Riigikogu — Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitlev konventsioon (nr 190) — RT II, 2024, 2

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kõrvaldamist käsitleva konventsiooni (nr 190) ratifitseerimise seadus Välisministeeriumi teadaanne välislepingu Eesti Vabariigi suhtes jõustumise kohta Tõlge inglise keelest RAHVUSVAHELINE TÖÖKONVERENTS Konventsioon 190 TÖÖMAAILMAS ESINEVA VÄGIVALLA JA AHISTAMISE KÕRVALDAMIST KÄSITLEV KONVENTSIOON Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) peakonverents, mille kutsus Genfis kokku Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu ja mille 108. (sajanda aastapäeva) istungjärk toimus 10. juunil 2019. aastal; meenutades, et Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni Philadelphia deklaratsioonis kinnitatakse, et igal inimesel tema rassist, usutunnistusest ja soost sõltumata on õigus püüelda materiaalse heaolu ja vaimse arengu edendamisele vabaduse ning väärikuse, majandusliku turvalisuse ja võrdsete võimaluste oludes, ja kinnitades Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni aluskonventsioonide olulisust ja meenutades teisi olulisi rahvusvahelisi dokumente nagu inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvaheline konventsioon, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvaheline konventsioon ja puuetega inimeste õiguste konventsioon ja tunnistades igaühe õigust vägivalla ja ahistamiseta, sealhulgas soolise vägivalla ja ahistamiseta töömaailmale ja tunnistades, et vägivald ja ahistamine töömaailmas võib rikkuda inimõigusi, ning et vägivald ja ahistamine ohustab võrdseid võimalusi, on vastuvõetamatu ja vastuolus inimväärse tööga, ja tunnistades vastastikusel austusel ja inimväärikusel põhineva töökultuuri olulisust vägivalla ja ahistamise ennetamisel ja meenutades, et liikmetel on oluline kohustus soodustada täisleppimatust vägivalla ja ahistamise suhtes, et aidata kaasa sellise käitumise ja selliste tavade ennetamisele, ning et kõik töömaailmas tegutsevad isikud peavad vältima vägivalda ja ahistamist, seda ennetama ja selle vastu seisma, ja tunnistades, et vägivald ja ahistamine töömaailmas mõjutab inimeste psühholoogilist, füüsilist ja seksuaaltervist, väärikust ning perekondlikku ja sotsiaalset keskkonda, ja tunnistades, et vägivald ja ahistamine mõjutab ühtlasi avalike ja erasektori teenuste kvaliteeti ja võib takistada inimeste, esmajoones naiste juurdepääsu tööturule ning nende püsimist ja edasiliikumist tööturul, ja nentides, et vägivald ja ahistamine on vastuolus jätkusuutlike ettevõtete soodustamisega ja avaldab negatiivset mõju töökorraldusele, töösuhetele, töötajate kaasatusele, ettevõtte mainele ja tootlikkusele, ja tunnistades, et sooline vägivald ja ahistamine mõjutab ebaproportsionaalselt naisi ja tüdrukuid, ning tunnistades, et kaasav, lõimitud ja soo aspekti arvestav lähenemine, mis tegeleb aluspõhjuste ja riskiteguritega, sealhulgas sooliste stereotüüpidega, mitmekordse ja läbipõimunud diskrimineerimise ja ebavõrdsete sooliste võimusuhetega, on hädavajalik, et lõpetada vägivald ja ahistamine töömaailmas, ja nentides, et perevägivald võib mõjutada tööhõivet, tootlikkust ning tervist ja ohutust, ning et muude meetmete hulgas saavad valitsused, tööandjate ja töötajate organisatsioonid ja tööturuasutused aidata kaasa perevägivalla märkamisele, sellele reageerimisele ja perevägivalla mõjude käsitlemisele, ja olles otsustanud vastu võtta istungjärgu viienda päevakorrapunktina käsitletud teatavad ettepanekud vägivalla ja ahistamise kohta töömaailmas ja olles otsustanud, et need ettepanekud vormistatakse rahvusvahelise konventsioonina, võtab kahekümne esimesel juunil kahe tuhande üheksateistkümnendal aastal vastu järgmise konventsiooni, mida võib nimetada 2019. aasta vägivalla ja ahistamise vastaseks konventsiooniks. I. Mõisted Artikkel 1 1. Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid: (a) mõiste vägivald ja ahistamine töömaailmas – erinevad vastuvõetamatud ühekordsed ja korduvad käitumisviisid ja tavad või nende esinemise oht, mille eesmärk, tulemus või tõenäoline tulemus on füüsiline, psühholoogiline, seksuaalne või majanduslik kahju, mis hõlmab soolist vägivalda ja ahistamist; (b) mõiste sooline vägivald ja ahistamine – inimeste vastu nende bioloogilise või sotsiaalse soo tõttu suunatud vägivald ja ahistamine või teatava bioloogilise või sotsiaalse soo esindajaid ebaproportsionaalselt mõjutav vägivald ja ahistamine, mis hõlmab seksuaalset ahistamist. 2. Riigisisestes õigusaktides toodud mõisted võivad sätestada ühe või mitu käsitlust, piiramata selle artikli lõike 1 punkte (a) ja (b). II. Kohaldamisala Artikkel 2 1. Konventsioon kaitseb töötajaid ja muid töömaailmas tegutsevaid isikuid, sealhulgas riigisisese õiguse ja tava kohaselt määratletud töötajaid, samuti mis tahes lepingulise staatusega töötavaid isikuid, õppivaid isikuid, sealhulgas interne ja praktikante, töötajaid, kelle töösuhe on lõpetatud, vabatahtlikke, tööotsijaid ja tööle kandideerijaid ning inimesi, kes tegutsevad tööandja pädevuses või täidavad tööandja ülesandeid. 2. Konventsiooni kohaldatakse kõigile sektoritele, nii avalikule kui erasektorile, nii ametlikus kui mitteametlikus majanduses ning nii linna kui maa piirkonnas. Artikkel 3 Konventsiooni kohaldatakse töömaailmas töö käigus, tööga seoses või tööst tulenevalt esinevale vägivallale ja ahistamisele: (a) töökohas, sealhulgas avalikes ja privaatsetes ruumides, kui need on töötegemise kohad; (b) kohtades, kus töötaja saab töötasu, veedab oma puhke- või söögipausi või kasutab hügieeniruume, pesemis- ja riietusruume; (c) tööga seotud lähetuste, reisimise, koolituse, ürituste või sotsiaalsete tegevuste käigus; (d) tööga seotud teabevahetuse kaudu, sealhulgas info- ja sidetehnoloogia teel toimuva teabevahetuse kaudu; (e) tööandja majutuskohas ja (f) tööle ja tagasi sõitmise ajal. III. Aluspõhimõtted Artikkel 4 1. Konventsiooni ratifitseerivad liikmed austavad, soodustavad ja mõistavad igaühe õigust vägivalla ja ahistamiseta töömaailmale. 2. Liikmed võtavad riigisisese õiguse ja asjaolude kohaselt ning tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidega konsulteerides vastu kaasava, lõimitud ja soo aspekti arvestava lähenemisviisi töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise ennetamiseks ja kõrvaldamiseks. Selline lähenemisviis peaks vajaduse korral arvestama kolmandate isikutega seotud vägivalla ja ahistamisega ning hõlmab järgmist: (a) vägivalla ja ahistamise seadusega keelustamine; (b) vägivalla ja ahistamise käsitlemise tagamine olulistes põhimõtetes; (c) laiaulatusliku strateegia vastuvõtmine, et rakendada meetmeid vägivalla ja ahistamise ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks; (d) jõustamis- ja järelevalvemehhanismide kehtestamine või tugevdamine; (e) ohvri jaoks abinõudele ja toele juurdepääsu tagamine; (f) sanktsioonide sätestamine; (g) vajaduse korral kättesaadavas vormis tööriistade väljatöötamine, juhendamine, harimine ja koolitamine ning teadlikkuse suurendamine ja (h) vägivalla- ja ahistamisjuhtumite jaoks tõhusate ülevaatus- ja uurimismeetmete tagamine, sealhulgas tööinspektsiooni või muude pädevate ametiasutuste kaudu. 3. Selle artikli lõikes 2 nimetatud lähenemisviisi vastuvõtmise ja rakendamisega tunnistavad liikmed valitsuste ning tööandjate ja töötajate ja nende vastavate organisatsioonide erinevaid ja üksteist täiendavaid rolle ja ülesandeid, arvestades seejuures nende vastutusalade erinevuste ja ulatusega. Artikkel 5 Liikmed austavad, soodustavad ja mõistavad tööl kehtivaid aluspõhimõtteid ja -õiguseid, täpsemalt ühinemisvabadust ja kollektiivläbirääkimiste õiguse tõhusat tunnustamist, lapstööjõu tegelikku kaotamist ning tööhõive ja kutsealaga seotud diskrimineerimise kõrvaldamist, ning soodustavad inimväärset tööd eesmärgiga ennetada vägivalda ja ahistamist töömaailmas ja need töömaailmast kõrvaldada. Artikkel 6 Liikmed võtavad vastu õigusakte ja põhimõtteid, et tagada õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, sealhulgas naistöötajatele ning sellistele töötajatele ja teistele isikutele, kes kuuluvad ühte või enamasse haavatavasse rühma või haavatavas olukorras olevasse rühma, mida töömaailmas esinev vägivald ja ahistamine ebaproportsionaalselt mõjutab. IV. Kaitse ja ennetamine Artikkel 7 Piiramata artiklit 1 ja kooskõlas artikliga 1, võtavad liikmed vastu õigusakte töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise, sealhulgas soolise vägivalla ja ahistamise määratlemiseks ja keelustamiseks. Artikkel 8 Liikmed rakendavad asjakohaseid meetmeid, et ennetada vägivalda ja ahistamist töömaailmas, sealhulgas: (a) mõistes avaliku sektori asutuste olulist rolli mitteametlikus majanduses tegutsevate töötajate puhul; (b) konsulteerides asjassepuutuvate tööandjate ja töötajate organisatsioonidega ja kasutades teisi meetodeid, et tuvastada valdkonnad, kutsealad ja töökorraldused, kus töötajad ja teised isikud enim vägivalla ja ahistamisega kokku puutuvad, ja (c) võttes meetmeid selliste isikute tõhusaks kaitsmiseks. Artikkel 9 Liikmed võtavad vastu õigusakte, millega kohustatakse tööandjaid võtma ohjeastmele vastavaid asjakohaseid meetmeid eesmärgiga ennetada vägivalda ja ahistamist töömaailmas, sealhulgas soolist vägivalda ja ahistamist, ning kui see on mõistlikult võimalik: (a) võtta vastu töökohal rakendatavad põhimõtted vägivalla ja ahistamise kohta, konsulteerides töötajate ja nende esindajatega ning neid põhimõtteid rakendada; (b) arvestada tööohutuse ja -tervise juhtimisel vägivalla ja ahistamisega seotud psühhosotsiaalseid riske; (c) tuvastada vägivalla ja ahistamise ohud ja võtta meetmeid nende ennetamiseks ja ohjamiseks, kaasates töötajaid ja nende esindajaid; (d) anda töötajatele ja teistele asjassepuutuvatele isikutele vajaduse korral kättesaadavas vormis teavet ja pakkuda neile koolitusi vägivalla ja ahistamisega seotud tuvastatud ohtude ja riskide kohta ja vastavate ennetus- ja kaitsemeetmete kohta, sealhulgas töötajate ja teiste asjassepuutuvate isikute õiguste ja kohustuste kohta käesoleva artikli punktis (a) nimetatud põhimõtete kohaselt. V. Jõustamine ja abinõud Artikkel 10 Liikmed rakendavad asjakohaseid meetmeid, et: (a) teostada järelevalvet riigisiseste õigusaktide üle ja jõustada selliseid riigisiseseid õigusakte, mis käsitlevad vägivalda ja ahistamist töömaailmas; (b) tagada lihtne juurdepääs asjakohastele ja toimivatele abinõudele ja tagada ohutud, õiglased ja tõhusad mehhanismid ja korrad teavitamiseks ja vaidluste lahendamiseks seoses töömaailmas esinevate vägivalla- ja ahistamisjuhtudega, näiteks: (i) kaebuste ja uurimistegevuste korrad ning vajaduse korral vaidluste lahendamise mehhanismid töökoha tasandil; (ii) vaidluste lahendamise mehhanismid väljaspool töökohta; (iii) kohtud; (iv) meetmed kaebuse esitajate, ohvrite, tunnistajate ja rikkumistest teatajate kaitsmiseks tagakiusamise või vastumeetmete eest ja (v) õiguslikud, sotsiaalsed, meditsiinilised ja halduslikud tugimeetmed kaebuste esitajate ja ohvrite jaoks; (c) kaitsta vajaduse korral seotud isikute eraelu puutumatust ja konfidentsiaalsust võimaluste piires ning kanda hoolt, et eraelu puutumatuse ja konfidentsiaalsuse nõudeid ei väärkasutataks; (d) sätestada vajaduse korral sanktsioonid töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise suhtes; (e) tagada töömaailmas esineva soolise vägivalla ja ahistamise ohvritele tõhus juurdepääs soo aspekti arvestavatele, ohututele ja toimivatele mehhanismidele kaebuste ja vaidluste lahendamiseks, toele, teenustele ja abinõudele; (f) tunnistada perevägivalla mõju ja mõistlikult võimalikul määral vähendada selle mõju töömaailmale; (g) tagada töötajatele õigus lahkuda sellisest tööolukorrast, mis kujutab töötaja mõistlikult põhjendatud veendumuse kohaselt vahetut ja tõsist ohtu elule, tervisele või ohutusele seoses vägivalla ja ahistamisega, ilma et sellega kaasneks töötaja jaoks vastumeetmeid või muid lubamatuid tagajärgi, ning tagada töötajate kohustus teavitada juhtkonda, ja (h) tagada tööinspektsiooni ja muude oluliste asutuste võime käsitleda vajaduse korral töömaailmas esinevat vägivalda ja ahistamist, andes muu hulgas välja korraldusi koheselt täitmisele kuuluvate meetmete võtmiseks ja töö peatamiseks, kui esineb vahetu oht elule, tervisele või ohutusele, koos õigusega esitada selliste korralduste vastu kaebus õigusasutusele või haldusorganile, kui see on seaduses sätestatud. VI. Juhendamine, koolitamine ja teadlikkuse suurendamine Artikkel 11 Liikmed püüavad tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidega konsulteerides tagada, et: (a) töömaailmas esinevat vägivalda ja ahistamist käsitletakse olulistes riigisisestes põhimõtetes, näiteks tööohutust ja -tervist, võrdõiguslikkust ja diskrimineerimiskeeldu ning rännet puudutavatest põhimõtetes; (b) tööandjatele ja töötajatele ja nende organisatsioonidele ja olulistele asutustele antakse vajaduse korral kättesaadavas vormis juhiseid, ressursse, koolitusi või muid tööriistu töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise, sealhulgas soolise vägivalla ja ahistamise kohta, ja (c) käivitataks algatusi, sealhulgas kampaaniaid teadlikkuse suurendamiseks. VII. Rakendamismeetodid Artikkel 12 Konventsiooni sätteid kohaldatakse riigisiseste õigusaktidega, samuti kollektiivlepingute või muude meetmetega, mis on kooskõlas riigi tavadega, sealhulgas laiendades või kohandades olemasolevaid tööohutuse ja -tervishoiu meetmeid, et need hõlmaksid ka vägivalda ja ahistamist ning töötades vajaduse korral välja erimeetmeid. VIII. Lõppsätted Artikkel 13 Konventsiooni ametlikud ratifitseerimiskirjad edastatakse registreerimiseks Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile. Artikkel 14 1. Konventsioon on siduv üksnes neile Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liikmetele, kelle ratifitseerimiskirjad on registreeritud Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektori juures. 2. See jõustub kaksteist kuud pärast kuupäeva, mil peadirektori juures registreeritakse kahe liikme ratifitseerimiskirjad. 3. Pärast seda jõustub konventsioon iga liikme suhtes kaksteist kuud pärast tema ratifitseerimiskirja registreerimise kuupäeva. Artikkel 15 1. Konventsiooni ratifitseerinud liige võib selle denonsseerida vastava teate saatmisega Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile, kui konventsiooni esmakordsest jõustumisest on möödunud kümme aastat. Selline denonsseerimine jõustub üks aasta pärast selle registreerimise kuupäeva. 2. Liige, kes on konventsiooni ratifitseerinud ja ei kasuta eelmises lõikes nimetatud kümne aasta pikkuse perioodi täitumise järel ühe aasta jooksul käesoleva artikliga antud denonsseerimise õigust, on kohustatud konventsiooni täitma veel kümme aastat ja võib seejärel käesolevas artiklis sätestatud tingimuste kohaselt konventsiooni denonsseerida iga uue kümne aasta pikkuse perioodi esimese aasta jooksul. Artikkel 16 1. Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor teavitab kõiki Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni liikmeid kõikidest organisatsiooni liikmete poolt edastatud ratifitseerimiste ja denonsseerimiste registreerimistest. 2. Teatades organisatsiooni liikmetele teise esitatud ratifitseerimiskirja registreerimisest, juhib peadirektor nende tähelepanu konventsiooni jõustumise kuupäevale. Artikkel 17 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 102 kohaselt edastab Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektor kõigi eelmise artikli kohaselt registreeritud ratifitseerimiste ja denonsseerimiste kõik üksikasjad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile registreerimiseks. Artikkel 18 Kui Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu peab seda vajalikuks, esitab ta peakonverentsile aruande konventsiooni toimimise kohta ning uurib selle täieliku või osalise muutmise küsimuse konverentsi päevakorda võtmise soovitatavust. Artikkel 19 1. Kui peakonverents võtab vastu uue konventsiooni, mis muudab käesolevat konventsiooni, ja kui uus konventsioon ei näe ette teisiti: (a) olenemata artiklist 15 toob uue muudetud konventsiooni ratifitseerimine liikme poolt kaasa käesoleva konventsiooni ipso jure viivitamata denonsseerimise, kui uus muudetud konventsioon hakkab kehtima; (b) käesolev konventsioon ei ole enam liikmetele ratifitseerimiseks avatud uue muudetud konventsiooni jõustumise kuupäevast alates. 2. Konventsioon jääb oma tegelikul kujul ja sisuga kehtima nende liikmete suhtes, kes on selle ratifitseerinud, kuid ei ole ratifitseerinud muudetud konventsiooni. Artikkel 20 Konventsiooni inglis- ja prantsuskeelsed tekstid on võrdselt autentsed. Tõlge inglise keelest RAHVUSVAHELINE TÖÖKONVERENTS Soovitus 206 TÖÖMAAILMAS ESINEVA VÄGIVALLA JA AHISTAMISE KÕRVALDAMIST KÄSITLEV SOOVITUS Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) peakonverents, mille kutsus Genfis kokku Rahvusvahelise Tööbüroo haldusnõukogu ja mille 108. (sajanda aastapäeva) istungjärk toimus 10. juunil 2019. aastal, ja olles vastu võtnud 2019. aasta vägivalla ja ahistamise vastase konventsiooni ja olles otsustanud vastu võtta istungjärgu viienda päevakorrapunktina käsitletud teatavad ettepanekud vägivalla ja ahistamise kohta töömaailmas ja olles otsustanud, et need ettepanekud vormistatakse 2019. aasta vägivalla ja ahistamise vastase konventsioonile lisanduva soovitusena; võtab kahekümne esimesel juunil kahe tuhande üheksateistkümnendal aastal vastu järgmise soovituse, mida võib nimetada 2019. aasta vägivalla ja ahistamise vastaseks soovituseks. 1. Soovituse sätted täiendavad 2019. aasta vägivalla ja ahistamise vastase konventsiooni (edaspidi konventsioon) sätteid ja neid tuleks vaadata koostoimes. I. Aluspõhimõtted 2. Konventsiooni artikli 4 lõikes 2 nimetatud kaasava, lõimitud ja soo aspekti arvestava lähenemisviisi vastuvõtmisel ja rakendamisel peaksid liikmed käsitlema töömaailmas esinevat vägivalda ja ahistamist tööjõu ja tööhõive, tööohutuse ja -tervise, võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimist keelava õiguse ning vajaduse korral kriminaalõiguse seisukohast. 3. Liikmed peaksid tagama kõikidele töötajatele, sealhulgas neile, kes puutuvad oma valdkonnas, kutsealal või töökorralduses vägivalla ja ahistamisega rohkem kokku, võimaluse nautida ühinemisvabadust ja kollektiivläbirääkimiste õiguse tegelikku tunnustamist kooskõlas 1948. aasta ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse konventsiooni (nr 87) ja 1949. aasta organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse konventsiooniga (nr 98). 4. Liikmed peaksid võtma asjakohaseid meetmeid, et: (a) edendada kollektiivläbirääkimiste õiguse tegelikku tunnustamist kõikidel tasanditel, et kasutada seda vägivalla ja ahistamise ennetamiseks ja käsitlemiseks ning võimaluste piires perevägivalla mõju vähendamiseks töömaailmas, ja (b) toetada kollektiivläbirääkimisi, kogudes ja levitades teavet läbirääkimisprotsessi ja kollektiivlepingute sisuga seotud suundumuste ja heade tavade kohta. 5. Liikmed peaksid tagama, et riigisiseste õigusaktide ja põhimõtete vägivalla- ja ahistamissätted arvestaksid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimiskeelu dokumentidega sealhulgas 1951. aasta võrdse tasustamise konventsiooni (nr 100) ja soovitusega (nr 90) ja 1958. aasta töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitleva konventsiooni (nr 111) ja soovitusega (nr 111) ja muude oluliste dokumentidega. II. Kaitse ja ennetamine 6. Riigisiseste õigusaktide ja põhimõtete tööohutuse ja -tervishoiu sätted vägivalla ja ahistamise kohta peaksid arvestama Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni oluliste tööohutuse ja -tervishoiu dokumentidega, näiteks 1981. aasta tööohutuse ja -tervishoiu konventsiooni (nr 155) ja 2006. aasta töötervishoiu ja tööohutuse edendamise raamistikuga [Promotional Framework for Occupational Safety and Health] (nr 187). 7. Liikmed peaksid vajaduse korral õigusaktides täpsustama, et töötajad ja nende esindajad peaksid osalema konventsiooni artikli 9 punktis (a) nimetatud töökoha põhimõtete väljatöötamises, rakendamises ja nende üle järelevalve teostamises, ning sellised põhimõtted peaksid: (a) sätestama vägivalla ja ahistamise lubamatuse; (b) kehtestama programmid vägivalla ja ahistamise ennetamiseks ning vajaduse korral ka mõõdetavad eesmärgid; (c) täpsustama töötajate ja tööandja õigusi ja kohustusi; (d) sisaldama teavet kaebuste ja uurimistegevuse korra kohta; (e) tagama kõikide vägivalla- ja ahistamisjuhtumitega seotud sise- ja välisteadete nõuetekohase läbivaatamise ja vajaduse korral nende alusel tegutsemise; (f) täpsustama isikute õigust eraelu kaitsele ja konfidentsiaalsusele, millele viidatakse konventsiooni artikli 10 punktis (c), ning tasakaalustama samas tööliste õigust saada teavet kõikide ohtude kohta, ja (g) hõlmama meetmeid kaebuste esitajate, ohvrite, tunnistajate ja rikkumistest teatajate kaitsmiseks tagakiusamise või vastumeetmete eest. 8. Konventsiooni artikli 9 punktis (c) nimetatud töökoha riskihinnang peaks arvestama teguritega, mis suurendavad vägivalla ja ahistamise tõenäosust, sealhulgas psühhosotsiaalsete ohtude ja riskidega. Erilist tähelepanu tuleks pöörata ohtudele ja riskidele, mis: (a) tulenevad töötingimustest ja tööalastest kokkulepetest, töökorraldusest ja inimressursside juhtimisest; (b) on seotud kolmandate isikutega, nagu tellijad, kliendid, teenuseosutajad, kasutajad, patsiendid ja elanikud, ja (c) tuleneda diskrimineerimisest, võimusuhete kuritarvitamisest ning vägivalda ja ahistamist toetavatest soo-, kultuuri- ja sotsiaalsetest normidest. 9. Liikmed peaksid rakendama asjakohaseid meetmeid sellistes valdkondades või selliste kutsealade ja töökorralduste puhul, kus on suurem tõenäosus puutuda kokku vägivalla ja ahistamisega, näiteks öötöö, eraldatuses tehtav töö, töö tervishoiu, külalismajutuse, sotsiaalteenuste, hädaabiteenuste, majapidamisteenuste, transpordi, hariduse või meelelahutuse valdkonnas. 10. Liikmed peaksid vajaduse korral võtma õiguslikke või muid meetmeid, et kaitsta võõrtöötajaid, esmajoones naissoost võõrtöötajaid, olenemata nende õiguslikust seisundist, vägivalla ja ahistamise eest töömaailmas päritoluriigis, transiidiriigis ja sihtriigis. 11. Mitteametlikult majanduselt ametlikule majandusele ülemineku võimaldamisel peaksid liikmed andma mitteametliku majanduse töötajatele ja tööandjatele ja nende ühendustele ressursse ja abi, et ennetada ja käsitleda vägivalda ja ahistamist mitteametlikus majanduses. 12. Liikmed peaksid tagama, et vägivalla ja ahistamise ennetusmeetmete tulemusel ei piirata naiste ja konventsiooni artiklis 6 nimetatud rühmade osalemist teatud töökohtadel, sektorites või kutsealadel ega tõrjuta neid sealt kõrvale. 13. Konventsiooni artiklis 6 olevat viidet haavatavatele rühmadele ja haavatavas olukorras olevatele rühmadele tuleks tõlgendada kooskõlas kohaldatavate rahvusvahelise tööstandardi ja rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate dokumentidega. III. Jõustamine, abinõud ja abistamine 14. Konventsiooni artikli 10 punktis (b) nimetatud abinõud võivad hõlmata: (a) omal soovil lahkuda koos kompensatsiooniga; (b) tööle ennistamist; (c) asjakohast kahjuhüvitist; (d) korraldusi, millega nõutakse koheselt täitmisele kuuluvate meetmete võtmist, et tagada teatava käitumise peatamine või põhimõtete või tavade muutmine, ja (e) riigisisesest õigusest ja tavadest tulenevaid kohtukulusid. 15. Töövõimetust põhjustavate psühhosotsiaalsete, füüsiliste ja muude kahjude või haiguste korral peaks töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise ohvritel olema juurdepääs hüvitistele. 16. Konventsiooni artikli 10 punktis (e) nimetatud mehhanismid soolise vägivalla ja ahistamise kaebuste ja vaidluste lahendamiseks peaksid hõlmama näiteks järgmist: (a) soolise vägivalla ja ahistamise asjades pädevad kohtud; (b) õigeaegne ja tõhus menetlus; (c) õigusnõustamine ja -abi kaebuste esitajatele ja ohvritele; (d) riigis levinud keeltes kättesaadavad juhendid ja muud teabevahendid ja (e) menetlustes tõendamiskoormise üleandmine, kui tegu pole kriminaalmenetlusega. 17. Konventsiooni artikli 10 punktis (e) nimetatud tugi, teenused ja abinõud soolise vägivalla ja ahistamise ohvritele peaksid hõlmama näiteks järgmist: (a) tugi ohvritele, et aidata neil uuesti tööturule siseneda; (b) vajaduse korral kättesaadavad nõustamis- ja teabeteenused; (c) ööpäevaringselt töötavad abiliinid; (d) hädaabiteenused; (e) arstiabi ja ravi ja psühholoogiline tugi; (f) kriisikeskused, sealhulgas varjupaigad, ja (g) politsei eriüksused või eriväljaõppega politseinikud ohvrite abistamiseks. 18. Konventsiooni artikli 10 punktis (f) nimetatud asjakohased meetmed perevägivalla mõju vähendamiseks töömaailmas võiksid hõlmata: (a) puhkust perevägivalla ohvritele; (b) paindlikku töökorraldust ja kaitset perevägivalla ohvritele; (c) vajaduse korral perevägivalla ohvritele ajutise kaitse pakkumist töölt vabastamise vastu, välja arvatud juhul, kui töölt vabastamine pole seotuid perevägivallaga ja selle tagajärgedega; (d) perevägivallaga arvestamist töökoha riskihinnangutes; (e) süsteemi, mille kaudu suunata inimesi olemasolevate riiklike meetmete juurde perevägivalla vähendamiseks, ja (f) teadlikkuse suurendamist perevägivalla mõju kohta. 19. Töömaailmas vägivallatsejad ja ahistajad tuleks vastutusele võtta ja neile tuleks vajaduse korral võimaldada nõustamist või võtta muid meetmeid, et ennetada vägivalla ja ahistamise kordumist ja aidata vajaduse korral kaasa nende tööellu tagasi lõimimisele. 20. Tööinspektorid ja muude pädevate asutuste ametnikud peaksid läbima soo aspekti arvestava koolituse, et tuvastada ja käsitleda vägivalda ja ahistamist töömaailmas, sealhulgas psühhosotsiaalseid ohte ja riske, soolist vägivalda ja ahistamist ning diskrimineerimist teatavate töötajate rühmade vastu. 21. Tööinspektsiooni, tööohutuse ja -tervishoiu, võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimiskeelu, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse eest vastutavate riigisiseste organite volitused peaksid hõlmama vägivalda ja ahistamist töömaailmas. 22. Liikmed peaksid pingutama selle nimel, et koguda ja avaldada statistikat töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise kohta vastavalt soole, vägivalla ja ahistamise vormidele ning majandustegevuse valdkonnale, sealhulgas seoses konventsiooni artiklis 6 nimetatud rühmadega. IV. Juhendamine, koolitamine ja teadlikkuse suurendamine 23. Liikmed peaksid vajaduse korral rahastama, arendama, rakendama ja levitama: (a) programme, mille eesmärk on käsitleda tegureid, mis suurendavad vägivalla ja ahistamise esinemise tõenäosust töömaailmas, sealhulgas diskrimineerimist, võimusuhete kuritarvitamist ning vägivalda ja ahistamist toetavaid soo-, kultuuri- ja sotsiaalseid norme; (b) soo aspekti arvestavaid juhendeid ja koolitusprogramme, et aidata kohtunikel, tööinspektoritel, politseinikel, prokuröridel ja teistel riigiametnikel täita oma volitusi seoses vägivalla ja ahistamisega töömaailmas ning aidata avaliku ja erasektori töötajatel ja nende organisatsioonidel ennetada ja käsitleda vägivalda ja ahistamist töömaailmas; (c) töömaailmas esineva vägivalla ja ahistamise suhtes kohaldatavate toimimisjuhendite ja riskihinnangute näidistööriistu, nii üldisi kui ka valdkonnaspetsiifilisi, milles arvestatakse töötajate ja konventsiooni artiklis 6 nimetatud rühmadesse kuuluvate isikutega seotud konkreetseid olukordi; (d) kampaaniaid, millega suurendatakse avalikkuse teadlikkust vägivalla ja ahistamise, eriti soolise vägivalla ja ahistamise lubamatuse kohta, käsitletakse diskrimineerivat suhtumist ja ennetatakse ohvrite, kaebuse esitajate, tunnistajate ja rikkumistest teatajate häbimärgistamist, ning mis viiakse läbi riigi eri keeltes, sealhulgas keeltes, mida räägivad riigis elavad võõrtöötajad; (e) soo aspekti arvestavaid õppekavasid ja juhendmaterjale vägivalla ja ahistamise kohta, sealhulgas soolise vägivalla ja ahistamise kohta kõikide haridusastmete ja kutseõppe jaoks kooskõlas riigisisese õiguse ja asjaoludega; (f) ajakirjanikele ja muudele meediatöötajatele suunatud materjale soolise vägivalla ja ahistamise kohta, sealhulgas selle aluspõhjuste ja riskitegurite kohta, austades seejuures ajakirjanike ja muude meediatöötajate sõltumatust ja väljendusvabadust, ja (g) avalikke kampaaniaid ohutute, tervislike ja harmooniliste töökohtade edendamiseks, kus ei esine vägivalda ega ahistamist.