Riigikohtu Kriminaalkolleegium — 3-1-1-75-02 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2002. a kohtuotsus M. J. ja J. T. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi — RT III, 2002, 21, 244

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-75-02 Otsuse kuupäev 20. juuni 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi M. J. ja J. T. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 26. märtsi 2002. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/221/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. J. ja J. T., kassatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev 4. juuni 2002. a Istungil osalenud isikud M. J. ja tema kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill, J. T. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2002. a kohtuotsus M. J-le ja J. T-le mõistetud karistuse osas. 2. Mõista M. J-le KrK § 139 lg 2 p-de 1,2 ja 3 järgi karistuseks KrK § 39 sätteid kohaldades üks (1) kuu aresti. Karistus kuulub täitmisele iseseisvalt ja karistuse kandmise aja alguseks lugeda aresti kandmisele asumise kuupäev. 3. Mõista J. T-le KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi karistuseks KrK § 39 sätteid kohaldades üks (1) kuu aresti. Karistus kuulub täitmisele iseseisvalt ja karistuse kandmise aja alguseks lugeda aresti kandmisele asumise kuupäev. 4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. 5. Kassatsioonkaebused rahuldada. 6. Välja mõista M. J-lt 460 krooni ja 20 senti ning J. T-lt 460 krooni ja 20 senti kaitsjatasu riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub 20. juunil 2002. a ega ole edasikaevatav. Asjaolud ja menetluse käik 1. Rapla Maakohtu 17. jaanuari 2002. a otsusega mõisteti M. J. ja J. T. süüdi KrK § 139 lg 2 punktide 1, 2 ja 3 järgi. Kohus karistas M. J. kolmekuulise vabadusekaotusega tingimisi ja J. T. neljakuulise vabadusekaotusega tingimisi mõlema puhul kaheaastase katseajaga. Samuti rahuldas kohus kannatanu 400 krooni suuruse tsiviilhagi. M. J. ja J. T. mõisteti süüdi selles, et nad tungisid 22. mail 2001. a ajavahemikus kell 14.00–16.00 akna purustamise teel X vallas X külas E. T-le kuuluva X talu sahvrisse. Sealt varastasid nad kaks haamrit ja peitli, millega murdsid lahti maja välisukse, tungisid eluruumidesse ja varastasid sealt võõrast vara saja krooni väärtuses. Lõhkumisega tekitasid nad kahju kolmsada krooni. Seejuures omasid nad kehtivat tingimisi kriminaalkaristust salajaste varguste toimepanemise eest. Kohus asus seisukohale, et hoolimata varasemast kehtivast karistusest ei ole põhjendatud kohtualuste karistamine reaalse vabadusekaotusliku karistusega. 2. Maakohtu otsuse peale esitas Rapla prokurör Milvi Pruus apellatsioonprotesti, milles taotles otsuse tühistamist karistuse osas ning M. J. ja J. T. karistamist reaalse kolmekuulise vabadusekaotusega. Karistuste liitmisel palus prokurör lugeda lõplikuks karistuseks neli kuud vabadusekaotust. Apellatsioonprotesti kohaselt ei saa katseajal toimepandud kuriteo eest mõista uuesti tingimuslikku karistust. Seejuures tugines ta Riigikohtu 7. mai 1996. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-49-96 (RT III 1996, 16, 226). 3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. märtsi 2002. a otsusega Rapla Maakohtu 17. jaanuari 2002. a otsuse karistuse osas ning karistas M. J. ja J. T. kolme kuu vabadusekaotusega. Liites KrK § 41 alusel Rapla Maakohtu 23. jaanuari 2001. a otsusega mõistetud kandmata karistused osaliselt, mõistis ringkonnakohus neile lõplikeks karistusteks neli kuud vabadusekaotust. Ringkonnakohus nõustus prokuröriga, et tulenevalt KrK § 47 lg-st 7 ja §-st 41 ning Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-49-96 ei saa katseajal toimepandud kuriteo puhul teistkordselt vabadusekaotusest tingimisi vabastada. Kohus ei näinud võimalust kohaldada karistusena rahatrahvi, kuna KrK § 28 lg 3 keelab rahatrahvi mõista alaealisele süüdimõistetule, kellel puudub iseseisev sissetulekuallikas. Mõlemad kohtualused olid iseseisva tuluallikata alaealised. Kohus ei saanud kohaldada ka aresti, kuna KrK § 139 lg 2 sellist karistust ette ei näe. KrK § 39 kehtestab tõepoolest, et arvestades kuriteo raskust oluliselt vähendavaid erandlikke tehiolusid, samuti süüdlase isikut, võib kohus minna üle mõnele teiseliigilisele, kergemale karistusele. Kohtualused mõisteti süüdi grupis talumajast varguse toimepanemises vara asukohta pääsenud tõkke ja lukustuse kõrvaldamisega. Eelmise kohtuotsuse kuulutamisest oli möödunud vaid neli kuud ja kohtualused tunnistasid, et neile oli selgitatud KrK § 47 sätete sisu, kuid nad ei mõelnud tagajärgedele. Ringkonnakohus leidis, et seega ei saa kohtualuste tegevust hinnata juhuslikuks ühekordseks raskeks eksimuseks ja KrK § 39 kohaldamiseks puudub alus. 4. M. J. ja J. T. esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebused. Menetlusosaliste seisukohad Riigikohtus 5. Esitatud kassatsioonkaebustes paluvad M. J. ja J. T. tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. märtsi 2002. a otsus karistuse osas ja teha uus otsus, millega mõistetaks kergem karistus. Mõlemas kassatsioonkaebuses leitakse, et karistuseks võiks mõista aresti, kuna KrK § 39 võimaldab teiseliigilisele karistusele üleminekul arvesse võtta ka kohtualuse isikut. Kohtuotsusest on möödunud kaheksa kuud ja selle aja jooksul ei ole nad uusi kuritegusid toime pannud ning on teinud kõik selleks, et heastada toimepandud kuritegude tagajärgi. Samuti on nad korralikult käinud koolis ja vabadusekaotuslik karistus katkestaks õppetöö. Aresti oleks seevastu võimalik kanda koolivaheajal ja puhkepäevadel. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotlesid M. J. ja tema kaitsja M. J-le mõistetud vabadusekaotusliku karistuse asemel kohaldada aresti. Kaljo Kuusmaa taotles J. T. karistamist rahatrahviga. Riigiprokurör leidis, et võiks kaaluda karistamist arestiga KrK § 39 sätete alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates kuuluvad kassatsioonkaebused rahuldamisele ja süüdimõistetute karistusi tuleb kergendada. Kuriteo toimepanemise ajal oli J. T. 15 aastat vana, M. J. 16 aastat vana. Ka käesoleval ajal on mõlemad alaealised ja õpivad koolis. Vabadusekaotusliku karistuse kandmise tõttu jääks mõlemal pooleli õppetöö senistes koolides. Aresti kandmine oleks võimalik koolivaheajal. Varastatu väärtus on väike – see jäi saja krooni piiresse. Arvestades neid asjaolusid ja süüdimõistetute isikuid, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks rakendada KrK § 39 sätteid ja mõista M. J-le ja J. T-le karistuseks aresti. Kuna aresti näol on tegemist mittevabadusekaotusliku karistusega, võib kohus KrK § 47 alusel seda karistust mitte liita KrK § 41 alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks käesolevas asjas kohaldada karistuste liitmist. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrK §-st 39, AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu otsuse karistuse mõistmise osas. Peeter VAHER Eerik KERGANDBERG Lea KIVI