Vabariigi Valitsus — V. V-le alalise elamisloa andmisest keeldumine — RTL, 112, 1632

(õ) 30.04.2009 10.20 Korraldus kehtestatakse «Välismaalaste seaduse» (RT I 1993, 44, 637; 1999, 50, 548; 54, 582; 71, 686; 88, 808; 101, 900; 2000, 25, 148; 33, 197; 40, 254; 2001, 16, 68; 58, 352; 2002, 56, 351; 63, 387; RT III 2001, 7, 75) § 142 lõike 2 ja «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (RT II 1995, 46, 203) artikli 2 punkti 1 alusel ja kooskõlas Vabariigi Valitsuse 23. novembri 1999. a määrusega nr 362 kinnitatud «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise korra» (RT I 1999, 90, 815; 2000, 8, 53; 15, 103; 62, 397; 2001, 19, 99; 39, 223) punktiga 108. 1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK V. V. (sünd 3.06.1945) taotlus alalise elamisloa saamiseks võeti menetlusse Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Harjumaa osakonna Mäekalda büroos 14. juunil 2001. a «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 3 alusel. Menetluse käigus tuvastati, et V. V. teenis aastatel 1970–1993 kaadrisõjaväelasena endise NSV Liidu relvajõudude Paldiski väeosas 56190. 13. jaanuaril 1989. a anti määrusega nr 09 V. V-le vanemmitšmani auaste. V. V. arvati reservi 22. detsembril 1993. a vanemmitšmani auastmes. V. V. on kantud 26. juulil 1994. a allakirjutatud «Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil» (edaspidi kokkulepe) artikli 2 punktis 3 märgitud nimekirja (edaspidi kokkuleppejärgne nimekiri) ja on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ning sealt reservi arvatud vanemmitšmani auastmes. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet saatis 21. mail 2002. a V. V-le kirja nr 15.3-09/18718 palvega esitada arvamus ja vastuväited seoses asjatundjate komisjoni poolt Vabariigi Valitsusele tehtud ettepanekuga mitte anda talle alalist elamisluba. V. V. vastus saabus Kodakondsus- ja Migratsiooniametile 6. juunil 2002. a. Vastuses palus V. V. läbi vaadata tema alalise elamisloa taotlus. Samas esitas ta järgmised vastuväited: 1) on sündinud Eestis; 2) Eestiga seovad teda tihedad isiklikud sidemed. Asjatundjate komisjon tutvus V. V. esitatud kirjalike arvamuse ja vastuväidetega antud asjas ning hinnates kõiki asjaolusid otsustas teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku mitte anda V. V-le alalist elamisluba. 2. ÕIGUSLIKUD JÄRELDUSED «Välismaalaste seaduse» § 142 lõike 2 kohaselt otsustab Vabariigi Valitsus erandina elamisloa andmise, kui taotleja on kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirjas. V. V. on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja, millest tulenevalt on Vabariigi Valitsusel pädevus otsustada talle alalise elamisloa andmine või selle andmisest keeldumine. Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 alusel saavad kokkuleppe artikli 2 punktis 3 nimetatud sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Eesti Vabariigi valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 3 kohaselt võib alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui «Välismaalaste seadus» ei sätesta teisiti. Vastavalt «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktile 7 elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Tulenevalt eeltoodust nähtub, et V. V. on teeninud aastatel 1970–1993 kaadrisõjaväelasena endise NSV Liidu relvajõududes. V. V. kinnitab teenimist kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes 6. juunil 2002. a Kodakondsus- ja Migratsiooniametile esitatud kirjas. Seega vastab V. V. «Välismaalaste seaduse» § 12 lõike 4 punktis 7 sätestatud tingimustele, mille esinemisel on Vabariigi Valitsus kohustatud keelduma välismaalasele alalise elamisloa andmisest. V. V. poolt 6. juunil 2002. a Kodakondsus- ja Migratsiooniametile esitatud kirjas toodud vastuväited, mille kohaselt on ta sündinud Eestis ja Eestiga seovad teda tihedad isiklikud sidemed, ei oma õiguslikku tähendust temale alalise elamisloa andmise otsustamisel. 3. OTSUS Tulenevalt eeltoodust ja lähtudes «Välismaalaste seaduse» § 142 lõikest 2 ja kooskõlas sama seaduse § 12 lõike 4 punktiga 7, kokkuleppe artikli 2 punktiga 1 ning Vabariigi Valitsuse 23. novembri 1999. a määrusega nr 362 kinnitatud «Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise korra» punktiga 108 keelduda V. V-le alalise elamisloa andmisest. 4. VAIDLUSTAMINE «Halduskohtumenetluse seadustiku» (RT I 1999, 31, 425; 33, õiend; 40, õiend; 96, 846; 2000, 51, 321; 2001, 53, 313; 58, 355; 2002, 29, 174; 50, 313; 53, 336; 62, 376) § 9 lõike 1 kohaselt võib käesoleva korralduse peale esitada kaebuse Tallinna Halduskohtusse 30 päeva jooksul Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt korralduse teatavaks tegemise päevast arvates. 5. KORRALDUSE TEATAVAKS TEGEMINE Kodakondsus- ja Migratsiooniametil teha korraldus V. V-le teatavaks. Peaminister Siim KALLAS Riigisekretär Aino LEPIK von WIRÉN Õiend Isikuandmed on asendatud initsiaalidega. Alus: «Riigi Teataja seaduse» § 11 lõige 3 ja § 17 lõige 3² ning kooskõlas «Isikuandmete kaitse seadusega» ja riigisekretäri 2.03.2009. a resolutsioon nr 17-1/09-01268.