Riigikohtu Halduskolleegium — 3-3-1-48-02 Riigikohtu halduskolleegiumi 15. oktoobri 2002. a kohtumäärus Asta Variku kaebuses ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli 2001. a otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse 21. novembri 2001. a korralduse peale — RT III, 26, 292

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-3-1-48-02 Määruse kuupäev 15. oktoober 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel Kohtuasi Asta Variku kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli 2001. a otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse 21. novembri 2001. a korralduse peale Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2002. a määrus haldusasjas nr 3-458/2002 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. aprilli 2002. a määrus haldusasjas nr 2-3/275/2002 Menetluse alus Riigikohtus Asta Variku erikaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Rahuldada Asta Variku erikaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2002. a määrus haldusasjas nr 3-458/2002 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. aprilli 2002. a määrus haldusasjas nr 2-3/275/2002. 3. Saata Asta Variku kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli 2001. a otsuse peale menetluseks Tallinna Halduskohtule. 4. Tagastada kautsjon. Asjaolud ja menetluse käik 1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli 2001. a otsusega leiti, et «Vastavalt Eesti Ajalooarhiivi teatisele 10.04.2001/ 288 on endiste kinnistute nr 576, 577 suurus 1107 m2 ja et Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise 18.02.1943. a määruse § 2 lg 2 kohaselt anti 01.09.1943. a Narva mnt 10 asuv kinnisvara tagasi Ernst Aringule. Kinnistusregistrisse on tehtud sellekohane sissekanne 26. novembril 1943. a. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)p Keskkomitee 07.09.1944. a määrusega tühistati kõik seadused, otsused, määrused ja korraldused, mis anti Saksa okupatsioonivõimude või Eesti omavalitsuse poolt Eestis.» Viidatud arhiiviteatises on märgitud, et kinnistusregistris on 26. novembril 1943 omaniku lahtris tehtud järgmine sissekanne: «Omanikukiri on eraomanduse uuesti jalule seadmise määruse 18. veebr. 1943. a. § 2 lõike 2 kohaselt 1. septembril 1943. a. välja antud. Omanikukirjas on omanikuna nimetatud eeltähendatud viimane omanik.» Nende asjaolude alusel luges komisjon vara õigusvastase võõrandamise ajaks 7. septembri 1944 ja vara omanikuks õigusvastase võõrandamise ajal Ernst-Adrian (Ernst) Aringu ning muutis vastavalt ka komisjoni varasemat, 16. augusti 1993. a otsust. Tallinna Linnavalitsuse 21. novembri 2001. a korraldusega kinnitati AS Ristart Ltd Kinnisvarabüroo poolt 12. septembril 2001 esitatud ekspertarvamus; jäeti rahuldamata A. Variku taotlus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks, sest vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ja alustati kompenseerimise menetlust. 2. 3. jaanuaril 2002 esitas A. Varik Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli 2001. a otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse 21. novembri 2001. a korralduse peale, taotledes nende haldusaktide tühistamist. Kaebuses väitis A. Varik, et sai linnavalitsuse korralduse kätte 6. detsembril 2001 ja just korraldusest selgus, et rikutakse tema õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara. Nimelt kinnitati selle korraldusega ekspertarvamus, millest nähtus, et hoone Narva mnt 10 ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Hoone Narva mnt 10 natsionaliseeriti 1940. aastal (ENSV Teataja 1940, nr 57, art 675). Ernst Aring arreteeriti 14. juunil 1941, mõisteti süüdi ja saadeti parandusliku töö laagrisse, kus teda peeti kinni kuni 1959. aastani. Seega ei saanud vaidlusalust vara 1943. aastal tagastada Ernst Aringule. Tallinna Linnavalitsus ei ole täitnud ka Riigikohtu halduskolleegiumi 20. juuni 2001. a otsust, sest ekspertarvamus on antud lähtudes üksnes ORAS § 12 lg 8 p-de 1 ja 2 redaktsioonist enne 2. märtsi 1997. Ekspertarvamus ei ole seejuures kooskõlas enne 2. märtsi 1997 kehtinud õigusega. 3. Tallinna Halduskohtu 9. jaanuari 2002. a määrusega haldusasjas nr 3-458/2002 leiti, et A. Varik taotleb haldusaktide tühistamist. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse peale kaebuse kohtule esitamiseks oli aega kaks kuud arvates otsuse kättesaamisest. A. Varik ei ole aga märkinud, millal ta otsuse kätte sai, ega taotlenud kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Seepärast jäeti HKMS § 11 lg 2 alusel selles osas A. Variku kaebus käiguta. 23. jaanuaril 2002 esitas A. Varik kaebuse täienduse, milles väitis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsuse sai ta kätte 2001. aasta kevad-suvel. Vaidlustatud haldusaktid rikuvad tema õigusi koostoimes. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus eraldivõetuna ei riku kaebuse esitaja õigusi, sest nimetatud aktiga ei otsustata vara tagastamise küsimust. Kui aga kohus ei nõustu kaebuse esitaja eelnimetatud seisukohaga ja leiab, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse peale kaebuse esitamise tähtaeg on mööda lastud, siis tuleks selles osas tema taotlust muuta ning juhindudes HKMS § 9 lg-st 5 tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus õigusvastaseks ja kohustada linnakomisjoni asi uuesti läbi vaatama. 4. Tallinna Halduskohtu 24. jaanuari 2002. a määrusega leiti, et kaebaja ei ole avaldanud mõjuvat põhjust ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse peale esitatud tühistamiskaebuse tähtaja möödalaskmise kohta ega taotlenud ka tähtaja ennistamist. Seepärast lõpetati HKMS § 12 lg 3 alusel selles osas asja menetlus. 5. 5. veebruaril 2002 esitas A. Varik Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu määruse peale erikaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2002. a määrusega jäeti A. Variku erikaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt ORAS § 19 lg-st 1 oli A. Varikul õigus esitada kohtule kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli 2001. a otsuse peale kahe kuu jooksul otsuse kättesaamisest arvates. Tähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kaebaja sai aru, et haldusaktiga rikutakse tema õigusi või akti õigusvastasusest või akti tähendusest tema õiguste suhtes. Kaebuse täiendusena esitatud alternatiivset taotlust – tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsus õigusvastaseks ning kohustada linnakomisjoni asi uuesti läbi vaatama ja teha asjas uus otsus – tuleb tõlgendada mitte tuvastamis-, vaid kohustamiskaebusena. Ka kohustamiskaebuse esitamiseks on ette nähtud tähtaeg 30 päeva. Asja uueks otsustamiseks kohustamine eeldab haldusakti tühistamist, kuid tühistamise taotluse osas on Tallinna Halduskohus asja menetluse lõpetanud. Asjaosaliste põhjendused Riigikohtus 6. 22. mail 2002 esitas A. Varik Riigikohtule erikaebuse, milles taotleb, et tühistataks ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu määrused ning saadetaks asi menetlusse võtmiseks Tallinna Halduskohtule. Erikaebuse esitaja on seisukohal, et selles haldusasjas on võimalik eelhaldusakti vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga, sest just viimane rikub tema õigusi saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara. Üksnes eelhaldusakti alusel polnudki võimalik jõuda selgusele, kas tema õigusi üldse rikutakse või ei. 7. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses A. Variku erikaebusele leitakse, et A. Varik ei ole ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse peale tähtaegselt kaebust esitanud, mistõttu on tema erikaebus põhjendamatu. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 8. HKMS § 7 lg 1 esimene lause sätestab: «Kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.» Riigikohtu halduskolleegium leidis 19. juuni 2001. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-38-01 (RT III 2001, 22, 234), et pelgalt haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam haldusakti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. 8. oktoobri 2002. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-56-02 (RT III 2002, 25, 283) leidis kolleegium, et olukorras, kus mõistlikul inimesel peab tekkima kahtlus, et haldusakt võib tema huve kahjustada, ei või see puudutatud isik jääda ootama asjaolude selginemist, et siis hiljem kasutada oma kaebeõigust, vaid et ta peab asjaolud välja selgitama vaide- või halduskohtumenetluses. HKMS § 7 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kaebuse esitamise tähtaeg ei saa hakata kulgema varem, kui mõistlikult käituval kaebajal oleks üldse võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Kaebuse esitamise tähtaja jooksul peab isik jõudma selgusele, kas akti või toimingu vaidlustamine on tema õiguste kaitsmiseks vajalik või mitte. See tõlgendus aitab kaasa kaebeõiguse ja õiguskindluse printsiibi üheaegsele õiglasele realiseerimisele. Õiguskindluse tagamise motiivil ei tohi isikult, kellel temast sõltumatutel asjaoludel veel polnudki võimalik leida, et tema õigusi rikutakse, kaebeõigust ära võtta kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise põhjendusega. Antud asjas on Tallinna Linnavalitsuse korralduse suhtes eelhaldusaktiks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus. Ka eelhaldusakti puhul ei saa kaebuse esitamise tähtaeg hakata kulgema varem, kui kaebajal oleks võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi. Alles eelhaldusakti ja lõpliku akti koostoime tulemusena võib selguda, kas isiku õigusi rikutakse või tema vabadusi piiratakse. Eelhaldusakti vaidlustamine enne lõplikku akti on vajalik siis, kui eelhaldusaktiga on vältimatult kindlaks määratud ka lõpliku haldusakti sisu. Sellisel juhtumil peab isik esitama halduskohtule eelhaldusakti peale kaebuse HKMS § 9 lg-s 1 sätestatud tähtajal. See põhimõte on kooskõlas Riigikohtu halduskolleegium 19. juuni 2001. a määruse (asi nr 3-3-1-38-01) punktis 2 väljendatud seisukohtadega. 9. Selleks, et otsustada, kas ja millal oli kaebajal võimalik leida, et eelhaldusakt rikub tema õigusi või piirab tema vabadusi, tuleb vajadusel hinnata muuhulgas ka vastava haldusmenetluse keerukust. Sellele on Riigikohtu halduskolleegium juhtinud tähelepanu ka 3. aprilli 2002. a otsuse (asi nr 3-3-1-14-02 – RT III 2002, 12, 123) punktis 25. Oluline võib olla seegi, kas ja kuidas on haldusorgan täitnud selgitamiskohustust ja kas eelhaldusaktis on vaidlustamisviide. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et A. Variku õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse menetlemine on kujunenud keeruliseks nii õiguslikult kui ka faktiliste asjaolude osas. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsusega komisjoni varasema otsuse muutmine vara õigusvastase võõrandamise aja osas ei ole asjaolu, mis määraks vältimatult järgneva lõpliku haldusakti sisu. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmine tulenes ekspertarvamusest, mille järgi nimetatud vara ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul, mitte aga ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusest. Teistsuguse ekspertarvamuse korral oleks ka linnavalitsuse korraldus võinud olla teistsugune. Seega ei pidanudki A. Varik esitama halduskohtule ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse kui eelhaldusakti peale kaebust eraldi lõplikust haldusaktist. 10. ORAS § 19 lg-s 1 on sätestatud, et halduskohtusse pöördumise tähtaeg õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise käigus tehtud otsuste peale on kaks kuud, arvates päevast, millal isik sai teada tema õigusi rikkuvast otsusest. Sellest regulatsioonist ei tulene, et ka siis, kui veel polegi võimalik leida, et eelhaldusakt rikub isiku õigusi, peaks ÕVVTK komisjoni otsuse kui eelhaldusakti vaidlustama eraldi selles sättes märgitud tähtaja jooksul. ORAS § 19 lg 1 tuleb tõlgendada kooskõlas HKMS § 7 lg-ga 1 ja § 9 lg-ga 1. 11. A. Variku erikaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu määrus ja Tallinna Halduskohtu määrus tuleb tühistada HKMS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 (kuni 1. jaanuarini 2002 kehtinud redaktsioonis) ebaõige kohaldamise tõttu nende sätete koostoimes. A. Variku kaebust ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse peale tuleb menetleda koos samas kaebuses vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse korraldusega. Tõnu ANTON Jüri PÕLD Hele-Kai REMMEL