Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-47-02 Riigikohtu halduskolleegiumi 4. novembri 2002.a kohtuotsus Anita-Alide Selja ja Helju Nikkeri kaebuses Kõpu Vallavalitsuse 18. aprilli 2000. a korralduse nr 34 ja 15. mai 1998. a korralduse nr 50 tühistamiseks ning Kõpu Vallavalitsuse tegevuse vara tagastamisel õigusvastaseks tunnistamiseks — RT III, 30, 328

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-47-02 Otsuse kuupäev 4. november 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel Kohtuasi Anita-Alide Selja ja Helju Nikkeri kaebus Kõpu Vallavalitsuse 18. aprilli 2000. a korralduse nr 34 ja 15. mai 1998. a korralduse nr 50 tühistamiseks ning Kõpu Vallavalitsuse tegevuse vara tagastamisel õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-65/2002 Menetluse alus Riigikohtus Anita-Alide Selja ja Helju Nikkeri kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 3. oktoobril 2002. a Kohtuistungil osalenud isikud Anita-Alide Selja ja Helju Nikkeri esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik Kolmanda isiku RE Eesti Kütus (pankrotis) esindaja pankrotihaldur Saima Laumets Resolutsioon 1. Rahuldada Anita-Alide Selja ja Helju Nikkeri kassatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-65/2002 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 3. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. Kõpu Vallavalitsus andis 11. märtsil 1997 kasutusloa Kõpu vallas Vanaveski külas asuvale puhkebaasile. Puhkebaasi omanikuks või hoonestajaks oli kasutusloas märgitud Riigiettevõte Eesti Kütus. 22. veebruari 1999. a korraldusega nr 45 tühistas Kõpu Vallavalitsus nimetatud kasutusloa. Kõpu Vallavalitsuse 18. aprilli 2000. a korraldusega nr 34 tühistati planeerimis- ja ehitusseaduse § 70 alusel Kõpu Vallavalitsuse 22. veebruari 1999. a korraldus nr 45. Kõpu Vallavalitsuse 15. mai 1998. a korraldusega nr 50 määrati Kõpu vallas Vanaveski külas RE-le Eesti Kütus kuuluvate Vanaveski Puhkebaasi hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 2,0 ha. 2. Anita-Alide Selg ja Helju Nikker esitasid kaebuse halduskohtusse, milles palusid tühistada Kõpu Vallavalitsuse 18. aprilli 2000. a korralduse nr 34 ja 15. mai 1998. a korralduse nr 50 ja tunnistada Kõpu Vallavalitsuse tegevus vara tagastamisel õigusvastaseks. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud haldusaktid motiveerimata ja rikuvad kaebajata õigusi, kuna võivad piirata kaebajatel maa tagasisaamist. Vallavalitsus on viivitanud vara tagastamise toimingutega ja on jätnud vastamata kaebajate järelepärimistele. 3. Tartu Halduskohtu 28. detsembri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-11/2001 kaebus rahuldati, tühistati vaidlustatud korraldused ning tunnistati õigusvastaseks Kõpu Vallavalitsuse toiming Kõpu vallas Vanaveski külas asuva Sollu-Veski 113 maa ja hoonete tagastamise küsimuse menetlemisel, mis seisneb õigustatud subjektidele vara tagastamise küsimuse otsustuse tegemise tähtaja järgimata jätmises ja õigustatud subjektide kirjalikele avaldustele vastamata jätmises. Kohus nõustus kaebuse väitega, et vaidlustatud korraldused on motiveerimata. 18. aprilli 2000. a korraldusega nr 34 on kaebajatele teadmata põhjusel tühistatud varasem, kaebajate suhtes seaduslik korraldus – Kõpu Vallavalitsuse 22. veebruari 1999. a korraldus nr 45. Vaidlustatud aktide sisulist õigsust ei ole võimalik kontrollida aktide motiveerimatuse tõttu, mistõttu kohus ei hinnanud aktide kohta toodud sisulisi väiteid. 4. Kohtuotsuse peale esitasid apellatsioonkaebused RE Eesti Kütus (pankrotis) ja Kõpu Vallavalitsus, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. 5. Tartu Ringkonnakohtu otsusega jäeti rahuldamata RE Eesti Kütus (pankrotis) apellatsioonkaebus ning rahuldati osaliselt Kõpu Vallavalitsuse apellatsioonkaebus. Ringkonnakohus tühistas Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega tühistati Kõpu Vallavalitsuse 18. aprilli 2000. a korraldus nr 34, ja tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse selles osas rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et 18. aprilli 2000. a korraldus nr 34, millega tühistati vallavalitsuse 22. veebruari 1999. a korraldus nr 45 vaidlusalusele hoonele kasutusloa andmise tühistamise kohta, ei riku kaebajate õigusi. Kaebajad ei ole vaidlustanud Kõpu Vallavalitsuse poolt 11. märtsil 1997 välja antud kasutusluba, seega ei saa kaebajate õigusi rikkuda ka korraldus, millega tühistati kasutusloa tühistamise korraldus. Kõpu Vallavalitsuse 15. mai 1998. a korralduse nr 50 suhtes, millega otsustati määrata Vanaveski puhkebaasi juurde teenindamiseks vajalik maa, pidas ringkonnakohus põhjendatuks kaebajate väidet, et see korraldus rikub nende õigust maad tagasi saada võimalikult endistes piirides ning nõustus halduskohtu seisukohaga, et nimetatud korraldus on motiveerimata. Ringkonnakohus leidis, et kaebajate seisukoht, et vaidlustatud korralduste väljaandmise ajal ei olnud otsustatud Sollu-Veski hoone tagastamise küsimus, ei ole õige. Nii korralduse nr 50 väljaandmise ajal 15. mail 1998 kui ka käesoleval ajal on jõus Kõpu Vallavalitsuse 5. oktoobri 1995. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2, mille kohaselt Sollu-Veski hooned ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud ja need hooned ei kuulu tagastamisele. Asjaolu, et vallavalitsus võttis 1999. aastal neljal korral seisukoha Sollu-Veski küsimuses ja viimati 17. veebruari 2000. a korraldusega nr 11 tühistas 1995. a korralduse nr 111 p 3 (kompenseerimise kohta), ei muuda tagastamata jätmise otsustust tühiseks. Kuigi kaebajad tuginesid tsiviilasja otsuses esitatud põhjendustele ja väitsid, et Sollu-Veski hoone tagastamise küsimus on otsustamata, leidis ringkonnakohus, et HKMS §-st 17 ei tulene, et haldusasjas ei saaks vaidluse ja ka uute asjaolude ilmnemise korral anda asjaoludele teistsugust hinnangut. Ringkonnakohus ei lugenud Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2000. a asjas tuvastatud asjaolusid siduvaks käesolevas asjas ka seetõttu, et Kõpu Vallavalitsus ei olnud tsiviilmenetluses protsessiosaliseks. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 6. A.-A. Selja ja H. Nikkeri kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja jätta täies ulatuses jõusse Tartu Halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuse kohaselt: 1) rikkus Tartu Ringkonnakohus HKMS § 17, kui asus vastuolus jõustunud kohtulahendiga tsiviilasjas seisukohale, et Sollu-Veski 113 vesiveski hoone tagastamise küsimus on otsustatud. Jõustunud Tallinna Linnakohtu 7. märtsi 2001. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2001. a kohtuotsustega tsiviilasjas leidis kohus, et kuni nimetatud kohtuotsuste tegemiseni ei olnud lõplikult lahendatud Sollu-Veski 113 vesiveski hoone tagastamise küsimust ning et Kõpu Vallavalitsuse 5. oktoobri 1995. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2 ei muutunud kehtivaks Kõpu Vallavalitsuse 28. mai 1999. a korralduse nr 9 alusel ega ka 17. veebruari 2000. a korralduse nr 11 alusel. Tartu Ringkonnakohus ületas ka HKMS § 34 lõikest 2 tulenevaid vaidluse piire; 2) väär on ringkonnakohtu seisukoht, et käesoleval hetkel on jõus Kõpu Vallavalitsuse 5. oktoobri 1995. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2, mille kohaselt Sollu-Veski hooned ei kuulu tagastamisele. Kõpu Vallavalitsuse 6. jaanuari 1999. a korralduse nr 9 punktiga 1 otsustati tühistada täies ulatuses nimetatud vallavalitsuse korraldus nr 111; 3) väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kasutusloa tühistamise korralduse tühistamine ei saa rikkuda kassaatorite õigusi. 7. Kõpu Vallavalitsus leiab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Asjas ei oma tähtsust, kas vallavalitsuse 5. oktoobri 1995. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2 on jõus või ei. Kuna selle korralduse vastuvõtmise ajal eksisteeris kaks ekspertiisiakti hoone säilivuse kohta, siis sai vallavalitsus lähtuda vaid sellest materjalist. 8. RE Eesti Kütuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja palutakse jätta see rahuldamata. Vastuses nõustutakse ringkonnakohtuga, et seniajani on jõus 5. oktoobri 1995. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2, mille kohaselt Sollu-Veski hooned ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud ja ei kuulu tagastamisele. Teiste kohtute seisukohad, et Sollu-Veski 113 vesiveski tagastamise küsimus ei olnud otsustatud, on ebaõiged. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 9. Tartu Ringkonnakohus asus kasseeritavas otsuses seisukohale, et kuna kaebajad ei ole vaidlustanud Kõpu Vallavalitsuse poolt 11. märtsil 1997 välja antud kasutusluba, siis ei saa nende õigusi rikkuda ka vallavalitsuse 18. aprilli 2000. a korraldus nr 34, millega tühistati kasutusloa tühistamise korraldus. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu sellise sisuliselt motiveerimata seisukohaga. Nii kasutusluba, selle tühistamise korraldus kui ka korraldus, mis tühistab kasutusloa tühistamise korralduse, on kõik iseseisvad haldusaktid. Asjaolu, et isik ei ole vaidlustanud algset haldusakti, ei tähenda iseenesest, et ta ei saaks vaidlustada haldusakti tühistanud haldusakti tühistavat haldusakti. On võimalik, et algse, isiku õigusi rikkuva haldusakti tühistamine haldusorgani poolt oli õiguspärane. Sellisel juhul rikub algse haldusakti tühistanud akti tühistamine isiku õigusi. Jättes isiku ilma kaebeõigusest sellise haldusakti suhtes ainuüksi põhjendusel, et ta ei ole vaidlustanud algset haldusakti, rikutakse põhiseaduse §-s 15 ning HKMS § 7 lg-s 1 sätestatud isiku õigust kaitsta kohtulikult oma rikutud õigusi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seetõttu võtta motiveeritud seisukoht Kõpu Vallavalitsuse 18. aprilli 2000. a korralduse nr 34 vaidlustamise suhtes. 10. Antud haldusasjas tehtud kohtuotsustest ja toimiku materjalidest ilmneb, et lahendades hagi RE Eesti Kütus (pankrotis) ja kolmanda isiku vahel sõlmitud Sollu-Veski kinnistul nr 113 asuva puhkebaasi ostu-müügi lepingu tühisuse tunnustamiseks, asus Tallinna Ringkonnakohus oma 12. juuni 2001. a otsuses seisukohale, et Sollu-Veski kinnistul nr 113 asuvate hoonete tagastamise küsimus ei ole otsustatud. HKMS § 17 sätestab, et asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaal- või haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. Tartu Ringkonnakohus leidis, et nimetatud sättest ei tulene, et haldusasjas ei saa vaidluse korral anda asjaoludele teistsugust hinnangut. Riigikohtu halduskolleegium peab HKMS § 17 sellist tõlgendust põhjendatuks. HKMS § 17 rõhutab, et ühes protsessis juba tuvastatud asjaolud ei vaja teises protsessis tõendamist. Sätte sõnastusest ei tulene, et halduskohus oleks teises protsessis tuvastatud asjaoludega pöördumatult seotud. Seega tuleneb HKMS §-st 17, et kui ühes protsessis on mingid asjaolud juba tuvastatud, siis ei ole haldusprotsessis vaja neid asjaolusid enam täiendavalt tuvastada, vaid need võib võtta asja lahendamisel eelduseks. Kui aga protsessiosalised sellised asjaolud haldusprotsessis vaidlustavad või tekib halduskohtul endal kahtlus nende asjaolude suhtes, siis uurimisprintsiibist tulenevalt võib halduskohus sellised asjaolud ümber hinnata. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et kuigi HKMS § 17 sellise tõlgendamise tõttu võib tekkida olukord, kus kohtute poolt tehakse vastandlikud kohtulahendid, ei tähenda see siiski, et üks või teine kohtulahend oleks ainuüksi sellepärast ebaõige. Erinevaid kohtumenetlusi reguleerivad erinevad seadused ja põhimõtted ning osa teavet võib ilmneda hiljem toimuva kohtumenetluse ajaks. Seetõttu ongi paratamatu, et erinevatel alustel ja erineval ajal toimuvad kohtumenetlused võivad anda erinevaid tulemusi. 11. Tartu Ringkonnakohtu otsusest ning ringkonnakohtule Kõpu Vallavalitsuse poolt esitatud apellatsioonkaebusest ja A. Selja ja H. Nikkeri ning RE Eesti Kütus poolt esitatud vastustest Kõpu Vallavalitsuse apellatsioonkaebusele nähtub, et poolte vahel oli apellatsiooniastmes vaidlus selle üle, kas Sollu-Veski hoone tagastamise küsimus oli otsustatud ning kas Tartu Halduskohus sai tugineda selles küsimuses Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 2001. a otsusele või mitte. Seega pidi Tartu Ringkonnakohus tulenevalt HKMS § 34 lg-st 2 võtma selles küsimuses seisukoha ning põhjendamatu on kassaatorite väide, et ringkonnakohus ületas HKMS § 34 lg 2 piire ja tuvastas omaalgatuslikult kassaatoritele negatiivseid asjaolusid. 12. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ka ringkonnakohtu seisukoht, et käesoleval ajal on jõus Kõpu Vallavalitsuse 5. oktoobri 1995. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2, mille kohaselt Sollu-Veski hooned ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ja ei kuulu tagastamisele. HKMS § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Käesoleval juhul ei ole Tartu Ringkonnakohus oma otsuses välja toonud, millised korraldused on õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes vastu võetud ning mis on olnud nende korralduste sisu. Tartu Halduskohtu otsust mõistab Riigikohus nii, et halduskohus asus seisukohale, et vara tagastamise küsimus on lahendamata. Tartu Ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale, näitamata konkreetselt, millistele tõenditele ta tugines. Kuna kohtuotsustest ei ilmne üheselt, millised haldusaktid on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuses antud, siis ei saa Riigikohus HKMS § 64 lg 2 tulenevalt hakata lahendama küsimust, kas 5. oktoobri 1995. a korraldus nr 111 osaliselt kehtib või ei kehti. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selles küsimuses oma seisukohta põhjendama. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL