Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-66-02 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2002. a kohtuotsus A. O. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 2 järgi — RT III, 2002, 21, 246

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-66-02 Otsuse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 21. juuni 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi A. O. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2002. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1-68/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu A. O. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 18. juuni 2002. a Istungil osalenud isikud A. O. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2002. a ja Tartu Maakohtu 1. veebruari 2002. a kohtuotsused A. O. süüdistusasjas KrK § 139 lg 2 p 2 järgi karistuse mõistmise osas ja teha selles osas uus otsus. 2. Mõista A. O. KrK § 139 lg 2 p 2 järgi karistuseks rahatrahv 100 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o 5000 krooni. 3. KrK § 43 lg 2 järgi kuulub A. O. mõistetud rahatrahv täitmisele iseseisvalt ega kuulu liitmisele temale Valga Maakohtu 24. oktoobri 2000. a otsusega mõistetud karistusega. 4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 5. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 6. Kassatsioonikautsjon 925 krooni tagastada. 7. Välja mõista A. O. riigieelarve tuludesse kohtukulu 2070 krooni ja 90 senti kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub 21. juunil 2002. a ega kuulu edasikaebamisele. Asjaolud ja menetluse käik 1. Tartu Maakohtu 1. veebruari 2002. a kohtuotsusega tunnistati A. O. süüdi KrK § 139 lg 2 p 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks neli kuud vabadusekaotust. KrK § 41 lg 1 alusel liideti sellele karistusele Valga Maakohtu 24. oktoobri 2000. a otsusega KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud kandmata karistus – üks aasta ja üks kuu vabadusekaotust – osaliselt ja lõplikuks karistuseks mõisteti A. O-le üks aasta ja üks kuu vabadusekaotust. KrK § 47 lg-te 1, 2 ja 4 alusel vabastati A. O. karistuse kandmisest katseajaga kolmeks aastaks tingimusel, et ta ei pane katseajal toime uut kuritegu või haldusõiguserikkumist ja täidab temale katseajaks KrK § 47 lg 3 ja § 471 lg 1 alusel määratud järgmised kontrollnõudeid: 1) ilmuda perioodiliselt registreerimisele kriminaalhooldaja määratud ajal ja kohta, 2) esitada kriminaalhooldajale dokumente temale kohtu poolt määratud kohustuste täitmise kohta, 3) elada kindlaksmääratud kohas, 4) taotleda kriminaalhooldusametniku luba elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks, 5) taotleda kriminaalhooldusametniku luba elu-, töö- või õppimiskoha muutmiseks. KrK § 47 lg 3 alusel määrati A. O. katseajaks kriminaalhoolduse alla. A. O. tunnistati KrK § 139 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et ta 2001. aasta aprillis varastas salaja Tartus X tn N-N korterist A. R. kuulunud kaheksa EE köidet kokku hinnaga 3100 krooni. 2. Tartu Maakohtu 1. veebruari 2002. a otsuse peale esitas Tartu Prokuratuuri prokurör Ene Timmi apellatsioonprotesti, milles taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist. Apellant ei nõustunud A. O. suhtes KrK § 47 sätete kohaldamisega ning palus KrK § 41 alusel karistada teda ühe aasta ja ühe kuu vabadusekaotusega reaalselt. 3. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. O. karistusest vabastamise osas ja tema lõplikuks karistuseks mõisteti üks aasta ja üks kuu vabadusekaotust. Kriminaalkolleegium leidis, et vabastades A. O. KrK § 47 alusel tingimuslikult karistuse kandmisest, kohaldas maakohus ebaõigesti kriminaalseadust. Kriminaalkolleegium rõhutas, et KrK § 47 lg 1 annab kohtule võimaluse jätta tähtajaline vabadusekaotus tingimuslikult kohaldamata ja täitmisele pööramata juhul, kui süüdimõistetu ei pane kohtu poolt määratud katseaja kestel muuhulgas toime uut kuritegu. A. O. pani Valga Maakohtu 24. oktoobri 2000. a otsusega määratud katseajal toime tahtliku kuriteo, mille eest teda karistati vabadusekaotusega. Sellest tulenevalt, pidanuks maakohus A. O. karistused esmalt KrK § 41 alusel liitma ning seejärel karistuse täitmisele pöörama. 4. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu A. O., kes taotleb otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2002. a määrusega anti kriminaalasi AKKS § 58 lg 2 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. Menetlusosaliste põhjendused 6. Kassatsioonkaebuses leiab süüdimõistetu A. O., et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Ta märgib, et KrK § 47 ja § 41 sätted ei välista isiku tingimuslikku vabastamist katseajal toimepandud kuriteo eest mõistetud vabadusekaotuslikust karistusest. Siinkohal viitab kassaator Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-1-54-98 ja nr 3-1-1-77-01 (RT III 1998, 16, 170; 2001, 22, 236). Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt ka kriminaalmenetluse seadust, sest jättis tähelepanuta kaitsja esmakordse taotluse rahatrahvi kohaldamiseks. A. O. selgitab, et ajaks, mil toimus istung ringkonnakohtus, oli ta tööle asunud ja omas iseseisvat sissetulekut. Kassaator palub kriminaalmenetluse seaduse selle rikkumise tunnistada oluliseks AKKS § 39 lg 4 alusel. 7. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust selles toodud põhjendustel ja taotles kaebuse rahuldamist. Samas tegi kaitsja ettepaneku kaaluda Riigikohtu kriminaalkolleegiumil ise uue otsuse tegemist AKKS § 63 lg 3 alusel. Prokurör vaidles kaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 8. Kui kohus, arvestades teo toimepanemise tehiolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vabadusekaotuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et tähtajalist vabadusekaotust süüdimõistetu suhtes tingimuslikult ei kohaldata. Sel juhul määrab kohus, et karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane kohtu poolt määratud katseaja kestel toime uut kuritegu või haldusõiguserikkumist ja täidab temale katseajaks KrK § 47 lg 3 ja § 471 alusel määratud kontrollnõudeid ja kohustusi (KrK § 47 lg 1). Seega saab katseaja lugeda edukalt möödunuks üksnes juhul, kui süüdimõistetu ei pane katseaja kestel toime uut kuritegu või haldusõiguserikkumist ja täidab temale määratud kontrollnõudeid ja kohustusi. Nende tingimuste rikkumise korral tuleb kaaluda süüdimõistetu suhtes karistuse täitmisele pööramist. Karistuse täitmisele pööramise erinev kord sõltuvalt sellest, millist tingimust süüdimõistetu katseaja kestel rikkus, on sätestatud KrK § 47 lg-tes 5, 6, 7 ja 8. Olukorda, kus süüdimõistetu paneb katseajal toime tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega, reguleerib KrK § 47 lg 7, mis sätestab, et sellisel juhul mõistab kohus karistuse vastavalt KrK § 41 sätetele. Kui süüdimõistetu pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist pani toime uue kuriteo, liidab kohus eelmise kohtuotsuse järgi kandmata karistuse kas täies ulatuses või osaliselt uue otsusega mõistetud karistusega (KrK § 41 lg 1). Liita saab karistust, s.o vabadusekaotust, mitte aga katseaega. Selleks, et liita mõistetud vabadusekaotusele vabadusekaotuslikku karistust, mille kandmisest oli süüdimõistetu eelmise kohtuotsusega tingimuslikult vabastatud, tuleb karistuse kandmisest vabastamine tühistada. See omakorda välistab võimaluse, et isik vabastatakse tingimuslikult vabadusekaotusliku karistuse kandmisest, mis talle on mõistetud KrK § 41 alusel. Eeltoodud põhjendustel on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asunud õigele seisukohale, et isikut, kes katseaja kestel paneb toime tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vabadusekaotusega, ei ole võimalik uuesti tingimuslikult karistuse kandmisest vabastada. 9. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei pidanud süüdimõistetu vajalikuks esitada maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust, kuna teda vabastati karistuse kandmisest ja ta oli sellega rahul. Ringkonnakohtu istungil taotles aga kaitsja kaaluda võimalust A. O. karistamiseks rahatrahviga. Selle taotluse lahendamiseks esitas ta ka ringkonnakohtule tõendid A. O. töötamise ja töötasu suuruse kohta (tl 80–83). AKKS § 32 lg 1 p 4 kohaselt võib ringkonnakohus menetlusosaliste kaebuse või protesti alusel, juhul aga, kui on tuvastatud kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine, olenemata kaebuse või protesti sisust, tühistada esimese astme kohtu otsuse karistuse mõistmise osas ja mõista kohtualusele kergema karistuse. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks kaitsja taotlust kohtualusele rahatrahvi mõistmiseks kaalunud ja selles osas ei ole kohtuotsuses motiive esitatud. Sellega on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium rikkunud AKKS § 39 lg 3 p 7 nõudeid. Maakohus märkis kohtuotsuses, et kohtualusel puudub iseseisev sissetulekuallikas, mistõttu ei ole teda võimalik karistada rahatrahviga. Sellest motiivist saab teha järelduse, et maakohus pidas õigeks mõista käesoleval juhul kohtualusele toimepandud kuriteo eest karistuseks rahatrahv. Rahatrahv jäeti mõistmata vaid seetõttu, et kohtualusel puudus iseseisev sissetulekuallikas. Eeltoodust nähtub, et Tartu Maakohus on ebaõigesti kohaldanud KrK § 28 sätteid ja on sellega raskendanud kohtualuse olukorda. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et KrK § 28 lg 3 kohaselt ei saa mõista rahatrahvi vaid alaealisele süüdimõistetule, kellel puudub iseseisev sissetulekuallikas. A. O. isikuandmetest nähtub, et ta on sündinud 22. juunil 1982. a. Seega oli ta kuriteo toimepanemise ajal – 2001. aasta aprillis – juba täisealine ja tema suhtes ei olnud KrK § 28 lg 3 kohaldatav. Pidades õiglaseks karistada kohtualust kuriteo eest rahatrahviga on maakohus selle ebaseaduslikult jätnud kohaldamata. 10. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et AKKS § 64 p-de 1 ja 2 alusel kuuluvad kohtuotsused tühistamisele A. O. mõistetud karistuse osas ja lähtudes AKKS § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3 on selles osas võimalik teha asjas uus otsus. Kohtud on tuvastanud, et A. O. puudub tulu, mille alusel oleks rahatrahvi määramiseks võimalik arvutada keskmine päevasissetulek KrK § 28 lg 13 järgi. Seega tuleb A. O. rahatrahvi mõistmisel lähtuda KrK § 28 lg-s 12 sätestatud viiekümnekroonisest miinimumpäevamäärast. See säte tuleb kohaldamisele KrK § 6 lg 2 alusel, kuna 1. oktoobrist 2001 jõustunud KrK § 28 muudatused (RT I 2001, 65, 378) sätestavad käesoleval juhul kohtualusele soodsama olukorra võrreldes kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seadusega. Kuriteo toimepanemise ajal 2001. aasta aprillis kehtinud KrK § 28 ja Eesti NSV kriminaalkoodeksi uue redaktsiooni – Kriminaalkoodeksi kehtestamise seaduse § 17 lg 2 redaktsioonide kohaselt olnuks rahatrahvi päevamäära suuruseks 53 krooni. Rahatrahvi suuruse määramisel lähtub Riigikohtu kriminaalkolleegium KrK §-st 36 ja asjaoludest, mis on tuvastatud ja arvestatud A. O. karistuse mõistmisel esimese astme kohtu poolt. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Lea KIVI Eerik KERGANDBERG Peeter VAHER