Vabariigi Valitsus — Riikliku kriisireguleerimisplaani kinnitamine — RTL, 112, 1631

Lähtudes «Hädaolukorraks valmisoleku seaduse» (RT I 2000, 95, 613; 2002, 61, 375; 63, 387) § 4 punktist 2 kinnitada «Riiklik kriisireguleerimisplaan» (juurde lisatud). Peaminister Siim KALLAS Riigisekretär Aino LEPIK von WIRÉN Kinnitatud Vabariigi Valitsuse 17. septembri 2002. a korraldusega nr 618-k RIIKLIK KRIISIREGULEERIMISPLAAN 1. Kriisireguleerimise üldpõhimõtted Riiklik kriisireguleerimisplaan (edaspidi plaan) on koostatud «Hädaolukorraks valmisoleku seaduse» (RT I 2000, 95, 613; 2002, 61, 357; 63, 387) § 6 alusel, lähtudes riigi kohustusest hädaolukorras tagada riigi julgeolek ning inimeste elu ja tervise, riigi ja elanike vara ning keskkonna kaitse. Plaan on dokument, milles kirjeldatakse kriisireguleerimissüsteemi toimimist tervikuna. Plaanis sätestatakse kriisireguleerimise üldpõhimõtted, määratakse kindlaks valitsusasutuste ja kohalike omavalitsuste vastutusalad ja ülesanded, kirjeldatakse hädaolukordade lahendamise üldisi põhimõtteid, teabevahetuse ja elanike teavitamise korraldust ning erinevate koostöövaldkondade korraldust. Kriisireguleerimine on meetmete süsteem, mille on ette valmistanud ja kasutusele võtnud riigiasutused koostöös kohalike omavalitsuste, ettevõtjate ning kriisireguleerimisele kaasatud mittetulundusühingute ja sihtasutustega, et hädaolukorras tagada ühiskonna turvalisus. Plaan valmib erinevate ametkondade koostöös ning planeerimisel arvestatakse kõiki võimalikke hädaolukordi. Võimalike hädaolukordade nimekirja koostamisel võetakse aluseks Vabariigi Valitsuse 20. mai 2002. a määruses nr 166 «Hädaolukorrast teavitamise kord ja nõuded edastatavale teabele» (RT I 2002, 43, 279) toodud hädaolukorrad. Võimalike hädaolukordade täpne nimekiri koostatakse pärast valla ja linna, maakonna ning ministeeriumi riskianalüüside valmimist. Pärast riskianalüüsi valmimist jätkub planeerimisprotsess ressursside kindlaksmääramise ja hindamisega. Hädaolukorra eduka lahendamise eelduseks on funktsionaalsete lisade olemasolu, milleks on ettevõtte ja asutuse hädaolukorra lahendamise plaan, valla ja linna kriisireguleerimisplaan, maakonna kriisireguleerimisplaan ning ministeeriumi kriisireguleerimisplaan, mille koosseisus nähakse ette ka ministeeriumi valitsemisalas esineda võivate hädaolukordade lahendamise kavad. Plaani täiendatakse ja korrigeeritakse pidevalt vastavalt plaanis toodud eesmärkide, ülesannete ja ressursside muutumisele, asutuste reorganiseerimisele, õppuste ja toimunud hädaolukordade lahendamise ajal ilmnenud puuduste kõrvaldamiseks. Plaan ei reguleeri sõjaliste kriiside reguleerimist. 1.1. KRIISIREGULEERIMISE PRIORITEEDID Hädaolukorra lahendamisel arvestatakse järgmisi prioriteete: 1) oht inimeste elule ja tervisele – oht tuleb likvideerida esmajärjekorras või kui see pole võimalik, siis maksimaalselt vähendada ohu tagajärgi inimeste elule ja tervisele; 2) oht riigi julgeolekule – oht tuleb likvideerida esmajärjekorras või kui see pole võimalik, siis maksimaalselt vähendada riigi julgeoleku ohustamist; 3) oht keskkonnale – oht tuleb likvideerida või kui see pole võimalik, siis maksimaalselt vähendada keskkonnale tekitatavat kahju; 4) oht varale – likvideerida oht või kui see pole võimalik, siis maksimaalselt vähendada varale tekitatavat kahju. Hädaolukordade lahendamisel on peamiseks eesmärgiks: 1) abistada kannatanuid; 2) peatada olukorra eskaleerumine; 3) normaliseerida olukord võimalikult lühikese ajavahemiku jooksul ning taastada elutähtsate valdkondade toimimine. 1.2. PLAANI EESMÄRGID Plaani eesmärgid on: 1) tagada planeerimisprotsessi kaudu valmisolek hädaolukorraks; 2) valmistada ette hädaolukorra lahendamise struktuurid; 3) tagada hädaolukorra lahendamiseks vajalike ressursside planeerimine ja nende hädaolukorras kasutamise kord; 4) tagada elanikkonna teavitamine ning kaitse hädaolukorras; 5) kavandada ja tagada riigiasutuste töö jätkumine hädaolukorras. Plaan koosneb: 1) põhiplaanist; 2) funktsionaalsetest lisadest (lisad elutähtsate valdkondade kohta), mis sisaldavad «Hädaolukorraks valmisoleku seaduse» § 7 lõikes 2 nimetatud ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvate elutähtsate valdkondade korraldust hädaolukorras ning mis nähakse ette ministeeriumi kriisireguleerimisplaanis; 3) ministeeriumi valitsemisalas esineda võiva hädaolukorra lahendamise üldkavast, mille võtmine plaani koosseisu rõhutab konkreetse hädaolukorra keerukust või ohtlikkust ühiskonna turvalisusele ning seega ka avalikkuse suurt huvi selle hädaolukorra lahendamise vastu; 4) täiendavatest lisadest juhtimise ja koordineerimise, elanike evakueerimise, elanike alarmeerimise, elanike teavitamise, õppuste korraldamise, plaani sõjaajal rakendamise kohta ning lisa ettekannete vormide, nimede ja kontaktandmetega. 1.3. MÕISTED Hädaolukord – sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab riigi julgeolekut, inimeste elu või tervist, kahjustab oluliselt keskkonda või tekitab ulatuslikku majanduslikku kahju ning mille lahendamiseks on vajalik Vabariigi Valitsuse, valitsusasutuste ja kohalike omavalitsuste kooskõlastatud tegevus. Katastroof – äkiline hävingulise toimega sündmus, mis seab ohtu inimeste elu, tervise, loodus- või tootmiskeskkonna ja mis seisneb paikkonna keemilises, radioaktiivses või muus saastumises; tööstuslikus suurõnnetuses, sealhulgas elektrijaamade ja kaevanduste, samuti gaasijuhtmete, side-, kommunaal- või elektrivõrkude avariis; ulatuslikus tulekahjus või plahvatuses; ulatuslikus laeva-, lennuki-, rongi- või muu transpordivahendi õnnetuses; muus ulatuslikus õnnetuses või avariis. Loodusõnnetus – loodusjõudude tegevusest põhjustatud hävingulise toimega sündmus, sealhulgas äkilise hävingulise toimega sündmus, mis seab ohtu elu, tervise, loodus- või tootmiskeskkonna. Riskianalüüs – analüüs esineda võivate hädaolukordade väljaselgitamiseks ning hädaolukordade tüüpide ja nende esinemise tõenäosuse määramiseks koos võimalike tagajärgedega, mille põhjal koostatakse vastavad reguleerimisplaanid. Riigireserv – Eesti Vabariigi julgeolekut ja sõltumatust tagav materiaalsete ressursside ning tehniliste vahendite kogum, mis võetakse kasutusele hädaolukorras ja sõjaseisukorra ajal. Sündmuskoha juht (operatiivjuht) – operatiivjuhtimise eest vastutava ametkonna esindaja, kellele alluvad kõik sündmuskohale saabunud operatiivteenistused ja lisajõud (kaasatavad asutused). Terrorism – tervisekahjustuste tekitamisele, surma põhjustamisele või vara hõivamisele, rikkumisele või hävitamisele suunatud tegu sõja või rahvusvahelise konflikti provotseerimise või poliitilisel või usulisel eesmärgil. Psühholoogiline kaitse – valmisolek teabevahetuse juhtimiseks ja korraldamiseks hädaolukorras selleks, et edastada elanikkonnale selge ja täielik informatsioon olukorrast, ning valmisolek ühiskonna kaitsmiseks psühholoogiliste rünnakute eest, ühiskonna vastupanuvõime edendamine ja alalhoidmine hädaolukorra ajal. Varajane hoiatuse süsteem – alarmeerimisseadmete võrgustik elanike teavitamiseks hädaolukordadest. 2. Ministeeriumide, Riigikantselei ja maavanemate ülesanded kriisireguleerimisel Ministeeriumisd, Riigikantselei ja maavanemad juhinduvad kriisireguleerimise üldistest ülesannetest, mis on sätestatud «Hädaolukorraks valmisoleku seaduse» §-s 3: 1) teha võimaliku hädaolukorra väljaselgitamiseks riskianalüüs; 2) selgitada välja hädaolukorra vältimise ja hädaolukorra tagajärgede leevendamise võimalused; 3) koostada kriisireguleerimisplaanid; 4) valmistada ette hädaolukorra lahendamise struktuurid; 5) tagada hädaolukorra lahendamiseks vajalikud ressursid; 6) lahendada hädaolukord; 7) korraldada elanike teavitamine; 8) korraldada kriisireguleerimisalane koolitus; 9) teha hädaolukorras tegutsemise kohta selgitustööd elanike seas; 10) taastada elutähtsate valdkondade toimimine. 2.1. MINISTEERIUMIDE JA RIIGIKANTSELEI ÜLESANDED KRIISIREGULEERIMISEL Ministeeriumide ja Riigikantselei täpsemad ülesanded hädaolukorraks valmisolekul ja kriisireguleerimisel on sätestatud «Hädaolukorraks valmisoleku seaduse» § 7 lõikes 1, § 11 lõikes 1 ja § 12 lõikes 1. Lisaks eelnimetatud ülesannetele täidab ministeerium hädaolukorra tekkimisel oma valitsemisalas järgmisi ülesandeid: 1) informeerib hädaolukorrast teisi valitsusasutusi vastavalt hädaolukordadest teavitamise korrale või kriisireguleerimisplaanides ettenähtud teabevahetuse korraldusele; 2) korraldab elanike teavitamist hädaolukorrast; 3) teavitab ministeeriumi töötajaid hädaolukorrast; 4) rakendab ministeeriumi kriisireguleerimisplaani tervikuna või ministeeriumi valitsemisalas esineda võiva hädaolukorra lahendamise kava; 5) sõltuvalt hädaolukorra arengust otsustab ministeeriumi kriisireguleerimismeeskonna kokkukutsumise ning määrab kindlaks kriisireguleerimismeeskonna töökoha; 6) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni esimehe või Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni kriisireguleerimismeeskonna (edaspidi kriisikomisjoni meeskond) juhi korraldusel saadab ministeerium esindaja kriisikomisjoni meeskonna koosseisu; 7) tagab ministeeriumi ja tema valitsemisala töö hädaolukorras; 8) korraldab arhiivide ja andmebaaside kaitse; 9) korraldab vajadusel ministeeriumi evakueerimise. Hädaolukorra lahendamise juhtimisel ministeerium: 1) juhib hädaolukorra lahendamist oma valitsemisalas; 2) teeb Vabariigi Valitsusele ja tema kriisikomisjonile ettepanekud hädaolukorra lahendamiseks ning täiendavate ressursside (sh riigireservi) eraldamiseks; 3) koordineerib ministeeriumi valitsemisala asutuste tegevust hädaolukorra lahendamisel; 4) korraldab täiendavate ressursside kaasamist oma valitsemisalas; 5) hädaolukorra lahendamist juhtiva ministeeriumina koordineerib teiste ministeeriumide ja nende valitsemisala asutuste tegevust hädaolukorra lahendamisel vastavalt kriisireguleerimisplaanidele ning Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ja kriisikomisjoni meeskonna juhistele; 6) korraldab teabevahetust erinevate valitsusasutuste vahel; 7) korraldab suhtlemist avalikkusega, juhul kui kriisikomisjoni meeskonna infogrupp ei otsusta teisiti; 8) korraldab rahvusvahelist koostööd hädaolukorra lahendamisel vastavalt kriisireguleerimisplaanis sätestatule; 9) korraldab koostööd kaitseväe ja Kaitseliiduga. Juhtivministeeriumina kriisireguleerimise alal teenindab Siseministeerium ka Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ning tagab Vabariigi Valitsuse kriisireguleerimismeeskonna töökorralduse ja kokkukutsumise. Ministeeriumi kriisireguleerimismeeskond hädaolukorras: 1) täidab ministri, Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ja kriisikomisjoni meeskonna korraldusi; 2) analüüsib olukorda ning teeb ettepanekud hädaolukorra lahendamiseks; 3) koordineerib hädaolukorra lahendamist vastavalt saadud volitustele; 4) koordineerib ametkondade koostööd ja ressursside kasutamist; 5) korraldab ametkondadevahelist teabevahetust; 6) korraldab massiteabevahendite ja avalikkuse informeerimist hädaolukorrast ja selle lahendamise käigust. Ministeerium, kes ei juhi hädaolukorra lahendamist, täidab kriisireguleerimisplaanidest tulenevaid kohustusi, tagab ministeeriumi ja tema valitsemisala töö hädaolukorras ning koordineerib ministeeriumi valitsemisala asutuste tegevust hädaolukorra lahendamist juhtiva ministeeriumi, Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni või kriisikomisjoni meeskonna abistamisel. Riigikantselei hädaolukorra tekkides: 1) informeerib peaministri, Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni esimehe või riigisekretäri korraldusel teisi Vabariigi Valitsuse liikmeid hädaolukorrast; 2) rakendab Riigikantselei kriisireguleerimisplaani; 3) tagab Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei töö korraldamise hädaolukorras ning valitsuse istungite läbiviimise selleks ettenähtud kohtades; 4) korraldab vajadusel Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei töötajate evakueerimise ning Riigikantselei töö selleks ettenähtud kohtades; 5) korraldab Riigikantselei arhiivide ja andmebaaside kaitse; 6) korraldab Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe ning Kaitseliidu vahelist teabevahetust; 7) korraldab Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumide ning teiste valitsusasutuste vahelist teabevahetust; 8) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni kriisireguleerimismeeskonna juhi korraldusel lähetab Riigikantselei ettenähtud töötajad kriisikomisjoni kriisireguleerimismeeskonna koosseisu; 9) korraldab vajalike õigusaktide kiiret avaldamist Riigi Teatajas; 10) korraldab elanike teavitamist ning psühholoogilist kaitset. 2.2. MAAVANEMA ÜLESANDED KRIISIREGULEERIMISEL Maavanema ülesanded hädaolukorraks valmisolekul ja kriisireguleerimisel on sätestatud «Hädaolukorraks valmisoleku seaduse» §-s 14. Maavanem hädaolukorra tekkides: 1) informeerib hädaolukorrast valitsusasutusi ja kohalikke omavalitsusi vastavalt hädaolukordadest teavitamise korrale või maakonna kriisireguleerimisplaanis ettenähtud teabevahetuse korraldusele; 2) korraldab elanike teavitamist hädaolukorrast; 3) rakendab maakonna kriisireguleerimisplaani; 4) kutsub kokku maakonna kriisikomisjoni. Maavanem hädaolukorra lahendamisel: 1) juhib hädaolukorra lahendamist maakonnas; 2) koordineerib erinevate ametkondade koostööd maakonnas; 3) taotleb sündmuskoha juhi või maakonna kriisikomisjoni ettepanekul täiendavaid ressursse valitsusasutustelt või Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonilt; 4) vahendab teavet sündmuskoha, kriisikomisjoni ja erinevate valitsusasutuste vahel; 5) teavitab elanikkonda hädaolukorra lahendamisest; 6) korraldab maakonnas koostööd kaitseväe ja Kaitseliiduga. 3. Hädaolukordade lahendamist juhtivad ja hädaolukordade lahendamisele kaasatavad valitsusasutused Hädaolukorra lahendamist juhib valitsusasutus vastavalt oma valitsemisalale ja seaduses sätestatud korrale. Hädaolukorra lahendamise juhtimises eristatakse strateegilist juhtimist ja operatiivjuhtimist. 3.1. HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE STRATEEGILINE JUHTIMINE Hädaolukorra lahendamise strateegiline juhtimine toimub ministeeriumi poolt vastavalt tema valitsemisalas esinevatele hädaolukordadele. Juhul kui hädaolukord puudutab otseselt mitme ministeeriumi valitsemisala ning seaduse või muu õigusaktiga ei ole sätestatud hädaolukorra lahendamise juhtimist, lepivad ministeeriumid eelnevalt juhtimise osas kokku ning see sätestatakse kriisireguleerimisplaanides. Hädaolukorra ulatuse tõttu võib ministeeriumide, Riigikantselei ja maavanemate tegevuse koordineerimine minna vastavalt seadusele, kriisireguleerimisplaanidele või Vabariigi Valitsuse korraldusele üle Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile. Kriisikomisjoni ülesanded kriisireguleerimisel on sätestatud «Hädaolukorraks valmisoleku seaduse» § 5 lõikes 1, «Eriolukorra seaduse» (RT I 1996, 8, 164; 1999, 57, 598; 2002, 57, 354; 61, 375; 63, 387) §-s 11, «Erakorralise seisukorra seaduse» (RT I 1996, 8, 165; 2002, 57, 354; 62, 376; 63, 387) §-s 8 ja Vabariigi Valitsuse 2. oktoobri 2001. a määruses nr 312 «Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ülesanded, koosseis ja pädevus» (RT I 2001, 80, 484). Eriolukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamisel toimub hädaolukorra lahendamise juhtimine vastavalt «Eriolukorra seaduses» või «Erakorralise seisukorra seaduses» toodud erisustega. 3.2. HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE OPERATIIVJUHTIMINE Operatiivjuhtimine toimub ministeeriumi struktuuriüksuse, ministeeriumi valitsemisalas olevate ametite ja inspektsioonide või nende allasutuste poolt vastavalt valitsemisalale ja seaduses sätestatud korrale. Operatiivjuhtimist teostava struktuuriüksuse peamiseks ülesandeks on hädaolukorra lahendamine sündmuskohal. Siseministeeriumi valitsemisalas toimub hädaolukordade lahendamise operatiivjuhtimine järgmiselt: 1) Päästeamet, maavalitsuste hallatavad päästeasutused ning Tallinna Tuletõrje- ja Päästeamet juhivad hädaolukorra lahendamist tulekustutus- ja päästetööde tegemisel tulekahjude, loodusõnnetuste, katastroofide, avariide, plahvatuste, liiklus- ja muude õnnetuste korral; 2) Piirivalveamet juhib: a) otsingu- ja päästetöid sise- ja territoriaalmeres, majandusvööndis ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel; b) merereostuse likvideerimist sise- ja territoriaalmeres ning majandusvööndis; c) tegevust relvastatud konflikti korral riigipiiril või massilise riigipiiri ebaseadusliku ületamise katse või selle ohu korral; d) otsingutöid lennuõnnetuse korral maismaal; 3) Politseiamet juhib hädaolukorra lahendamist massirahutuste korral; 4) Kaitsepolitseiamet juhib hädaolukorra lahendamist terroriakti korral. Teede- ja Sideministeeriumi valitsemisalas toimub hädaolukordade lahendamise operatiivjuhtimine järgmiselt: 1) Maanteeamet juhib hädaolukorra lahendamist erakorraliste ilmastikutingimuste või muu õnnetuse tagajärjel tekkinud liikluskatkestuse korral põhimaanteel enam kui 12 tunniks (inimeste elu ja tervisega seotud õnnetuste korral pärast seda, kui päästeasutus on juhtimise üle andnud); 2) Raudteeamet juhib hädaolukorra lahendamist õnnetuse tagajärjel ohtlike veoste ja inimestega või ulatusliku keskkonnareostuse tagajärjel raudteel ning raudteeliini peateel õnnetuse tagajärjel rongiliikluse katkemisel (inimeste elu ja tervisega seotud õnnetuste korral pärast seda, kui päästeasutus on juhtimise üle andnud). Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas toimub hädaolukordade lahendamise operatiivjuhtimine järgmiselt: 1) Keskkonnainspektsioon juhib hädaolukorra lahendamist ulatusliku õhusaastuse, ulatusliku sise- ja piiriveekogude ning põhjavee saastumise korral naftasaaduste või muude keskkonnaohtlike ainetega; 2) Kiirguskeskus juhib hädaolukorra lahendamist keskkonna ulatusliku radioaktiivse saastumise ja selle tekkimise ohu korral, mis on põhjustatud Eestis või naaberregioonides toimunud kiirgusavariist, ning muu radioaktiivse saastumise korral. Kaitseministeerium juhib hädaolukorra lahendamist vastuhaku korral kaitseväes. Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas toimub hädaolukordade operatiivjuhtimine järgmiselt: 1) Tervisekaitseinspektsioon juhib hädaolukorra lahendamist epideemia korral; 2) Tervishoiuamet juhib hädaolukorra lahendamist massilise mürgistuse korral. Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas toimub Veterinaar- ja Toiduameti poolt hädaolukorra lahendamise operatiivjuhtimine episootia korral. Majandusministeeriumi valitsemisalas toimub operatiivjuhtimine tehniliste avariide korral elektrijaamas või elektrijaotusseadmetes ja alajaamades, mis võivad põhjustada linnade või suurte piirkondade elektrienergiata jäämise. Justiitsministeerium juhib hädaolukorra lahendamist massiliste korratuste korral vanglates, eelvangistusmajades ja väljasaatmislaagrites. Välisministeerium juhib hädaolukorra lahendamist juhul, kui on toimunud terroriakt Eesti Vabariigi välisesinduse, diplomaadi, välisesinduse haldustöötaja või nende pereliikmete vastu. Välisministeerium on juhtivministeerium ka rahvusvaheliste hädaolukordade puhul. 3.3. HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISELE KAASATAVAD ASUTUSED Hädaolukorra lahendamisele kaasatavad valitsusasutused on kõik asutused, kes vastavalt oma seaduslikele ülesannetele on kohustatud operatiivselt reageerima või kes kaasatakse hädaolukorra lahendamisele hiljem. Hädaolukorra lahendamisele võib kaasata ka kohaliku omavalitsuse asutused, ettevõtjad, avalik-õiguslikud isikud, mittetulundusühingud ja sihtasutused. Kõikide nende ülesanded kriisireguleerimisel sätestatakse kriisireguleerimisplaanides. Õiguste ja kohustuste täpsemaks määratlemiseks võidakse hädaolukorra lahendamist juhtiva valitsusasutusega sõlmida lepingud. 4. Hädaolukorra lahendamise juhtimise ja koordineerimise korraldus 4.1. HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE JUHTIMISE JA KOORDINEERIMISE KORRALDUS KOHALIKU OMAVALITSUSE TASANDIL Enamik hädaolukordadest on seotud konkreetse sündmuskoha või sündmuskohtadega ning seal toimub ka esmane reageerimine hädaolukorrale. Hädaolukorra iseloom või selle kestus võib tingida sündmuskoha staabi moodustamise vajaduse. Kui sündmuskoht on seotud omavalitsuse territooriumiga, toimub esmane hädaolukorrale reageerimine kohaliku omavalitsuse tasandil. Selleks kaasatakse valla ja linna kriisireguleerimisplaani alusel või sündmuskoha juhi korraldusel kohaliku omavalitsuse territooriumil paiknevad hädaolukorra lahendamiseks vajalikud ressursid. Hädaolukorra lahendamist juhib vallas vallavanem ja linnas linnapea. Valla ja linna kriisireguleerimisplaanis või lepingute alusel võidakse sätestada koostöö piirnevate valdade ja linnadega. Hädaolukorra lahendamise koordineerimiseks valla või linna territooriumil võidakse vajaduse korral moodustada kriisikomisjon. Kriisikomisjoni moodustamine on kohustuslik, kui vallas või linnas on üle 50 000 elaniku. Valla või linna kriisikomisjoni esimeheks on vastavalt kas vallavanem või linnapea. Valla- ja linnavalitsus moodustavad teabevahetuse, ressursside kasutamise ning ametkondade koostöö koordineerimiseks ning olukorra analüüsimiseks kriisireguleerimismeeskonna. Valla ja linna kriisikomisjoni või kriisireguleerimismeeskonna peamine ülesanne hädaolukorras on sündmuskoha juhi abistamine ja toetamine hädaolukorra lahendamisel ning vajalike ressursside hankimine, olukorra analüüs, ametkondade koostöö koordineerimine, teabevahetuse korraldamine, elanike teavitamine ning maavanemalt täiendavate ressursside taotlemine. Oluline on ka osalemine elutähtsate valdkondade toimimise taastamises. 4.2. HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE JUHTIMISE JA KOORDINEERIMISE KORRALDUS MAAKONNATASANDIL Kui hädaolukord hõlmab mitme kohaliku omavalitsuse territooriumi, nõuab mitme omavalitsuse ressursside kasutamist või muude lisaressursside kaasamist või kui omavalitsuse tasandil rakendatavad kriisireguleerimismeetmed ei ole piisavad, toimub hädaolukorra lahendamise koordineerimine maakonnatasandil. Hädaolukorra lahendamist maakonnas juhib maavanem, kes koordineerib maakonna kohalike omavalitsuste ning maakonnas asuvate riigiasutuste, ettevõtjate, mittetulundusühingute ja sihtasutuste koostööd kriisireguleerimisel. Maavanem võib käivitada esmalt kriisireguleerimismeetmed olukorra analüüsiks ja jälgimiseks, kutsudes selleks kokku kriisireguleerimismeeskonna või maakonna kriisikomisjoni. Maavanema edasine tegutsemine sõltub sündmuste arengust ja hädaolukorra lahendamise käigust. Maakonna kriisikomisjoni või kriisireguleerimismeeskonna kokkukutsumisel ning hädaolukorra lahendamise koordineerimise üleminekul maakonnatasandile informeeritakse sellest ministeeriumi, kelle valitsemisalasse hädaolukord kuulub, kohalikku omavalitsust, sündmuskoha juhti ja teisi valitsusasutusi vastavalt hädaolukorrast teavitamise korrale. Maavanem moodustab maakonnas kriisireguleerimisalase ennetava ja ettevalmistava töö korraldamiseks ning hädaolukorra lahendamiseks kriisikomisjoni. Kriisikomisjoni esimees on maavanem. Maakonna kriisikomisjoni peamised ülesanded hädaolukorra lahendamisel on hädaolukorra lahendamise koordineerimine maakonnas, maavanemale ettepanekute tegemine täiendavate ressursside taotlemiseks ning elanike teavitamine hädaolukorrast ja selle lahendamisest. Maavanem moodustab kriisireguleerimismeeskonna. Maakonna kriisikomisjoni ja kriisireguleerimismeeskonna peamine eesmärk on sündmuskoha juhi abistamine hädaolukorra lahendamisel, koostöö koordineerimine, teabevahetus, täiendavate ressursside taotlemine hädaolukorra lahendamiseks ning elutähtsate valdkondade toimimise taastamine. 4.3. HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE JUHTIMISE JA KOORDINEERIMISE KORRALDUS RIIGI TASANDIL Riigi tasandil toimub hädaolukorra lahendamise strateegiline juhtimine ministeeriumi poolt ning operatiivjuhtimine ministeeriumi struktuuriüksuse, ministeeriumi valitsemisalas olevate ametite ja inspektsioonide või nende allasutuste poolt. Ministeeriumi valitsemisalas tekkida võivate hädaolukordade lahendamise, teabevahetuse, ressursside kasutamise ning ametkondade koostöö koordineerimiseks ning olukorra analüüsiks moodustatakse ministeeriumis kriisireguleerimismeeskond. Hädaolukorra ulatuse tõttu võib ministeeriumide, Riigikantselei ja maavanemate tegevuse koordineerimine minna vastavalt seadusele, kriisireguleerimisplaanidele või Vabariigi Valitsuse korraldusele Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon moodustab kriisireguleerimismeeskonna, kelle ülesanded hädaolukorras on: 1) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ülesannete ja korralduste täitmine; 2) kriisikomisjoni abistamine hädaolukorra lahendamiseks vajaliku informatsiooni analüüsimisel ning olukorra lahendamisel; 3) ministeeriumide, Riigikantselei ja maavanemate tegevuse koordineerimine hädaolukorra lahendamisel vastavalt kriisikomisjonilt saadud volitustele; 4) olukorra analüüs; 5) ametkondade koostöö ja ressursside kasutamise koordineerimine; 6) ametkondadevahelise teabevahetuse korraldamine; 7) massiteabevahendite ja avalikkuse informeerimine hädaolukorrast ja selle lahendamise käigust. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni kriisireguleerimismeeskonna koosseisu kuuluvad operatsioonide grupp, koordinatsioonigrupp, meediagrupp ja logistikagrupp. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon ning selle kriisireguleerimismeeskond võidakse aktiviseerida ainult sündmuste jälgimiseks ja olukorra analüüsimiseks. Meeskonna kokkukutsumistasandi ja töörežiimi määrab kindlaks kriisireguleerimismeeskonna juht. Kriisireguleerimismeeskonna kokkukutsumisel nähakse sõltuvalt hädaolukorra arengust kahte tasandit, mida nimetatakse «siniseks» ja «punaseks» tasandiks: 1) «sinine» tasand – võimaliku hädaolukorraga seotud sündmuste jälgimiseks ja hindamiseks või hädaolukorra analüüsiks kutsutakse kokku meeskonna juht, operatsioonide grupp ning logistika- ja meediagrupi esindaja; 2) «punane» tasand – võimalik sündmuste areng või tekkinud hädaolukorra lahendamine vajab kogu meeskonna põhikoosseisu kokkukutsumist ning võib tekkida täiendava koosseisu kaasamise vajadus. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ja kriisireguleerimismeeskonna kokkukutsumisest informeeritakse maakonna- ja kohaliku omavalitsuse tasandit ning sündmuskoha juhti. Sõltuvalt hädaolukorda põhjustanud sündmuse iseloomust, hädaolukorra tagajärgedest ning ohustatud või kahjustatud territooriumi suurusest võib olukorra lahendamise ja koordineerimise korraldus toimuda kohe riiklikul tasandil. Sel juhul informeeritakse tekkinud olukorrast maakonna- ja kohaliku omavalitsuse tasandit ning nende kaasamine hädaolukorra lahendamisele otsustatakse vastavalt vajadusele. Eriolukorra või erakorralise seisukorra väljakuulutamisel toimub hädaolukorra lahendamise juhtimine «Eriolukorra seaduses» ja «Erakorralise seisukorra seaduses» toodud erisustega. 4.4. ELUTÄHTSATE VALDKONDADE KORRALDAMINE Ministeeriumi valitsemisalasse kuuluva elutähtsa valdkonna juhtimine ja korraldus hädaolukorras nähakse ette ministeeriumi kriisireguleerimisplaanis. Vastava valdkonna korraldus on riikliku kriisireguleerimisplaani vahetu osa ning lisatakse sinna pärast ministeeriumide kriisireguleerimisplaanide valmimist. Elutähtsate valdkondade korraldamisel planeeritakse kõigiks võimalikeks hädaolukordadeks, et hädaolukorras oleks tagatud ühiskonna turvalisus laiemas tähenduses: 1) valitsusasutuste ja kohalike omavalitsusasutuste järjepidev töö; 2) elanike elu ja tervise ning vara kaitse; 3) elutähtsate kaupade ja teenuste kättesaadavus; 4) majanduse ja kaubanduse säilimine; 5) tervishoiu, sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande toimimine. Elutähtsate valdkondade korraldamine ja juhtimine kogu riigi ulatuses toimub vastavalt «Hädaolukorraks valmisoleku seadusele» järgmiselt: 1) avaliku korra kaitse – Siseministeerium; 2) tulekustutus- ja päästetööd – Siseministeerium; 3) energeetikasüsteemi toimimine – Majandusministeerium; 4) esmatarbekaupadega varustamise korraldus – Majandusministeerium; 5) toiduainetega varustamise korraldus – Põllumajandusministeerium; 6) finantssüsteemi toimimine – Rahandusministeerium; 7) tervishoiu, sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande korraldus, psühhosotsiaalse abi andmine, põgenike ja evakueeritute abistamine, tööjõuarvestus – Sotsiaalministeerium; 8) elekter- ja postside korraldus – Teede- ja Sideministeerium; 9) transpordi korraldus – Teede- ja Sideministeerium; 10) kultuuriväärtuste kaitse korraldus – Kultuuriministeerium; 11) keskkonnakaitse ja -seire korraldus – Keskkonnaministeerium; 12) valitsusasutustele eri- ja asendusside tagamise korraldamine ning edastatava teabe elektrooniline kaitse – Teabeamet. Elutähtsa valdkonna planeerimisel märgitakse ära juhtiv valitsusasutus, kaasatavad asutused, tuuakse ära seadusandlik alus ja mõisted, näidatakse ära eesmärk, tegevuspiirkond ja põhimõtted funktsiooni täitmiseks, võimalike hädaolukordade ning nende tagajärgede kirjeldus, tegevuskava (üldine, teavitamine, reageerimine), asutuste vastutus (juhtiv, kaasatavad), nõuded ressurssidele. 5. Riigireservi kasutamise kord hädaolukorras Hädaolukorra lahendamiseks võib olla vajalik riigireservi kasutamine. Hädaolukorras võetakse kasutusele: 1) munitsipaalvaru, mida kasutatakse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil asuvate elanike elutegevuse tagamiseks ning mille väljaandmise ulatuse ja korra määrab kohalik omavalitsus; 2) julgeolekuvaru, mida kasutatakse julgeolekuvaru haldava ministri korraldusel elanike elutegevuse tagamiseks; 3) mobilisatsioonivaru mittemilitaarsed ressursid, mida kasutatakse elanikkonna vajadusteks ning mille kasutuselevõtu otsustab Vabariigi Valitsus. Eriolukorras võetakse kasutusele: 1) julgeolekuvaru eriolukorra juhi korraldusel elanike elutegevuse tagamiseks; 2) ettevõtja tegevusvaru julgeolekuvaru korraldava ministeeriumi ja ettevõtja vahel sõlmitud lepingu tingimustel. Erakorralise seisukorra ajal võetakse kasutusele: 1) julgeolekuvaru erakorralise seisukorra juhi korraldusel elanike elutegevuse tagamiseks; 2) ettevõtja tegevusvaru julgeolekuvaru korraldava ministeeriumi ja ettevõtja vahel sõlmitud lepingu tingimustel. 6. Teabevahetuse, varajase hoiatuse ja elanike teavitamise korraldus Riigiasutus, valla- või linnavalitsus, kohaliku omavalitsuse asutus ning ettevõtja on kohustatud hädaolukorrast viivitamatult teatama. Riigiasutuse, valla- või linnavalitsuse, kohaliku omavalitsuse asutuse ning ettevõtja kohustused teabe edastamisel hädaolukordade kohta ning nõuded edastatavale teabele sätestatakse hädaolukordadest teavitamise korras. Elanike teavitamine võimalikest ohtudest on valla- ja linnavalitsuse ning maavanema ülesanne ning vastav kord sätestatakse valla ja linna ning maakonna kriisireguleerimisplaanis. Elanike teavitamise kord hädaolukorra lahendamise juhtimisel ja koordineerimisel riigi tasandil sätestatakse Riigikantselei kriisireguleerimisplaanis. Hädaolukorras korraldavad ja koordineerivad teabevahetust erinevate asutuste vahel kriisireguleerimisega tegelevad üksused asutustes (kriisireguleerimismeeskond, kriisikomisjon). Teabevahetus hõlmab nii asutustevahelist teabevahetust kui suhtlemist avalikkusega. Varajase hoiatuse süsteemi kavandamist ning arendamist korraldab Siseministeerium. 7. Kaitseväe ja Kaitseliidu osalemine Ministeeriumid, Riigikantselei, maavalitsused ning valla- ja linnavalitsused lähtuvad kaitseväe ja Kaitseliidu osalemise korraldamisel Riigikogu 7. mai 1996. a otsusega heakskiidetud «Eesti riigi kaitsepoliitika põhisuundadest» (RT I 1996, 33, 684), Riigikogu 6. märtsi 2001. a otsusega heakskiidetud «Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alustest» (RT I 2001, 24, 134), Vabariigi Valitsuse 28. veebruari 2001. a korraldusega nr 156-k kinnitatud «Eesti sõjalise kaitse strateegiast» (RTL 2001, 33, 442), «Hädaolukorraks valmisoleku seadusest», «Rahuaja riigikaitse seadusest» (RT I 2002, 57, 354), «Sõjaaja riigikaitse seadusest» (RT I 1994, 69, 1194; 1999, 16, 271; 2002, 53, 336; 57, 354) ning käesolevas plaanis sätestatud põhimõtetest. Kaitseliitu ja kaitseväge võib kasutada ainult seadusega ettenähtud juhtudel ja korras. Esimeses järjekorras kaasatakse hädaolukorra lahendamisele Kaitseliit vastavalt koostööplaanidele. Kaitsevägi kaasatakse hädaolukorra lahendamisele ainult äärmisel vajadusel. 7.1. KOOSTÖÖ KAITSEVÄEGA Kaitseväge võib hädaolukorra lahendamisel kasutada üksnes: 1) riigile elutähtsate objektide julgestamiseks ja kaitsmiseks; 2) pääste- ja otsingutöödel; 3) koos politsei ja Siseministeeriumi muude relvastatud üksustega liikluse korraldamisel või avaliku korra ja elanikkonna turvalisuse tagamisel; 4) hädaolukorraga kaasneda võiva ulatusliku vägivallaga seotud ebaseadusliku tegevuse relvastatud tõkestamisel. Kaitseväe kasutamise otsustab Vabariigi President iseseisvalt või Vabariigi Valitsuse ettepanekul, andes oma otsusega Vabariigi Valitsusele loa kaitseväe kasutamiseks vastavalt «Eriolukorra seaduses» ja «Erakorralise seisukorra seaduses» toodud sätetele ja korrale. Juhul kui kaitseväe kaasamine pole ette nähtud maakonna koostöökavas, siis hädaolukorra puhul esitab vastava maakonna kriisikomisjon Vabariigi Valitsusele taotluse kaasata kaitseväe ressursse hädaolukorra lahendamisele. Juhtivministeeriumi kriisireguleerimismeeskond võib esitada taotluse kaitseväe kaasamiseks Vabariigi Valitsusele, kes hindab kaitseväe kasutamise vajadust. 7.2. KOOSTÖÖ KAITSELIIDUGA Hädaolukorra lahendamist juhtiva isiku taotlusel võib kaitseväe juhataja, Kaitseliidu ülem või Kaitseliidu lähima üksuse pealik anda Kaitseliidu liikmetele hädaolukorras käsu osaleda päästetöödes. Käsu andja informeerib sellest viivitamatult Kaitseministeeriumi. Päästetöödes osalemise ajal allub Kaitseliidu liige päästetööde juhile oma vahetu ülema kaudu. Kaitseliitu võib kasutada üksnes: 1) hädaolukorra piirkonna julgestamiseks ja kaitsmiseks; 2) pääste- ja otsingutöödel; 3) koos politsei ja Siseministeeriumi muude relvastatud üksustega liikluse korraldamisel või avaliku korra ja elanikkonna turvalisuse tagamisel. 8. Rahvusvahelise koostöö korraldus kriisireguleerimisalal Välislepingutest tulenevad kohustused hädaolukordi käsitleva teabe edastamiseks ja rahvusvahelises koostöös ning rahvusvahelises kriisireguleerimises osalemiseks nähakse ette ministeeriumi kriisireguleerimisplaanis. Ministeeriumi kriisireguleerimisplaanis või selles ette nähtud elutähtsa valdkonna korralduses ja konkreetse hädaolukorra lahendamise kavas nähakse ette: 1) antud valdkonda puudutavad rahvusvahelised konventsioonid, millega Eesti on ühinenud, ning nendest tulenevad õigused ja kohustused; 2) kahe- või mitmepoolsed välislepingud ning nendest tulenevad õigused ja kohustused; 3) rahvusvahelise abi küsimise ja osutamise kriteeriumid ning kord; 4) rahvusvahelise teabevahetuse ja koostöö kord ning kontaktpunktid. Rahvusvahelise abi küsimine ja abi osutamine hädaolukorras ning rahvusvahelises kriisireguleerimises osalemine toimub vastavalt rahvusvahelisele lepingule. Plaan ei reguleeri kaitseväe kasutamist rahvusvaheliste sõjaliste kohustuste täitmisel. Rahvusvaheliste otsingu- ja päästemeeskondade vastuvõtmisel ning lähetamisel lähtutakse ÜRO Humanitaaroperatsioonide Koordineerimise Keskuse (OCHA) rahvusvaheliste otsingu- ja päästeoperatsioonide nõustamisgrupi (INSARAG) soovitustest ja nõuetest meeskondadele ning abi küsivale ja abi osutavale riigile. Juhul kui abi osutamine ja küsimine ei ole rahvusvahelise lepinguga reguleeritud, siis otsustab antud küsimuse Vabariigi Valitsus, lähtudes Välisministeeriumi, Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni ja hädaolukorra lahendamist juhtiva ministeeriumi ettepanekutest. Teavet piiriülese toimega suurõnnetustest ja rahvusvahelistest hädaolukordadest edastavad rahvusvahelise koostöö kontaktpunktidena määratud alalistele seire- ja valveteenistustele, kes edastavad selle teabe Päästeameti Juhtimiskeskusele vastavalt hädaolukordadest teavitamise korrale. 9. Riikliku kriisireguleerimisplaani väljatöötamise, muutmise ja täiendamise kord 9.1. PLAANI VÄLJATÖÖTAMINE Plaani töötab välja Siseministeerium koostöös valitsusasutuste, kohalike omavalitsuste, ettevõtjate ning kriisireguleerimisele kaasatud mittetulundusühingute ja sihtasutustega. Plaan kooskõlastatakse ministeeriumide ja Riigikantseleiga ning esitatakse läbivaatamiseks Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon esitab oma arvamuse plaani kohta ühe kuu jooksul, arvates plaani laekumisest. Siseminister esitab plaani koos kriisikomisjoni arvamusega Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks. Plaan kinnitatakse Vabariigi Valitsuse korraldusega. 9.2. PLAANI MUUTMINE JA TÄIENDAMINE Plaani haldab ning selle muutmist ja täiendamist korraldab Siseministeerium. Ministeeriumid ja Riigikantselei esitavad muudatus- või täiendusettepanekud Siseministeeriumile, kes hindab ühe kuu jooksul, arvates muudatus- või täiendusettepaneku laekumise päevast, muudatuse või täiendamise vajalikkust, selle vastavust riiklikule kriisireguleerimispoliitikale ja kriisireguleerimise üldpõhimõtetele ning korraldab kooskõlastamise. Riiklik kriisireguleerimisplaan vaadatakse läbi, täiendatakse ja korrigeeritakse vastavalt vajadusele, kuid mitte harvem kui üks kord kahe aasta jooksul. Justiitsminister siseministri ülesannetes Märt RASK