Eesti NSV seadus "Eesti looduse kaitse kohta"

Looduse kaitse on loodusele ja tema elementidele inimtegevusest tuleneva kahjuliku mõju vältimine, looduse tasakaalu säilitamine ja looduse säästliku kasutamise korraldamine.

Looduse kaitse eesmärgid on

1) inimesele elukõlbliku looduskeskkonna tagamine;

2) eluslooduse liigirikkuse ja genofondi säilitamine;

3) ökosüsteemide ja maastike mitmekesisuse säilitamine;

4) maavarade säilitamine võimalikult pikaks ajaks;

5) haruldaste loodusobjektide säilitamine;

6) loodusega seotud kultuuripärandi säilitamine.

Eesti looduse kaitse seaduse ülesandeks on anda alused seadusandlusele, mis reguleerib looduse kasutamist ja kaitset Eesti territooriumil.

Eesti NSV looduskaitsealane seadusandlus koosneb käesolevast seadusest ja muudest looduse kaitse ja kasutamise alastest Eesti NSV seadusandlikest aktidest.

Looduse kaitse eesmärgid saavutatakse eelkõige kohalikele tingimustele ja loodushoidlikele tavadele rajaneva looduskasutuse ja -kaitse korraldamisega, kusjuures majandus-, sotsiaal- ja riigikaitselises tegevuses kuulub prioriteet looduskaitseabinõudele.

Looduse kaitse oluline eeldus on vabariigi haridusorganite poolt kõiki elanikkonnakihte hõlmava looduskaitsealase hariduse ja kasvatuse süsteemi arendamine.

Looduskasutus on suhe inimtegevuse ja looduse vahel, mis avaldub

1) looduse kasutamises või mõjutamises majanduslikel, esteetilistel, tervishoidlikel või teaduslikel eesmärkidel loodusvarade eemaldamiseta looduslikust asukohast või taastuvate loodusvarade uuenemisvõime rikkumiseta ja maastiku üldilmet mõjutamata;

2) loodusvarade eemaldamises nende looduslikust asukohast või nende loodusliku struktuuri ja paiknemise muutmises;

3) loodusobjektide ja loodusega seotud kultuuripärandi võtmises kaitse alla;

4) territooriumi, sealhulgas akvatooriumi, maapõue ja õhuruumi kasutamises;

5) jäätmete paigutamises loodusesse.

Vastavalt Eesti NSV konstitutsiooni paragrahvi 11 lõikele 2 on maa, maapõu, õhuruum, sise- ja territoriaalveed, mandrilava, metsad ja muud loodusvarad Eesti NSV riiklik omand, mille kasutamist korraldavad Eesti NSV Valitsus ja kohaliku omavalitsuse organid.

Eesti NSV Ülemnõukogu pädevuses on looduskaitse üldpoliitika kujundamine ning sellealase tegevuse põhisuundade kinnitamine, seaduste vastuvõtmine riiklike looduskaitsealade ja rahvusparkide kaitse kohta, ökoloogiliste kriisi- ja katastroofipiirkondade väljakuulutamine.

Eesti NSV Valitsuse pädevuses on looduse kaitse üldpoliitika valjatöötamine ja elluviimine, sellealaste välissidemete ja liiduvabariikide vaheliste suhete arendamine, looduse kaitse arendamine, maakondade ja vabariiklike linnade vaheliste looduse kaitse alaste lahkhelide reguleerimine, abinõude kavandamine ökoloogiliste kriisisituatsioonide ja katastroofide ärahoidmiseks, loodusõnnetuste ja suurte avariide tagajärgede likvideerimise korraldamine, ühiskasutuses olevate loodusvarade kasutamise reguleerimine.

Kohaliku omavalitsuse organite pädevus looduse kaitse alal

Riiklike looduskaitseorganite pädevuses on looduskaitse tegevusprogrammide väljatöötamine ja elluviimine, loodusvarade arvestus ja looduskasutuse hindamine, looduse seisundi jälgimine, kontroll looduskasutuse ja loodusobjektide kaitse üle.

Loodust võivad kasutada ettevõtted, asutused, organisatsioonid, sealhulgas sõjaväeosad ja kodanikud vastavalt kohaliku omavalitsuse organiga sõlmitud lepingule, millega määratakse kindlaks lepingujärgse looduskasutaja pädevus loodusvara kasutamise tingimuste ja korra osas.

(1) Igal kodanikul on õigus viibida looduses, korjata marju ja seeni ning kasutada muid loodusande, kui sellega ei tekitata kahju loodusele või loodusvara lepingujärgsele kasutajale ega häirita teda.

(2) Nimetatud õigus ei kehti riiklikel looduskaitsealadel ja rahvusparkides, asutuste kinnistel territooriumidel, majapidamiste aedades ja õuedel ning erirežiimiga objektidel.

Eestis juhivad looduskaitset ja looduskasutust Eesti NSV Ülemnõukogu, Eesti NSV Valitsus, kohaliku omavalitsuse organid ning riiklikud looduskaitseorganid.

Eesti NSV riiklik looduskaitsesüsteem koosneb selleks volitatud riiklikest organitest.

Eesti NSV riiklike looduskaitseorganite otsuste täitmine on kohustuslik.

(1) Looduskeskkond on ressurss, mis on eelduseks inimese heaolu, tema kehalise ja vaimse tervise, elu ohutuse ja turvalisuse saavutamisel.

(2) Looduskeskkonnale ja organismidele inimtegevusest tingitud kahjulikult mõjuvaid tegureid normeerib riik. Kohaliku omavalitsuse organid võivad kehtestatud norme karmistada vastavalt piirkonna iseärasustele.

(3) Looduskeskkonna seisund peab vastama piirkonnas kehtivatele normatiividele. Looduskeskkonna seisundit jälgitakse pidevalt seiresüsteemide abil.

Igal kodanikul ja ühiskondlikul ühendusel on õigus osaleda looduse kaitse ja loodusvarade kasutamisega seotud küsimuste lahendamises ning pöörduda haldus- või õiguskaitseorganite poole nõudega lõpetada loodusvarade ebaratsionaalne kasutamine ja igasugune muu tegevus, mis kahjustab või ohustab loodust.

Taime- ja loomaliike, nende kooslusi üksikobjekte ja territooriume kaitstakse riikliku kaitse alla võtmisega selleks kehtestatud korras koos karmimate kaitsenõuete kehtestamise ja rakendamisega.

Kaitse alla võetakse

1) haruldased ja hävimisohus olevad erilise teadusliku või esteetilise väärtusega taime-, seene- ja loomaliigid ning nende kooslused, samuti kivistised ja mineraalid;

2) haruldased pinnavormid, pargid, veekogud ja muud teadusliku, kultuurilis-ajaloolise või esteetilise väärtusega looduse üksikobjektid;

3) teadusliku või esteetilise väärtusega maastikud, rannad ning maa- ja veealad, millel on oluline tähtsus looduskeskkonna, taimeliikide kasvukohtade, loomaliikide elupaikade ja muude loodusobjektide kaitsmisel.

Taime-, seene- ja loomaliigid, nende kooslused, kivistised, mineraalid, looduse üksikobjektid ning maa- ja veealad võetakse kaitse alla kaitstavate loodusobjektide seadusega kehtestatud korras.

Taime-, seene- ja loomaliikide, nende koosluste, kivististe, mineraalide, looduse üksikobjektide ning maa- ja veealade kaitset korraldatakse kaitstavate loodusobjektide seadusega kehtestatud korras.

Looduskasutuse eesmärk on inimese materiaalsete ja vaimsete vajaduste rahuldamine ning majandusliku ja sotsiaalse tegevuse võimaldamine.

Looduskasutus on lubatud tingimusel, et säilitatakse eluks kõlblik looduskeskkond ja loodusvarasid kasutatakse ulatuses, mis on kooskõlas looduse kaitse eesmärkidega ning tagatakse taastuvate loodusvarade taastootmine. Looduskeskkonda mõjutav inimtegevus on lubatav vaid normide piires.

Looduskasutus on tasuline või tasuta.

Käesolevas seaduses käsitatakse territooriumina Eesti NSV piires olevat maismaad, siseveekogusid ning Eesti NSV territoriaalvett.

Territooriumi lubatakse kasutada tingimusel, et

1) see ei põhjusta loodusele ohtlike ja pöördumatuid muutusi;

2) säilib Eestile iseloomulik ja mitmekesine maastik;

3) tagastatakse inimese eluks kõlblik elukeskkond ja eluslooduse normaalne areng;

4) taastatakse inimtegevusest ja loodusõnnetustest rikutud alad;

5) tagatakse genofondi säilimine.

Käesolevas seaduses käsitatakse mullana elutegevusest haaratud ja taimkattega koos talitlevat maakoore pindmist viljakat kihti.

(1) Mulda kasutatakse looduslike ja kultuurtaimede saakide saamiseks nii, et ei väheneks tema viljakus.

(2) Rajatiste alla jääv huumuslik mullakiht tuleb eemaldada mullaviljakuse suurendamiseks mujal.

Käesolevas seaduses käsitatakse

1) maapõuena ruumi, mis hõlmab uurimistööks ja maavarade tootmiseks kättesaadava maakoore ülaosa;

2) maavaradena maapõues paiknevaid mineraalaineid ja orgaanilisi lasundeid, sealhulgas turvast, ravimuda jm.

Maapõue ja maavarasid kasutatakse tingimusel, et

1) kaevandamisel tagatakse nende ja kaasnevate loodusvarade kompleksne ja säästlik kasutamine ning välditakse elukeskkonna ja maapõue saastamist;

2) rekultiveeritakse kaevandamisel rikutud maa;

3) taastuvaid maavarasid kasutatakse nende loodusliku taastumise ulatuses.

Käesolevas seaduses käsitatakse veena Eesti NSV territooriumi pinna-, põhja- ja merevett.

Vett kasutatakse tingimusel, et looduslikus ringluses säilitatakse vajalik veehulk ning tagatakse selle normatiivne puhtus ja vee-elustiku säilimine.

Veekogusid ja nende vett kasutatakse tingimusel, et säilitatakse veekogu ökoloogiline tasakaal ega kahjustata veekogu kui maastikuelementi.

Käesolevas seaduses käsitatakse õhuna Eesti NSV territooriumi kohal olevat välisõhku (atmosfääri).

Õhku kasutatakse tingimusel, et see ei põhjusta paikkonna õhu kvaliteedi muutust üle kehtestatud normatiivide.

Käesolevas seaduses käsitatakse elusloodusena looduslikku taimestikku, sealhulgas metsa, looduses vabalt elavaid loomi ja muid elusorganisme.

Elusloodust kasutatakse tingimusel, et

1) säilitatakse tema taastumisvõime;

2) säilitatakse tema liigiline mitmekesisus ja koosluste püsivus kogu Eesti territooriumil;

3) loodust ei risustata bioloogiliselt.

Jäätmetena käsitatakse inimtegevuses tekkivaid jääke ja teisaldatud aineid.

Majandustegevuses tuleb kasutada võimalikult vähejäätmelisi ja loodusele ohutuid tehnoloogiaid.

(1) Jäätmed kõrvaldatakse tootmisest ja olmest nende

1) korduvkasutamisega;

2) ladustamisega;

3) hajutamisega;

4) matmisega.

(2) Tootmisprotsessis tekkinud jäätmete looduskeskkonnale ohutu kõrvaldamise eest vastutab nende tekitaja.

(3) Olmejäätmete kõrvaldamise korraldab kohaliku omavalitsuse organ.

(4) Jäätmete kõrvaldamisega seotud kulud kannab nende tekitaja.

Jäätmed kõrvaldatakse viisil, mis tagab võimaluse nende edasiseks majanduslikuks kasutamiseks või nende ohutuse looduskeskkonnale.

Looduskeskkonna häiringuna käsitatakse inimtegevusega kaasnevat looduskeskkonda mõjutavat jääksoojust, müra, kiirgust jms.

Looduskeskkonna häirimine on lubatav kehtivate normatiivide piires.

(1) Riiklikud looduskaitseorganid koondavad, koguvad, töötlevad, säilitavad ja väljastavad andmeid looduse seisundi ja kasutamise kohta.

(2) Looduskeskkonna seisundit jälgitakse ja hinnatakse riikliku seiresüsteemi abil. Ettevõtete loodust mõjutava tegevuse jälgimine toimub ettevõtete endi kulul.

(3) Riiklikel looduskaitseorganitel ja kohaliku omavalitsuse organitel on õigustasuta ja piiranguteta saada kogu informatsiooni Eesti loodusega seotud uuringute tulemustest ning looduskasutusest ja looduskeskkonna seisundist.

(4) Looduskaitsealase teadustööga seotud informatsiooni väljastamisel tagatakse koguja ja töötleja autoriõigus.

(1) Looduskaitsealane informatsioon on avalik ning selle põhinäitajaid esitavad riiklikud looduskaitseorganid regulaarselt avaldamiseks massiteabevahendites.

(2) Riiklikud looduskaitseorganid on kohustatud viivitamatult informeerima avalikkust looduses aset leidnud avariidest ja norme ületavatest reostusjuhtudest.

(3) Igal kodanikul on õigus saada informatsiooni tema kodukoha loodust ja elukeskkonda mõjutavate projektide, tööde ja ürituste kohta.

(1) Eesti NSV territooriumil asuvate loodusvarade ja nende kasutamise üle peetakse riiklikku arvestust.

(2) Eesti loodusvarasid majandatakse riikliku arvestuse alusel.

–

Välisriikide juriidilised isikud ja kodanikud ning kodakondsuseta isikud on kohustatud hoidma Eesti loodust ja kaitsma selle rikkusi vastavalt Eesti NSV seadusandlusele.

Kui rahvusvahelise lepinguga laienevad Eesti NSV-le looduskaitselised nõuded, mis erinevad Eesti NSV looduse kaitse ja kasutamise alase seadusandlusega kehtestatutest, siis kohaldatakse rahvusvahelise lepingu nõudeid, välja arvatud juhtudel, mil Eestis kehtivad nõuded on karmimad.