Riigikohtu üldkogu — 3-1-1-77-02 Riigikohtu üldkogu 14. novembri 2002. a kohtuotsus Aleksandr Kapajevi süüdistuses KrK § 101 p-de 1, 7 ja 8

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-77-02 Otsuse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 14. november 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann, Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi Aleksandr Kapajevi süüdistuses KrK § 101 p-de 1, 7 ja 8; § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3; § 172 lg 1; § 185 lg 2 ning § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi Boriss Saarepuu süüdistuses KrK § 101 p-de 1 ja 7; § 141 lg 2 p-de 1 ja 3; § 172 lg 1 ning § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-12/2002 Kaebuste esitajad ja kaebuste liik Aleksandr Kapajev, tema kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa ja Boriss Saarepuu, kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev 11. september 2002. a Istungil osalenud isikud Aleksandr Kapajevi kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, Boriss Saarepuu kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, riigiprokurör Marge Püss, õiguskantsleri asetäitja-nõunik Aare Reenumägi, justiitsministri esindaja avaliku õiguse osakonna nõunik Virgo Saarmets Istungit protokollis referent Piret Lehemets Resolutsioon 1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. septembri 2001. a ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2002. a kohtuotsus Aleksandr Kapajevile KrK § 40 lg 1 ja § 43 lg 31 alusel kuritegude kogumi eest mõistetud karistuse ja KrK § 41 lg 1 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. 2. Karistusseadustiku § 5 lg 2, § 45 lg 1 ning § 64 lg-te 1 ja 3 alusel mõista kuritegude kogumi eest Aleksandr Kapajevile karistuseks 20 aastat vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel lugeda Aleksandr Kapajevile kuritegude kogumi eest mõistetud karistusega kaetuks temale Tartu Maakohtu 10. aprilli 2000. a otsusega mõistetud ärakandmata karistus viis kuud vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks mõista talle 20 aastat vangistust. 3. Aleksandr Kapajevile mõistetud karistuse kandmise algust arvestada alates 16. juulist 2000. a. 4. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2002. a kohtuotsus muutmata. 5. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata. 6. Välja mõista Boriss Saarepuult riigieelarve tuludesse 4371 krooni 90 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 12. septembri 2001. a otsusega tunnistati A. Kapajev süüdi ja teda karistati KrK § 101 p-de 1, 7 ja 8 järgi 15 aasta vabadusekaotusega, KrK § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 7 aasta vabadusekaotusega, KrK § 185 lg 2 järgi 3 kuu vabadusekaotusega, KrK § 172 lg 1 järgi 1 aasta 6 kuu vabadusekaotusega ning KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 1 aasta 9 kuu vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 ja § 43 lg 31 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja kuritegude kogumi eest mõisteti A. Kapajevile karistuseks 22 aastat vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt Tartu Maakohtu 10. aprilli 2000. a otsusega mõistetud ärakandmata karistus 5 kuud vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks mõisteti A. Kapajevile 22 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust. B. Saarepuu tunnistati süüdi ja teda karistati KrK § 101 p-de 1 ja 7 järgi 13 aasta vabadusekaotusega, KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi 6 aasta vabadusekaotusega, KrK § 172 lg 1 järgi ühe aasta vabadusekaotusega ning KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi 1 aasta 6 kuu vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 ja § 43 lg 31 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja kuritegude kogumi eest mõisteti B. Saarepuule karistuseks 16 aastat vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 10. aprilli 2000. a otsusega mõistetud ärakandmata karistus 5 kuud vabadusekaotust osaliselt ja lõplikuks karistuseks mõisteti B. Saarepuule 16 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust. A. Kapajev tunnistati süüdi selles, et ta 20. detsembril 1996. a peksis omakasu ajendil erilise jõhkrusega surnuks I. A. Pärast seda hõivas A. Kapajev tapetu vara 2700 krooni väärtuses. A. Kapajevi tegevus, mis seisnes röövimises ja selle käigus kannatanu tapmises, kvalifitseeriti KrK §-de 101 ja 141 järgi kuritegude ideaalkonkurentsina. A. Kapajev ja B. Saarepuu tunnistati süüdi selles, et nad 10. juunil 2000. a lõid tahtliku tapmise eesmärgil ja omakasu ajendil R. P-le 15 noahaava kõrri ja keresse, mille tagajärjel kannatanu suri. Pärast seda hõivasid nad tapetu vara 4400 krooni väärtuses. Kohtualuste käitumine kvalifitseeriti KrK §-de 101 ja 141 järgi kuritegude ideaalkonkurentsina. A. Kapajev tunnistati süüdi veel neljas salajases varguses, dokumendi riisumises ja kahe tunnistaja ähvardamises õigusemõistmise takistamise eesmärgil. B. Saarepuu tunnistati süüdi veel kolmes salajases varguses ja ühe tunnistaja ähvardamises õigusemõistmise takistamise eesmärgil. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse süüdimõistetud ja nende kaitsjad. Kaebustes taotleti kohtualuste õigeksmõistmist kõigis süüdistustes peale salajaste varguste. 3. Tartu Ringkonnakohtu 12. veebruari 2002. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Kriminaalkolleegium nõustus maakohtu otsuses toodud põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Seejuures ei nõustunud kriminaalkolleegium ka väitega, et maakohus on kohtualustele karistuste liitmisel ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Kriminaalkolleegium asus seisukohale, et seadusandja on KrK § 43 lg-ga 31 andnud võimaluse karistada isikut, kelle poolt toimepandud tegudest vähemalt üks on esimese astme kuritegu, karistuste liitmisel kuni kolmekümne aasta vabadusekaotusega. Seadusandja tahe oli ringkonnakohtu arvates suunatud eelkõige sellele, et anda kohtule vabamad käed karistuse mõistmisel. Vastasel juhul oleks kohtul isiku suhtes, kes on toime pannud tapmise ja röövimise, võimalik kohaldada ainult kas vabadusekaotust kuni viieteistkümneks aastaks või siis eluaegset vangistust. Samas võiks teatud juhtudel viisteist aastat vabadusekaotust osutuda liiga leebeks ja eluaegne vabadusekaotus liiga rangeks karistuseks. Seadus annabki sellisel juhul võimaluse kohtul karistuste liitmisel mõista vabadusekaotuse kuni kolmkümmend aastat. Kuna KrK § 40 ja § 41 järgi tuleb karistuste liitmisel juhinduda KrK § 43 sätetest, siis kuulub KrK § 43 lg 31 kohaldamisele mõlemal juhul. 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse mõlemad süüdimõistetud ning A. Kapajevi kaitsja vandeadvokaat N. Lausmaa. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis vaatas kriminaalaja läbi 4. juunil 2002. a. Juhindudes AKKS § 59 lg 2 p-st 2 ja lg-st 3, tegi kriminaalkolleegium 21. juunil 2002. a määruse, millega andis kriminaalasja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kuna leidis, et kriminaalasja lahendamine üldkogul on oluline seaduse tõlgendamise seisukohalt ja kriminaalasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 6. N. Lausmaa kassatsioonkaebuses palutakse A. Kapajev õigeks mõista I. A. suhtes toimepandud kuriteos, samuti vaidlustatakse otsus A. Kapajevile mõistetud lõpliku karistuse osas. 6.1. Kassaator leiab, et kohtud on A. Kapajevi ühel ja samal ajal, ühe ja sama kannatanu suhtes ning sama tahtlusega sooritatud kuriteo eest süüdi mõistnud kahe erineva kuriteokoosseisu järgi. Sellega on rikutud aga PS § 23 põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kedagi teist korda karistada teo eest, milles ta vastavalt seadusele on juba süüdi mõistetud. Sisuliselt vaidlustab kassaator enda väitel nõukogude kriminaalõiguse teoorial põhineva ühe teo kvalifitseerimise röövimise ja tapmise ideaalkonkurentsina. 6.2. Samuti on kohtud karistuste liitmisel ületanud KrK § 43 lg-s 3 sätestatud piire. Karistuste liitmisel oleksid kohtud pidanud juhinduma Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist asjas nr 3-1-1-112-01 (RT III 2002, 1, 4), kus on selgelt väljendatud seisukoht, et karistuste mõistmisel ühe kohtuotsusega ja karistuste liitmisel KrK § 40 alusel ei ole KrK § 43 lg 3 1 kohaldatav. 6.3. Kohtud on A. Kapajevi I. A. suhtes toimepandud kuriteos süüdi tunnistanud, tuginedes lubamatult ainult kaudsetele tõenditele, kusjuures ka need tõendid ei loo põhjuslikku seost A. Kapajevi võimaliku tegevuse ja kannatanu surma vahel. Seejuures viidatakse kaebuses mitmete tunnistajate väidetavalt ebausaldusväärsetele ütlustele, mida kohtud on aktsepteerinud tõestena. 7. Sisult identsete kaebustega vaidlustasid ringkonnakohtu otsuse ka süüdimõistetud A. Kapajev ja B. Saarepuu. Kassaatorid viitavad ringkonnakohtu poolt kriminaalmenetluse seaduse rikkumisele, mis nende arvates viis ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Ringkonnakohus ei andnud neile võimalust tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega, samuti ei edastatud neile teiste menetlusosaliste apellatsioonkaebusi. Peamise argumendina viidatakse kaebustes aga esitatud erinevatele taotlustele, mis jäid kohtu poolt rahuldamata: nii ei teostatud kordusekspertiise, uuriseksperimenti ega kutsutud välja tunnistajaid täiendavaks ülekuulamiseks. Kokkuvõtvalt taotlevad kassaatorid enda õigeksmõistmist kõigis süüdistuse punktides peale salajaste varguste. 8. Riigikohtu üldkogu istungil jäi vandeadvokaat N. Lausmaa kassatsioonkaebuses esitatud taotluste juurde, kuid täiendas kaebuses esitatut seoses karistusseadustiku (edaspidi KarS) jõustumisega 1. septembrist 2002. a. Kaitsja leidis, et KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. KarS § 63 lg 1 kohaselt määratakse või mõistetakse isikule, kes on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. A. Kapajev on süüdi mõistetud KrK § 101 p-de 1, 7 ja 8 ning § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ühe teo eest, mille käigus ta tappis kannatanu ja hõivas tema vara. Selline tegu vastab täies ulatuses KarS § 114 p-s 5 sätestatule, mille järgi tulekski A. Kapajev süüdi tunnistada. Juhindudes aga KrK § 101 sanktsioonist, mis nägi maksimaalseks vabadusekaotuse kestuseks ette kuni 15 aastat ja karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 3, leidis kaitsja, et A. Kapajevile ei või KarS § 114 p 5 järgi mõista karistuseks rohkem kui 15 aastat vangistust. 9. Kaitsja A.-E. Lukas toetas B. Saarepuu kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. Samuti leidis ta, et kui üldkogu tunnistab KrK § 40 järgi karistuste liitmisel KrK § 43 lg 31 kohaldamise põhiseaduse vastaseks, siis tuleks sellest tulenevaid tagajärgi rakendada ka B. Saarepuu osas, kuna see kergendaks tema olukorda. KrK § 40 järgi karistuste liitmisel on tähtajalise vabadusekaotuse ülemmääraks 15 aastat. 10. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebused on põhjendamatud ja taotles nende rahuldamata jätmist. KrK § 40 järgi karistuste liitmisel KrK § 43 lg 31 alusel üle 15 aasta vabadusekaotuse mõistmine ei ole põhiseadusega vastuolus, kui karistus mõistetakse isikule, kes on toime pannud ka kuritegusid, mille eest seadus näeb võimaliku karistusena ette eluaegse vabadusekaotuse. Seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt oleks vaja otsustada, kas karistusseadustiku sätted, mis kergendaksid süüdimõistetute olukorda, omavad tagasiulatuvat jõudu käesolevas asjas, milles tehtud kohtuotsus on ringkonnakohtu otsusega juba jõustunud. Üldkogu seisukoht I. 11. Üldkogu ei tuvastanud, et kohtud on A. Kapajevi ja B. Saarepuu süü üle otsustamisel ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust või oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. 12. A. Kapajevi ja B. Saarepuu süüdimõistmisel on kohtud järelduste tegemisel lähtunud kohtus uuritud tõenditest. Tehtud järeldused on küllaldaselt motiveeritud. Kassaatorid taotlevad kohtute uuritud tõendite ümberhindamisega Riigikohtu poolt uute faktiliste asjaolude tuvastamist. Vastavalt AKKS § 65 lg-le 4 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. 13. Kassaatorite viidatud võimalike kriminaalmenetluse seaduse rikkumiste osas märgib üldkogu järgmist. Kaebustes ei ole viidatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumistele, mis on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks AKKS § 39 lg 3 järgi. Kohtuistungil kohtualuste esitatud taotluste rahuldamata jätmine ei ole käsitatav kriminaalmenetluse seaduse rikkumisena, sest kohus on taotlused lahendanud kooskõlas seadusega ja taotluste rahuldamata jätmine ei kahjustanud tõe tuvastamist. II. 14. Üldkogu ei pea põhjendatuks kaitsja N. Lausmaa taotlust A. Kapajevi tegude, mis on kvalifitseeritud KrK § 101 p-de 1, 7 ja 8 ning § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, ümberkvalifitseerimiseks KarS § 114 p 5 järgi seoses Karistusseadustiku jõustumisega 1. septembril 2002. a. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 2 sätestab, et enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi. Karistusseadustiku järgi on kuriteona karistatavad nii röövimine kui ka tapmine. Seega puudub alus A. Kapajevi suhtes KarS § 114 p 5 kohaldamiseks. III. 15. Üldkogu ei nõustu A. Kapajevi kaitsja väitega, et kohtud on rikkunud PS § 23 lg-s 3 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles ta vastavalt seadusele on lõplikult süüdi või õigeks mõistetud. Kaitsja arvates seisnes rikkumine selles, et A. Kapajevi üks ja sama tahtlik tegu sama kannatanu vastu kvalifitseeriti kahe erineva kuriteona KrK § 101 p-de 1, 7 ja 8 ning § 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Üldkogu märgib, et PS § 23 lg-s 3 sisaldub õiguspõhimõte ne bis in idem. See põhimõte keelab isiku karistamise sellise teo eest, mis on olnud mõne varasema, jõustunud lahendiga lõppenud kohtumenetluse objektiks. Säte annab menetlusliku tagatise, mis välistab korduva karistamise, kui isik on juba sama teo eest lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Põhiseaduse § 23 lg 3 ei keela aga isikut karistada ühe menetluse raames sama teo eest mitme üksteisest hõlmamata kuriteokoosseisu (ideaalkonkurentsi) järgi. 16. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) 7. lisaprotokolli 4. artikli 1. lõige sätestab PS § 23 lg-ga 3 samasuguse põhimõtte. Üldkogu arvestab PS § 23 lg 3 tõlgendamisel Konventsiooni 7. lisaprotokollis sõnastatud ne bis in idem põhimõtte kohaldamispraktikat. Euroopa Inimõiguste Kohus on märkinud, et juhul, kui üks tegu moodustab mitu erinevat kuritegu, siis ei riku mitme sätte järgi karistuse mõistmine Konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikkel 1. lõiget, sest see säte keelab isiku üle sama õiguserikkumise eest teist korda kohut mõista. Ideaalkonkurentsi puhul moodustab aga üks tegu mitu omaette õiguserikkumist (vt EIÕK otsus 30. juulist 1998 kohtuasjas O vs Šveits punkt 26 ). 17. Üldkogu märgib KrK § 101 p 1 ja § 141 ideaalkonkurentsi kohta järgmist. Kriminaalkoodeksi § 141 nägi ette vastutuse võõra vara röövimise eest elule või tervisele ohtliku vägivallaga isiku kallal või ähvardusega kasutada vahetult sellist vägivalda. Selle kuriteo objektiks oli võõras vara ja kurjategija objektiivne tegevus pidi olema suunatud selle vara hõivamisele vägivallaga. Röövimisega oli hõlmatud igasugune vägivald, mis oli ohtlik isiku elule või tervisele. See tähendab, et võõra vara hõivamine vägivallaga muutus röövimiseks hetkest, mil kasutatav vägivald või vägivald, mida ähvardati kasutada, muutus ohtlikuks vähemalt isiku tervisele. Röövimisega oli hõlmatud ka vägivald, mis ei olnud isiku tervisele üksnes ohtlik, vaid ka kahjustas isiku tervist (raske ja üliraske kehavigastuse tekitamine). Kõige raskemaks vägivallaks, mis oli veel röövimisega hõlmatud, oli isiku elule ohtlik vägivald, st vägivald, mis üksnes ohustas isiku elu, kuid kurjategija ei tahtnud vägivallaga põhjustada isiku surma. Kui võõra vara vägivallaga hõivamisel oli kurjategija tahtlus suunatud isiku surma põhjustamisele, siis selline vägivald ei olnud enam hõlmatud röövimise koosseisuga. Sellisel juhul oli vägivalla kasutamisel rünnatavaks objektiks mitte üksnes vara, vaid ka isiku elu. Seetõttu kvalifitseeriti võõra vara hõivamisel kasutatud vägivald, millega taheti isikut tappa, eraldi elu vastu suunatud omakasulise kuriteona, s.o KrK § 101 p 1 järgi, ja see moodustas kuritegude ideaalkonkurentsi KrK § 141 järgi kvalifitseeritud kuriteoga. IV. 18. A. Kapajevi ja B. Saarepuu kriminaalasja lahendamisel Riigikohtus tõusetus küsimus KrK § 43 lg 31 vastavusest põhiseaduse §-le 12, kui isik tunnistatakse süüdi kahe või enama kriminaalkoodeksi eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda ei ole varem nendest ühegi eest süüdi tunnistatud. Kriminaalkoodeksi nimetatud säte lubas kohtul mõista lõplikuks karistuseks tähtajalise vabadusekaotuse kuni kolmkümmend aastat, kui mõni liidetavatest tähtajalistest vabadusekaotuslikest karistustest mõistetakse esimese astme kuriteo eest. Isikut, kes pani toime mitu üheliigilist esimese astme kuritegu, sai karistada tähtajalise vabadusekaotusega maksimaalselt viieteistkümneks aastaks. Üldkogu kaasas menetlusse Riigikogu, õiguskantsleri ja justiitsministri, et selgitada, kas mainitud säte tagab isikute võrdse kohtlemise. 19. Riigikogu õiguskomisjon teatas kirjalikus arvamuses, et KrK § 43 lg 31 ei ole vastuolus PS §-ga 12. Kriminaalõigusnormi kohaldamise probleemid on võimalik ületada seaduse tõlgendamise viise ja võtteid kasutades. 20. Õiguskantsler märkis, et PS § 12 lg 1 esimeses lauses on sõnastatud üldine võrdsusõigus, mille kohaselt peab olema tagatud materiaalne võrdsus. See tähendab, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Selles väljendub nii võrdsus seaduse kohaldamisel kui ka õigusloomes. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Õiguskantsleri arvates kohtles kriminaalkoodeks mitu kuritegu toimepannud isikuid erinevalt, juhul kui vähemalt üks kuritegu oli esimese astme kuritegu ning selle eest oli karistuseks mõistetud tähtajaline vabadusekaotus. Tegemist oli kahel alusel erineva kohtlemisega. Ühest küljest oli erineva kohtlemise aluseks asjaolu, kas toimepandud kuriteod olid sätestatud kriminaalkoodeksi eriosa ühes või erinevates paragrahvides. Teisest küljest koheldi isikuid erinevalt sõltuvalt sellest, kas kriminaalkoodeksi eriosa ühes paragrahvis ettenähtud kuritegude eest mõisteti isikule karistus ühel ajal või tuvastati kuritegude üheliigiline konkurents hiljem. Õiguskantsler märkis, et seadusandja pole põhjendanud sellise ebavõrdse kohtlemise sätestamise eesmärki ega selle vajalikkust. Seetõttu puudus mõistlik põhjus isikute ebavõrdseks kohtlemiseks. Kriminaalkoodeksi § 43 lg 31 koostoimes KrK § 40 lg-tega 1, 3 ja 4 ning § 43 lg-ga 3 on vastuolus PS § 12 lg 1 esimese lausega osas, mis võimaldas kohelda karistuse mõistmisel ebavõrdselt isikuid, kes on enne esimese kohtuotsuse tegemist toime pannud mitu kuritegu. 21. Justiitsminister leidis, et KrK § 43 lg 31 on vastuolus PS § 12 lg-ga 1 vaid siis, kui karistused on ette nähtud sama õigushüve vastu suunatud kuritegude eest. Riigikohus võib tunnistada vaadeldava sätte osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks või ületada vastuolu asjakohase kitsendava, põhiseaduskonformse tõlgendusega. Kui aga tunnistada KrK § 43 lg 31 põhiseaduse vastaseks, tuleks tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ka KrK § 23 lg 1 teine lause. 22. Üldkogu kordab kõigepealt varem väljaöeldud põhimõtet, et põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-2-02 – RT III 2002, 11, 108). 23. Asudes vaagima KrK § 43 lg 31 vastavust PS § 12 lg 1 esimesele lausele, täpsustab üldkogu kõigepealt kontrolli piirid. Ebavõrdse kohtlemise probleem tõusetus käesolevas kriminaalasjas A. Kapajevile kuritegude kogumi eest karistuse mõistmise põhjendatuse hindamisel. Üldkogu saab konkreetse normikontrolli raames seetõttu hinnata kriminaalõigusnormi põhiseadusele vastavust vaid selle kriminaalasja asjaolude põhjal. Seetõttu ei saa üldkogu kaaluda kõiki juhte, kus võib tekkida kahtlus, et karistuse mõistmist ettenägevad normid võimaldavad kohelda kohtualuseid ebavõrdselt. 24. Karistuste liitmist reguleerivad sätted olid kriminaalkoodeksis (kehtis kuni 1. septembrini 2002) sõnastatud järgmiselt: «§ 43. Karistuste liitmine, ümberarvutamine ja võrdlev raskus [...] (3) Karistuse mõistmisel ei tohi karistuse üldine tähtaeg või suurus ületada antud karistusliigi ülemmäära, mis on kehtestatud käesoleva koodeksiga, karistuse liitmisel käesoleva koodeksi §-s 40 ettenähtud juhtudel aga käesoleva koodeksi eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud raskema karistuse ülemmäära, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 31 ja 32 loetletud juhtudel. (31) Kui mõni liidetavatest tähtajalistest vabadusekaotuslikest karistustest mõistetakse esimese astme kuriteo eest, võib kohus karistuse täielikul või osalisel liitmisel mõista lõpliku karistusena tähtajalise vabadusekaotuse kuni kolmekümne aastani.» 25. A. Kapajevile mõistis kohus karistuseks raskendavatel asjaoludel toimepandud tapmise eest 15 aastat, röövimise eest 7 aastat, salajase varguse eest 1 aasta 9 kuud, dokumendi riisumise eest 3 kuud ja tunnistajate ähvardamise eest 1 aasta 6 kuud vabadusekaotust. Kohus liitis need karistused osaliselt. Kuritegude kogumi eest mõisteti A. Kapajevile vabadusekaotus 22 aastat. Sellele karistusele liitis kohus varasema otsusega mõistetud, kuid ärakandmata viis kuud vabadusekaotust, mistõttu lõplikuks karistuseks mõistis kohus kohtualusele 22 aastat ja 3 kuud vabadusekaotust. 26. A. Kapajev tunnistati süüdi kahe isiku tapmises. Tahtliku tapmise eest raskendavatel asjaoludel nägi KrK § 101 ette vabadusekaotuse kaheksast kuni viieteistkümne aastani või eluaegse vabadusekaotuse. Juhul kui kohus oleks mõistnud A. Kapajevile tapmise eest raskendavatel asjaoludel eluaegse vabadusekaotuse, tulnuks KrK § 43 lg 32 järgi talle kuritegude kogumi eest mõista lõplikuks karistuseks samuti eluaegne vabadusekaotus. Karistuse mõistnud kohus pidas põhjendatuks mitte karistada A. Kapajevit seadusega ettenähtud maksimaalse karistusmääraga – eluaegse vabadusekaotusega. Üldkogu leiab, et neil juhtudel, kui kriminaalkoodeks nägi toimepandud raskeima kuriteo eest ette tähtajalise või eluaegse vabadusekaotuse ja kohus mõistis kohtualusele sellise kuriteo eest tähtajalise vabadusekaotuse, kuid kuritegude kogumi eest tähtajalise vabadusekaotuse, mis ületas kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud tähtajalise vabadusekaotuse ülemmäära, ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemisega. Kohus võinuks mõista A. Kapajevile ka eluaegse vabadusekaotuse, mis oli raskem karistus kui tähtajaline vabadusekaotus 22 aastat ja 3 kuud. A. Kapajevile kuritegude kogumi eest karistust mõistes ei ületanud kohus A. Kapajevi poolt toimepandud raskeima kuriteo sanktsiooni. Neil kaalutlustel leiab üldkogu, et KrK § 43 lg-s 31 sisalduv säte, mis võimaldas A. Kapajevile kuritegude kogumi eest mõista 22 aastat vabadusekaotust, ei olnud kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades vastuolus PS § 12 lg 1 esimese lausega. V. 27. KrK § 23 lg 1 kohaselt võis vabadusekaotust mõista tähtajaga kolmest kuust kuni viieteistkümne aastani või eluaegsena. Tähtajaliste vabadusekaotuslike karistuste liitmisel vastavalt KrK § 43 lg-le 31 võis kohus mõista lõpliku karistusena tähtajalise vabadusekaotuse kuni kolmkümmend aastat. KarS § 45 lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista kolmekümnepäevase kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. Nendest sätetest nähtub, et karistusseadustiku järgi on tähtajalise vangistuse võimalik maksimummäär väiksem kui kriminaalkoodeksi järgi. Käesolevas kriminaalasjas on A. Kapajevile mõistetud karistuseks tähtajaline vabadusekaotus 22 aastat ja 3 kuud, s.o üle KarS § 45 lg-s 1 sätestatud tähtajalise vangistuse ülemmäära. Vastavalt AKKS § 35 lg-le 1 on A. Kapajevi osas kohtuotsus jõustunud ringkonnakohtu otsuse kuulutamisega. KarS § 5 lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. Eelnevast tuleneb vajadus otsustada, kas karistusseadustik kui kergemat tähtajalise vabadusekaotuse ülemmäära ettenägev seadus omab tagasiulatuvat jõudu A. Kapajevile käesolevas asjas süüks arvatud tegude eest karistuse mõistmisel. 28. Arvestades asjaolu, et üldkogu vaatab kriminaalasja läbi kassatsioonimenetluses, st vaatab läbi juba jõustunud ringkonnakohtu otsust, siis on vaja lahendada ka küsimus, kas kergema karistusseaduse tagasiulatuv jõud on kohaldatav kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamisel Riigikohtus. Karistust mõistab esimese astme kohus ja AKKS §-s 32 kirjeldatud volituste järgi ka ringkonnakohus. Ehkki kohtuotsus jõustub ringkonnakohtu otsuse kuulutamisega, tuleneb AKKS §-st 63, et karistuse mõistmise volitused on ka Riigikohtul, kui ta vaatab jõustunud kohtuotsuse läbi kassatsiooni korras. AKKS § 63 p 4 järgi võib Riigikohus teha uue otsuse, raskendamata seejuures süüdimõistetu olukorda. Riigikohus võib juba mõistetud karistust kergendada, mis on olemuselt karistuse kohaldamine PS § 23 lg 2 teise lause mõttes. Karistuse mõistmine hõlmab ka karistuste liitmist, sest liitmise tulemusena mõistetakse isikule lõplik karistus. 29. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu üldkogu, et Tartu Maakohtu 12. septembri 2001. a ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2002. a kohtuotsused tuleb tühistada osaliselt, s.o A. Kapajevile KrK § 40 lg 1 ja § 43 lg 31 alusel kuritegude kogumi eest mõistetud karistuse ja KrK § 41 lg 1 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas. Selles osas on Riigikohtu üldkogul võimalik teha asjas uus otsus, raskendamata süüdimõistetu olukorda. Karistusseadustiku § 5 lg 2, § 45 lg 1 ning § 64 lg-te 1 ja 3 alusel tuleb kuritegude kogumi eest A. Kapajevile karistuseks mõista 20 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb lugeda A. Kapajevile kuritegude kogumi eest mõistetud karistusega kaetuks temale Tartu Maakohtu 10. aprilli 2000. a otsusega mõistetud ärakandmata karistus 5 kuud vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks mõista talle 20 aastat vangistust. Uno LÕHMUS Tõnu ANTON Jüri ILVEST Henn JÕKS Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS Lea KIVI Ants KULL Villu KÕVE Lea LAARMAA Jaak LUIK Jaano ODAR Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL Harri SALMANN Peeter VAHER Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-02 Üldkogu võttis A. Kapajevi ja B. Saarepuu süüdistusasjas arutelu aluseks, et soomõisteks on isikud, kes on toime pannud mitu kuritegu, millest vähemalt üks on esimese astme kuritegu, mille eest kriminaalkoodeks nägi ette võimaliku karistusena eluaegse vabadusekaotuse. Järgnevalt leiti, et karistuste liitmisel ülalmärgitud isikute puhul võis lähtuvalt KrK § 43 lg-st 31 vabadusekaotuse tähtaeg olla kuni kolmkümmend aastat, sest see ei ületa eluaegse vabadusekaotuse tähtaega. Põhjenduseks toodi, et KrK § 43 lg 3 rääkis vastavas paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäärast, milleks KrK § 101 sanktsioonis oli eluaegne vabadusekaotus. Leian, et selline soomõiste määratlus ei ole täpne ja sellest tulenevalt ei ole ma nõus ka üldkogu järeldusega, et KrK § 40 lg 1 ja 43 lg 3 1 alusel võis A. Kapajevi ja B. Saarepuu karistuseks mõista vabadusekaotuse tähtajaga üle viieteistkümne aasta. Lähtun seejuures kuritegude toimepanemise ajal kehtinud kriminaalseadusest laskumata teoreetilistesse arutlustesse sellest, kas mitme kuriteo (sh üheliigiliste) eest karistuse mõistmise põhimõtted olid õiglased. Minu arvates peaks soomõisteks käesoleva kaasuse puhul olema isikud, kes on toime pannud mitu kuritegu, millest vähemalt üks on esimese astme kuritegu, kuid ühegi kuriteo eest ei ole karistuseks mõistetud eluaegset vabadusekaotust. Sellisele soomõiste määratlusele on minu arvates järgmised põhjendused: 1. KrK § 43 lg 31 sätestas erandi karistuste liitmiseks isikutele, kellele mõisteti karistus kuritegude kogumi eest, kusjuures kogumist vähemalt üks oli esimese astme kuritegu (KrK § 72 järgi oli esimese astme kuritegu, mille eest nägi seadus raskema karistusena ette tähtajalise vabadusekaotuse üle kaheksa aasta või eluaegse vabadusekaotuse). KrK § 43 lg-s 3 1 ei kitsendanud esimese astme kuriteo toimepannud isikute ringi tunnusega, «kellele on seaduse järgi võimalik mõista eluaegne vabadusekaotus». 2. Käesoleva kaasuse puhul ei ole küsimus mitte karistuse mõistmises üksikute kuritegude eest, vaid juba mõistetud karistuste liitmises. Isiku süüdimõistmisel pidi kohus esmalt mõistma karistuse iga kuriteo eest, mis tegelikult tähendas karistuse mõistmist iga paragrahvi järgi, milles isik süüdi tunnistati. Just selles etapis pidi kohus ära otsustama, kas ta kohaldab isikule eluaegset vabadusekaotust või mitte. Sellest otsustusest olenes, kas karistuste liitmisel tuli kohaldamisele KrK § 43 lg 31 või sama paragrahvi lg 3 2. 3. Kui isikule mõisteti mõne esimese astme kuriteo eest eluaegne vabadusekaotus, siis kuulus karistuste liitmisel kohaldamisele KrK § 43 lg 32 ja KrK § 43 lg 31 ei olnud enam kohaldatav. Järelikult, kui kohus otsustas, et ühegi kuriteo eest ei ole põhjendatud eluaegse vabadusekaotuse mõistmine, ei saanud kohus enam karistuste liitmisel arvestada, et mõne kuriteo eest oli seaduse järgi võimalik mõista ka eluaegne vabadusekaotus, sest liita sai vaid juba mõistetud karistusi. Piiritledes soomõiste ülalmärgitud isikute ringiga pidi seadus (lähtuvalt PS § 12 esimesest lausest) tagama järgmiste isikute gruppide võrdse kohtlemise: 1. Isikud, kes olid toime pannud mitu esimese astme kuritegu, mis moodustasid üheliigilise konkurentsi (korduvus). 2. Isikud, kes olid toime pannud mitu kuritegu, mis moodustasid eriliigilise konkurentsi (KrK § 40 lg 1) ja millest vähemalt üks oli esimese astme kuritegu. 3. Isikud, kes olid toime pannud ühe teo, mis moodustasid kuritegude ideaalkonkurentsi, millest vähemalt üks oli esimese astme kuritegu (A. Kapajevi ja B. Saarepuu puhul moodustasid ideaalkonkurentsi kuriteod KrK §-de 141 ja 101 järgi). 4. Isikud, kes olid toime pannud mitu üheliigilist esimese astme kuritegu, kuid neid kuritegusid menetleti erinevate kriminaalasjade raames (hiljem tuvastatud konkurents KrK § 40 lg 3). KrK § 43 lg 31 lõi võimaluse kohelda gruppidesse 2, 3 ja 4 kuuluvaid isikuid ebavõrdselt võrreldes gruppi 1 kuuluvate isikutega. Gruppi 1 kuulunud isikule, kes oli toime pannud mitu üheliigilist kuritegu, isegi kui need olid esimese astme kuriteod, mõisteti karistus vaid kriminaalkoodeksi eriosa vastava paragrahvi sanktsiooni piires. Kui need kuriteod olid sellised, mille eest nähti võimaliku karistusena ette ka eluaegne vabadusekaotus, siis oli kohtul võimalik mõista karistuseks kas tähtajaline vabadusekaotus kuni viisteist aastat või eluaegne vabadusekaotus. Sellisel juhul oli KrK § 43 lg 31 kohaldamine välistatud, kuna ei toimunud karistuste liitmist. Gruppidesse 2, 3 ja 4 kuuluvatele isikutele võimaldas aga KrK § 43 lg 3 1 mõista karistuseks tähtajalise vabadusekaotuse kuni kolmkümmend aastat. Ebavõrdse kohtlemise võimalus seisnes järgmises: 1. Grupp 4 oli sisuliselt samane grupiga 1. Erinevus seisnes vaid selles, et grupi 1 puhul arutas kohus kõiki enne esimese kohtuotsuse tegemist toimepandud kuritegusid korraga ühe kriminaalasja raames, grupi 4 puhul aga erinevate kriminaalasjade raames. Erinevates kriminaalasjades mõistetud karistused liideti KrK § 40 lg 3 alusel, mis omakorda tõi kaasa KrK § 43 lg 31 kohaldamise võimaluse. Seaduse järgi ebavõrdse kohtlemise võimalus võrreldes grupiga 1 on ilmselge. 2. Grupi 3 osas seisnes ebavõrdsus selles, et seaduseandja nägi ette võimaluse sisuliselt ühe teo kvalifitseerimise kriminaalkoodeksi eriosa kahe erineva paragrahvi järgi (näit nn röövmõrv kvalifitseeriti nii röövimisena KrK § 141 järgi kui ka tapmisena omakasu ajendil KrK § 101 p 1 järgi). Sellega oli loodud võimalus ka KrK § 43 lg 3 1 kohaldamiseks, milleks teo kvalifitseerimisel vaid ühe paragrahvi järgi võimalus puudus. 3. Grupi 2 osas seisnes ebavõrdse kohtlemise võimalus selles, et isikute osas, kes süüdistuse järgi kuulunuks gruppi 1, oli süüdistuse osalise ümberkvalifitseerimise korral samuti võimalik mõista KrK § 43 lg 31 alusel tähtajaline vabadusekaotus kuni kolmkümmend aastat. Näiteks, kui süüdistuse järgi süüdistati isikut kolme üheliigilise esimese astme kuriteo toimepanemises, kuid kohus kvalifitseeris ühe kuriteo ümber mõne teise paragrahvi järgi. Selle tulemusel muutus kuritegude üheliigiline konkurents (grupp 1) eriliigiliseks konkurentsiks (grupp 2). Üsna tavalised olid kohtupraktikas juhtumid, kus kolmes röövimises (KrK § 141 lg 2 (esimese astme kuritegu) – võimalik karistus kuni kaksteist aastat vabadusekaotust) esitatud süüdistusest üks või isegi kaks röövimist kvalifitseeriti kohtus avalikuks varguseks (KrK § 140 lg 2 (teise astme kuritegu) – võimalik karistus kuni seitse aastat vabadusekaotust). Selline süüdistuse muutmine lõi võimaluse KrK § 43 lg 3 1 kohaldamiseks ja vaatamata sellele, et süüdistuse ümberkvalifitseerimisega isiku süüdistus juriidiliselt kergenes, võis talle karistuste liitmise teel mõista lõplikuks karistuseks kuni üheksateist (7+12) aastat vabadusekaotust. Raskema süüdistuse korral, s.o kolme röövimise eest oleks maksimumkaristuseks olnud kuni kaksteist aastat vabadusekaotust. Nagu näha, pikenes seoses kuritegude kvalifikatsiooni muutmisega võimalik vabadusekaotuslik karistus seitsme aasta võrra. Leian, et selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks võimaluste loomise tõttu oli KrK § 43 lg 31 (osas, mis võimaldab karistuste liitmisel KrK § 40 lg-te 1 ja 3 järgi mõista karistuseks vabadusekaotuse üle viieteistkümne aasta, s.o kuni kolmekümne aastani) vastuolus PS § 23 lg 1 esimese lausega. Ma ei nõustu ka üldkogu järeldusega, et isikule, kes on toime pannud mitu kuritegu, millest vähemalt ühe eest nägi seadus võimaliku karistusena ette eluaegse vabadusekaotuse, võis lähtuvalt KrK § 43 lg-st 31 vabadusekaotuse tähtaeg olla kuni kolmkümmend aastat, sest see oli vastavuses KrK § 43 lg-s 3 sätestatuga, mis seadis karistuse piiriks vastavas paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäära (KrK § 101 järgi eluaegne vabadusekaotus). Kolmkümmend aastat vabadusekaotust aga ei ületa eluaegset vabadusekaotust. Sellise järeldusega ei nõustu ma järgmistel põhjendustel: 1. KrK § 43 lg 3 sätestas, et karistuste liitmisel KrK §-s 40 ettenähtud juhtudel ei tohi karistuse üldine tähtaeg ületada kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäära. Kui nõustuda üldkogu järeldusega, siis võiks KrK § 43 lg-s 3 asendada sõnad «paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäära» sõnadega «eluaegset vabadusekaotust». Samas on selge, et ükski vabadusekaotuse tähtaeg ei ületa eluaegset vabadusekaotust (vähemalt on võimatu seadusega määrata, mitu aastat vabadusekaotust ületab eluaegse vabadusekaotuse määra). Seetõttu ei ole seadusega sellise keelu kehtestamine vajalik, sest selle keelu rikkumist ei oleks võimalik kontrollida. Arusaamatuks jääb üldkogu tõlgenduse juures ka see, miks on enne eluaegset vabadusekaotust tähtajalise vabadusekaotuse piiriks just kolmkümmend aastat, sest näiteks ka viiskümmend aastat võiks teatud juhtudel jääda karistuse ülemmäära (eluaegse vabadusekaotuse) piiridesse. Seega muutuksid KrK § 43 lg 3 1 ja lg 32 sisuliselt tarbetuteks. 2. Vastupidi üldkogu järeldusele saab KrK § 43 lg-s 3 sätestatust järeldada, et: 2.1. Eluaegset vabadusekaotust tuleb lugeda tähtajalise vabadusekaotusega võrreldes eri liiki karistuseks (kuigi esmapilgul tundub ta olevat samane tähtajalise vabadusekaotusega). Sellisele järeldusele jõuame siis, kui vaatame seadusandja poolt kriminaalkoodeksis eluaegse vabadusekaotuse sätestamist ajalooliselt, arvestades, et see kehtestati surmanuhtluse asemele. (Vabadusekaotus ja surmanuhtlus asetsesid kriminaalkoodeksi üldosas isegi erinevates paragrahvides). Vastava seadusemuudatuse tegemise aruteludel Riigikogus keskenduti surmanuhtluse kaotamisele ning selle tagajärgedele, samuti eluaegse vanglakaristuse kehtestamisega seotud probleemidele. Seega ei käsitlenud seadusandja kolmekümne aasta kehtestamist tähtajalise karistuse ülemmäärana iseseisva eesmärgina ega põhjendanud selle vajalikkust, ebavõrdne regulatsioon sätestati redaktsioonilise seadusemuudatusena. 2.2. KrK § 43 lg-s 3 tuleb sõnade «paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäära» all minu arvates silmas pidada vaid tähtajalist vabadusekaotuse ülemmäära, mida sätestasid kriminaalkoodeksi eriosa vastavad paragrahvid, milledes isik süüdi tunnistati (meie kaasuses on KrK § 101 järgi selle ülemmääraks 15 aastat vabadusekaotust). Kriminaalkoodeksi eriosa ükski paragrahv ei näinud ette tähtajalist vabadusekaotust üle viieteistkümne aasta. Kokkuvõtvalt leian, et kuna kohus mõistis A. Kapajevile ja B. Saarepuule iga kuriteo eest karistuseks tähtajalised vabadusekaotused ja ei pidanud vajalikuks neile mõista eluaegset vabadusekaotust, siis oli karistuste liitmisel KrK § 40 lg 1 alusel nende võimalikuks karistuseks kuritegude kogumi eest maksimaalselt 15 aastat vabadusekaotust. Sellele karistusele oli aga KrK § 41 alusel võimalik liita eelmise kohtuotsusega mõistetud ja käesolevas asjas kohtuotsuse tegemise ajaks ärakandmata karistus. Riigikohtunik Ott JÄRVESAAR Ühinen eriarvamusega. Riigikohtunik Hannes KIRIS