Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord

(1) Käesolev kord sätestab kooskõlas «Karistusseadustiku» (RT I 2001, 61, 364; 2002, 44, 284; 56, 350; 64, 390) ja «Kriminaalmenetluse koodeksiga» (ENSV ÜT 1961, 1, 4 ja lisa; RT I 2000, 56, 369; 75, õiend; 84, 533; 86, 542; 2001, 3, 9; 53, 306 ja 313; 56, 333; 65, 378; 100, 645; 102, 676; 2002, 29, 174; 56, 350; 63, 387; 64, 390 ja 391) tervisekahjustuse kohtuarstliku ekspertiisi tegemise ja ekspertiisiakti koostamise korra.

(2) Tervisekahjustus käesoleva määruse mõttes on organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel.

(1) Tervisekahjustus tuvastatakse objektiivsete uuringute ja kliinilise leiu alusel.

(2) Tervisekahjustuse tuvastamisel arvestatakse isiku varasemat terviseseisundit, kui see on seotud temale tekitatud tervisekahjustusega.

Tervisekahjustuse tuvastamiseks teeb kohtuarstliku ekspertiisi kohtuarst või eksperdiks määratud muu isik (edaspidi ekspert) uurija, prokuröri või kohtu määruse alusel.

Tervisekahjustuse kohtuarstliku ekspertiisi kohta koostab ekspert ekspertiisiakti kooskõlas «Kriminaalmenetluse koodeksiga».

Ekspertiisiakti lõpposas annab ekspert eksperdiarvamuse, milles märgitakse

1) tervisekahjustuse olemasolu või puudumine;

2) tervisekahjustuse olemus (diagnoos);

3) tervisekahjustuse tekkimise viis;

4) vajaduse korral hinnang isiku varasema terviseseisundi ja tervisekahjustuse seose kohta;

5) tervisekahjustuse eluohtlikkus;

6) tervisekahjustuse kestus;

7) ekspertiisiülesandest lähtuvad muud järeldused.

Ekspertiisiakt vormistatakse ühe kuu jooksul uuringute lõpetamise ja ekspertiisiks vajalike ravidokumentide saabumise päevast arvates.

(1) Eluohtlik on tervisekahjustus, mis ohustab kannatanu elu tervisekahjustuse tekitamise ajal või selle järel, olenemata arstiabi osutamisest, haiguse kulust ja lõpptulemusest.

(2) Eluohtlikud tervisekahjustused on

1) koljupõhimikuluu või koljuvõlviluu kinnine murd, millega kaasneb peaajukahjustus;

2) koljupõhimikuluu või koljuvõlviluu lahtine murd;

3) raske peaajupõrutus või muu raske peaajukahjustus;

4) lülisambakanalisse ulatuv vigastus, sh seljaaju funktsiooni kahjustuseta;

5) esimese või teise kaelalüli kaare murd, sh seljaaju funktsiooni kahjustuseta;

6) muu kaelalüli või rinna- või nimmelüli vigastus, millega kaasneb seljaaju funktsiooni raske kahjustus;

7) seljaajuvigastus, millega kaasneb seljaaju funktsiooni raske kahjustus;

8) kõrisse, neelu, hingetorusse, söögitorusse, kilpnäärmesse või harknäärmesse ulatuv haav (kõigi koekihtide läbistus);

9) rindkere- või kõhuõõnde ulatuv haav, sh siseorganite kahjustuseta;

10) haav, mis ulatub kusepõide või soolde;

11) kõhukelmetaguse ruumi elundi vigastus, millega kaasneb elundi funktsiooni raske kahjustus;

12) rindkere või kõhuõõne kinnine vigastus, millega kaasneb elundi funktsiooni raske kahjustus;

13) pika toruluu (õlavarreluu, reieluu või sääreluu) lahtine murd;

14) suure veresoone vigastus: aordi, unearteri (ühise, sisemise või välise), rangluualuse arteri, õlavarrearteri, kaenlaarteri, reiearteri või põlveõndlaarteri ja artereid saatvate veenide vigastus;

15) III-IV järgu põletus, kui on kahjustatud üle 15% kehapinnast; III järgu põletus, kui on kahjustatud üle 20% kehapinnast; II järgu põletus, kui on kahjustatud üle 30% kehapinnast.

(3) Tervisekahjustus võib olla eluohtlik, kui sellega kaasneb mõni järgmistest seisunditest

1) šokk;

2) kestev teadvusehäire;

3) äge südamepuudulikkus;

4) äge hingamispuudulikkus;

5) hapnikupuudus ajuverevarustuse häirete ja väljakujunenud muutustega näol ning kaelaelundites, mis on objektiivselt tuvastatud ja mille põhjuseks on kaelaelundite pigistamine või mehaanilise lämbuse tekitamine muul viisil;

6) sepsis;

7) kehapiirkonna või organi või selle osa vereringe häire, mis põhjustab infarkti, gangreeni või embooliat;

8) elundi funktsiooni raske kahjustus.

Kehaline haigus on organismi elutegevuse häire, millega kaasneb elundite ja kudede morfoloogiline või funktsionaalne kahjustus väliskeskkonnast või organismist tuleneva teguri toimel.

(1) Vajaduse korral tehakse tervisekahjustuse kohtuarstlik ekspertiis koos psühhiaatriga (komisjoniekspertiis).

(2) Psüühikahäire diagnoos ja häire põhjuslik seos saadud tervisekahjustusega tuvastatakse kohtupsühhiaatriaekspertiisiga.

(1) Raseduse katkemine on tervisekahjustus raseduse kestusest sõltumata, välja arvatud juhul, kui katkemine on seotud organismi iseärasustega või isiku haigusega.

(2) Kui see on vajalik, tehakse raseduse katkemise korral kohtuarstlik ekspertiis koos naistearstiga (komisjoniekspertiis).

Näovigastus on ravimatu, kui seda ei saa kõrvaldada tavaliste ravimeetoditega, vaid kosmeetilise operatsiooniga.

(1) Elundi kaotus on kuulmis-, nägemis-, kõne-, sugu- või muu organi eraldamine kehast.

(2) Elundi tegevuse lakkamine on selle püsiv halvatus või muu püsiv tegevusetusseisund.

(1) Nägemise kaotus on

1) mõlema silma nägemise täielik püsiv kaotus;

2) seisund, mille korral esineb mõlemast silmast nägemise halvenemine sõrmede lugemiseni 2 m kauguselt või lähemalt (nägemisteravus 0,04 ja vähem);

3) püsiv mõlema silma kõigi kestade ravimatu põletik.

(2) Nägemisteravuse kindlaksmääramisel ei arvestata meditsiinilis-tehniliste abivahenditega (prillid või kontaktläätsed) korrigeeritud näitajaid.

(1) Kuulmise kaotus on mõlema kõrva täielik kurtus või selline pöördumatu kuulmiskahjustus, mille korral isik ei kuule kõnehäält 3–5 cm kaugusel kõrvalestast.

(2) Kuulmise kaotuse kindlaksmääramisel ei arvestata meditsiinilis-tehniliste abivahenditega (kuuldeaparaat) korrigeeritud näitajaid.

Keele kaotus on võimetus väljendada oma mõtteid häälikutega viisil, mis on teistele isikutele arusaadavad (kõneorgani kaotusest tingitud kõnevõimetus).

(1) Jäseme kaotus on

1) kogu jäseme eraldamine kehast;

2) jäseme amputatsioon kõrgemalt kui küünar- või põlveliiges.

(2) Jäseme tegevuse lakkamine on selle püsiv halvatus või muu püsiv tegevusetusseisund või muu raske funktsioonikahjustus.

Suguvõime kaotus on suguühte-, sigitamis-, viljastumis- või sünnitusvõime kaotus.

Määrus jõustub 1. septembril 2002. a.