Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-110-02 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a kohtuotsus Ü. T. süüdistuses KrK § 148¹ lg 8 järgi — RT III, 2002, 30, 332

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-110-02 Otsuse kuupäev 31. oktoober 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Hannes Kiris Kohtuasi Ü. T. süüdistus KrK § 148 1 lg 8 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/48/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ü. T. kaitsja vandeadvokaat Indrek Leppiku kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 1. oktoober 2002. a Istungil osalenud isikud Ü. T. kaitsja vandeadvokaat Viktor Brügel ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Jätta Harju Maakohtu 19. novembri 2001. a otsus kriminaalasjas nr 1/1-246/01 ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2/1/48/2002 muutmata osas, millega Ü. T. mõisteti õigeks süüdistuses KrK § 148 1 lg 3 järgi. 2. Ülejäänud osas Harju Maakohtu 19. novembri 2001. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2002. a otsused tühistada. 3. Lõpetada menetlus kriminaalasjas Ü. T. süüdistuses KrK § 1481 lg 8 järgi. 4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 5. Kassatsioonkautsjon tagastada. Kohtuotsus jõustub 31. oktoobril 2002. a ega kuulu edasikaebamisele. Asjaolud ja menetluse käik 1. Ü. T. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 148 1 lg 3 ja § 1481 lg 8 järgi. Süüdistuse kohaselt jättis ta AS-i T juhatuse liikme ja 100% aktsiate omanikuna tahtlikult ja süstemaatiliselt maksuametile esitamata tuludeklaratsioone ja raamatupidamise aruandeid ning jättis täitmata maksuameti kaheksa ettekirjutust, millest esimese täitmata jätmise eest oli AS-le T 6. novembril 1996. a määratud maksukorralduse seaduse § 30 lg 1 p 1 alusel rahatrahv 3000 krooni. Samuti süüdistati teda selles, et AS-i T juhatuse liikme ja 100% aktsiate omanikuna jättis ta ajavahemikul 1. veebruarist 1994. a kuni 12. augustini 1998. a tahtlikult täitmata maksukorralduse seaduse ja teiste maksuseadustega pandud kohustused. Nii jättis Ü. T. 1. jaanuarist 1995. a kuni 12. augustini 1998. a Harju Maksuametile üle kandmata kinnipidamisele kuuluva füüsilise isiku tulumaksu summas 104 820 krooni, millega rikkus tulumaksuseaduse § 27 lg 1. 01. veebruarist 1994. a kuni 12. augustini 1998. a jättis ta Harjumaa Haigekassale üle kandmata sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa summas 120 159 krooni ning alates 31. detsembrist 1997. a kuni 12. augustini 1998. a ei tasunud ta Sotsiaalkindlustuse ametile sotsiaalmaksu summas 147 771 krooni, millega rikkus sotsiaalmaksu seaduse § 1. Samuti jättis ta Harju Maksuametile esitamata 1994.–1997. a tuludeklaratsioonid ja raamatupidamise aruanded ning käibemaksu maksmise õigsuse kontrollimiseks vajalikud dokumendid 1. juulil 1998. a AS-i T ja OÜ T Valga vahel teostatud tehingute kohta, millega rikkus maksukorralduse seaduse § 12 lg 1 ja § 19 lg 1 ja 2. Süüdistuse kohaselt jättis Ü. T. makse riigile tasumata kokku 372 750 krooni suuruses summas. 2. Harju Maakohus tunnistas 19. novembri 2001. a otsusega Ü. T. süüdi KrK § 1481 lg 8 järgi ja karistas teda viiekuulise vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimuslikult üheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Ka mõistis kohus Ü. T-lt Harju Maksuameti kasuks välja 254 040 krooni kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks. Kohus jättis Ü. T-le KrK § 1481 lg 8 järgi esitatud süüdistusest tõendamatuse tõttu välja Harjumaa Haigekassale sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa ülekandmata jätmise. KrK § 1481 lg 3 järgi esitatud süüdistuses mõistis kohus Ü. T. õigeks. 3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Indrek Leppik. Apellatsioonkaebuses taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja Ü. T. suhtes õigeksmõistva otsuse tegemist. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2002. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märkis, et Harju Maakohus on KrMK § 50 nõuetele vastavalt hinnanud kõiki tõendeid seadusest juhindudes nende kogumis, mis on põhinenud asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel. Kriminaalkolleegium leidis, et maakohus on seisukohti põhjalikult motiveerinud ega pidanud AKKS § 29 lg-s 5 sätestatud õigust kasutades vajalikuks esimese astme kohtu põhistuste kordamist, vaid piirdus hinnangu andmisega mõnele apellatsioonkaebuses esitatud väitele. Muuhulgas leidis kriminaalkolleegium, et Ü. T-le esitatud süüdistus vastab KrMK §-s 121 sätestatule ning kuigi ka maakohtu otsusest ei ilmne, milliseid maksuseaduste redaktsioone on Ü. T. süüdistamisel ja süüdimõistmisel silmas peetud, ei ole see maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Seda põhjusel, et nõuded, mille rikkumises Ü. T. süüdi tunnistati, on kehtinud süüdistuses viidatud maksuseaduste igas redaktsioonis. Samuti leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et KrK § 1481 lg 8 dispositsioon on lai, hõlmates nii kinnipidamisele kuuluva füüsilise isiku tulumaksu ja sotsiaalmaksu üle kandmata jätmise kui ka ettenähtust väiksema maksusumma tasumise, mistõttu Ü. T. tegevuse kvalifitseerimine KrK § 148 1 lg 8 järgi on olnud kohtualusele soodne. Asjaosaliste põhjendused Rriigikohtus 5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Ü. T. kaitsja vandeadvokaat I. Leppik, kes palub Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistada kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Taotlust põhjendab kaitsja järgmiselt. Antud asjas on vääralt kohaldatud üldnormi, s.o KrK § 148 1 lg 8, kuna maksuseaduse kohaselt on maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmise või ettenähtust väiksema maksusumma tasumise koosseis sätestatud KrK § 1481 lg-s 5 ning kinnipidamisele kuuluva maksusumma tähtajaks üle kandmata jätmise või ettenähtust väiksema maksusumma ülekandmise eest on karistus ette nähtud KrK § 1481 lg-s 6. Asjaolu, et Harju Maakohtu otsusest ei ilmne, milliseid maksuseaduste redaktsioone on silmas peetud, on kohtuotsuse tühistamise aluseks, kuivõrd ebakonkreetne süüdistus on võtnud kohtualuselt võimaluse end süüdistuse vastu kohaselt kaitsta. Ringkonnakohus on jätnud hindamata kaitsja mitmed väited ega ole arvestanud, et solidaarvõlgniku vastu tuleb nõue esitada võrdsetel alustel põhivõlgnikuga. 6. Riigikohtu istungil jäi Ü. T. kaitsja vandeadvokaat V. Brügel kassatsioonkaebuses esitatu juurde. Samas märkis kaitsja, et alates karistusseadustiku jõustumisest 1. septembril 2002. a on KrK § 148 1 lg 8 kehtetu ning kui võrrelda Ü. T-le süüksarvatud tegude kirjeldust karistusseadustikus sätestatud majandusalaste süütegude kirjeldusega, tuleb teha järeldus, et Ü. T-le süüksarvatud teod on dekriminaliseeritud, mistõttu menetlus kriminaalasjas tuleks lõpetada. Prokurör leidis, et alates karistusseadustiku jõustumisest on teod, mille toimepanemises Ü. T. on süüdi mõistetud, vaadeldavad väärteona ning tulenevalt karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lg-st 3 ja § 3 lg-st 1 tuleb menetlus kriminaalasjas lõpetada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Harju Maakohtu 19. novembri 2001. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2002. a otsused tuleb tühistada Ü. T. KrK § 148 1 lg 8 järgi süüdimõistmise osas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. Ü. T. tunnistati süüdi ebakonkreetse süüdistuse järgi ja sellega on kriminaalkolleegiumi arvates rikutud oluliselt tema kaitseõigust. 7.1. Vastavalt KrMK § 351 lg-le 2 on süüdistataval õigus teada, milles teda süüdistatakse. Ü. T. süüdistati ja ta tunnistati KrK § 1481 lg 8 järgi süüdi maksukorralduse seaduse ja teiste maksuseadustega juriidilisele isikule pandud kohustuste tahtliku täitmata jätmise eest ajavahemikul 1. jaanuarist 1995. a kuni 12. augustini 1998. a. KrK § 1481 lg 8 dispositsioon on blanketne, mistõttu selle järgi isiku süüdimõistmiseks tuleb näidata maksukorralduse seaduse ja/või teiste maksuseaduste konkreetsed sätted, milles sisalduvate kohustuste tahtlikku täitmata jätmist kohtualusele süüks arvatakse. 7.2. Ü. T. süüdistati ja ta mõisteti süüdi tulumaksuseaduse § 27 lg-s 1, sotsiaalmaksu seaduse §-s 1 ja maksukorralduse seaduse § 12 lg-s 1 ning § 19 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustuste tahtliku täitmata jätmise eest. Ü. T. poolt kuritegude toimepanemise algusest, s.o alates 1. jaanuarist 1995. a kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 23. mail 2002. a on kehtinud eri aegadel kaks tulumaksuseadust ja nende § 27 viies erinevas redaktsioonis (RT I 1993, 79, 1184; 1995, 90, 1587; 1997, 72, 1186; 1999, 101, 903; 2001, 91, 544), Eesti Vabariigi sotsiaalmaksu seaduse § 1 kahes redaktsioonis (RT I 1994, 40, 656; 1998, 59, 941) ja maksukorralduse seaduse §-d 12 ja 19 kumbki kahes erinevas redaktsioonis (RT I 1994, 1, 5; 1996, 29, 577; 2000, 35, 216). Kriminaalkolleegium leiab, et eeltoodust tulenevalt pidanuks Ü. T-le esitatud süüdistusest üheselt nähtuma ka seaduste redaktsioonid, mis sätestasid kohustused, mille rikkumises teda süüdistati, ning Ü. T. süüdimõistmisel tuli kohtul kontrollida, kas nimetatud kohustused on jätkuvalt seadustes sätestatud. 7.3. Kriminaalkolleegium märgib, et kõnealusel juhul väljendub süüdistuse ebakonkreetsus ka asjaolus, et selles viidatud maksuseaduste sätted ei sisalda neid kohustusi, mille rikkumine on Ü. T-le süüks arvatud. Nii seisnes Ü. T. poolt tulumaksuseaduse § 27 lg 1 rikkumine süüdistuse kohaselt kinnipidamisele kuuluva füüsilise isiku tulumaksu ülekandmata jätmises maksuametile. Samas sätestas kuni 1. jaanuarini 2000. a kehtinud tulumaksuseaduse (RT I 1993, 79, 1184) § 27: Tuludeklaratsioonid, ettevõtte kohustuse esitada maksuametile tuludeklaratsioon koos raamatupidamise aastaaruandega, ning alates 1. jaanuarist 2000. a kehtiva tulumaksuseaduse (RT I 1999, 101, 903) § 27: Kingitused, annetused ning ametiühingu sisseastumis- ja liikmemaksud, residendist füüsilise isiku õiguse maksustamisperioodi tulust teatavate mahaarvamiste tegemiseks. Maksukorralduse seaduse § 12 lg 1 ning § 19 lg-te 1 ja 2 rikkumine Ü. T. poolt seisnes süüdistuse kohaselt selles, et ta jättis maksuametile esitamata aastate 1994–1997 tuludeklaratsioonid ja raamatupidamise aruanded ning käibemaksu maksmise õiguse kontrollimiseks vajalikud dokumendid 1. juuli 1998. a tehingu kohta. Samas sätestas kuni 1. juulini 2002. a kehtinud maksukorralduse seaduse (RT I 1994, 1, 5) § 12: Arvestuse ja aruandluse kohustus, maksumaksja kohustuse esitada maksuhaldurile maksudeklaratsioone õigusaktides sätestatud korras, ja § 19: Õigus saada teavet maksumaksjalt ja maksu kinnipidajalt, maksuhalduri õiguse saada maksumaksjalt ja maksu kinnipidajalt teavet. 7.4. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna KrK § 1481 lg 8 dispositsioon on lai, on Ü. T. käitumise kvalifitseerimine selle järgi olnud kohtualusele soodne. Riigikohus leiab, et sisuliselt on Ü. T. süüdi mõistetud KrK § 1481 lg 8 järgi kinnipidamisele kuuluva füüsilise isiku tulumaksu üle kandmata jätmise, maksmisele kuuluva sotsiaalmaksu tasumata jätmise ja maksuhaldurile deklaratsioonide ja teiste dokumentide esitamata jätmise eest. Süüdistuse ebakonkreetsust süvendab seejuures asjaolu, et Ü. T. tegevust ei kvalifitseeritud KrK § 1481 lg 1, 5 ja 6 järgi, kuigi nimetatust lõige 1 nägi ette karistuse maksuhaldurile deklaratsiooni või dokumendi esitamata jätmise eest, lõige 5 maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmise eest ja lõige 6 kinnipidamisele kuuluva maksusumma tähtajaks üle kandmata jätmise eest. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Ü. T. käitumise ümberkvalifitseerimine KrK § 1481 lg 1, 5 või 6 (teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 148 1 redaktsiooni lg-te 1, 3 ja 4) järgi ei ole kriminaalasja edasise menetluse käigus võimalik. Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRakS, RT I 2002, 56, 350) § 3 lg 1 kohaselt lõpetatakse enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud kuriteo kohta alustatud kriminaalmenetlus lähtudes sama seaduse § 1 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud alustest. KarSRakS § 1 lg-test 1 ja 3 tulenevalt vabastatakse karistuse kandmisest isik, kes on süüdi mõistetud kriminaalkoodeksi järgi kuriteo eest, mis karistusseadustiku järgi ei ole enam kuriteona karistatav, samuti kuriteos süüdimõistetud isik, kui karistusseadustiku või muu seaduse järgi vastab kuriteokoosseisule väärteokoosseis. Karistusseadustik (KarS, RT I 2001, 61, 364) ei käsita enam kuriteona maksuseaduse kohaselt maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmist või ettenähtust väiksema maksusumma tasumist. Karistusseadustiku § 389 lg 1 ja § 390 lg 1 kohaselt on nii maksusumma kinni pidamata jätmine kui ka maksuhalduri tegevuse takistamine käsitatavad kuriteona üksnes tingimusel, et süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või selle tulemusel jäi maksudena laekumata vähemalt 500 000 krooni. Kuna kohtud on tuvastanud, et Ü. T. käitumise tagajärjel jäi erinevate maksudena laekumata kokku 254 040 krooni ning kriminaalasja materjalides puuduvad andmed selle kohta, et Ü. T. oleks mõne maksualase õiguserikkumise eest halduskorras karistatud, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Ü. T-le maa- ja ringkonnakohtu poolt süüksarvatud tegu ei ole karistusseadustiku järgi enam kuriteona karistatav. Tulenevalt KarSRakS § 3 lg-st 1 ja § 1 lg-test 1 ja 3 tuleb menetlus kriminaalasjas lõpetada. KrMK § 220 lg 2 kohaselt võib tsiviilhagi, mis seoses menetluse lõpetamisega kriminaalasjas jäi läbi vaatamata, esitada tsiviilmenetluse korras. 9. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 1, § 65 lg-st 3, KarSRakS § 3 lg-st 1 ja § 1 lg-test 1 ja 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Harju Maakohtu 19. novembri 2001. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2002. a otsused tuleb jätta muutmata Ü. T. õigeksmõistmise osas KrK § 148 1 lg 3 järgi esitatud süüdistuses, muus osas tuleb otsused tühistada ja menetlus kriminaalasjas lõpetada. 10. Kuna kriminaalasi kuulub ülaltoodud põhjendustel lõpetamisele, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks anda hinnangut kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud ülejäänud väidetele. Eerik KERGANDBERG Lea KIVI Hannes KIRIS