Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-3-8-02 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. oktoobri 2002. a kohtuotsus V. Ž. süüdistus KrK § 139 lg 3 p 1 ja § 203 lg 1 järgi — RT III, 2002, 25, 285

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-3-8-02 Otsuse kuupäev 4. oktoober 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi V. Ž. süüdistus KrK § 139 lg 3 p 1 ja § 203 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsus kriminaalasjas nr 1-299/99 ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsus kriminaalasjas nr II-1-309-01 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. Ž., avaldus kohtuvea parandamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 17. september 2002 Istungil osalenud isikud V. Ž. kaitsja vandeadvokaat Mefodi Malõšev ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Jätta Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsus kriminaalasjas nr 1-299/99 ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsus kriminaalasjas nr II-1-309-01 sisuliselt muutmata, tehes neisse täpsustuse, mis ei halvenda V. Ž. olukorda. 2. Teha Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsusesse kriminaalasjas nr 1-299/99 ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsusesse kriminaalasjas nr II-1-309-01 täpsustus, millega V. Ž. süüdistusest firmade «D» ja «AG» vara varguses jätta välja kuriteo toimepanemine koos J. M-iga. 3. V. Ž. kaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub 4. oktoobril 2002. a ega ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. V. Ž.le esitati süüdistus KrK § 139 lg 3 p 1 järgi selles, et ajavahemikus 26.–28. aprill 1997. a varastas ta koos J. M-i ja eeluurimisel kindlakstegemata isikutega Kohtla-Järvel asuvast firmast «D» kaupu 225 479 krooni väärtuses. Samal ajavahemikul murdis V. Ž. koos J. M-i ja eeluurimisel kindlakstegemata isikutega sisse veel firmasse «AG», tekitades lõhkumise ja vargusega kahju 830 krooni. KrK § 203 lg 1 järgi süüdistati V. Ž. veel varastatud elektrisae teadlikus omandamises ja hoidmises. 2. Kohtla-Järve Linnakohtu kohtuniku 21. märtsi 2001. a määrusega eraldati kriminaalasjast eraldi menetlemiseks J. M-i toimepandud kuriteod. 3. Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsusega tunnistati V. Ž. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 ja § 203 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt kolm aastat vabadusekaotust ja üks kuu aresti. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti kohtualusele kuritegude kogumi eest karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti karistusele osaliselt Ida-Viru Maakohtu 7. mai 1996. a otsusega mõistetud ärakandmata karistus, s.o kaks aastat vabadusekaotust, ja lõplikuks karistuseks mõisteti V. Ž.le neli aastat vabadusekaotust. Sama otsusega tunnistati süüdi ja karistati veel O. M. ja D. P.. 3.1. Kohus leidis, et täielikult on tõendatud V. Ž. süü firmadest «D» ja «AG» toimepandud vargustes. Samas märkis kohus, et V. Ž. pani vargused toime koos J. M-i ja teiste eeluurimisel tuvastamata isikutega. Kohtu hinnangul leidis täielikult tõendamist V. Ž. süü ka KrK § 203 lg 1 järgi. 4. Linnakohtu otsuse peale esitas V. Ž. apellatsioonkaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Otsus vaidlustati ka apellatsioonprotesti korras V. Ž.le mõistetud karistuse osas. 5. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsusega jäeti linnakohtu otsus sisuliselt muutmata. Apellatsioonkaebus ja -protest jäeti rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et linnakohus tegi süüdimõistva otsuse kõigi tõendite loogilise analüüsi tulemusel ega näinud alust otsuse tühistamiseks. 6. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale V. Ž. kaitsja poolt esitatud kassatsioonkaebusele ei andud Riigikohtu loakogu menetlusluba. 7. J. M-i süüdistusasjas tegi Kohtla-Järve Linnakohus otsuse 7. veebruaril 2002. a. Kohus jõudis järeldusele, et tõendid J. M-i osaluse kohta firmades «D» ja «AG» toimepandud vargustes puuduvad ja J. M. mõisteti nimetatud varguste toimepanemises õigeks. Selles osas linnakohtu otsust apellatsiooni korras ei vaidlustatud. Menetlus Riigikohtus 8. Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsuse ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsuse peale esitas V. Ž. teistmisavalduseks nimetatud kaebuse, milles palub süüdimõistvad otsused tühistada ning teha tema suhtes õigeksmõistev otsus. 8.1. Avaldaja leiab, et J. M-i õigeks- ja tema süüdimõistmine nendes varguseepisoodides, mille toimepanemises neid mõlemaid süüdistati, annab tunnistust kohtu ebaobjektiivsusest tema suhtes. Nimelt on nende episoodide lahendamisel toetutud sarnastele tõenditele, mis J. M-i suhtes tehtud otsuse kontekstis tähendab seda, et tema, s.o V. Ž. mõisteti süüdi tõendite täielikul puudumisel. 8.2. Avaldaja arvates tähendab J. M-i õigeksmõistmine veel seda, et vargused pani toime tema üksinda, mis kuriteo tehiolusid arvestades on ebareaalne. Seejuures toonitab avaldaja veel, et puuduvad igasugused tõendid tema vahetu osavõtu kohta kuritegudest, milles ta on süüdi mõistetud. 9. Riigikohtu istungil toetas V. Ž. kaitsja esitatud avaldust ja selgitas, et teistmisavalduse aluseks on J. M-i suhtes tehtud õigeksmõistev otsus. Prokurör asus seisukohale, et kõnealuses asjas puuduvad teistmise alused, mistõttu V. Ž. teistmisavaldus tuleb jätta rahuldamata. Samas nentis prokurör, et Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsuses sisalduv kohtu järeldus selle kohta, et V. Ž. pani firmade «D» ja «AG» vara varguse toime koos J. M-iga, on eksitav ja tuleb parandada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 10. AKKS § 771 lg 1 kohaselt võib teistmist ehk jõustunud kohtuotsuse või -määruse Riigikohtus taasläbivaatamist kriminaalkohtumenetluse uuendamiseks taotleda uute asjaolude ilmnemisel sama paragrahvi lõikes 3 märgitud alustel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et J. M-i õigeksmõistmine ei ole vaadeldav ühegi asjaoluna AKKS § 771 lg 3 mõttes, ning ei saa iseseisvalt ega kogumis varem tuvastatud asjaoludega tuua kaasa V. Ž. osas õigeksmõistvat kohtuotsust ega tema suhtes kergemat karistust ettenägeva kriminaalseaduse sätte kohaldamist. Esitatud avaldus on seega teistmise aluse puudumise tõttu teistmisavaldusena põhjendamatu. 11. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb V. Ž. avaldust avaldusena kohtuvea parandamiseks. 21. märtsi 2001. a määrusega eraldati V. Ž., O. M-i, D. P. ja J. M-i kriminaalasjast eraldi menetlemiseks J. M-i toimepandud kuriteod ja kohus arutas 21. märtsist kuni 2. aprillini 2001. a toimunud kohtuistungil kriminaalasja üksnes V. Ž., O. M-i ja D. P. süüdistuses. Sellele vaatamata sisaldus Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsuse kirjeldav-motiveerivas osas kohtu järeldus, mille kohaselt V. Ž. pani firmade «D» ja «AG» vara varguse toime koos J. M-i ja teiste, kohtuistungil tuvastamata isikutega. Kriminaalasja J. M-i süüdistuses arutas kohus 4. kuni 7. veebruarini 2002. a ja märkis, et tõendid J. M-i osalemise kohta vara salajases varguses firmadest «D» ja «AG» puuduvad. Viimatinimetatud kohtuotsus jõustus Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsusega. Seega, arutamata 2001. aastal J. M-i süüküsimust, käsitas Kohtla-Järve Linnakohus 4. aprilli 2001. a otsuses J. M-i kuriteos süüdi olevana ning V. Ž. isikuna, kes pani kuriteo toime koos J. M-iga. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsusega jäeti linnakohtu otsus selles osas muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et nimetatu on käsitatav kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisena ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes, mistõttu avaldus kohtuvigade parandamiseks tuleb rahuldada. 12. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab võimalikuks parandada kohtuvead Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsust ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsust sisuliselt muutmata, tehes nendes täpsustus. V. Ž. süüdistusest firmade «D» ja «AG» vara varguses tuleb välja jätta kuriteo toimepanemine koos J. M-iga. Nimetatud täpsustus ei halvenda süüdimõistetu V. Ž. olukorda. 13. V. Ž. kaebuse ülejäänud osas taotletakse uuritud tõendite ümberhindamist, s.o sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, kuid AKKS § 65 lg 4 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. 14. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS §-st 779, § 63 p-st 5 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Kohtla-Järve Linnakohtu 2. aprilli 2001. a otsuses ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2001. a otsuses tuleb teha täpsustus, mis ei halvenda V. Ž. olukorda. Ülejäänud osas tuleb V. Ž. kaebus jätta rahuldamata. Peeter VAHER Eerik KERGANDBERG Hannes KIRIS