Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-108-02 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2002. a kohtuotsus S. K. ja A. G. süüdistuses KrK § 113 järgi — RT III, 2002, 28, 314

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-108-02 Otsuse kuupäev 24. oktoober 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi S. K. ja A. G. süüdistus KrK § 113 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/616/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Alar Kirs, kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev 24. september 2002. a Istungil osalenud isikud Riigiprokurör Marge Püss, S. K. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja A. G. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2002. a otsus S. K. ja A. G. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 2. Kassatsioonprotest rahuldada. 3. Välja mõista S. K-lt 1534 krooni (üks tuhat viissada kolmkümmend neli krooni) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. 4. Välja mõista A. G-lt 1534 krooni (üks tuhat viissada kolmkümmend neli krooni) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub 24. oktoobril 2002. a ega ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. S. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 142 lg 2 p 3 ja A. G. KrK § 142 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi. Süüdistuse kohaselt läksid nad ühel õhtul 2001. aasta augustis raha väljapressimise eesmärgil Tallinnas X asuvasse R. S-i tuppa ning nõudsid viimaselt sama õhtu kella 21.00-ks 500 krooni üleandmist. Selle nõudmise mittetäitmisel ähvardasid S. K. ja A. G. R. S-i läbi peksta. S. K. ja A. G. süüdistati veel selles, et 31. augustil 2001. a kella 18.50 paiku kui ka 3. septembril 2001. a kella 21.30 paiku tungisid nad ühiselt R. S-ile kallale ja röövisid temalt elule ja tervisele ohtlikku vägivalda kasutades 31. augustil 2001. a pangakaardi ja käekella «Seiko» maksumusega 1000 krooni ja 3. septembril 2001. a hõbeketi maksumusega 200 krooni. See tegevus kvalifitseeriti KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. 2. Tallinna Linnakohtu 3. mai 2002. a otsusega tunnistati S. K. ja A. G. süüdi KrK § 188 järgi ning mõlemat karistati kaheksakuulise vabadusekaotusega. KrK § 41 alusel liitis linnakohus A. G. karistusele osaliselt Valga Maakohtu 15. detsembri 1999. a otsusega mõistetud karistuse, mõistes talle lõplikuks karistuseks üksteist kuud vabadusekaotust. 2.1. Linnakohus asus seisukohale, et kohtualuste süü väljapressimises ja röövimises ei ole tõendamist leidnud. Samas luges kohus tõendatuks asjaolud, et R. S. lammutas osadeks L. O. pesumasina ning viimane nõudis selle eest R. S-ilt raha; et L. O. rääkis S. K.le ja A. G.le sellest, et R. S. ei taha pesumasina eest maksta; et S. K. ja A. G. nõudsid R. S-ilt pesumasina eest raha, kasutades seejuures kannatanu suhtes füüsilist vägivalda; ning et S. K. võttis kannatanult pandiks pangakaardi, mõjutamaks viimast L. O. pesumasina eest tasuma. Samuti tuvastas kohus, et kohtualused tekitasid R. S-ile kergeid kehavigastusi. 2.2. Kohus kvalifitseeris kohtualuste käitumise KrK § 188 järgi kui oma oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras, mis oli seotud vägivallaga. 3. Tallinna Linnakohtu 3. mai 2002. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A. G., kes palus linnakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2002. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu otsus S. K. ja A. G. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 188 järgi. Ringkonnakohus tunnistas nii S. K. kui ka A. G. süüdi KrK § 113 järgi ja karistas mõlemat rahatrahviga 200 päevamäära ulatuses, s.o 10 600 krooni. Trahvi luges ringkonnakohus süüdimõistetute poolt kantuks seoses S. K. 8-kuulise ja A. G. 9 kuu ja 16 päevase viibimisega vahi all. 4.1. Ringkonnakohus pidas vajalikuks väljuda apellatsioonkaebuse piiridest ja leidis, et KrK §-s 188 sätestatud kuriteokoosseis ei ole mitte nn igaühedelikt, vaid eeldab subjektina isikut, kellele subjektiivne õigus kuulub. Viidates Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-123-96 (RT III 1996, 32, 411) märkis ringkonnakohus, et omavoli kuriteokoosseisu moodustab üksnes süüdlasele vahetult endale kuuluva tõelise või oletatava õiguse ebaseaduslik teostamine. Kohtukolleegium märkis, et kuna nõudeõiguse loovutamiseks ei saa pidada L. O. suusõnalist palvet küsida lammutatud pesumasina eest R. S-ilt raha, ei olnud L. O. nõudeõigust R. S. vastu ei täielikult ega osaliselt S. K-le ja A. G-le loovutanud. Sellest tulenevalt leidis kriminaalkolleegium, et nõudeõigus R. S. vastu lammutatud pesumasina väärtuse hüvitamiseks kuulus L. O-le, mitte aga kohtualustele, mistõttu nende tegevuses puudub omavoli kuriteokoosseis. 4.2. Kohtukolleegium nõustus linnakohtu seisukohaga, et tõendatud on kohtualuste poolt kergete kehavigastuste tekitamine R. S-ile. Kriminaalkolleegium märkis, et kuna linnakohtu otsusega välistati kohtualuste käitumises KrK §-s 142 sätestatud kuriteo koosseis ning kuna ringkonnakohus arutab kriminaalasja kohtualuse apellatsioonkaebuse alusel, tuleb kohtualuse tegevus kannatanule kehavigastuste tekitamisel kvalifitseerida KrK § 113 järgi. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 5. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassaator märgib, et kriminaalteoorias on välja kujunenud seisukoht, mille kohaselt olukorras, kus omanik (valdaja) ei realiseeri ise oma õigusi, vaid teeb seda kolmanda isiku kaudu, on tegemist omavoliga – nn kolmas isik tegutseb omaniku palvel, kuid nõutav vara on tema jaoks võõras. Prokurör märgib, et käesoleval juhul ei kasutanud L. O. oma õigust ise, vaid realiseeris seda õigust suusõnaliselt S. K-le ja A. G-le esitatud palve näol, mille viimased ebaseaduslikus korras ka täitsid. Kassaatori arvates vabaneksid Tallinna Ringkonnakohtu seisukoha järgi kriminaalvastutusest kõik kolmandad isikud, kes teostavad tõelise või oletatava õiguse omaniku (valdaja) suusõnalisel palvel, kokkuleppel, nõudmisel, veenmisel, palkamisel jne ebaseaduslikult omaniku õigust. KrK § 188 selline tõlgendamine tähendab seda, et kui isik tarvitab oma tegeliku või oletatava õiguse maksmapanekuks kannatanu kallal vägivalda või kahjustab teda muul moel, siis on kannatanu KrK §-ga 188 kaitstud, kuid kui omavolitseja veenab seda enda eest tegema kolmanda isiku, siis mitte. Selline tõlgendus annaks omavolitsejale võimaluse vastutusest mööda hiilida ja seaks soodusolukorda näiteks kuritegelike ühenduste liikmed ja teised isikud, kes tegeliku õiguse omaniku (valdaja) soovil kuriteo, s.o omavoli toime panevad. 6. Riigikohtu istungil jäi prokurör kassatsioonprotestis esitatu juurde ja palus selle rahuldada, S. K. ja A. G. kaitsjad asusid aga seisukohale, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, kassatsioonprotest aga põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 7. KrK § 188 nägi ette karistuse oma tõelise või oletatava õiguse teostamise eest ebaseaduslikus korras, kui see oli seotud vägivalla või vägivallaga ähvardamisega, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega põhjustati muu oluline kahju. Põhimõtteliselt samasugune on omavoli kirjeldus ka KarS §-s 257. Seega on selle kuriteo subjektiks isik, kellele subjektiivne õigus kuulub või kes oletab taolise õiguse endale kuulumist. Tuvastamaks, kas kohtualuse tegevus on kvalifitseeritav KrK § 188 järgi, tuleb esmalt hinnata, kas tegu on toime pandud oma tõelise või oletatava õiguse teostamiseks ning kas see oli toime pandud ebaseaduslikus korras. Seejärel tuleb lahendada küsimused, kas nimetatud tegu oli seotud vägivallaga, vara hävitamise või rikkumisega või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise või vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kas sellega põhjustati muu oluline kahju. Seda seisukohta on Riigikohus väljendanud ka otsuses 3-1-1-116-01 (RT III 2002, 2, 14). Kriminaalkolleegium on samuti seisukohal, et olukorras, kus isik ei teostanud oma tõelist õigust, tuleb tema käitumise kvalifitseerimisel KrK § 188 (KarS § 257) järgi tuvastada, millist ja kellele kuuluvat õigust see isik oma oletatava õigusena teostas. 8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium luges tuvastatuks asjaolud, et kannatanu R. S. lõhkus L. O-le kuulunud pesumasina ja et sellest tulenes viimase nõudeõigus R. S. vastu. Kuna L. O. poolt suusõnaliselt S. K-le ja A. G-le esitatud palvet küsida R. S-ilt lammutatud pesumasina eest raha, ei saa lugeda nõudeõiguse loovutamiseks, ei ole L. O. nimetatud nõudeõigust täielikult ega osaliselt S. K-le ja A. G-le loovutanud. Neil asjaoludel jõudis ringkonnakohus järeldusele, et nõudeõigus pesumasina väärtuse hüvitamiseks R. S. vastu kuulus L. O-le, mitte aga S. K-le ja A. G-le, mistõttu viimaste tegevuses puudus omavoli. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kriminaalasjas sisalduvate tõendite alusel ei saanud ringkonnakohus teha järeldust selle kohta, et L. O. oleks nõudeõiguse loovutanud. Samas on kriminaalkolleegium seisukohal, et L. O. poolt nõudeõiguse loovutamata jätmine ei välista iseenesest S. K. ja A. G. käitumises KrK §-s 188 sätestatud kuriteokoosseisu. 9. Teise isiku nimel tegutsemine ei välista iseenesest vastutust KrK § 188 (Kars § 257) järgi, kuid mitte alati ei tule taolist teise isiku palvel (veenmisel, nõudmisel, kokkuleppel, vihjamisel jne) teise isiku tõelise või oletatava õiguse ebaseaduslikus korras teostamist lugeda omavoliks karistusõiguse tähenduses. Oletatava õiguse all KrK § 188 tähenduses ei tule mõista mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest (vt Riigikohtu lahendid 3-1-1-78-96, 3-1-1-123-96 – RT III 1996, 23, 307; 32, 411). Sellest tulenevalt saab oma oletatava õiguse teostamisena vaadelda teisele isikule kuuluva tõelise või oletatava õiguse realiseerimist vaid juhul, kui süüdlane pidas seda õigust subjektiivselt oma tegelikuks õiguseks ning kui ühiskonnas valitsevatest õigussuhetest ja omaksvõetud arusaamadest tulenevalt oli tal taolisest palvest (veenmisest, nõudmisest, kokkuleppest, vihjest vms) tulenevalt ka küllaldaselt alust oletada, et tal on õigus realiseerida objektiivselt teisele isikule kuuluvat tõelist või teise isiku oletatavat õigust. 10. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt on kohus lugenud tõendatuks asjaolu, et L. O. esitas S. K-le ja A. G-le suusõnalise palve küsida R. S-ilt lammutatud pesumasina eest raha. Viimased seda ka tegid, kuid kasutasid seejuures R. S. suhtes vägivalda. Kuigi ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel kohus sellisele järeldusele jõudis, on kohus märkinud, et pesumasina lammutamisest tulenev nõudeõigus kuulus L. O-le. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kohtualused ei teostanud oma tõelist õigust. Tallinna Linnakohtu 3. mai 2002. a otsuses jõuti aga järeldusele, et kohtualused teostasid ebaseaduslikus korras oma oletatavat õigust. Seega on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta ja ka analüüsimata, miks ei olnud S. K. ja A. G. tegevus olukorras, kus nad L. O. palvel nõudsid R. S-ilt raha omandi või valduse rikkumisega L. O-le õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, käsitatav kohtualuste poolt oletatava õiguse teostamisena KrK § 188 tähenduses. Välistades seda küsimust lahendamata kohtualuste käitumisest omavoli, on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust. 11. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2002. a otsus S. K. ja A. G. süüdistusasjas tuleb tühistada ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Lea KIVI Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS