Põllumajandusminister — Söödast kontrollproovide võtmise kord — RTL, 70, 1105

Määrus kehtestatakse «Söödaseaduse» (RT I 2002, 18, 97) § 37 lõike 2 alusel. § 1. Reguleerimisala Määrus sätestab «Söödaseaduse» ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostatava järelevalve ajal söödast kontrollproovide (edaspidi proov) võtmise korra. § 2. Üldnõuded söödast proovi võtmisel (1) Söödast võetakse proov sööda tootja või vahendaja kulul. (2) Proovi võib võtta «Söödaseaduse» § 33 lõigetes 1 ja 2 nimetatud järelevalveasutuse järelevalveametnik (edaspidi proovivõtja ). (3) Söödast võetud proov peab esindama kontrollitavat söödapartiid igakülgselt. (4) Proov võetakse ja valmistatakse ette analüüsimiseks laboratooriumisse saatmiseks võimalikult kiiresti, vältides proovi muutumist või saastumist. (5) Kui söödapartii on osaliselt riknenud, võetakse proov söödapartii kahjustatud ja kahjustamata osast eraldi. (6) Proov võetakse ilmastikuolude eest kaitstult. Proovi võtmisel selleks ebasobivate ilmastikuolude tingimustes, teeb proovivõtja selle kohta märke akti. (7) Proov võetakse söödapartiist järgmiselt: 1) söödapartii erinevatest kohtadest võetakse söödapartiid iseloomustavad valimid; 2) valimite segamisel saadakse lähteproov; 3) lähteproovi vähendamisel saadakse lõpp-proov, mille analüüsimisel määratakse sööda vastavus kehtivatele nõuetele. (8) Proovi võtmise kohta koostab proovivõtja kolmes eksemplaris akti, millest üks eksemplar jääb proovivõtjale, üks tootjale või vahendajale ja üks saadetakse prooviga laboratooriumisse analüüsimiseks. Aktis peavad kajastuma vähemalt järgmised söödapartii identifitseerimiseks vajalikud andmed: 1) proovivõtja nimi, ametikoht; 2) proovivõtu kuupäev, kellaaeg, koht; 3) sööda omaniku nimi ja aadress; 4) proovivõtu lühikirjeldus; 5) proovi number; 6) proovivõtja allkiri; 7) sööda omaniku allkiri. § 3. Nõuded proovi võtmise, hoidmise ja ettevalmistamise vahenditele ja seadmetele (1) Proovi võtmise vahendid ja seadmed peavad olema materjalist, mis ei saasta kontrollitavat sööta. Proovi võtmise ja hoidmise vahendite ja seadmete pinnad peavad olema puhtad ja kuivad. (2) Söödas mikroorganismide sisalduse määramiseks võetavate proovide võtmise vahendid peavad lisaks lõikes 1 sätestatud nõuetele olema ka steriilsed. Enne ja pärast proovi võtmist tuleb proovi võtmise vahendid puhastada ja desinfitseerida. Selleks pühitakse need üle 70–80% alkoholiga niisutatud lapiga, mille järel alkohol lastakse aurustuda või süüdatakse. Proovi võtmisel ja pakendamisel ei ole lubatud söödaga kokku puutuvaid proovi võtmise vahendi osi käega puudutada. (3) Söödast võib proove võtta järgmiste vahendite ja seadmetega: 1) lamedapõhjaline vertikaalkülgedega kühvel; 2) pika lõhe või lahtritega proovivõtmispuur, mille mõõtmed peavad sobima proovi võtmiseks söödast sõltuvalt söödapartii suurusest, mahuti sügavusest, koti mõõtmetest jms, ning söödaosakeste suurusest; 3) mehhaanilised vahendid transportimisel olevast söödast proovi võtmiseks; 4) jagaja proovide jaotamiseks ligikaudu võrdseteks osadeks, valimite võtmiseks ning lähteproovide ja lõpp-proovide ettevalmistamiseks; 5) plastmassanum mahuga 0,5 l või kulp vedelast või poolvedelast söödast proovi võtmiseks; 6) automaatne proovi võtmise seade. § 4. Koguselised nõuded söödas ühtlaselt jaotunud ainete või toodete kontrollimiseks (1) Proov võetakse söödapartiist, mille suurus võimaldab võtta iga seda moodustava osa proov. (2) Proove võetakse järgmiselt: 1) keemilise analüüsi tegemiseks mineraalsest segasöödast võetakse proov söödapartii iga 500 000 kg kohta; 2) söödalisanditest võetakse proov söödapartii iga 5000 kg kohta, kuid mitte üle 3 proovi iga söödapartii kohta; 3) söödalisandina loetletud mikroelementidest võetakse proov söödapartii iga 20 000 kg kohta; 4) antibiootikumi, kasvustimulaatorit, koktsidiostaatikumi või muud meditsiinilist ainet või seleeni sisaldavast eelsegust võetakse proov iga 10 toodetud söödapartii kohta; 5) alla 5-kg pakendite puhul võetakse prooviks üks pakend iga 10 000 kg kohta; 6) söödabrikettide ja lakukivide puhul võetakse proov söödapartii iga 20 000 kg kohta, kuid vähemalt üks proov iga söödapartii kohta. (3) Proovi võtmisel automaatsete proovi võtmise seadmetega määrab proovi võtmise tiheduse proovi võtja. (4) Valimid söödast võetakse järgmiselt: Sööt Valimite miinimumarv 1. Pakendamata sööt: 1) söödapartii kuni 2,5 tonni söödapartii 2,5–10 tonni 2) söödapartii 10–30 tonni 3) söödapartii 30–80 tonni 4) söödapartii üle 80 tonni seitse 8–12 13–20 21–30 31–40 2. Pakendatud sööt, pakend üle 1 kg: 1) söödapartii suurus 1–4 pakendit; 2) söödapartii 5–16 pakendit; 3) söödapartii 17–200 pakendit; 4) 201–400 pakendit; 5) söödapartii üle 400 pakendi 3. Pakendatud sööt, pakend kuni 1 kg Pakendite miinimumarv: kõik pakendid neli 5–10 11–15 16–20 neli, valim on ühe pakendi sisu 4. Vedel või poolvedel sööt, pakendid üle 5 liitri: 1) söödapartii 1–4 mahutit; 2) söödapartii 5–16 mahutit; 3) söödapartii üle 17–200 mahutit; 4) söödapartii 201–400 mahutit; 5) söödapartii üle 400 mahuti; 5. Vedel või poolvedel sööt, pakend kuni 1 liiter Pakendite miinimumarv: kõik pakendid neli 5–10 11–15 16–20 neli, valim on ühe pakendi sisu 6. Söödabriketid ja lakukivid Söödabrikettide või lakukivide miinimumarv proovivõtmiseks: üks söödabrikett või lakukivi 25 ühikust koosneva söödapartii kohta, maksimaalselt neli söödabriketti või lakukivi. Kuni 1 kg kaaluvate söödabrikettide või lakukivide puhul on valimi suurus ühe lakukivi või söödabriketi mass. (5) Söödapartii kohta võetakse üks lähteproov. Lähteproovi moodustav valimitena võetud söödakogus ei tohi olla väiksem alltoodust: 1) pakendamata sööda puhul 4 kg; 2) pakendatud sööda puhul üle 1-kg pakendis 4 kg; 3) pakendatud sööda puhul kuni 1-kg pakendis 4 pakendi sisu mass; 4) üle 1-liitrises pakendis vedela või poolvedela sööda puhul 4 liitrit; 5) kuni 1-liitrises pakendis vedela või poolvedela sööda puhul 4 mahuti sisu maht; 6) söödabriketi või lakukivi puhul, mille ühe briketi või lakukivi mass on üle 1 kg – 4 kg; 7) söödabriketi või lakukivi puhul, mille ühe briketi või lakukivi mass on kuni 1 kg – 4 briketi või lakukivi mass. (6) Lõpp-proovid saadakse vajaduse korral lähteproovi vähendamise teel. Analüüsitakse vähemalt ühte lõpp-proovi lähteproovi kohta. Analüüsiks võetav lõpp-proov ei tohi olla väiksem alltoodust: 1) tahke sööda puhul 1–2 kg; 2) vedela või poolvedela sööda puhul 1–2 l; 3) puhta vitamiini ja vitamiinisegu puhul 20–30 g. § 5. Koguselised nõuded söödas ebaühtlaselt jaotunud ainete või toodete kontrollimiseks (1) Söödas ebaühtlaselt jaotunud ainete või toodete, nagu näiteks aflatoksiinid, rukki-tungaltera, riitsinus ja krotalaaria, kontrollimiseks jagatakse söödapartii mõtteliselt mitmeks umbes ühesuuruseks osaks. Söödapartii suurus peab võimaldama võtta iga seda moodustava osa proov. (2) Valimid söödast võetakse järgmiselt: Sööt Valmite miinimumarv 1. Pakendamata sööt: 1) söödapartii kuni 2,5 tonni; 2) söödapartii 2,5–10 tonni; 3) söödapartii 10–30 tonni; 4) söödapartii 30–80 tonni; 5) söödapartii üle 80 tonni. seitse 8–12 13–20 21–30 31–40 2. Pakendatud sööt, üle 1-kg pakendid: 1) söödapartii 1–4 pakendit; 2) söödapartii 5–16 pakendit; 3) söödapartii 17–200 pakendit; 4) söödapartii 201–400 pakendit; 5) söödapartii üle 400 pakendi. kõik pakendid neli 5–10 11–15 16–20 (3) Lähteproovi moodustavate valimite kogumass peab olema vähemalt 4 kg. Lähteproovide miinimumarv sõltub söödapartii suurusest alljärgnevalt: Sööt Lähteproovide miinimumarv söödapartii kohta 1. Pakendamata sööt: 1) söödapartii kuni 1 tonni; 2) söödapartii üle 1–10 tonni; 3) söödapartii üle 10–40 tonni; 4) söödapartii üle 40 tonni. 1 2 3 4 2. Pakendatud sööt pakendite kuni 1 kg või 1 l puhul, kui pakendite arv söödapartiis on: 1) 1–16; 2) 17–200; 3) 201–800; 4) üle 800. 1 2 3 4 (4) Igast lähteproovist saadakse vähendamisel lõpp-proov. Analüüsitakse vähemalt ühte lõpp-proovi lähteproovi kohta. Analüüsiks võetava lõpp-proovi mass ei tohi olla alla 500 g. § 6. Proovi võtmine pakendamata söödast (1) Vagunis või autokoormas olevast pakendamata söödast võetakse proov laadimise ajal. Vagunist või autokoormast võetakse proov katuseluugi kaudu nii, et proovivõtmispuur surutakse sööda sisse õõnsus allapoole ning keeratakse puuri õõnsus sööda sees üles, kuni puur täitub söödaga. Valimid võetakse erinevatest kohtadest ja erinevatest vagunitest § 4 lõike 4 kohaselt. Valimid kogutakse anumasse ja neist moodustatakse lõpp-proov. (2) Proovi võtmisel silost võetakse proov silomassi pööramisel transportööri abil või silorullist silopuuriga. Valimid võetakse § 4 lõike 4 kohaselt. (3) Proovi võtmisel automaatse proovi võtmise seadmega sööda lossimise ajal kasutatakse mehhaanilist vahendit, mis on seadistatud söödapartii suurusele sobivalt. § 7. Proovi võtmine pakendatud söödast (1) Pakendatud söödast võetakse proov proovivõtmispuuriga. Proovivõtmispuur lükatakse pakendi ülemisest otsast sisse õõnsusega allapoole. Puur viiakse pakendi keskossa ja keeratakse sööda sees õõnsusega ülespoole ning seejärel kogutakse puuri sisu anumasse. (2) Kuni 100-kg pakendite puhul valitakse § 4 lõike 4 kohaselt proovi võtmiseks söödapartiist juhusliku valikuga avamata terved pakendid. Neist võetud proovid kogutakse anumasse. Kogutud proovi mass on 1–2 kg, kui ei ole sätestatud teisiti. Anuma sisu tühjendatakse 4-liitrisesse proovivõtu kilepakendisse, mis seejärel viivitamata suletakse nööri või kummipaelaga. Pakendi, kust proov võeti, avaus suletakse proovivõtu teibiga. (3) Üle 100-kg pakendite puhul, mis koosnevad sisemisest ja välimisest pakendist, võetakse proov nii, et välimist pakendit ei vigastata. Proov võetakse pakendi avatavast otsast, mille kaudu võetakse vajadusel üks või enam valimit. Valimid kogutakse anumasse ja neist moodustatakse lõpp-proov. Kui pakend on ühekordseks kasutamiseks, kogutakse valimid pakendi eri osadest. § 8. Proovi võtmine vedelast või poolvedelast söödast (1) Kuni 5-liitriste ja kuni 5 kg kaaluvate pakendite puhul võetakse valimiks üks mahuti söödapartii iga 10 000 kg kohta. (2) Üle 5-liitriste mahutite puhul segab proovivõtja võimaluse korral sööta, et oleks tagatud selle võimalikult suur homogeensus. Mahutist võetakse proov mahuti luugi kaudu nööri otsa riputatud proovivõtmisnõu või kulbi abil või valatakse puhtasse, kuiva ning vajadusel steriilsesse plastmassanumasse. Mahuti allosas oleva ventiili kaudu proovi võtmisel lastakse vajadusel ventiili kaudu välja mahuti põhja kogunenud vesi. Kui proovi võtmisel ei ole võimalik selle homogeensust tagada, tehakse selle kohta märge akti. Proovi suurus peab olema vähemalt 1–2 liitrit. § 9. Proovi võtmine söödabrikettidest ja lakukividest Söödabrikettide ja lakukivide kontrollimiseks valitakse proovi võtmiseks välja § 4 lõikes 4 nõutav arv söödabrikette või lakukive. Neist moodustatakse lähteproov § 4 lõike 5 punkti 6 või 7 kohaselt ja lõpp-proov § 5 lõike 6 punkti 1 kohaselt. § 10. Nõuded lähteproovi ettevalmistamiseks (1) Söödas ühtlaselt jaotunud ainete või toodete kontrollimiseks segatakse valimid omavahel ning moodustatakse ühtne lähteproov. (2) Söödas ebaühtlaselt jaotunud ainete või toodete kontrollimiseks segatakse söödapartii igast osast võetud valimid omavahel ning valmistatakse § 5 lõikes 3 ettenähtud arv lähteproove, märkides ära, millisest söödapartii osast lähteproov pärineb. Söödapartii jaotatakse võimalikult ühesuurusteks osadeks. Osade hulk valitakse nii, et võetakse üks proov söödapartii iga 50 000 kg kohta. Kui osade arv on suurem kui 1, võetakse osadest valimid käesoleva määruse § 4 lõike 4 kohaselt. Valimid peavad olema ligikaudu ühesuurused ning eri osadest võetud valimite kogumass ei tohi olla alla 1 kg. Eri osadest võetud valimeid ei ole lubatud lähteproovi ettevalmistamisel omavahel segada. § 11. Nõuded lõpp-proovi ettevalmistamisel ja pakendamisel (1) Lõpp-proovi ettevalmistamiseks segatakse iga lähteproovi materjali hoolikalt. Vajaduse korral võib lähteproovi kõigepealt vähendada vähemalt 1–2 kg või 1–2 liitrini, kasutades mehaanilist jagajat või kvarteerimismeetodit. Seejärel valmistatakse ette vähemalt kolm umbes ühesuurust lõpp-proovi, mis vastavad käesoleva määruse § 4 lõike 6 või § 5 lõike 4 koguselistele nõuetele. (2) Lõpp-proovid pakendatakse, varustatakse etiketiga ja pitseeritakse selliselt, et pakendit ei saaks avada ilma pitserit vigastamata. (3) Proov plommitakse. Selleks kasutatakse plomme, mis kinnitatakse kotisuud sulgeva nööri sõlme külge. Proovivõtu anumad asetatakse kotti, mis plommitakse. (4) Igast lähteproovist tuleb vähemalt üks lõpp-proov koos analüüsiks vajaliku teabega võimalikult kiiresti saata laboratooriumisse. Proovile lisatakse kaaskiri. Kaaskiri peab olema vormistatud kolmes eksemplaris, millest üks eksemplar jääb proovivõtjale, kusjuures seda säilitatakse 6 kuud, üks tootjale või vahendajale ja üks saadetakse koos prooviga laboratooriumisse. Kaaskiri sisaldab teavet söödapartii, sööda tootja ja proovi võtmise kohta. § 12. Määruse jõustumine Määrus jõustub 1. juulil 2002. aastal. 1 Euroopa Liidu direktiivid 70/373/EMÜ (EÜT L 170, 03.08.1970) ja 76/371/EMÜ (EÜT L 102, 15.04.1976). Keskkonnaminister põllumajandusministri ülesannetes Heiki KRANICH Kantsler Ants NOOT