Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-79-02 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2002. a kohtuotsus G. Ž. süüdistuses KrK § 176 lg 2 järgi — RT III, 2002, 21, 245

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-79-02 Otsuse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 20. juuni 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi G. Ž. süüdistus KrK § 176 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. veebruari 1999. a kohtuotsus kriminaalasjas nr II-1/75-1999 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik G. Ž. ja tema kaitsja Vjatšeslav Santasevi kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev 11. juuni 2002. a Istungil osalenud isikud G. Ž. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. veebruari 1999. a kohtuotsus G. Ž. süüdistusasjas muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata. 2. Välja mõista G. Ž-lt riigieelarve tuludesse 1687.40 krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub 20. juunil 2002. a ega kuulu edasikaebamisele. Asjaolud ja menetluse käik 1. Pärnu Linnakohtu 1. detsembri 1998. a kohtuotsusega tunnistati G. Ž. süüdi KrK § 176 lg 2 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks kinnises vanglas. Süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 185 lg 2 ning § 15 lg 2 ja § 197 lg 3 järgi mõisteti G. Ž. õigeks. G. Ž. mõisteti süüdi selles, et ta põgenes 23. novembril 1993. a kella 18.00–18.30 ajal koos A. Š-ga ja N. P-ga vabadusekaotusliku karistuse kandmiselt Pärnu Munitsipaalvanglast. Põgenemisel kasutasid nad vangla töötajate K. M., R. Š. ja E. V. suhtes vägivalda. Veel mõisteti G. Ž. süüdi selles, et ta põgenes samast vanglast kongi lakke tehtud ava kaudu 28. novembril 1993. a. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et G. Ž. põgenes Venemaale, kus ta peeti kinni 15. detsembril 1997. a ning anti 11. augustil 1998. a välja Eesti Vabariigile. 2. Pärnu Prokuratuuri prokurör Sirje Hunt esitas Pärnu Linnakohtu 1. detsembri 1998. a otsuse peale apellatsioonprotesti, milles taotles otsuse tühistamist G. Ž. õigeksmõistmise ja KrK § 41 sätete kohaldamata jätmise osas. G. Ž. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles apellatsioonprotesti rahuldamata jätmist ja enda karistuse kergendamist. 3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. veebruari 1999. a kohtuotsusega tühistati linnakohtu otsus G. Ž-le mõistetud lõpliku karistuse osas. KrK § 41 alusel liideti linnakohtu poolt mõistetud karistusele ENSV Ülemkohtu poolt 25. septembril 1987. a mõistetud kandmata karistus osaliselt. Tema lõplikuks karistuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti üheksa aastat vabadusekaotust kinnises vanglas. Muus osas jäi linnakohtu otsus muutmata. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt, apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Muuhulgas märkis kriminaalkolleegium, et karistuse mõistmisel on võetud arvesse kõik karistust mõjutavad asjaolud. G. Ž. põgenes vanglast lühikese aja jooksul kaks korda. Mõistetud karistus vastab nii teo toimepanemise ajal kui ka kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud seadusele. 4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. veebruari 1999. a kohtuotsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu G. Ž. ja tema kaitsja Vjatšeslav Santasev. Menetlusosaliste põhjendused Riigikohtus 5. G. Ž. leiab, et 27. novembril 1993. a toimunud vanglast põgenemise on kohus ebaõigesti kvalifitseerinud KrK § 176 lg 2 järgi, sest ta ei kasutanud sellel korral vägivalda. G. Ž. ei ole nõus kohtute seisukohaga, et vanglast põgenemine on vältav kuritegu ning leiab, et nimetatud kuritegu tuleb lugeda lõpuleviiduks hetkel, mil kinnipeetav lahkub vangla territooriumilt. Seetõttu leiab avaldaja, et tema suhtes pidi kohus kohaldama teo toimepanemise ajal kehtinud KrK §-s 176 ette nähtud karistust. Kassaator palub mõista tema karistuseks KrK § 176 lg 2 järgi üks aasta vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest seitse aastat vabadusekaotust. 6. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust. 1993. aasta novembris, s.o ajal, mil süüdimõistetu põgenes kahel korral vanglast, ei kehtinud KrK § 176 lg 2 redaktsioon, mille koosseisuliseks tunnuseks on vägivalla kasutamine. Kaitsja märgib, et tegude toimepanemise ajal kehtis ainult KrK § 176 lg 1. Kohtud ei olnud õigustatud kvalifitseerima G. Ž. põgenemisi KrK § 176 lg 2 järgi, sest see lõige hakkas kehtima alles 24. jaanuaril 1997. a. Kaitsja viitab KrK § 6 lg-le 1, mille kohaselt teo kriminaalkorras karistatavus määratakse selle teo toimepanemise ajal kehtinud seadusega. Põgenemine on formaalne kuritegu, mis loetakse lõpuleviiduks isiku põgenemise hetkest üle vanglapiiri. Kokkuvõttes palub ka kaitsja mõista G. Ž-le vanglast põgenemise eest karistuseks üks aasta vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi eest seitse aastat vabadusekaotust. 7. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist karistuste osas. Prokurör vaidles kaebustele vastu ja taotles nende rahuldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 8. Kaitsja väide, et kriminaalseaduse muudatustega, mis jõustusid 24. jaanuaril 1997. a, (RT I 1997, 5/6, 30) täiendati KrK § 176 lg 2 dispositsiooni uue koosseisulise tunnusega – vägivalla kasutamine – ei vasta tegelikkusele. Nimetatud seadusemuudatustega muudeti vaid KrK § 176 lg-te 1 ja 2 sanktsioone. Enne 24. jaanuari 1997. a kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt oli KrK § 176 lg 1 santsioonis karistusena ette nähtud vabadusekaotus kuni ühe aastani, KrK § 176 lg 2 sanktsioonis vabadusekaotus kuni kolme aastani. Alates 1997. a 24. jaanuarist on vastavad sanktsioonid vabadusekaotus ühest kuni kolme aastani (lg 1) ja vabadusekaotus kolmest kuni viie aastani (lg 2). 9. G. Ž. on põhjendatult süüdi tunnistatud KrK § 176 lg 2 järgi, sest kohtud on tuvastanud, et G. Ž. esimene põgenemine oli seotud vägivalla kasutamisega. Selles osas ei ole esimese astme kohtu otsust apellatsiooni korras vaidlustatud ja vastavalt AKKS § 37 lg-le 1 ei ole seda asjaolu enam võimalik vaidlustada kassatsiooniastme kohtus. On õige, et teine põgenemine, mis ei olnud seotud vägivalla kasutamisega, eraldi võetuna kuuluks kvalifitseerimisele KrK § 176 lg 1 järgi. Käesoleval juhul ei ole see vajalik, sest KrK § 40 lg 1 kohaselt mõistetakse iga kuriteo eest eraldi karistus üksnes siis, kui isik tunnistatakse süüdi kahe või enama kriminaalkoodeksi eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda ei ole varem nendest ühegi eest süüdi tunnistatud. 10. G. Ž-le on kahe vanglast põgenemise eest mõistetud KrK § 176 lg 2 järgi karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. Seega vastab mõistetud karistus nii enne 24. jaanuari 1997. a kehtinud KrK § 176 lg 2 sanktsioonile kui ka sellele, mis kehtib alates sellest kuupäevast. Kergema karistuse mõistmise taotlust on arutatud apellatsioonikohtus, kuid ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et arvestades kõiki karistuse mõistmist mõjutavaid asjaolusid ei ole karistuse kergendamine põhjendatud. Oma seisukohta on ringkonnakohus põhjendanud nii G. Ž. isikut iseloomustavate andmetega kui ka asjaoluga, et süüdimõistetu põgenes vanglast lühikese aja jooksul kaks korda. Nendel asjaoludel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et mõistetud karistus vastab seadusele ja G. Ž. poolt toimepandud kuriteo raskusele. Seetõttu ei kuulu rahuldamisele ka lõpliku karistuse kergendamise taotlus. Nendel asjaoludel ei oma käesolevas asjas karistuse mõistmisel tähtsust kassatsioonkaebustes püstitatud küsimus sellest, millal on KrK § 176 järgi kvalifitseeritav kuritegu lõpule viidud. 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. veebruari 1999. a kohtuotsus G. Ž. süüdistusasjas tuleb jätta muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata. Jüri ILVEST Ott JÄRVESAAR Eerik KERGANDBERG