine taastatakse, kui taotleja ilmub üheksa kuu jooksul pagulasseisundi tuvastamise peatamisest arvates Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutusse pagulasseisundi tuvastamiseks vajalike toimingute läbiviimisele.

(2) Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus lõpetab taotluse menetlemise, kui taotleja ei ole ilmunud ühe aasta jooksul pagulasseisundi tuvastamiseks vajalike toimingute läbiviimisele ning Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutusel ei ole õnnestunud kindlaks teha taotleja asukohta.

(1) Välismaalane, kellele on antud varjupaik, lahkub vastuvõtukeskusest.

(2) Valitsusasutus korraldab vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale ja kokkuleppel kohaliku omavalitsusega pagulaste asumise kohalikesse omavalitsusüksustesse, pidades silmas pagulaste proportsionaalset jaotumist omavalitsusüksuste vahel ning elamis- ja töötamisvõimalusi.

(3) Pagulase vastuvõtmist korraldab kohalik omavalitsus, osutades pagulasele kaasabi

1) elukoha leidmisel;

2) töökoha leidmisel;

3) sotsiaal- ja tervishoiuteenuste saamisel;

4) tõlke ja eesti keele õppimise korraldamisel;

5) koolituse ja kultuuriteenuste saamisel;

6) oma õiguste ja kohustuste kohta teabe saamisel;

7) muude küsimuste lahendamisel.

(4) Pagulase vastuvõtmisega seotud kulud kaetakse riigieelarvest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud määrades ja korras.

[Paragrahvi 13 sõnastus alates 1.01.2003]

(1) Välismaalane, kellele on antud varjupaik, võib vastuvõtukeskuses viibida kuni kohalikku omavalitsusüksusesse elama asumiseni.

(2) Sotsiaalministeerium korraldab kokkuleppel kohalike omavalitsustega pagulaste asumise kohalikesse omavalitsusüksustesse, arvestades pagulaste terviseseisundit, sugulaste ja hõimlaste elukohta ning pidades silmas töötamis- ja elamisvõimalusi ning pagulaste proportsionaalset jaotumist kohalike omavalitsusüksuste vahel. Pagulane võib osaleda talle sobiva kohaliku omavalitsusüksuse otsimisel.

(3) Sotsiaalministeerium korraldab pagulase kohalikku omavalitsusüksusesse asumise nelja kuu jooksul, alates taotlejale varjupaiga andmise päevast. Tähtaja jooksul kohalike omavalitsusüksustega kokkuleppele mittejõudmisel korraldab käesoleva paragrahvi lõikes 4 toodud teenuste osutamist pagulasele Sotsiaalministeerium.

(4) Pagulase vastuvõtmist korraldab kohalik omavalitsus ja osutab vajaduse korral pagulasele kaasabi

1) elukoha leidmisel;

2) sotsiaal- ja tervishoiuteenuste saamisel;

3) tõlketeenuse ja eesti keele õppimise korraldamisel;

4) oma õiguste ja kohustuste kohta teabe saamisel;

5) muude küsimuste lahendamisel.

(5) Pagulase kohalikku omavalitsusüksusesse elama asumisel tekkivad kulud kaetakse riigieelarvest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja korras.

(6) Pagulane, kes ei soovi elama asuda kohalikku omavalitsusüksusesse, kus ollakse tema vastuvõtmiseks valmis, peab ise otsima elukoha ja kandma sellega seotud kulud. Pagulasele võimaldatakse majutus vastuvõtukeskuses kahe kuu vältel pärast keeldumist

[Lõike 1 sõnastus kuni 31.12.2002]

(1) Pagulasel on Eestis viibimise ajal õigus saada riiklikku elatusraha, lastetoetust, tööturuteenuseid ja töötu riiklikku abiraha, sotsiaaltoetusi ja muud abi Eesti alalise elanikuga samadel alustel, mis on sätestatud seadustes, ja Vabariigi Valituse poolt kehtestatud tingimustel ja korras.

[Lõike 1 sõnastus alates 1.01.2003]

(1) Pagulasel on Eestis viibimise ajal õigus saada riiklikku elatusraha, peretoetusi, tööturuteenuseid ja töötu riiklikku abiraha, sotsiaaltoetusi ja muud abi Eesti alalise elanikuga samadel alustel, mis on sätestatud seadustes, ja Vabariigi Valituse poolt kehtestatud tingimustel ja korras.

(2) Kohalik omavalitsus võib maksta pagulasele, kelle varaline seis ei võimalda elamist korraldada omal kulul, ühekordset toimetulekutoetust.

(3) Pagulasele, kes pöördub tagasi oma kodakondsusjärgsesse riiki, alalisele asukohamaale või asub ümber muusse riiki, võib Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja korras maksta riigieelarvest ühekordset toetust ulatuses, mis korvab täielikult või osaliselt tema reisikulud.

[Lõike 4 sõnastus kuni 31.12.2002]

(4) Füüsiline või juriidiline isik võib osaleda pagulase vastuvõtmisel ja tema toetamisel, andes majanduslikku või muud abi. Abiandmist koordineerib kohalik omavalitsus.

[Lõike 4 sõnastus alates 1.01.2003]

(4) Füüsiline või juriidiline isik võib osaleda pagulase vastuvõtmisel ja tema toetamisel, andes majanduslikku või muud abi. Abiandmist koordineerib kohalik omavalitsus, käesoleva seaduse § 13 lõikes 3 sätestatud juhtudel Sotsiaalministeerium.

(1) Koos varjupaiga andmise otsustamisega otsustab Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus pagulasele tähtajalise elamisloa andmise, mille kehtivusaeg ei tohi ületada kahte aastat.

(2) Pagulase tähtajalist elamisluba võib valitsusasutus pikendada, kui asjaolud, mis tingisid temale varjupaiga andmise, ei ole ära langenud.

(3) Pagulase tähtajalise elamisloa pikendamine toimub Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

(4) Pagulase abikaasale, kes ei ole Eesti kodanik ega pagulane, võib valitsusasutus anda elamisloa samadel alustel kui Eestis alaliselt elava isiku abikaasale vastavalt välismaalaste seaduse paragrahv 12 lõikele 2.

(5) Pagulase alaealisele lapsele, kes ei ole Eesti kodanik ega pagulane, annab valitsusasutus sama liiki ja sama kehtivusajaga elamisloa mis pagulasele.

(6) Alalise elamisloa võib valitsusasutus anda pagulasele välismaalaste seaduse Paragrahv 12 lõikes 3 sätestatud tingimustel.

(1) Välismaalasele, kes on saanud varjupaiga, võib Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus anda tööloa kehtivusega kuni kaks aastat, määratlemata selles tööandjat.

(2) Pagulase tööluba võib valitsusasutus pikendada või anda uue tööloa, kui pagulasel on kehtiv elamisluba.

Pagulase elamis- ja tööloa tühistab Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus seoses pagulasseisundi lõppemisega.

(1) Pagulasele antakse isikut tõendavate dokumentide seaduses sätestatud alustel pagulase reisidokument.

(2) Muid riigi poolt väljaantavaid dokumente antakse pagulasele samadel alustel kui teistele elamisloa alusel Eestis viibivatele välismaalastele.

(3) [kehtetu]

(1) Välismaalane lakkab olemast pagulane kooskõlas konventsiooniga, kui

1) ta pöördub vabatahtlikult tagasi kodakondsusjärgsesse riiki või alalisele asukohamaale või annab ennast vabatahtlikult selle riigi kaitse alla, või

2) asub omal vabal tahtel alaliselt elama mõnda muusse riiki,

3) saab omal vabal tahtel tagasi varem kaotatud kodakondsuse, või

4) saab Eesti või mõne muu riigi kodakondsuse, või

5) eivajaenam Eesti riigi kaitset, kuna asjaolud, mis tingisid varjupaiga andmise, on ära langenud, või

6) kui varjupaik võetakse ära käesolevas seaduses sätestatud korras.

(2) Pagulasseisundi lõppemise tuvastab Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus oma otsusega.

Välismaalasele, kelle puhul on pagulasseisundi lõppemine tuvastatud, teeb Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutus ettekirjutuse Eestist lahkuda, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on tekkinud muu õiguslik alus Eestis viibimiseks.

(1) Eesti Vabariik ei saada taotlejat või pagulast välja ega tagasi riiki, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu.

(2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata taotlejale või pagulasele, kelle suhtes on põhjendatud kartus, ettavõib asetada ohtu riigi julgeoleku või kes on kohtuotsuse alusel mõistetud süüdi eriti raskes kuriteos ja on seetõttu ühiskonnaohtlik.

Vabariigi Valitsuse määratud valitsusasutuse otsusega võetakse isikult varjupaik ära

1) varjupaiga andmisest keeldumise aluste tuvastamisel;

2) kui ta on kohtu poolt süüdi mõistetud raskes kuriteos ja tema jätkuv Eestis viibimine on ohuks Eesti julgeolekule ja avalikule korrale.

(1) Pagulaste probleemide lahendamisel teeb Eesti Vabariik koostööd ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ametiga, aidates teda konventsiooni ja protokolli kohaldamise järelevalves.

(2) Eesti Vabariik tagab konventsiooni ja protokolli järgsete kohustuste täitmise ja edastab Ülemkomissari Ametile teavet ning statistilisi andmeid järgmiste asjaolude kohta

1) pagulaste olukord;

2) konventsiooni ja protokolli kohaldamine;

3) pagulaste kohta kehtivad ja kehtestatavad õigusaktid.

Varjupaigataotluse esitanud isikute ja pagulaste kohta peetakse riiklikku pagulaste registrit.

Kuni konventsiooni artiklis 28 sätestatud reisidokumendi väljaandmiseni Eestis võidakse käesoleva seaduse paragrahv 18 lõikes 1 nimetatud pagulasele anda välismaalase pass, millesse on tehtud eesti ja inglise keeles kanne "28. juuli 1951. a. konventsioon" ning mille kehtivus on kuni kaks aastat. Välismaalase passi väljaandmine toimub kooskõlas välismaalaste seadusega.

[Käesolevast tekstist välja jäetud.]

Käesolev seadus jõustub üheaegselt konventsiooniga.