Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-115-02 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2002. a kohtuotsus V. T. süüdistuses KrK § 175 lg 1 järgi — RT III, 2002, 31, 338

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-115-02 Otsuse kuupäev 7. november 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi V. T. süüdistuses KrK § 175 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. augusti 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/579/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu V. T. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 22. oktoober 2002. a Istungil osalenud isikud Vandeadvokaat Ilmo Maaroos ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. augusti 2002. a kohtuotsus V. T. süüdimõistmises KrK § 175 lg 1 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada, kassatsioonkautsjon tagastada. 3. Kohtuotsus jõustub 7. novembril 2002. a ega ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. V. T. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 175 lg 1 järgi selles, et tema, olles 10. detsembril 2001. a Pärnu Maakohtus tunnistajana ülekuulamisel hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluse andmise eest KrK § 175 järgi, andis kohtuistungil teadvalt vale ütluse selles, et kui tema oli koos R. T. ja T. L-iga Pärnus Ilvese baaris, siis R. T. ei teinud ettepanekut müüa E. T-le tagastamata metsa ning petta välja sel teel kannatanult raha ja et E. T. poolt T. L-ile antud 15 000 krooni jagasid R. T. ja T. L. omavahel. 2. Pärnu Maakohtu 18. veebruari 2002. a otsusega tunnistati V. T. talle esitatud süüdistuses KrK § 175 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati vabadusekaotusega kolmeks kuuks tingimuslikult üheaastase katseajaga. 3. Pärnu Maakohtu 18. veebruari 2002. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse V. T. kaitsja vandeadvokaadi abi Toomas Kõiv. Apellatsioonkaebuses taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja V. T. suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. märtsi 2002. a määrusega Pärnu Maakohtu 18. veebruari 2002. a otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse AKKS § 14 lg 1, § 31 p 3 ja § 39 lg 3 p 7 alusel kohtuotsuses motiivide puudumise tõttu. 5. Pärnu Maakohtu 25. aprilli 2002. a otsusega mõisteti V. T. KrK § 175 lg 1 järgi õigeks. Maakohus leidis, et kuna V. T. oli 10. detsembril 2001. a Pärnu Maakohtus arutatud kriminaalasjas tunnistajaks, ei saa tema süüdistus tugineda selles kriminaalasjas tehtud kohtuotsusele ja lugeda kohtualuse süü selle põhjal tõendatuks, kuna selles kriminaalasjas ei olnud V. T. kohtualuseks. Kohus märkis, et kuigi nii kohtuotsus kui ka kohtuistungi protokoll on käsitletavad nn muude dokumentidena KrMK § 48 lg 2 mõttes, saab nendega tuvastada üksnes mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millega loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt valeütluse andmist. Maakohus asus seisukohale, et kuna V. T. poolt kuriteo toimepanemist ei ole võimalik lugeda tõendatuks 10. detsembri 2001. a kohtuistungi protokolli ning kohtuotsusega ja muud süütõendid tema vastu puuduvad, tuleb V. T. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 6. Pärnu Maakohtu 25. aprilli 2002. a kohtuotsuse peale esitas apellatsioonprotesti Pärnu Prokuratuuri prokurör mai Merisaar. Apellatsioonprotestis paluti maakohtu otsus V. T. õigeksmõistmises tühistada ja tunnistada V. T. KrK § 175 lg 1 järgi süüdi. 7. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. augusti 2002. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu 25. aprilli 2002. a otsus V. T. õigeksmõistmises. Ringkonnakohus mõistis V. T. KrK § 175 lg 1 järgi süüdi ja karistas teda kolmekuulise vabadusekaotusega tingimuslikult üheaastase katseajaga. 7.1. Kohtukolleegium leidis, et Pärnu Maakohus asus ekslikult seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid V. T. süüd valeütluse andmises. Kriminaalkolleegium märkis, et Pärnu Maakohus on oma otsuses ebaõiges kontekstis refereerinud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-81-00, milles Riigikohus asus seisukohale, et valeütluste andmine kui omaette kuritegu peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks, lahutatult sellest kriminaalmenetlusest, mille raames valeütluste andmine toimus. Ringkonnakohus osutas, et Pärnu Maakohus jättis tähelepanuta, et käesoleva kriminaalmenetluse esemeks ongi V. T-le omistatav valeütluste andmine kui KrK § 175 lõikes 1 kirjeldatud kuritegu. Ringkonnakohus leidis, et maakohus käsitles küll õigesti 10. detsembri 2001. a Pärnu Maakohtu otsust ja kohtuistungi protokolli R. T. ja T. L. süüdistusasjas dokumentaalsete tõenditena KrMK § 48 lg 2 mõttes, kuid tegi nendest järeldused, mis ei vasta faktilistele asjaoludele. 7.2. Kohtukolleegium nõustus prokuröri protestis väljendatuga, et V. T. tunnistajana ülekuulamise protokollidega 17. ja 28. märtsist 2000, Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2001. a kohtuotsusega R. T. ja T. L. süüdistusasjas ning sama kohtuistungi protokolliga kui dokumentaalsete tõenditega on tõendamist leidnud tegelikkusele mittevastavate asjaolude teatamine V. T. poolt kui KrK § 175 lõikes 1 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsele küljele vastav faktiline asjaolu. Ringkonnakohus märkis, et V. T. tunnistajana ülekuulamise protokollidest nähtub, et tema poolt eeluurimisel antud ütlused erinevad V. T. poolt 10. detsembril 2001. a Pärnu Maakohtus toimunud kohtuistungil antud ütlustest. Kriminaalkolleegium juhtis tähelepanu asjaolule, et nimetatud dokumentidest nähtub ka, et V. T. oli enne igat ülekuulamist hoiatatud kriminaalvastutusest teadvalt valeütluse andmise eest. 7.3. Kohtukolleegium nõustus prokuröri protestis väljendatuga ka osas, et V. T-le omistatava kuriteo subjektiivne külg – otsene tahtlus valeütlusi anda – nähtub üheselt Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2001. a kohtuistungi protokollist, mille kohaselt V. T. võtab omaks teadlikult tegelikkusele mittevastavate ütluste andmise, kinnitades, et on oma ütlusi muutnud T. L. kaitsmiseks. Veel märkis ringkonnakohus, et tegelikkusele mittevastavate ütluste andmist on V. T. tunnistanud ka käesoleva kriminaalasja arutamisel Pärnu Maakohtus. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 8. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. augusti 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu V. T.. Kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja V. T. õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. 8.1. V. T. leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust, kuna ei ole tema süüdimõistmisel lähtunud sellest süüdistusest, mille järgi V. T. oli Pärnu Maakohtus kohtu alla antud, millist süüdistust esimese astme kohus arutas ning mille kohta otsus tehti. V. T. rõhutab, et teda süüdistati selles, et tema, olles 10. detsembril 2001. a Pärnu Maakohtus tunnistajana ülekuulamisel hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise eest, andis kohtuistungil teadvalt valeütlusi. Ringkonnakohus mõistis ta aga süüdi tunnistajana valeütluste andmises, täpsustamata, kus ja millal see valeütluste andmine toimus. Seega tekitas ringkonnakohus kassaatori arvates hoopis erineva kriminaalmenetluse eseme. Kassaator leiab ka, et ringkonnakohus ei ole toonud välja neid tõendeid, mis kinnitaksid, et V. T. andis valeütlusi just nimelt 10. detsembril 2001. a toimunud Pärnu Maakohtu istungil. V. T. rõhutab, et ringkonnakohus on väljunud esitatud süüdistuse piiridest ja mõistnud tema süüdi teos, mida esimese astme kohus ei arutanud ning jätnud märkimata, milliste tõenditega see süüdistus on tõendatud. V. T. on seisukohal, et iseseisva kriminaalmenetluse käigus ei ole kogutud tõendeid, mis kinnitaksid talle esitatud süüdistust. 8.2. Veel rõhutab kassaator, et kuna ringkonnakohus tegi uue sisulise otsuse, siis pidanuks AKKS § 29 lõikest 6 tulenevalt selle motiveeriv- ning resolutiivosa vastama esimese astme kohtu otsusele esitatavatele nõuetele. Samas on ringkonnakohus jätnud KrMK § 274 p 4 nõudeid eirates oma otsuses näitamata, millises süüdistuses kohus kohtualuse süüdi tunnistab ja millistel tõenditel see kohtu järeldus põhineb. Kassaator palub nimetatud rikkumised tunnistada kriminaalmenetluse seaduse olulisteks rikkumisteks AKKS § 39 lg 4 tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 9. Ringkonnakohus on õigesti juhtinud tähelepanu asjaolule, et Pärnu Maakohtu 25. aprilli 2002. a kohtuotsuses on ebaõigesti refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-81-00 ning et maakohus on õigesti käsitlenud Pärnu Maakohtu 10. detsembri 2001. a kohtuotsust ja kohtuistungi protokolli R. T. ja T. L. süüdistusasjas dokumentaalsete tõenditena KrMK § 48 mõttes, kuid teinud nendest järeldused, mis ei vasta faktilistele asjaoludele. 9.1. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et kui apellatsioonikohus, kasutades talle AKKS § 32 lg 3 p-ga 2 antud õigust, teeb asjas uue, sisult esimese astme kohtu otsusele vastupidise otsuse, peab ta lisaks motiividele, mille alusel tühistatakse esimese astme kohtu otsus, kinni pidama ka KrMK §-dest 273–275. KrMK § 274 p 4 kohaselt peab kohus kohtuotsuses muuhulgas näitama, millises süüdistuses kohus kohtualuse süüdi tunnistab ning süüdistuse muutmise motiivid, kui kohus seda tegi. KrMK § 46 1. lõike järgi kuuluvad tõendamisesemesse ka kuriteo toimepanemise aeg, koht, viis ja muud asjaolud. 10. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 21. augusti 2002. a kohtuotsusest aga ei selgu paraku tõendamiseseme obligatoorsed asjaolud – millal ja kus teadvalt antud valeütluste eest on V. T. süüdi tunnistatud. Märgitakse üksnes, et on tõendamist leidnud tegelikkusele mittevastavate asjaolude esitamine V. T. poolt kui KrK § 175 lg-s 1 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsele küljele vastav faktiline asjaolu. Kuna eelnevalt loetletakse tõenditena nii V. T. tunnistajana ülekuulamise protokolle kui ka kohtuistungi protokolli, pole võimalik teha ühest järeldust selle kohta, milliseid neist ütlustest pidas ringkonnakohus teadvalt antud valeütlusteks. Loetletud menetlusnormide rikkumine on käesolevas kriminaalasjas võtnud kohtualuselt võimaluse teada, milles teda süüdistatakse ja seega eiranud tema kaitseõigust. Need rikkumised on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates sedavõrd olulised AKKS § 39 lg 4 mõttes, et toovad vastavalt AKKS § 64 p-le 1 kaasa kohtuotsuse tühistamise ning vastavalt AKKS § 63 p-le 2 kriminaalasja saatmise Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Ott JÄRVESAAR Jüri ILVEST Hannes KIRIS