Kalapüügiseadus

Käesolev seadus reguleerib suhteid kalapüügil ja veetaimede kogumisel.

(1) Käesolev seadus kehtib Eesti Vabariigi majandusvööndis majandusvööndi seadusest (RT I 1993, 7, 105) tulenevate erisustega.

(2) Käesolev seadus ei reguleeri suhteid kalade kasvatamisel ja püügil kalakasvatuslikes rajatistes nagu tiigid, sumbad, basseinid.

(3) Käesolev seadus reguleerib kalapüüki Eesti lipudokumenti omava laevaga väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal niivõrd, kuivõrd püügikoha asukohariigi õigusakt või püügikoha kalapüüki reguleeriv rahvusvaheline leping ei sätesta teisiti.

(4) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

(1) Kalapüük on käesoleva seaduse tähenduses tegevus, mille eesmärgiks on kala ja jõesilmu, jõevähi ning teiste veeselgrootute (edaspidi kala) hõivamine nende kinnipüüdmise või surmamise teel.

(2) Veetaimede kogumine on käesoleva seaduse tähenduses agariku (Furcellarialumbricalis) püük merest.

(3) Püügikorda seatud püügivahenditega viibimine veekogul või selle kaldal võrdsustatakse kalapüügiga.

Kalapüügil ja veetaimede kogumisel tuleb säilitada nende varude taastumisvõime ja veekogude tootlikkus ning vältida ebasoovitavaid muutusi veekogude ökosüsteemis.

(1) Püüdja omandiõigus kalale tekib hõivamisega, kui see ei ole vastuolus käesoleva seadusega ja ei rikuta teiste isikute õigusi. Kala on peremehetu, kui ta on looduslikus vabaduses.

(2) Agarik meres on riigi omandis. Kaldale uhutud agarik on kaldal asuva kinnisasja omaniku omandis.

(3) Omandiõigus veekogule on kehtestatud veeseadusega (RT I 1994, 40, 655).

(1) Kala püütakse kalapüügiõiguse alusel.

(2) Sõltuvalt kasutatavatest püügivahenditest eristatakse õngepüügi-, vähipüügi-, harrastuspüügi-, piiratud püügi- ja kutselist püügiõigust.

(3) Igaüks tohib kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kalapüügiõigusi, kui ta on sooritanud nende tekkimiseks vajalikud toimingud.

(4) Kalapüügiõigus on tasuta või tasuline.

[Kehtetu]

(1) Igaüks tohib tasuta ja püügiõigust vormistamata ühe lihtkäsiõngega kala püüda riigile ja kohalikule omavalitsusele kuuluval või eraomanikule kuuluval avalikuks kasutamiseks määratud veekogul, arvestades lubatud püügiaegade, -kohtade ja kalaliikide kohta kehtestatud piiranguid.

(2) Kinnisasja omaniku loal tohib ühe lihtkäsiõngega kala püüda

1) eraomanikule kuuluval avalikuks kasutamiseks määramata veekogul;

2) siseveekogu poolt üleujutatud kinnisasjal või selle osal;

3) eraomanikule kuuluval avalikuks kasutamiseks määratud veekogul päikeseloojangust päikesetõusuni.

(3) Õngepüügiõigus on igaühe eluaegne õigus.

(1) Igaüks tohib kalastuskaardi alusel harrastuspüügivahenditega kala püüda riigile ja kohalikule omavalitsusele kuuluval veekogul või eraomanikule kuuluval avalikuks kasutamiseks määratud veekogul, arvestades lubatud püügiaegade, -kohtade ja kalaliikide kohta kehtestatud piiranguid.

(2) Kinnisasja omaniku loal tohib harrastuspüügivahenditega kala püüda

1) eraomanikule kuuluval avalikuks kasutamiseks määramata veekogul;

2) siseveekogu poolt üleujutatud kinnisasjal või selle osal;

3) eraomanikule kuuluval avalikuks kasutamiseks määratud veekogul päikeseloojangust päikesetõusuni.

(3) Harrastuspüügivahendid on

1) spinning, vedel, sikut, lendõng, põhjaõng, krunda, ankurdamata und, käsiõng või enam kui üks lihtkäsiõng;

2) harpuunipüss ja harpuun;

3) haakeõng.

(4) Haakeõnge tohib kasutada merel, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel.

(5) Harrastuspüügi õigus tekib kalastuskaardile märgitud kuupäevast. Kalastuskaardi kehtivusaeg ei tohi ületada ühte kalendriaastat.

(6)

(7) Keskkonnaministril on õigus määrata piirkonnad, kus kalavarude kaitse eesmärgil rakendatakse piiranguid kala püüda soovivate isikute arvu, püügivahendite või püütavate kalade suhtes. Nendes piirkondades kehtib kalastuskaart koos lisalehega.

(8) Kalastuskaardi annab Keskkonnaministeeriumi maakondlik keskkonnateenistus. Keskkonnaminister võib halduslepinguga anda kalastuskaardi andmise õiguse kohalikule omavalitsusele või harrastuskalastajate registreeritud ühendusele.

(9) Kalastuskaart kehtib kogu Eesti territooriumil. Kalastuskaardi vormi kehtestab keskkonnaminister.

(1) Vähipüügi suhtes kohaldatakse piiratud püügi kohta sätestatut, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti. Vähipüügiloa saamise taotluse esitamist taotletavale aastale eelneva aasta 1. detsembriks ei nõuta.

(2) Vähipüügiõiguse annab vähipüügiluba.

(3) Vähipüügiloa annab püügiasukoha keskkonnateenistus.

(4) Lubatud vähipüügivahendid on vähinatt ja vähimõrd.

(5) Vähipüügiloaga määratakse lubatud püügivahendid, nende arv ja püüda lubatud vähkide arv.

(6) Vähipüügiloa ja püügiandmete esitamise vormi ning püügiandmete esitamise tähtaja kehtestab keskkonnaminister.

(1) Kutselise kalapüügi vahenditega tohib kala püüda ettevõtjana äriregistris registreeritud isik kalapüügiloa alusel siseveekogudel, piiriveekogudel, merel, Eesti Vabariigi majandusvööndis või väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal.

(2) Kutselise kalapüügi vahendid on õngejadad, nakkepüünised, lõkspüünised, kurnpüünised ja traalpüünised.

(3) Õiguse kutseliseks kalapüügiks annab kalapüügiluba, mis võib olla kalalaeva kalapüügiluba või kaluri kalapüügiluba.

(4) Kalalaev on käesoleva seaduse tähenduses laev, mille varustus on ette nähtud kalavaru äriliseks kasutamiseks.

(5) Vabariigi Valitsus asutab kalalaevade riikliku registri. Registrisse kantakse kalalaevad, nende tehnilised parameetrid ja kalapüügiga seonduvad andmed.

(1) Kalalaeva kalapüügiluba annab õiguse kalapüügiks kutselise kalapüügi vahenditega merel kuni Eesti Vabariigi majandusvööndi välispiirini, väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal, kui kalapüügiõiguse seal tagab riik, või avamerel.

(2) Kalalaeva kalapüügiluba antakse äriregistris registreeritud ettevõtjale tema seaduslikus valduses oleva Eesti merelaeva-, siseveelaeva- või väikelaeva- tunnistusega kalalaevale, millel on kalalaevatunnistus.

(3) Kalalaeva kalapüügiloa annab Keskkonnaministeerium.

(4) Ettevõtja võib asendada temale antud kalalaeva kalapüügiloas nimetatud kalalaeva teise tema õiguspärases valduses oleva Eesti merelaevatunnistust ja kalalaevatunnistust omava kalalaevaga, esitades kalapüügiloa andjale kirjaliku taotluse loa tingimuste muutmiseks. Muudetud tingimustega kalapüügiluba väljastatakse ettevõtjale kalapüügiloa andja poolt kahe nädala jooksul taotluse saamisest.

(1) Kaluri kalapüügiluba annab õiguse kalapüügiks, välja arvatud lestapüük, kutselise kalapüügi vahenditega merel kuni 20 m samasügavusjooneni, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel, Narva jõel ja Narva veehoidlal või siseveekogul. Kaluri kalapüügiluba lestapüügiks annab õiguse lesta püüda merel, sõltumata mere sügavusest.

(2) Kalur käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes vahetult püüab kala kutselise kalapüügi vahenditega. Kaluri poolt kalapüügile kaasavõetavate isikute arv ei ole piiratud.

(3) Kaluri kalapüügiluba antakse äriregistris registreeritud ettevõtjale. Kui ettevõtja ei ole ise kalur, näidatakse kalapüügiloas ettevõtja kirjaliku taotluse alusel kalapüüki vahetult teostava kaluri nimi.

(4) Ettevõtjavõibasendadatemaleantudkalurikalapüügiloasnimetatudkaluri, esitadeskalapüügiloaandjalekirjalikutaotluseloatingimustemuutmiseks. Muudetudtingimustegakalapüügilubaväljastatakseettevõtjalekalapüügiloaandjapooltviietööpäevajooksultaotlusesaamisest.

(5) Kaluri kalapüügiloa annab vastava maakonna keskkonnateenistus. Kalapüügiloa andja merel ja mitme maakonna piiresse jääval siseveekogul määrab keskkonnaminister.

(1) Piiratud kalapüügi luba annab õiguse kalapüügiks piiratud kalapüügi vahenditega

1) mereranna piiresse ulatuva kinnistu füüsilisest isikust omanikule ja merega piirneva kohaliku omavalitsuse poolt piiritletud ala alalisele elanikule kinnistu asukoha või alalise elaniku elukoha maakonnaga piirneval mereakvatooriumi osal kuni 20 meetri samasügavusjooneni;

2) Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve ranna piiresse ulatuva kinnistu füüsilisest isikust omanikule ja kohaliku omavalitsuse poolt piiritletud ala alalisele elanikule kinnistu asukoha või alalise elaniku elukoha maakonnaga piirneval järveakvatooriumi osal kuni ühe kilomeetri laiusel veealal;

3) Võrtsjärve ranna, järve või paisjärve kalda piiresse ulatuva kinnistu füüsilisest isikust omanikule järvel või paisjärvel, mille ranna või kalda piiresse kinnistu ulatub;

4) vooluveekogu kalda piiresse ulatuva kinnistu füüsilisest isikust omanikule kinnistuga piirnevale või kinnistu piiresse jääval vooluveekogu osal.

(1¹) Kui saarel asuv kohalik omavalitsusüksus ei piirne merega, on keskkonnaministril õigus laiendada piiratud püügiõigust sellise kohaliku omavalitsuse taotluses näidatud territooriumil elavatele alalistele elanikele ja määrata püügiõiguse realiseerimiseks mereakvatooriumi osa.

(2) Piiratud kalapüügi vahendid merel, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ning Võrtsjärvel on kuni kolm nakkevõrku, üks kuni ühemeetrise suukõrgusega ääremõrd või kuni 250st konksust koosnev põhjaõngejada. Teistel siseveekogudel on piiratud kalapüügi vahendid nakkevõrk, kaldanoot, kuurits, liiv, kuni ühemeetrise suukõrgusega mõrd ja kuni 100st konksust koosnev põhjaõngejada.

(3) Piiratud kalapüügi loa annab keskkonnaministri volitatud keskkonnateenistus. Piiratud kalapüügi loa vormi, taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu ja lubade väljaandmise korra kehtestab keskkonnaminister. Piiratud kalapüügi loaga määratakse lubatud püügivahendid, väljapüügimahud, püügiajad ja kalapüügi koht. Kohaliku omavalitsuse taotluse alusel võib keskkonnaminister piiratud kalapüügiloa andmise õiguse halduslepinguga üle anda kohalikule omavalitsusele.

(4) Eraomanikule kuuluvale veekogule tohib piiratud kalapüügi luba anda veekogu omanikule või tema kirjaliku nõusoleku olemasolul kolmandale isikule.

(5) Piiratud kalapüügiõigus tekib piiratud kalapüügi loaga määratud kuupäevast. Piiratud kalapüügi loa kehtivusaeg ei tohi ületada ühte kalendriaastat.

(6) Keskkonnaminister kehtestab, lähtudes kalavaru seisundist ja siseveekogu pindalast, lubatud aastase püügivahendite arvu ja vajadusel ka väljapüügimahu maakondade ja omavalitsuste lõikes ning merel kuni 20 m samasügavusjooneni.

(7) Isikule, kes ei ole ranna või kalda piires oleva kinnistu või selle osa, hoonestusõiguse või korteriomandi omanik, võib piiratud kalapüügi loa anda vaid juhul, kui lubatud aastane püügivahendite arv või lubatud väljapüügimaht on suurem kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikute taotlustes või taotlused puuduvad.

(8) Kui lubatud aastane püügivahendite arv või lubatud väljapüügimaht ei võimaldada rahuldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikute taotlusi ja taotlejad ei ole püügivõimaluste jaotamises omavahel kokku leppinud, jaotatakse lubatud püügivõimalused kõikide taotlejate vahel võrdselt, lühendades vajadusel ka püügiloa kehtivuse aega.

(9) Taotlus piiratud kalapüügi loa saamiseks tuleb esitada hiljemalt taotletavale aastale eelneva aasta 1. detsembriks. Hiljem esitatud taotlus rahuldatakse ainult püügivõimaluste olemasolul.

(10) Piiratud kalapüügi loa andmisest keeldutakse, kui

1) loa taotlejal on rohkem kui üks kehtiv karistus kalapüüginõuete rikkumise eest;

2) loa taotleja on esitanud taotluses valeandmeid;

3) loa taotleja on esitanud kalapüügi kohta valeandmeid või on jätnud andmed tähtajaliselt esitamata;

4) loa taotleja on jätnud tähtaegselt maksmata kalapüügiõiguse tasu.

(1) Kutselise kalapüügi luba antakse lubatud aastase väljapüügimahu, püügipäevade arvu, püügivahendite arvu või kalalaevade arvu (edaspidi püügivõimalused) piires tähtajaliselt ja mitte kauemaks kui üheks kalendriaastaks.

(2) Kutselise kalapüügi loa taotlus esitatakse hiljemalt taotletavale aastale eelneva aasta 1. detsembriks. Keskkonnaminister võib mõjuvatel põhjustel taotluste esitamise tähtaega pikendada.

(3) Taotletava aasta püügivõimalused kehtestab keskkonnaminister taotletavale aastale eelneva aasta 1. novembriks, kui püügikoha asukohariik või püügikoha kalapüüki reguleeriv rahvusvaheline organisatsioon ei anna püügivõimalusi hilisemal ajal.

(4) Kutselise kalapüügi lubade taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu, kalapüügilubade andmise ning kehtetuks tunnistamise korra ja kalapüügilubade vormid kehtestab Vabariigi Valitsus. Nimetatud kord peab sisaldama kalapüügivõimaluste arvutamise metoodikat.

(5) Kutseliseks kalapüügiks Loode-Atlandi Kalandusorganisatsiooni (edaspidi NAFO) tsooni veealal peab taotluses näidatud kalalaeva kaptenil olema ka tunnistus NAFO reeglite tundmise kohta. Vastava tunnistuse annab Keskkonnainspektsioon ja see antakse üheks aastaks. NAFO reeglite tundmise tunnistuse väljaandmise korra ja teadmiste hindamise metoodika kehtestab keskkonnaminister.

(6) Kalapüügiloaga määratakse lubatud püügivahendid, väljapüügimahud, püügiajad ja/või püügipäevade arv ning kalapüügi koht. Kui ettevõtja on omandanud kalapüügiõiguse veealal väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni, sõltumata Eesti Vabariigist, aga kalapüügiõiguse andja nõuab kalapüügiõiguse kasutamiseks Eesti Vabariigi nõusolekut, määratakse kalapüügiloaga kalapüügi koht ja märgitakse loale kalapüügiõiguse omandamise alus.

(7) Püügipäev käesoleva seaduse tähenduses on kalendripäev, mille sees kalalaev viibib veealal, millel kalapüüki reguleeritakse, sõltumata asjaolust, kas kala tegelikult püütakse.

(8) Kutselise kalapüügi loa andmisest keeldutakse, kui

1) loa taotlejal või tema nimetatud kaluril on rohkem kui üks kehtiv halduskaristus või üks kehtiv kriminaalkaristus kalapüüginõuete rikkumise eest;

2) kalalaeva kalapüügiloa kalapüüginõuete rikkumise tõttu kehtetuks tunnistamisest on möödunud vähem kui aasta;

3) loa taotleja on esitanud taotluses valeandmeid;

4) loa taotleja on esitanud kalapüügi kohta valeandmeid või jätnud andmed tähtaegselt esitamata;

5) loa taotleja kalalaeva ei luba kala püüdma püügikohas kalapüüki reguleerivad õigusaktid või püügikohas kalapüüki korraldav riik või rahvusvaheline organisatsioon;

6) loa taotleja on jätnud tähtaegselt maksmata kalapüügiõiguse tasu;

7) kalalaeva kalapüügiluba taotletakse kalapüügiks väljapoole Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevale veealale ja kalalaev ei ole varustatud laeva asukoha jälgimist võimaldava satelliitjälgimissüsteemiga.

(9) Kui taotleja ei ole taotletava aasta 30. aprilliks kalapüügiluba välja võtnud, loetakse püügivõimalused välja võtmata loa ulatuses vabanenuteks. Vabanenud püügivõimalused müüakse enampakkumisel taotletava aasta 1. juuniks.

(1) Eraveekogul püüab kala või lubab seda teha veekogu omanik, arvestades seaduses ja selle alusel kehtestatud piiranguid püügivahenditele, püügiajale ja püüda lubatud kalaliikidele. Kalapüügiks piiratud ja kutselise kalapüügi vahenditega peab eraveekogu omanik taotlema kalapüügiluba, mille annab Keskkonnaministeeriumi maakondlik keskkonnateenistus tasuta. Eraveekogu omanik tohib õngepüüki ja harrastuspüüki temale kuuluval veekogul keelata käesoleva seaduse §-des 10 ja 11 sätestatud juhtudel.

(2) Mitme kinnisasja piires asuval eraveekogul korraldavad nende kinnisasjade omanikud kalapüüki kokkuleppel.

(1) Kalalaevade riiklikusse registrisse kantud kalalaevale antakse kalalaevatunnistus, kui see ei nõua kalalaeva omanikule täiendavate püügivõimaluste andmist.

(2) Kalalaevatunnistuse annab kalalaevade riikliku registri volitatud töötleja.

(3) Kalalaevatunnistust tuleb hoida laeva pardal, välja arvatud sellise kalalaeva puhul, mis on lühem kui 10 meetrit ja millega püütakse kala ainult Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all oleval veealal.

(4) Kalalaevatunnistus tunnistatakse kehtetuks, kui laeva ei ole kahe järjestikuse aasta jooksul kasutatud kalapüügiks.

(5) Kalalaevatunnistuse väljaandmise ning kehtetuks tunnistamise korra ja kalalaevatunnistuse vormi kehtestab Vabariigi Valitsus.

(1) Kalapüük on eriotstarbeline, kui seda tehakse teaduslike uuringute eesmärgil, asustusmaterjali tootmiseks vajamineva kalamarja kogumiseks, sugukalade püügiks, hüpofüüsi kogumiseks, kalade ümberasustamise eesmärgil, kalade hukkumise vältimiseks või veekogu ökosüsteemi parandamiseks. Vajadusel tohib keskkonnaminister lubada käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides lubatust erineva püügivahendi või -viisi kasutamist ning lubada eriotstarbelist kalapüüki keelatud ajal ja keelatud kohas.

(2) Eriotstarbeliseks kalapüügiks annab õiguse eripüügiluba.

(3) Eripüügiloa annab Keskkonnaministeerium.

(4) Eripüügiloa vormi, eripüügiloa taotluste läbivaatamise, loa väljaandmise ning kehtetuks tunnistamise korra kehtestab keskkonnaminister.

(1) Kutseline kalapüügiõigus ja piiratud kalapüügiõigus on tasulised, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul. Tasu suuruse määrab igaks kalendriaastaks Vabariigi Valitsus, lähtudes püügipiirkonna eripärast, püügivahendi liigist ja selle püügivõimsusest või rahvusvahelise lepingu alusel jaotatavatest püügivõimalustest. Kutselise ja piiratud kalapüügiõiguse tasu ei tohi ületada nelja protsenti väljapüütava kalakoguse harilikust väärtusest, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 11 ja 12 sätestatud juhtudel.

(1¹) Siseveekogudel, kus riik teeb kulutusi angerjavaru taastootmiseks, määratakse püügiõiguse tasu püügivahendite kohta, millega püütakse taastoodetavat kalaliiki, arvestades eelmisel kolmel aastal nendel veekogudel kõiki taastootmiseks tehtud kulutusi. Selleks jagatakse eelmisel kolmel aastal taastootmiseks tehtud kulutuste keskmine suurus vaadeldaval aastal lubatud püügivahendite arvuga.

(1²) Püügiõiguse tasu silmupüügiks kasutatavate püügivahendite kohta ei tohi ületada nelja protsenti eelmisel aastal väljapüütud silmukoguse harilikust väärtusest.

(2) Eripüügiload eriotstarbeliseks kalapüügiks väljastatakse tasuta.

(3) Harrastuslik kalapüügiõigus ja vähipüügiõigus on tasuline. Harrastusliku kalapüügiõiguse ja vähipüügiõiguse tasud määrab keskkonnaminister. Vähipüügiõiguse tasu määramisel lähtutakse püügipiirkonna eripärast, vähivarude olukorrast piirkonnas ja püügivahendi püügivõimsusest.

(4) Kutselise kalapüügiõiguse eest väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal ei võeta tasu, kui püügivõimalusi seal ei ole taganud Eesti Vabariik. Nimetatud juhul tasub kalapüügiõiguse saanud isik keskkonnakaitseinspektori laeval viibimise kulud või tagab nõuetele vastava mõne muu riigi vaatleja viibimise laeval, kui seda nõuab püügikohas kalapüüki reguleeriv õigusakt.

(5) [Kehtetu]

(6) Kui isik on tasunud õiguse eest püüda kala mitme erineva püügivahendiga, võib ta kõiki neid püügivahendeid samaaegselt kasutada.

(7) Tasu kalapüügiõiguse, vähipüügiloa ja kalastuskaardi eest kantakse riigieelarvesse. Laekunud raha kasutamise sihtotstarbe ja korra sätestab seadus.

(8) Tasu harrastusliku kalapüügiõiguse, vähipüügiõiguse ja piiratud kalapüügiõiguse eest tuleb maksta enne püügiõigust tõendava dokumendi saamist.

(9) Tasu kutselise kalapüügiõiguse eest tuleb tasuda enne püügiõigust tõendava dokumendi saamist vähemalt 50-protsendiliselt. Ülejäänud tasu makstakse 10 päeva jooksul pärast 50 protsendi püügivõimaluste ärakasutamist.

(10) Kui kalapüügiloa andja on tunnistanud loa kehtetuks loa saanud isikust sõltumatutel asjaoludel, tagastatakse püügiõiguse tasu loa saanud isikule tema poolt kasutamata jäänud püügivõimaluste ulatuses vastavasisulise taotluse alusel.

(1) Vabariigi Valitsus kehtestab, lähtudes kalavarude seisundist ja rahvusvahelistest lepingutest, lubatud aastase väljapüügimahu rahvusvaheliselt kontrollitavate kalaliikide kohta ja väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal lubatud püügipäevade arvu, lubatud väljapüügimahu või püügile lubatavate Eesti kalalaevade arvu.

(2) Keskkonnaminister kehtestab, lähtudes kalavarude seisundist, lubatud aastase püügivahendite arvu ja vajadusel ka väljapüügimahu merel kuni 20 m samasügavusjooneni, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ja siseveekogudel maakondade ja omavalitsuste lõikes.

(3) Kui lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, jagatakse püügivõimalused taotlejate vahel nii, et 90 protsenti püügivõimalustest jaotatakse eelmisel kolmel aastal samal veealal püügil olnud taotlejatele, tagades igale taotlejale eelmisel kolmel aastal sellel veealal tegelikult õiguspäraselt kasutatud püügivõimaluste suhte teiste eelmisel kolmel aastal samal veealal kala püüdnud isikute õiguspäraselt kasutatud püügivõimalustesse (ajalooline püügiõigus). 10 protsenti püügivõimalustest müüakse enampakkumisel, kus püügivõimaluse alghinnaks on käesoleva seaduse § 15 lõike 1 alusel määratud kalapüügiõiguse hind.

(3¹) Kui enampakkumisel müüdavat püügivõimalust ei arvutata väljapüütud kalakoguse järgi, on lubatud püügivõimaluste arvutamise tulemusi ümardada täisarvuni.

(4) Veeala käesoleva paragrahvi lõike 3 tähenduses on veekogu või selle piiritletud osa, kus on kehtestatud püügivõimaluste piirangud.

(5) Enampakkumisel osalemiseks tasutakse osavõtutasu ja tagatisraha. Osavõtutasu ei tohi ületada 10% kõikide enampakkumistel müüdavate sama veeala samaliigiliste püügivõimaluste alghinnast ega olla suurem kui 300 krooni. Tagatisraha suurus on 50% nimetatud alghinnast. Osavõtutasu ei tagastata. Tagatisraha ei tagastata isikule, kelle süül enampakkumine nurjus. Enampakkumise läbiviimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ajaloolist püügiõigust on lubatud võõrandada isikule, kellele tohib anda kalapüügiluba. Võõrandamise tehing peab olema notariaalselt tõestatud. Tehingus peab olema kirjas võõrandatava püügiõiguse suurus, selle alus ning püügiõiguse ülemineku aeg. Püügiõiguse üleminek jõustub võõrandamise tehingu ärakirja kalapüügiloa andjale ülemineku päevast, kui tehingus ei ole sätestatud hilisemat kuupäeva.

(1) Kalapüügiloa kehtivus lõpeb ennetähtaegselt, kui sellega määratud püügivõimalused on ammendatud.

(2) Kalapüügiloa andja tunnistab kalapüügiloa kehtetuks, kui

1) loa saanud isik ei vasta enam loa saamiseks vajalikele nõuetele;

2) loa saanud isik on loa kehtivuse ajal rohkem kui ühel korral rikkunud kalapüüki reguleerivaid õigusakte;

3) kalapüüki reguleeriv välisriik või rahvusvaheline organisatsioon on vähendanud väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal püügivõimalusi ulatuses, mis ei võimalda antud loa alusel kala püüda;

4) Eesti Vabariigile rahvusvaheliste kokkulepete alusel eraldatud püügivõimalused on ammendunud ja riigil on kohustus kalapüük sellel alal lõpetada;

5) loa saanud isik on jätnud tähtaegselt kalapüügiga seonduvad andmed esitamata või on esitanud kalapüügi kohta valeandmeid;

6) loa saanud isik on jätnud tähtaegselt tasumata kalapüügiõiguse tasu;

7) loa saanud isiku kalalaeva ei luba kala püüdma püügikohas kalapüüki reguleerivad õigusaktid või püügikohas kalapüüki korraldav riik või rahvusvaheline organisatsioon;

8) loa saanud isik ei taga kalalaeva asukoha jälgimist satelliitjälgimissüsteemi kaudu või ei võimalda kalalaeval riikliku inspektori viibimist veealal, kus kalapüüki reguleeriv riik või rahvusvaheline organisatsioon seda nõuab.

Kalapüüki teostaval isikul peab kalapüügiõigust tõendav dokument harrastuslikul, piiratud, eriotstarbelisel ja kutselisel kalapüügil alati kaasas olema ning ta on kohustatud selle esitama järelevalvet teostavale isikule viimase nõudmisel.

(1) Kalapüügikorra kõigil veekogudel ja veetaimede kogumise korra kehtestab Vabariigi Valitsus kalapüügieeskirjaga.

(2) Kalapüügieeskirjaga sätestatakse

1) kalapüügi keeluajad ja -alad;

2) kalade alammõõdud ja kaaspüügi tingimused;

3) püügivahendite ja -viiside piirangud ja nõuded;

4) püügivahendite loetelu ja kirjeldus;

5) püügivahendite tähistamise nõuded.

(3) Kaaspüük käesoleva seaduse tähenduses on püügiloaga lubatud kalaliigi kõrval püünisesse sattunud ja väljapüütud alamõõdulised kalad või teised kalaliigid.

(4) Vabariigi Valitsus jõustab rahvusvahelistest lepingutest tulenevad nõuded ja piirangud kalapüügile väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal Eesti liputunnistusega laevadele.

(1) Kalapüügiloa alusel kala püüdev või veetaimi koguv isik on kohustatud esitama püügi- või kogumisandmed Vabariigi Valitsuse kehtestatud nõuete kohaselt.

(2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud kord laieneb erakalapüügipiirkonna omanikule, omavalitsusele tema poolt väljastatud kalapüügilubade osas ja Eesti lipu all sõitvale laevale, olenemata püügikohast.

(3) Kalapüügiandmete arvestust korraldab Keskkonnaministeerium.

(4) Andmed tuleb esitada ka kaaspüügina kalapüünistes hukkunud imetajate ja lindude kohta.

(5) Kala esmakokkuostja esitab andmed kala ostu kohta kalapüügiõigust omavalt isikult Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

(6) Merel kala vastu võtva, transportiva või töötleva laeva kapten esitab andmed kala vastuvõtmise, töötlemise, transportimise või lossimise kohta Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

(7) Merel kala püüdva, vastuvõtva, transportiva või töötleva kalalaeva kapten teavitab Keskkonnainspektsiooni laeva sadamasse tulekust ning pardal olevast kalakogusest. Teate esitamise aja, korra ning edastatavate andmete nimistu kehtestab keskkonnaminister määrusega.

(1) Kalapüüki reguleeritakse kalapüügieeskirjaga ning püügimahtude, lubatud püügivahendite liikide ja püügivahendite arvu ning lubatud püügipäevade arvu või kalalaevade arvu kehtestamisega, arvestades rahvusvahelisi lepinguid ja Eesti seadusi.

(2) Kalapüügikitsenduste aluseks on teadusuuringud ja kalapüügi statistilised andmed.

(3) Kalavarude ohustatuse korral kehtestab keskkonnaminister kalakaitse- ja teadusasutuste ettepanekul ajutised püügikitsendused.

Keelatud tegevus, püügiviisid ja -vahendid.

(1) Kalapüügil ja veetaimede kogumisel on veekogudel keelatud

1) muuta veekogu põhja ja kallaste profiili;

2) takistada laevaliiklust tähistatud laevateedel;

3) vee reostamine ja veekogu risustamine;

4) rikkuda või hävitada veekogule või selle äärde paigaldatud märke, silte ja muid rajatisi.

(2) Kalapüügil on keelatud püüda kala, mille pikkus värskena on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust. Alamõõdulise kala kaaspüügi tingimused sätestatakse kalapüügieeskirjaga.

(3) Kalapüügil ja veetaimede kogumisel on keelatud heita tagasi vette püütud kalu ja veetaimi, kui need on kaotanud eluvõime.

(4) Keelatud on püüda kala kalapüügivahendeid kasutamata, käesolevas seaduses loetlemata ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata vahenditega või viisil, mis põhjustavad kalade asjatu hukkumise ja kalavarude kahjustamise, nagu püük elektriga, mürk- või narkootiliste ainetega, tulirelvade ja lõhkelaengutega.

(5) Kalapüügieeskirjas kirjeldamata püügivahendite ja püügiviiside kasutamine on lubatud keskkonnaministri loal.

(6) Keelatud on

1) müüa alamõõdulist kala ja sellest valmistatud tooteid;

2) müüa ja transportida värsket kala veekogu kaldal, kus selle püüdmine on keelatud;

3) müüa, transportida ja töödelda värsket kala, mille päritolu ei ole tõendatav.

(1) Kalakoelmuid ja kalade liikumisteid mõjutava või mõjutada võiva tegevuse alustamiseks merel ja piiriveekogudes annab loa Keskkonnaministeerium.

(2) Kalakoelmuid ja kalade liikumisteid mõjutavaks või mõjutada võivaks tegevuseks käesoleva seaduse tähenduses on mere või piiriveekogude põhjas laevateede ja sadamaakvatooriumide rajamise või korrashoiuga seotud tööd, merre või piiriveekogudesse torujuhtmete, elektri- ja telekommunikatsiooniliinide paigaldamine ning teede ja lüüside või mis tahes muude rajatiste ehitamine.

(3) Loa andmisest tuleb keelduda, kui kavandatud tegevus ohustab kalakoelmuid või tõkestab kalade liikumisteid. Loa andmisest keeldumise teeb Keskkonnaministeerium loa taotlejale teatavaks posti teel või elektrooniliselt.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud töid võib teha Keskkonnaministeeriumi loal.

(5) Loa taotlemise, taotluste läbivaatamise ja loa andmise või andmisest keeldumise korra kehtestab keskkonnaminister.

Veekogu omanik ja valdaja on kohustatud korraldama kalavarude kaitset tema omandis või valduses oleval veekogul.

(1) Eestis looduslikult mitteesinevate liikide eluskala või muid veeorganismide liike või nende viljastatud marja tohib maale tuua ainult keskkonnaministri loal.

(2) Kalade veekogudesse asustamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

Hoonete ja rajatiste püstitamiseks ning muude tööde tegemiseks, mis võivad kahjustada kalavarusid, viiakse läbi keskkonnamõju hindamine keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduses sätestatud korras.

(1) Järelevalvet kalapüüki reguleerivate õigusaktide nõuete ja kalapüügiloaga määratud tingimuste täitmise üle, ka väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal, teostab Keskkonnainspektsioon.

(2) Kalapüügi järelevalvel väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal kohaldatakse keskkonnajärelevalve seaduse (RT I 1997, 86, 1460; 1999, 54, 583; 95, 843; 2000, 51, 319) sätteid.

(1) NAFO tsoonis tohib kalalaev viibida ainult juhul, kui kalalaeva pardal on keskkonnakaitseinspektor (edaspidi vaatleja). Paragrahvi 15 lõikes 4 sätestatud juhul võib keskkonnakaitseinspektori asemel kalalaeva pardal viibida mõne muu riigi NAFO reeglitele vastav vaatleja.

(2) NAFO tsoonis püüdva või püüda kavatseva Eesti lipudokumenti omava kalalaeva kapten peab pardale võtma käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vaatleja ning tagama igakülgse abi ja koostöö seoses vaatlejale pandud ülesannete täitmisega laevas.

(3) Kapten, kelle poolt juhitud laevale laienevad käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustused, tagab vaatlejale

1) vajaliku abi tema laevale saabumisel ja sealt lahkumisel;

2) elu- ja tööruumid ning toitlustamise laeval viibimise ajaks;

3) juurdepääsu kõigile laeva kalapüüki kajastavatele dokumentidele;

4) juurdepääsu laeva ruumidesse ja osadesse, kus võetakse pardale, heidetakse merre tagasi, töödeldakse või hoitakse värsket või töödeldud kala;

5) juurdepääsu kalale ning vajaliku abi vaatlejale pandud kohustustest tulenevate mõõtmiste teostamiseks ja proovide võtmiseks ning säilitamiseks.

(4) Vaatlejale esitatavad nõuded ja ülesanded kehtestab keskkonnaminister.

(5) Vaatleja poolt kogutud andmete esitamise korra ja vormi kehtestab keskkonnaminister.

(1) Kõik Eesti Vabariigi lipudokumenti omavad laevad, mis püüavad, töötlevad või võtavad merel vastu ja transpordivad kala või kalatooteid väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni oleval veealal, peavad hiljemalt 2001. aasta 1. jaanuaril olema varustatud satelliitsidel baseeruva autonoomse laevade jälgimise süsteemiga (edaspidi satelliitjälgimissüsteem).

(2) Satelliitjälgimissüsteem peab võimaldama edastada andmeid laeva asukoha geograafiliste koordinaatide kohta kalalaevade jälgimise keskusesse (edaspidi keskus) Keskkonnainspektsioonis ja kaldariigi keskusesse, kui rahvusvahelised lepingud ei sätesta teisiti. Rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks määrab keskkonnaminister piirkonnad, kus kala püüdes edastatakse satelliitjälgimissüsteemi kaudu lisaks asukohale ka andmed laeva püügikoormuse kohta.

(3) Laeva kapten ja kalapüügiloa omanik peavad tagama laeva satelliitjälgimissüsteemi korrasoleku ja funktsioneerimise ning käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmete edastamise rahvusvahelistes lepingutes või keskkonnaministri määrusega kehtestatud sagedusega ja korras.

(4) Kui vääramatu jõu tõttu ei ole võimalik täita käesoleva paragrahvi lõike 3 nõudeid, edastatakse lõikes 2 nimetatud informatsioon rahvusvahelistes lepingutes või keskkonnaministri määrusega kehtestatud vormis ja korras.

(5) Satelliitjälgimissüsteemi kaudu edastatavate andmete nimistu kinnitab ning andmete esitamise sageduse ja korra kehtestab keskkonnaminister.

(1) Füüsilised isikud, kes rikuvad kalapüügialaseid õigusakte, kannavad distsiplinaar-, haldus-, kriminaal- või tsiviilvastutust vastavalt seadustele.

(2) Kala-, jõesilmu- või vähipüügi või veetaimede kogumise või selle korraldamise eest keeluajal või -alal või keelatud vahenditega või loata või loa nõuete rikkumise eest karistatakse juriidilist isikut kuni 50 000kroonise rahatrahviga.

(2¹) Kalapüügi eest loata või selle nõudeid rikkudes, kui kala püüti kalalaeva kasutades, või satelliitjälgimissüsteemi kaudu edastatavate andmete esitamise korra rikkumise eest karistatakse juriidilist isikut kuni 500 000-kroonise rahatrahviga.

(2²) Kala merel vastuvõtmise, töötlemise, transportimise, püüdmise, lossimise või esmakokkuostu kohta andmete esitamise nõuete või sadamasse tulekust teavitamise korra rikkumise või valeandmete esitamise eest karistatakse juriidilist isikut kuni 500 000-kroonise rahatrahviga.

(3) Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise asjades on asja arutamise ja karistuse määramise õigus maa- või linnakohtu kohtunikul. Juriidilise isiku haldusrikkumise asja menetlemine toimub haldusõiguserikkumiste seadustikus (RT 1992, 29, 396; RT I 1999, 41, 496; 45, õiend; 58, 608; 60, 616; 87, 792; 92, 825; 95, 843) ettenähtud korras, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.

(3¹) Käesolevas paragrahvis sätestatud haldusõiguserikkumise kohta võib juriidilisele isikule protokolli koostada keskkonnakaitseinspektor, politseiametnik või piirivalveametnik. Juriidilise isiku haldusõiguserikkumise kohta koostatud protokollis näidatakse

1) protokolli koostamise aeg ja koht ning selle järelevalveasutuse nimetus ja aadress, kelle nimel protokoll koostatakse;

2) protokolli koostanud isiku ametinimetus ning ees- ja perekonnanimi;

3) haldusõiguserikkujaks olnud juriidilise isiku nimetus ja aadress ning tema pädeva esindaja ametikoht, ees- ja perekonnanimi;

4) haldusõiguserikkumise koht, aeg ja kirjeldus ning rikkumisega põhjustatud materiaalse kahju ulatus;

5) viide seadussättele, mida rikuti;

6) viide seadussättele, mis näeb ette vastutuse;

7) haldusõiguserikkumist tõendavad materjalid, nagu tunnistajate seletused, ekspertiisi või analüüsi tulemused või muud asja lahendamiseks vajalikud materjalid;

8) märkus selle kohta, et haldusõiguserikkujale on selgitatud tema õigusi ja kohustusi;

9) muud andmed, mis on haldusõiguserikkumise asja lahendamiseks vajalikud.

(3²) Protokollile kirjutavad alla selle koostaja ja õiguserikkuja pädev esindaja. Kui haldusõiguserikkuja esindaja keeldub protokollile alla kirjutamast ja seletust andmast, teeb protokolli koostaja protokollile sellekohase märkuse. Kui haldusõiguserikkuja esindaja seda nõuab, lisatakse protokollile tema märkused protokolli kohta.

(3³) Kui füüsiline isik pani toime käesolevas seaduses nimetatud haldusõiguserikkumise, tegutsedes juriidilise isiku nimel või huvides, võib selle rikkumise asjas kohaldada karistust füüsilisele ja juriidilisele isikule samaaegselt.

(3⁴) Halduskaristust võib juriidilisele isikule määrata kuue kuu jooksul haldusõiguserikkumise avastamise päevast arvates, kuid mitte hiljem kui aasta õiguserikkumise päevast.

(4) Kalavarudele tekitatud ja tekitatav kahju tuleb hüvitada. Hüvituse ja kalapüügiga või kalavarude muul viisil kahjustamisega kalavarudele tekitatud kahju arvutamise alused kehtestab Vabariigi Valitsus.

(1) Eesti jurisdiktsiooni all olevates vetes kala püüdvad, kala või kalatooteid töötlevad, merel vastuvõtvad või transportivad välisriikide laevad peavad pärast 2001. aasta 15. septembrit olema varustatud satelliitsidel baseeruva autonoomse laevade jälgimise süsteemiga ning edastama andmed käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud korras.

(2) Kui ettevõtja on kalalaeva kasutanud kilu-, räime- või tursapüügil vähem kui kolm aastat põhjusel, et kalalaev tuli tema valdusesse 1999. aastal, loetakse selle kalalaevaga seotud 1999. aastal ja 2000. aastal õiguspäraselt kasutatud püügivõimaluste keskmine kolme aasta keskmiseks. Kui ettevõtja on kalalaeva kasutanud nimetatud eesmärgil vähem kui kolm aastat põhjusel, et laev tuli tema valdusesse 2000. aastal, loetakse selle kalalaevaga seotud 2000. aastal õiguspäraselt kasutatud püügivõimalused kolme aasta keskmiseks.

Nimetatud keskmise korrutamisel kolmega saadakse suurus, mida loetakse eelmisel kolmel aastal sellel veealal tegelikult õiguspäraselt kasutatud püügivõimalusteks käesoleva seaduse § 16 mõttes. Käesolevas paragrahvis sätestatut rakendatakse ulatuses, mis ei vähenda teise isiku ajaloolist püügiõigust rohkem kui 10% ulatuses.

(3) Käesoleva seaduse § 16 lõiked 5 ja 6 ning § 251 lõige 2 jõustuvad Riigi Teatajas ilmumise päevale järgneval päeval.

(4) Käesoleva seaduse § 136 jõustub 2003. aasta 1. augustil. Kalalaevatunnistust nõutakse alates kalalaeva kalapüügilubade andmisest 2004. aastaks.

(5) Kalalaevade riiklikus registris registreerimise kohustus jõustub

1) 24 meetri pikkustele ja pikematele laevadele 2002. aasta 1. augustil;

2) alla 24 meetri pikkustele laevadele 2003. aasta 1. augustil.

(6) Käesoleva seaduse § 18 lõige 7 jõustub 2003. aasta 1. jaanuaril.

[Käesolevast tekstist välja jäetud]

Käesolev seadus jõustub 1996. aasta 1. jaanuaril.